Autori kirjanduslik omamütoloogia,
mida ei saa üliväga tõsiselt võtta, arvatavalt pole tegemist just
väga faktitruu ülevaatega autori kujunemisaastatest (muidugi, mida
peaks lugejale ütlema kellegi täiesti tundmatu autori võimalik
elulugu?). Tegemist siis sellega, kuidas autor peab justkui
kolmepäevast ettekannet sellest, kuidas ta noorena Pariisi läks ja
seal kahe aasta jooksul oma esimest romaani kirjutada püüdis. Ja
millised nõuanded või kogemused seda tööd ümber vormisid.
Niisamuti jantimine Hemingway mütoloogilise kujuga, temaga sarnasuse
otsimine ja lahkukasvamine (kuigi...). Ja muidugi kõiksugu
kirjanduskuulsused, kes olid Pariisi ja minategelasega mingil moel
kokkupuutes.
Tegemist on ehk eelkõige näitega
sellest, milline võib olla üks järjekordne lähenemisviis
kirjandusele; lugusid ei pea välja mõtlema, nendega võib
intertekstuaalselt mängida. Nõrk paralleel oleks Vadi viimane
jutukogu, mis on siiski selgelt belletristlikum kui käesolev raamat.
Eks see tõlke ilmumine ole meeks kultuuriinimeste keeltele, milline
tekstuaalne tulevärk jne.
“Mulle ei meeldi arusaadava süžeega lood. Sest arusaamine võib olla needus. Ja mittemõistmine võib olla avanev uks.” (lk 18)
trakyllmaprokrastineerinj2lle
sirp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar