18 veebruar, 2017

Ken Liu - The Paper Menagerie (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Traagiline lugu segaperekonnast, kel on probleeme oma juurte, päritoluga. Peategelane on poiss, kelle valgenahalisest isa oli ta ema Hongkongi pruudikataloogist välja valinud. Poiss on välimuselt rohkem emasse; ema on peale Ameerikasse asumist senini enamvähem umbkeelne - aga peale lapse sündi igati õnnelik, et saab vähemalt kellegagi suhelda (mitte et ta abikaasaga poleks lähedane olnud, aga ikkagi - pealegi on poisist kasu, et aidata abikaasasid teineteisele tõlkida). Ema teeb väiksele pojale paberist loomi, mis otsekui maagiliselt… ärkavad ellu (peale seda kui ema neile hingeõhku sisse puhub) ning on poisile mängukaaslasteks.


Aastad mööduvad ja poiss avastab… et on teistsugune kui ta koolikaaslased: teisedki teavad, et ta ema on pruudikataloogist tellitud ja poiss ise selline segavereline pilusilm, kes pealegi mängib mingite paberiprügist loodud asjadega - seeasemel et Star Warsi träniga möllata. Ühesõnaga, tekib kultuuri- ja identiteediprobleem ning poeg tahab nüüd ennekõike ameeriklaseks saada, nii lükates oma ema kõrvale - näiteks nõudes emalt inglise keeles suhtlemist, kes saab vaid väga vigaselt rääkida, mis tekitab pingeid juurde. Millel on siis traagiline tagajärg, nagu hiljem selgub sellele noorele edukale ameeriklasele.


Teksti on raske ulmeks nimetada (no küllap see elustuvate paberloomadega värk, mille ema oli õppinud Hiinas veedetud lapsepõlves (neid kasutati hernehirmutistena!); inimkaubandust on keeruline ulmeliseks pidada), pigem selline kergelt maagiline realism segatud südantlõhestava üleskasvamislooga, mis võitnud kõiksugu ulmeauhindu. Jah, tunne oma juuri ja ole vanematega kena, sul on neid vaid üks või kaks, ja ei enam. Muidugi, eks väheke oleneb ka vanemast.

Liu kirjutab päris eriilmelisi tekste - andnud välja silkpunk (misiganes see ka tähendab) stiilis romaane, varem olen lugenud teadusliku fantastika ja alternatiivajaloo tekste.

Kommentaare ei ole: