Eks vähe tobe on üldistada, et see on
nüüd näide hiina kaasaegsest ulmest (eriti kui ma pole seda
üleüldse lugenud), aga asiaatlikku hõngu selles hetke kuumimas
hiina ulmeautori loos on küll (kuigi jah, korraks tsiteeritakse siin
Shakespeare'gi). Lugu algab totakalt, keerab teaduslikuks ning lõppeb
dramaatiliselt.
Ühesõnaga, noor ema vestleb haiglas
oma kõhus kasvava maimukesega (seda võimaldab siis eriline tehnika,
mitte mingi vaimne side vms). Tasapisi koorub välja, et maimuke on
vägagi tuttav oma noore ema mälestustega – sest nagu selgub, on
ema osaline teaduslikus katses. Kui muuta teatud geenikombinatsioone,
saab lootele üle kanda ta ema (või isa või mõlema) mälu, mis...
hoiaks tulevikus kõvasti aega kokku, vastsündinu saaks tervelt 20
aastat edumaad oma saatusekaaslaste ees. Ema ja loote rõõmsa
vestlusega ühineb katset sooritav teadlane, kes omakorda tutvustab
kõiksugu võimalusi inimeste arenguks. Vestluse arenedes hakkab
intelligentsele lootele ilmnema... et tegelikult ta katsejänesest
ema on elanud päris näru elu, ja kuna see ootaks tedagi, ei taha ta
enam mingil juhul ema kõhust ilmavalguse kätte tulla. Mistõttu...
Mistõttu ei hakka paljastama, mis
edasi juhtub. Nagu öeldud, algselt vähe totakana mõjuv tekst („kas
tõesti nüüdisulme üks räägitumaid autoreid kirjutab sellist
perekoolijura?“) läheb finaalis õige löövaks. Elagu teadus ja
fantastika, eksole. Väga vist ei soovitaks lugeda inimestel, kel
kõiksugu tundeid emadusega.
Tekst loetav siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar