03 september, 2015

Samuel Beckett – Õnnelikud päevad (1969)

Teadagi illustreerib valimikule pealkirja andnud näidend groteski abil meie eksistentsi. Üks ei saa ja teine ei taha. Aga ometi... õnnelikud päevad. See on armastus! (Tegelikult mitte.) Väikseim ja tühiseim kommunikatsiooniakt, see on parem illusioon kui muidu oma peas loksuvast.

Muidugi võib seda teksti võtta hoopis kui inimeksistentsi sirgjoonelist naeruvääristamist. Miks peab leidma või interpreteerima igast kunstiteosest midagi positiivset või lootustandvat? Võibolla vahibki eksistentsina vastu hoopis tardumus, tühjus? Võibolla oleme geenide, ihade, tabude automaadid.

Eks natuke võõrastav on lugeda, kuidas Beckett on püüdnud kindlaks määrata näitleja iga väljenduse, hoida sellist staatilist teksti niivõrd vaos. Küllap see on lavastajatele häiriv, kui muidu on soov ajada oma rida, mitte Becketti rangelt normeeritud absurdinäidendit. Või soovis autor säärasel viisil nullida (oma) kunstiteose eripära.

“Krappi viimane lint” on teadagi (!) üks ütlemata kurb mäng ja Beckett keerab siin otse ja selgelt kraanid kinni. Elu on hädaorg.

Kommentaare ei ole: