08 aprill, 2016

Garth Nix – Old Friends (Dreaming Again, 2008)

Urban fantasy või midagi, igatahes mütoloogilised olendid õiendavad oma arveid tänapäeva maailma elukeskkonnas – mitte et tavainimestel oleks aimugi, et mis siis parasjagu õieti juhtub. Loo peategelane on üürinud korteri mere ääres ning tegeleb, hmm, kokkukasvamisega, kasvatab uut jalga ja silmi. Kuid tegemist on peidupaigaga, mis õieti ei toimi – ta tunneb, et meretuuled toovad imelikke lõhnu ning merre on ilmunud vetikamassid, mis suunduvad ranna poole; nad tulevad temale järele. Inimesed on mere sellisest käitumisest hämmastunud, päev päevalt on üha raskem randa kasutada, kuni viimaks on kogu laht neid vetikaid täis. Ja see hais, mis nendega kaasneb! Peategelane teab, et tema tund on tulnud, ta püüab rituaalidega oma võitluskaaslasi appi kutsuda (kellega ta on juba kahes sõjas koos võidelnud), kuid keegi ei tule... paistab, et nemad on juba hukkunud. Saabub ööpimedus, inimesed on evakueeritud selle haisva lahe äärest ning peategelane moondub... hiiglaseks. Vetikamassist väljub 13 valküüri...

Nix pole teab mis imelugu kirjutanud, kõik see mütoloogiate kokkusegamine, ma ei tea, vist parem olnuks mitte nii laiahaardeline olla. Üsna mittemidagiütlev tekst.

Kommentaare ei ole: