27 veebruar, 2017

Lilli Luuk - Auk (Looming 2, 2017)

Kui selle aasta Loomingu avanumber oli huvitav (kasvõi uus kaanekujundus tekitas elevust), siis nüüdne number… ei paku just intrigeerivat proosavalikut. Siiski on üks autor, kellelt pole varem midagi lugenud, eks see tekitas uudishimu.

Luuki lugu paigutub 80ndate laulva revolutsiooni aega, mil ühiskondlike muutustega pääsesid valla inimeste soodumused kuritegelikke afääre korraldada. Tekst on kui lapsepõlvemälestus tollasest maa-asula oludest; veidike meenutab Kaski proosapalasid, ainult et perevägivalla asemel on loo tumedam osa sellest, kuidas peategelasest tüdruk laseb metsas asuvas liivakarjääris (ehk augus) maha mehe, kes on kinni haaranud ta noorema õe, kui need tüdrukud olid sattunud tunnistama selle mehe tumedaid tegusid.

Kahtlemata on tekst poeetiliselt kirjutatud, kirjeldades noore lapse kõiksugu hirme ja avastusi sellises maailmas. Või kuidas vanemate suhe on selline nagu see on, ja muidugi muutuvad ühiskondlikud olud. Miinuseks on vast see, et üldiselt mulle ei ist seitsmendarahukevadelikus laadis lähiajaloo teemaline proosa, aga eks see ole minu probleem.

Kommentaare ei ole: