15 veebruar, 2018

Marina Moskvina – Kuuromaan (2014)


Mingis meeltesegadushoos võtsin selle romaani lugemiseks, kuskilt justkui kuulsin, et tegu on humoorika raamatuga ja sellised on alati silme ette oodatud. Aga vastu vaatab selline vene olmeloba, vähe teravam kui Dontsova tellisevabriku toodang (jah, kunagi olen ka neid 3-4 tükki järjest lugenud… ja rohkem pole puutunud). Eks siit võiks ka välja lugeda looritatud ühiskonnakriitikat, aga… see huumorivõtmes olmeloba matab hinge.

Et siis kunstnikest vanemate omapärane poeg teatab, et võtab naise. Ja et ikka naise saaks, peab tal (õigemini neil) olema oma elamine (noormees elab muidu vanemate ühetoalise korteri endises sahvris) – mis on tänapäeva Moskvas enam kui keeruline probleem. Aga saja tuhande dollari eest saaks endale broneerida ehitatavas korruselamus ühetoalise korteri. Niisiis hakkab suguselts raha koguma, kõik nad on sellised nõukogulikud poolintelligendid ja tänapäeva infoühiskonnalaadses olluses mitte just kõige teravamad pliiatsid. Poisi meelehärmiks ei paista vanemate kunstilised rahateenimisoperatsioonid just suuremat õnnestuvat, mistõttu tekib mitmeid vastuolusid nende põlvkondade vahel, mida aga esoteerilised vanemad suudavad suuremate konfliktideta ära taluda.

Ja nii see romaanike veereb sinkavonka oma finaali poole, täis tobenaljakaid või halemagusaid juhtumeid. Ikka vene avara hinge suurus ja nurjatus ja mis kõik veel. Ma saan aru, miks see lugejatele meeldib, aga selline olmeline loba muutub mumeelest veidi tüütavaks (võrreldes näiteks… Jelizarovi „Raamatuhoidja“ või Griškovetsi „Särk“, mis?).


Kommentaare ei ole: