25 november, 2015

Lev Tolstoi – Jutukesi (1961)

Üpris psühhedeelselt mõjuv raamat, mis mõeldud küll eelkooliealistele, aga et ikkagi tegemist tuntud autoriga, siis sattusin seda igati intelligentselt lehitsema. Mõni ehk ütleks, et Tolstoi lühipalade puhul on tegemist zeniga (või rahulikku harmslikkust?), aga minu meelest mitte: laused, mis moodustavad jutu, ongi ühetähenduslikud, pole seal mingit sümbolit või metafoori või varjatud tõde või salateadmisi. Jutukestes leidub ka konflikte, kuid need on nii pingevabad... et sa pigem hakkad mõtlema, et mis siis nüüd. Või no kes teab, kuidas Tolstoi arvates need tekstid peaksid lastele mõjuma.

Loed lapsele ette ja jumal sellega, mis ta ikka öelda-mõelda oskab. Hea, kui laps suudab kunagi ise tähti veerida ja lausa sõnasid moodustada; ning millalgi kuidagiviisi lause kokku panna. No et ka illustratsioonid... needki sellised lihtsapoolsed.

“Saša oli arg poiss. Kord hakkas väljas välku lööma ja müristama. Saša puges kappi. Seal oli pime ja umbne. Saša ei kuulnud, millal äike üle jäi. Konuta aga pealegi, kapis, Saša, sest sa oled argpüks.”

“Nastjal oli nukk. Nastja kutsus nukku tütrekeseks. Ema andis Nastjale tema nuku jaoks kõik, mis vaja. Olid nukul seelikud, jakid, rätikud ja sukad, olid isegi kammid, harjad ja helmed.”

“Lapsed leidsid rohust siili.
“Vasja, võta siil kinni.”
“Ta torgib.”
“Pane siis müts maha ja veeretan ta mütsi sisse.”
Kuid müts oli liiga väike ja lapsed läksid ära, aga siili kaasa ei võtnud.”

“Nastja tuli koolist. Ema oli üksipäini kodus. Nastja istus laua äärde, võttis raamatu ja luges ette muinasjutu. Ema tundis selle üle rõõmu.”

Kommentaare ei ole: