Seda juttu lõpetades tahaks taas sõnastada, mis on see selgelt ära tuntav (nõukogude) vene (slaavi?) ulme. Ehk võiks seda kokku võtta kui literatuursust kokkusegatuna sotsrealismiga? Kahtlemata on neiust minategelane väga… hingestatud jutustaja, ning samas see situatsioon (kas teha kangelastegu või mitte!) üdini sotsrealistlikult lahendatud (kangelasteo peab sooritama, hoolimata isiklikust taagast!). Kui angloameerika autorid lahendaksid sellise situatsiooni kuidagi kainelt või koguni kuivalt, siis nõukogude autorid püha kirglikkusega.
Siinjuures tuleb muidugi mõelda niisugusele nõukogude ulme monumendile nagu vennad Strugatskid, kes oma küpsemas loomes panevad sotsrealismi asemel hoopis dostojevskit - ning eks nende kangelastegude tüüpsituatsioonid on hoopis… räpakamates tingimustes.
Muidugi, nõukogude ulmet ei saa niimoodi ühe mütsiga lüüa, siinses kontekstis on juttu eelkõige kosmoseulmest (kuigi eks tänapäeva autorid nagu Pehhov, Zotov, Jeskov või Gluhhovski on niisamuti venelikult lobisevad autorid, mis tekitab pähe ikka selle vene ulme klišee). Aga jah, kuigi Vandermeeride juhatusel võiks mõtiskleda sellest loost uue laine kontekstis, on need Žuravljova mõlemad lood minu jaoks pigem camp mis camp.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar