13 veebruar, 2018

Jeffrey Ford - Every Richie There Is (Crackpot Palace, 2012)


Lugu Richiest, kes elab koos minajutustajaga ühes õnnetute hingede üürimajas. Kõik elanikud (välja arvatud minajutustaja ja ta pere) on kiiksuga või narkomaania küüsis, kõigile on õnnetu saatus otsa ette kirjutatud. Richie on vaat et tüütuim neist minajutustaja majanaabreist, tema nimelt ronib minajutustajaga suhtlema ning tüütab teda surmani oma korduvate ja tobedate juttudega. Ja kui Richiel avastatakse kaugele arenenud vähk, muutub minajutustaja olukord veelgi painajalikumaks.

Nagu järelsõnast saab teada, on tegu enamvähem autobiograafilise looga, ja eks see tekstina ole niisugune vahepala nö tõsisema kirjanduse loomiste vahel. Alati ei pea aju vaevama inspiratsiooniga, piisab segasemate eluseikade lahtikirjutamisest.

Fordil on muidugi niisugune paha komme, et ta ei taha dialooge lahti kirjutada - kuigi eks see ehk ole mingil moel ökonoomsem lähenemine kirjutamisele: vähem möla ja rohkem sisu (mis dialoogiaustajana mind küll mõneti kurvastab). Kuid seda jutukogu lehitsedes olen avastanud mõnedki kohad, kus tekste õhutavad dialoogid...


Kommentaare ei ole: