Zaidi esseekogu on tore ja lootustandev - erinäolistel raamatutel on tulevikku! - aga samas… ise oleksin vähe pessimistlikum. Nimelt on need esseed ilmunud 21. sajandi algul, nüüd 15 aastat hiljem tunduvad need tekstid lähtuvat inimestest, kes on lapsepõlvest saati kasvanud mingil moel raamatutega kokku puutudes. Aga see noorsugu, kes on käsikäes kasvamas nutimaailmaga? Äkki on see viimaks murdehetk, mis viimaks raamatuharjumusi muudab?
Muidugi, alltoodud tsitaadid on enamvähem puhas kuld, eriti esimene ja viimane. Kui palju on neid vanemaid inimesi, kes hoiavad oma raamatuid järeltulijatele, lootuses, et ehk neid millalgi ikka vajatakse… ja kui palju on kõiksugu autoreid, kes vaid imetlevadki oma naba ja surematut omaloomingut.
“Kohutav lahendus on hoida raamatuid nii kaua, kuni on kogunenud mitmetuhandeköiteline raamatukogu, kõik see aeg endale kinnitades, et kuigi sul pole aega neid raamatuid lugeda, saad need oma lastele jätta. See vabandus kuivab teaduse edusammude valgel aina rohkem kokku. Peaaegu kõik raamatud on juba ilmumise hetkel vananenud, kui mitte varem. Ning turundusstrateegiad planeerivad uute ja paremate kriitiliste väljaannete näol isegi klassikute vananemist, et välistada turgu hävitava kirjandusliku maitse ühelt põlvkonnalt teisele kandumist, mis endistel aegadel turgu lämmatama kippus.
Vananenud raamatutest oma lastele raamatukogu rajamist saab õigustada ainult samamoodi, nagu õigustatakse varemete säilitamist: arheoloogiaga..” (“Liiga palju raamatuid”, lk 8-9)
“On füüsiline paratamatus, et mida rohkem on osalejaid, seda vähem jääb keskmiselt aega dialoogile. Kogu maailma vestlusse kaasamine ei rikasta seda, sootuks vastupidi.
Kujutage ette agoraad, turuplatsi, kokteilipidu, kus toimub hulk erinevaid vestlusi. Välja ilmub mikrofon. Mitu ringi muutuvad üheks, erinevatest vestlustest saab üksainus. Kas see on hea?
See on müüt, läbipaistvuse müüt, kus Paabeli tori asemele astub totalitaarne mina. Me kaebame liiga paljude keelte üle ja vestluste paljususe üle, sest ihkame maailma jagamatut tähelepanu, mis ületaks meie lõplikkuse piirid. Ent kultuur on vestlus, millel puudub keskpunkt. Tõeliselt universaalne kultuur ei ole utoopiline mikrofoni ümber kogunenud Maailmaküla, see on Paabeli-laadne külade kogum, igaüks neist oma maailma keskpunkt. Universaalsus, millele me ligi pääseme, on piiratud, lõplik, mitmesuguste ühitamatute vestluste tajutav universaalsus.” (“Nurin Paabeli üle”, lk 18)
“Ka hästi kirjutamine saab luksuseks, sest see nõuab kirjanikult rohkem aega. Kui ta on vanglas või pensionil, on tal palju vaba aega, aga mitte siis, kui ta on arst, jurist või tegevjuht. Ta ei saa pühenduda ühe peatüki korduvale ümberkirjutamisele, ehkki kirjaniku lisatöö võib säästa lugejate aega.
/-/
Lugemise hind langeks oluliselt, kui kirjanikel ja kirjastajatel oleks rohkem austust lugeja aja vastu ja kui tekstid, mil pole suurt midagi öelda või mis on kehvasti kirjutatud või halvasti toimetatud, ei jõuaks kunagi raamatusse.” (“Lugemise hind”, lk 46-47)
“Kui kõik inimesed, kes tahavad, et nende tekste loetaks, ise ka tegelikult loeksid, tekiks seniolematu lugemisbuum, sest mitte kunagi ei ole inimesed nii massiliselt avaldamisest unistanud. End kahtlase maiguga nartsissism stiilis “loe sina minu kirjutatut ja mina loen sinu kirjutatut” on asendunud nartsissismiga, mis ei ole enam isegi mitte vastastikuna: “Ära nõua minu tähelepanu. Pane mind tähele. Mul ei ole ei aega, raha ega tahtmist lugeda, mida sina oled kirjutanud. Ma tahan sinu aega, sinu raha, sinu kirge. Tühja sinu muredest, räägime parem minu omadest!”” (“Luule pakkumine ja nõudlus”, lk 49)
varraku raamatublogi
lugemik
lugemispäevik
lugemissoovitus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar