22 juuli, 2016

Danilo Kiš – Boriss Davidovitši hauakamber (2016)

Maiuspala tõsise ja samas mängulise proosa austajatele, ehk lugusid Nõukogude Liidu süngematest aegadest. Revolutsionäärid, pätid, vangilaagrid, eeluurimisisolaatorid, potjomkinlus (erandiks üks osa keskaegsest Prantsusmaast).

Raamatu vast parim osa on nimilugu, mis annab ülevaate ühe juudi revolutsionääri kujunemisest, tegemistest ja langusest; õige käänuline ja vihane elutee. Seiklused tsaari-Venemaal ja Euroopas, vanglad ja põgenemised ja pommipanekud ja artiklid, Vene kodusõda ja seejärel komissarina möllamine – kuni viimaks peetakse vajalikuks ta reeturiks tembeldada. Ent peategelane on sellise revolutsioonilise karastusega, et peksust ja ähvardustest hoolimata ei taha oma head nime rikkuda fabritseeritud tunnistuse omaksvõtmisega. Süsteemitruu uurija leiab viimaks... õige jõhkra viisi vangi kindlameelsuse murdmiseks. Kuid sellega lugu ei piirdu, karistussüsteem järab revolutsionääri edasi.

Et selline üpris masendav raamat (või õigemini autori määratluse järgi romaan). Vähemalt pole see esitatud pseudorealistlikus hala-vormis, autor tegeleb jõudumööda lugejate ootustega mängimisega. Nojah, samas on endal mingil määral kopp ees poliitika- ja ajaloomaigulisest proosast, seega rohkem ei jaksa kaasa mõelda.

Kommentaare ei ole: