28 juuli, 2016

Nancy Fulda – Deadfall (Shattered Shields, 2016)

Tekst, mille lugemata jätmine pole just katastroofiks ühelegi lugemist hindavale inimesele.


Impeeriumi piiride taga elavad metslased, kes aegajalt korraldavad röövretki. Et tegemist metslastega, siis üldiselt pole organiseeritud kaitseüksustel suuremaid probleeme nende tagasilöömisega – seda juhul, kui on kiirelt jaole saadud. Siiski, tegemist on enam kui tüütu nähtusega, mis on pikka aega kestnud. Kuid nüüd... nüüd tõdeb kaitseüksuse juhist loo peategelane, on metslaste rünnakus midagi muutunud – nimelt on nende hulka ilmunud supersõdalased, kes pea haavamatutena pühivad kodumaa kaitsjate lahingukorda minema. Üksusel õnnestub siiski ümbergrupeeruda ja metslased haihtuvad.

Midagi on mäda ja peategelane tõttab oma üksuse juurest pealinna imperaatorile ette kandma sellisest kummalisest muutusest. Imperaator viib külalise sügavasse vangikongi, kus on kinni aheldatud üks metslaste sõjamees, kes osutub... peategelase ammu röövitud vennaks, kes siis metslaste juures on muundatud üheks supersõdalaseks ja on seetõttu üsna peast segi. Ning oh häda... nüüd ründavad metslased korraga pealinna ja lahingu käigus selgub, et must maag on teinud metslastega musta maagiat, millest siis seesinatne supersõdurlus.

Noh, kogu juttu õnneks ümber ei jutustanud. Aga loost suurt midagi rääkida ei oska, mittemidagiütlev madina ja maagia värk. Sellise teksti nautimine eeldab vist üsna puist ootust, et mida üks fantasylugu peaks sisaldama – karm lahing, kõiksugu saladused ja kangelaslikkus; ei mingeid kiikse. Hall värk.

Kommentaare ei ole: