Tegemist on kahe erineva teosega.
Tõepoolest. Kui Raamat jutustab loo sirgjooneliselt otsast lõpuni,
siis Kivirähk püüab loost ilukirjanduse teha – seletada tausta,
avada mõttemaailma ja muud sellist. Kui Raamatu tekst illustreerib
Arraku pilte, siis Kivirähki tekst on kas võrdväärne või isegi
rohkem tähelepanu nõudev kui Arraku pildid – lihtsalt kasvõi
teksti maht on niivõrd palju mahukam kui varasemas teoses; mitte et
see oleks nüüd kivi Raamatu kapsaaeda, lihtsalt raamatute eesmärgid
on olnud erinevad.
Võib arvata, et Kivirähk pole ainult
lähtunud Raamatu tekstist, vaid ka ehk muistendeid kasutanud (mitte
et ma neid muistendeid tunneks) ja ka muidugi mängitanud oma
fantaasiat etteantud võimaluste piires. Tõll, Piret ja hiiglaslik
hobune lihtsalt on nagu nad on – nagu autor ütleb, kes küsib,
miks meri lainetab, see lihtsalt on nii ja kõik. Tõll küll ei
mõista või ei taha inimkeeli kõnelda (pole füsioloogiliselt
võimalik? Ta tekitab mitmeid “loomalikke” või looduslikke
helisid), küll aga on tal niivõrd intelligentsi, et mõistab, mida
inimesed talle seletavad (kui Raamatu Tõll lõplikult hukkub, lubab
ta vajadusel naasta; aga Kivirähki Tõllu kohta käivat kuulujutt
justkui oleks ta midagi sellesarnast öelnud). Eks Kivirähk on
samuti tähelepanu pööranud Tõllu kodusele ja ühiskondlikule
elule.
Vanapagan on ehk teistsugune – kui
Raamatul on ta Tõlluga samaväärne olend, siis Kivirähkil kuulub
ta ehk
aste madalama olendite hulka, üks maagilistest olenditest,
kellega inimesed igapäevaselt kokku puutuvad. Raamatu Vanapagan upub
merre, Kivirähkil aga vajus soolaukasse. Kivirähki Piret hukkub
majavaringus kivide all, Raamatul aga langeb kokku peale Vanapagana
märatsemist maja kallal. Raamatu Tõll päästab mehed uppuvalt
laevalt enne esimest võitlust vaenlastega, Kivirähki puhul on
selline päästmine üsna tavapärane tegevus. Raamatu Tõll kohtuks
vaenlastega justkui esmakordselt, Kivirähkil aga varemgi selliseid
kokkupuuteid olnud ja nii kohalikke inimesi aidanud (tõsi küll,
ikkagi pole ta seepuhuks relva teinud – majapidamises pole ju
tarvis).
Ühesõnaga, lood on mõnevõrra
erinevad, seda eelkõige teksti mahu tõttu – ühel on võimalik
jutustada ja tausta kallal nokitseda (no tõesti, Kivirähki teos
lõppeb arutlusega Tõllu hobusest), teisel ülesanne pildiraamatut
tekstiga täiendada. Raamat annab muistendit edasi, Kivirähk loob
muistendist lähtuvat lugu.
“Sedapuhku oli va ussisool veel ilmatu pealikuvolask kah kaasas. Röögatu elukas. Ennast nii täis puukinud, et paha vaadata. Suur nagu kummut. Sest eks ole: suurel ja suurel on vahe. Tõll oli ka suur, aga tema oli seda päriselt, tema oli suur igas mõttes, suur südamelt ja suur kogult. Aga mõni mees on hinge poolest tilluke nagu hiiresitt, aga kere seevastu vohab justkui paberile kukkunud tindiplekk, muudkui voolab laiali, kuni monstrum valmis! Jah, justkui tolmurull nurgas, mis aina suuremaks kosub, kui õigel ajal harjaga jaole ei saa, või sihuke mädane punn nina peal: kasvab ja kasvab, punetab ja pakitseb, kuni lõpuks plaksatab puruks. Sihuke suurus pole midagi väärt, see on ainult hädaks teistele, sest võtab rahulikult rahvalt ruumi ära ja muudkui pressib peale, kuni litsub nad kasvõi vastu seina laiaks.” (lk 34)
juuli raamaturiiul
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar