14 detsember, 2012

Karen Orlau – Rannahiidsed (Mardus 3/2000)

Orlau on huvitav autor, kes oma lühijuttudega on jäänud eesti kirjanduses millegipärast tagaplaanile. Miks alles nüüd lugesin niivõrd normaalset lugu kui siin kogumikus ilmunud “Rannahiidsed”? Miks küll peab head kirjandust kogemata kombel avastama? Nojah, nii kord on. (Ahah, vist selgus, et see tekst on omal ajal Stalkeri saanud – nojah, kus mu silmad olid?)

Taas üks näide etnohorrorist, mis toimub kuskil Eesti saarel, needused ja külaühiskond, jutustuse pendeldamine mineviku ja oleviku vahel, kõik on üks tõsine tekstist sibulakihtide koorimine. Ma ei oskagi lühidalt kokku võtta mingit osa tekstist, igatahes on oluline nõiakahtlus, hirm, viha, kogukond, naiseks olemine, lapsepõlv, needmine ja mitmeid-setmeid asju veel. Jutustajaks on noor tüdruk, kes kogub mälestuskilde ühe mahajäetud talu kohta, millest inimesed õudusega (ja viha ja vastikusega) eemale hoiavad, ning seda juba aastaid. Mis selgub? Miski äraspidine “Libahundi” värk äkki? Ja tekst töötab, meisterlik värk.

Kommentaare ei ole: