Lugu tulevikuühiskonnast. On umbes
2030ndad, Kuu on jagatud eri võimude vahel ning valmistatakse ette
suurema hulga inimeste sinna transportimiseks. Loo kangelanna Soya on
aafriklanna, kes elab põgenikelaagris (kus täpselt, jääb
arusaamatuks). Ta on seal juba kuus aastat olnud, ning lapse ja enda
eluspüsimise nimel teeb ta võrgu kaudu erinevaid alltöid. Lülitud
võrku, saad vahendajalt sobiva ülesande ning hakkad kuskil
paiknevat robotit virtuaalselt juhtima, on see siis Antarktikas või
Põhjameres või Hiinas. Tööpakkumised on sellised küberajastu
mustatööliste omad – juhid puhastusrobotit või teed muid
hädaabitöid. Soya unistab, et ta saaks nii palju krediiti kogueda,
et leiaks parema elukoha. Selleks oleks vaja saada tasuvamate tööde
peale, näiteks juhtima roboteid Kuul või kosmosejaamades. Lõpuks
ta ühes hädaolukorras suunataksegi Kuule kiiret tööotsa tegema,
ent seal läheb... natuke valesti.
Eks lugu ongi selline väike läbilõige
võimalikust tulevikust. Käib üks suur töö, inimeste probleemid
jäävad. Natuke arusaamatu on, et kas Aafrikas on mingi jama
juhtunud, või on Soya puhul tegemist tavalise põgenikuga – tõsi
küll, kord on juttu sellest, justkui oleks neid aafriklastest
laagrielanikke algselt plaanitud Kuule viia, aga mingil põhjusel jäi
see plaan katki. Eks siis keegi peab ka Maa peal tegema neid
toetavaid töid, milleta muidu ühiskond toimida ei saaks. Ja selleks
peab ajastule omaselt virtuaalselt käpp olema. Pole just lugu, mis
paneks vaimustusest mõmisema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar