17 jaanuar, 2017

Joaquim Maria Machado de Assis - Hulluarst (2016)

Täitsa huvitav jutustus, mis võiks meeldida ka Vargas Llosa ja Marqueze loome austajatele - nii nagu on kirjutanud nemad, on seda tehtud ka sajand varem selle brasiilia autori poolt. Kuigi jah, milleks piirduda lõunaameeriklastega, iroonia ja satiir on universiaalne nähtus.

Lugu siis sellest, kuidas Brasiilia Itaguai linnakesse tööle sattunud arst leiab, et tuleb tegelda ka vaimse tervise ravimisega, kuid… mis on õieti normaalne vaimne tervis? Arst asub eraldama oma loodud hullumajja neid, kes ei käitu tema ratsionaalse arusaamise järgi just tervemõistuslikult. Hoolimata vihasest vastupanust on viimaks neli viiendikku linnakese elanikkonnast asutatud üha laienevasse hullumajja. Viimaks järeldab arst, et just liigne tervemõistuslikkus on vaimule halg - ta laseb selle peale neli viiendikku linlastest vabaks ja asub hullumajja panema neid inimesi, kes seni talle paistnud tervemõistuslikena. Ravi on andnud tulemusi siis, kui muidu korrapärases inimeses avaldub meelepaha või midagi madalat või alatut vms. Tõepoolest, patsiendid paranevad. Hulluarst on jätkuvalt segaduses - mis siis ikkagi on vaimuhaigusena tõlgendatav, äkki on hoopis tema haige ja linlased terved?

Üsna groteskseks kiskuv jutustus inimloomusest ja selle tahkudest. Tõlkija räägib järelsõnas autoripoolsest pimeda progressiusu ironiseerimisest (mis autori puhul olevat ka enesekriitika); mu meelest on huvitav jälgida sellise mudelühiskonna toimimist ning kõiksugu väiksuse ilmingute avaldumist. Või miks seda nimetada just väiksuseks, see on ikkagi normaalse ühiskonna üks peamistest tahkudest.

“Reis sai teoks kolme kuu pärast. Dona Evarista, tema tädi, apteekri naine ja vennapoeg, üks preester, kellega hulluarst oli Lissabonis tutvunud ning kes oli juhuslikult Itaguaisse sattunud, viis-kuus teenijat, neli orja - niisugust seltskonda nägi linnarahvas ühel maikuu hommikul ära sõitmas. Hüvastijätt kurvastas kõiki peale hulluarsti. Ehkki Dona Evarista pisarad olid rohked ja siirad, ei teinud need mehe südant ometi hellaks. Temale oli tähtis teadus ja ainult teadus, mitte miski muu ei suutnud teda kõigutada; kui miski talle käesoleval juhul huvi pakkus, kui ta rahvahulka murelikul ja puurival pilgul silmitses, siis üksnes sellepärast, et ta mõtles, kas ehk mõni hull ei ole tervete sekka sattunud.” (lk 14-15)


“Ja “see” oli järgmine: Simao Bacamarte tegi iseenda puhul kindlaks täieliku moraalse ja vaimse tasakaalu. talle tundus, et esindatud on läbinägelikkus, kannatlikkus, visadus, sallivus, ehedus, moraalne kindlus, truudus ja kõik muud omadused, mis annavad kokku täieliku vaimuhaige. Tõsi, kohe tekkisid tal ka kahtlused, ta arvas koguni, et vahest on tegemist pettekujutelmaga; kuid ettevaatliku mehena otsustas ta kokku kutsuda sõprade seltskonna ning küsitles neid siis siiralt. Tema seisukoht sai kinnitust.” (lk 56)

Kommentaare ei ole: