29 jaanuar, 2018

Merca „Jututulbad/Storypillars”. Fantaasia, 2015.

5 lugu + needsamad 5 lugu inglise keeles. Tuleb tunnistada, et jaanuarikuu kõige suurem lugemisüllatus. Võtsin raamatu ette vähimagi eelteadmiseta ning Jututulbad, Kelle uni see on, Suur nagu Pakuk-lind, Las vahepeal mõtleb keegi muu ja Manadused olid lõppkokkuvõttes üks päris virgutav lugemiselamus. Regina-Mareta Soonseini illustratsioonid lisavad samuti üksjagu lugemismõnu.

Mulle meeldib, kui kuskilt ulme või fantaasiakihtide vahelt kumab kodumaist kultuurikihti ning nendes lugudes mitte ei kuma vaid kõik ongi otsast lõpuni üks lakkamatu fantaasiast pulbitsev sõna ja kultuurikihi ja viidete mäng, täis etnohuumorit, nagu sisekaanel lubatud. Et pealtnäha nagu fantaasia või ulmeloo moodi, aga mul on tunne, et ulme ei ole siin alati mitte see peamine vaid pigem hea käepärane vahend kuhu sõnaline pulbitsemine ära mahutada. Täiesti huvitav kohe, et seda kõike üldse tõlkida andis.

Jututulbad on selline pisut muinasajaline ja maagiahõnguline, mõnes mõttes ikka selle loo ja kujutlusvõime jõust, et räägiks ikka nagu mingi kiiksuga eestlaste endi ajalugu ümber – ja olgugi, et need päris sõnad ja maagia oleks nagu kaotsi läinud ning kindakirjad hõbeseeklite eest maha kaubeldud, ikka punnitavad mingid (ürgjõulised) jututulbad end välja pressida ... mis nendega nüüd teha?

Kelle uni see on, on samuti tuubil viiteid nii lähimale kui kaugemale ajaloole ning paslikult unelise kulu, unelise painajalikkuse ja unelise lõpuga. Igal sammul justkui möödaminnes pudenevad kummalised olendid ja olukorrad on tõeline rõõm – kummitsate limpsimine ja mol’od ja joodikute meri ja Heldur oma betoonjalgadega ... Lavastus, kus pidid figureerima perekond Forresterid ja Sally Spectra toob suure heldimusega meelde 90ndad (no ja tegelikult muidugi vist ka 2000ndad, sest tegemist ikkagi mammutseriaaliga, eksole, ja samas ka 80ndate lõpu, sest kõik ju algas ikkagi Soome televisiooniga, vähemalt siin põhjas...).

Suur nagu Pakuk-lind ja Las vahepeal mõtleb keegi muu on sellised lühemad ja rohkem lihtsalt ulmeloo tegu ja nägu. Sealjuures hea ulmeloo, mis kulgeb loomulikult, aga sikasaka vulisedes kui mägiojake. Pakuk-lind hõllandab pisut Strugatskilikku teadusjoomarlust ning ehk Bradburilikku imetabasust, aga muidugi Mercalikus tempokas lõbususes. Lydoon ja Klapagos panevad kujutlusvõime tööle küll, mul oleks päris hea meel, kui selliseid lugusid oleks veel. Olgu selle laboripiirituse vastutustundetu tarbimisega kuidas on ... kosmoses seigeldes pead sina ikka lõpuks iseenesele otsa vaatama.

Manadused on aga selline esmapilgul hullumeelne kompott, mis ometi vähimagi probleemita algusest lõpuni täie tambi ja lõputu seoseküllusega välja peetakse – olgu pealegi tegelasteks Päike, jänes ja muruniiduk. Mitte, et ma poetagusest joodikultuurist just ülearu palju lugeda tahaks ja vahepeal väsitas see peadpööritav jant pisut ära ka. Aga siiski, kui teksti sees saab sujuvalt kasutada lauseid „Ema viis hälli heinamaale” ja „eest ära, järv tuleb”, siis on sel kõva väärtus iseenesest. Muidugi ma ei tea, äkki on meil selliseid tekste hulgi ja mina pole lihtsalt lugema juhtunud?

„Vist küll ... Muide, mis sinu nimi on?”
„Alleaa.”
„Misasi?”
„Alleaa.”
„Miks?”
„Et miks Alleaa. Oh, mu vanemad on mitmendat põlve koorijuhid ja isa on Lydia Koidula täpne koopia, muide! Aga ema viis hälli heinamaale.”
„Arusaadav.”
Kõnnime väikest aega vaikides. Veider, aga kõikjal tuiutavad inimesed ei näita mingeid väsimuse märke. Ühes kohas lakub üks poisiohtu sell rentslist mahavoolanud õlut. Siin-seal jääb silma sihitult ekslevaid kummitsaid. Mõned vibulevad mingis endale teadaolevas suunas. Vahel seisab otstel püsti ffitavaid gruppe. Mind nad enam miskipärast ei tülita. Hea seegi. Mul  on nende suhtes mõningane tõrge.

***

Udu Tuprus peale järsku igast küljest. See oli nii tihe, et sondeerimiskapsel tundus järsku  kulbina pliinitaigna sees. Joomed kriipisid illuminaatori taga kassiküünistena. Paar hetke tagasi seda ollust väljas veel polnud.
„Siin onn kõrb,” mõtlesin ma.
„Siin on kõrb?” imestas Vari mu mõtte üle.
„Ära ahvi mind,” porisesin.

„Ma ei ahvi,” solvus Vari. „Ma olen ju peaaegu sina.”
„Hea küll,” nõustusin. Mul polnud mõtet Varjuga tülli minna. Ta tegi meelsasti neid töid, mis mulle tüütuna näisid, ja lõpuks sai temaga vestelda ka, teinekord kaartegi mängida, kui õhtud igavaks läksid. Eile alles mängisime, aga mu mõtted olid uudsest olukorrast johtuvalt laokil, seega sai Vari sohki teha. Ikkagi esimene öö Klapagosel. 

Kommentaare ei ole: