loterii

Edesio Alvarado – Põgenik (1964)

2012-02-21T12:49:00.000+02:00

Kurb lugu Tšiili kolkast, kus olude sunnil ja juhuste kokkulangemisel on vagurast indiaanlasest saanud vargast ja mõrvarist põgenik, kes püüab läbi Andide Argentiinasse jõuda. Politseiseersant peab ta tapma, et varjata oma ametialast lohakust. Ja seda kurbmängu jälgib pealinnast kodupaika jahile tulnud ajakirjanik, kes on pealegi indiaanlase õele varem lapse teinud – nagu eostajale selgub selle inimjahi käigus. Seersant on läbinisti mäda, algul positiivne ajakirjanik on seesmiselt mäda, indiaanlane on olude sunnil natuke mäda. Kolka korratus ja omavoli ja Andide kaunis loodus. Üpriski naturalistlik lugu, seersandi kõnepruuk on päris siivutu. Aga sellised need pahad mehed on.

Senini täitsa loetav proosa, moraalsed dilemmad ja ebaõiglus kutsuvad barrikaadidele.

Mirdza Bendrupe – Piibussaare (1965)

2012-02-20T12:09:00.000+02:00

Üks õnnetuma lugu, mis toimub kuskil Läti maakohas – kevadel sõidab sinna maalima tõsimeelne noorevõitu kunstnik, kelle külarahvas saadab ühte eraldiseisvasse tallu suveks tuba küsima. Seal elab 3 põlvkonda koos – despoodist patriarh (võimalik kulak), selle vallaline tütar ning poeg minia ja hilisteismelise tütrega. Kui algul paistab tekst vinduvat igavusse, siis lugu hakkab ikkagist kerima ja kerima ning kurba draamat ilmneb küllaga. Tekib omamoodi armukolmnurk – kunstnik Girts armub pisut mõlemapoolselt vallalisse Juditesse, aga noorima põlvkonna esindaja Rasma omakorda Girtsi. Judite on isa tallaalune ja üldse vähe malbelt kohtlasevõitu aednik (aga ilus!). Rasma on jällegi nooruslikult tasakaalutu intrigant, kes keerab sealsed peresuhted sassi ja tekitab asjatult pingeid. Girts veedab terve depressiivse suve seal, maalib ja talub pererahvaga kooselamist. Viimaks soostub Judite temaga abielluma (muidugi eelnevalt ei mingeid siivutusi), isegi tema isa annab torinal järgi. Aga ega siis Rasma niisama hapnikku tarbi, teeb veel viimase öise jalutuskäigu Girtsile ja hommikul teatab patriarh kunstnikule, et Judite ei soovi teda.

Õnnetu, õnnetu jutustus õnnevõimaluse luhtumisest. Ei saa öelda, et Girts just suuremat oma saatust agaralt sepistaks, laseb end ikka Rasmal ebavajalikesse olukordadesse sattuda (ei midagi siivutut muidugist), lihtsalt oleleb kaasa, maalimise nimel kannatab enesele päheistumist. (Iseasi muidugi, millist õnne võiks leida potitaimeliku Juditega.) Et jah, rõõmu siit suurt ei leia, luhtunud unistused ja elud kolksuvad kurvalt. Mitte et fännaks lugemisi depressiivsest elust. Sest ei fänna.

Kaarel Kivi ja Klaara Kivi – Varandus seinal (2008)

2012-02-19T13:30:00.000+02:00

See raamat vist eelneb Kividega esmatutvusele, häguselt nagu mäletaks miskit kunstnikujuttu sealt. Mis siis tegelikult toimub siin! Samuti leidub viiteid omakorda varasematele raamatutele / juhtumitele, millest pole enesestmõistetavalt aimugi. Niisiis, Tallinna kesklinna väikekodanlik elu literaatidest paari saatel, lahendavad teised mõrvu kui uurijast onupoeg seda võimaldab. Paarike on päris vanamoodne, ikka perepeast mees ja koduhoidjast naine (nagu ikka sellistel autoritel kombeks, põlatakse muuhulgas tänapäeva kultuuri – miskipärast vaja alati viidata millelegi sellisele, et olla lugejaga solidaarne, ühisväärtused?). Eks muuhulgas lahene mõrvadki, põhimõrva motiiv jäigi mulle häguseks, aga eks selles ole süü liigkiirelt lugemises. Niisiis põhimõtteliselt sama jutt, mis esmapostituses.

Nojah, meenutusi õndsast ajast, kui kohvikus maksis kohvitass samapalju kui poolekilone pakk poes (lk 64).

Siiri Laidla – Kirjand vabal teemal (2011)

2012-02-18T12:25:00.000+02:00

Üllatusena selgub, et seni vanaprouadele kirjutanud Laidla on seekord vist hoopis noortekirjandust teha proovinud. Kõlab nagu catastrophe waiting to happen ehk minusugusele girjanduse austajale igati sobilik lugemisvara lühikesteks talveõhtuteks – ja noh, ongi siin siis reibas ninnunännutamine ehk noortekas pensionäridele (vist, ei tea). Kokku põimuvad 3 jutuliini – viiekümnendates meesautor Käbilind tahab kirjutada oma tütrele kooli lõpetamise puhul kingituseks noorteraamatut sellest, kuidas nõukogude ajal noored rõõmsalt aega veetsid. Selleks leiab ta ainest rõõmsa Hiiumaa pastoriproua Susanne mälestustest ühest malevasuvest, mil neid kohtus tulevase pastoriga; nüüd kohtub Käbilind pastori suure perega. Ja kolmas jutuliin on Susanne vanima poja eksistentsiaalsed armuvalud – 17-aastane Jakob on nimelt platooniliselt ja meeletult armunud keskealisse näitlejannasse, keda ta näinud näitelaval (oh jeebus küll), saadab talle kirja ja saab vastuseks leebe keeldumise (om mani padme hum). Lõpuks laheneb kõik õnnelikult – Käbilind proovib kirjutada saadud materjali põhjal hoopiski noortemuusikali, Jakob armub Käbilindi tütresse ja Susanne on rõõmus pastoriproua edasi.

Ja kõik see mahub oma 90 leheküljele, mida ei söandakski romaaniks nimetada, pigem lühikesteks meeleolukateks piltideks. Mis iseenesest võiks olla päris ambitsioonika ülesehitusega tekstiks. Millisele lugejale see õigupoolest suunatud on, ei oska nagu öelda (vähemalt puuduvad siin eelmiste raamatute pisukesed rämedused). Nagu ikka kirjastusel Eesti Raamat sellise girjanduse avaldamisel tavaks, on kaanekujundus üpris silmikriipiv. Kahjuks ei suuda sellest tekstist nii kaasakiskuvalt kirjutada kui esmatutvuse puhul, ja seetõttu siis klišeed ja ajupausid.

Francis Carsac – Tulnukad eikusagilt (1994)

2012-02-17T12:28:00.000+02:00

Õpetlane satub kogemata tulnukate hättasattunud laeva juurde, kus ta osutab vigastatuile meditsiinilist abi. Tulnukad on üsna (õigemini päris) inimlaadsed ning nad leiavad ühise keele. Ta aitab ka lendava taldriku remontimisele kaasa ning kui teised maalased avastavad selle kahtlase ettevõtmise metsas, läheb õpetlane poolkogemata tulnukatega kaasa nende maailma – saades eelnevalt küll lubaduse, et ta tuuakse ikka tagasi, millalgi. Avaneb siis hoopis uus ja imeline tulnukailm, selgub, et meie Maa esindaja pärineb tervelt 862. planeedilt, mida asustavad inimesed või humanoidid (lk 32), tõeliselt südantsoojendav perspektiiv. On aga üks suur probleem – kurjad mislikid, kes hävitavad päikeseid! Maalane ühineb eri tulnukarassidega võitluses mislikkide vastu (tal on selleks igati sobiv rauasisaldusega veri, mislikkide surmav kiirgus ei mõju talle nagu teistele), ja ühtlasi leiab armastuse neljasõrmse neiuga. Tehakse möllu, tapetakse mislikke ja äratatakse päikeseid.

Tekst on tegelikult õpetlase jutustus oma ulmelistest tegudest mitmetel tähesüsteemidel ühele külla sattunud tuttavale – keda õpetlane soovib värvata appi mislikivastasesse võitlusse. Lõpuks selgubki, et kaduma läinud inimesed (Maa helgeimad pead!) on ühinenud hoopiski tulnukate armeega.

Nagu takkajärgi leidus, on tegemist prantsuse autori 1954. aastal ilmunud teosega (kirjastus sellist teavet ei jaga), mis praegu lugedes pole just teravaim pliiats pinalis – kogu toss on läinud seletamisele ja kirjeldamisele, mistõttu lugu pole just naksakas, on selline planeedireisikiri pisut totra armulooga, selline igav vanaaegsus, kooskõlas autori auavaldusega Rosnyle ja Wellsile.

ulmekirjanduse baas

Liina Kuusental-Alvet – Kanakasvatus (1943)

2012-02-16T12:31:00.000+02:00

“Karistuspuuri pannakse niisugused kanad, kes hauduma kipuvad. Karistuspuur on pulkadest ja traatvõrgust külgedega ja tagaseinaga, kuid põhi ja esikülg on pulkadest, nii et õhk pääseb igaltpoolt hästi juurde. Karistuspuur on varustatud sööda- ja jooginõudega, mis on kinnitatud väljapoole puuri külge, nii et linnud söövad läbi pulkade. Puuri mõõdud: kõrgus 45 sm; laius – 60 sm; pikkus – 60 sm. Puuri võib teha ka pikema, kuid siis jaotatagu sisemine ruum vaheseintega. Ka ei sobi kõik kanad ühte puuri, nad peksavad üksteist.” (lk 60)

Nagu ikka, on tsitaatide kontekstist väljarebimine üks vääritu tegevus, nii leidub ka sellele õõvastavale soovitusele tegelikult igati loogiline põhjendus (lk 120).

Kas sinu kodukana on rahulolev ja lõbus?

“Temperament ja iseloom on tihedas seoses tervisega. Hea muneja on liikuv ja tegev; hommikuti tuleb ta esimesena õrrelt, õhtul läheb sinna viimasena. On sõbralik ja julge, kuid püüdmisele ja hirmutamisele reageerib elavalt. Silmad on selged ja ilmekad. Küüned on siblimisest lühikeseks kulunud. Ta sööb peagu kogu aeg ja liigub enamasti karja keskel. Ta on alati rõõmsas meeleolus ja avaldab seda sagedases kõõrutamises.” (lk 107)
“Kana meeleolu peegeldub liikumises ja häälitsemises – kõõrutamises ja kaagutamises. Heas meeleolus kana liigub kogu aeg elavalt ja iseteadvalt, on alalõpmata söögijahil ning kõõrutab seejuures sagedasti. Säärane meeleolu võib olla ainult muneval ja pealegi hästimuneval kanal, kuna vaiksed nurgaskössitajad ei hooli munemisest. Kanapidaja huvides seisab säärase hea meeleolu loomine. Vaikus ja tuimus kanalas atesteerib kanapidajat väga halvasti, sellest võib järeldada kanapidaja oskamatust või hoolimatust lindudega käitumises. /-/ Kuiva ja puhta allapanu väärtust ja head mõju lindude meeleolule ei jõua kunagi küllalt toonitada. Must ja niiske põrand võtab lindudel igasuguse tahtmise siblimiseks ja liikumiseks, mis on aga lõpmata suure tähtsusega, elustades vereringvoolu, tekitades sooja ja andes lindudele söögiisu.” (lk 119)

Daniel Glattauer – Kõik seitse lainet (2012)

2012-02-15T13:28:00.001+02:00

Jätkub siis keskealiste kujutelm kuumast netisuhtest. Seekord siis noored suisa kohtuvad. Mitu korda. Ja Leo püüab Pamiga abielluda. Ja Emmi saab korraga teada, mis tegelikult eelmises raamatus Leo ja Bernhardi vahel juhtus. Ja jälle solvumised ja pausid ja siirused ja tundepursked. Meilide vahendusel. Kuidas lugu seekord lõppeb või edasi läheb? Kas a, b, c või d? No olgu see üllatuseks.

Väga lõbus raamat, täiega naistekas, soovitav ehk lugeda mõlemaid osasid järjest – saab kõiksugu retsepte armukatastroofideks. Lugemine paneb vist küll enda tundeelu parajalt kiviaegsena nägema – kõik see “meie puutepunkt” ja kirglikkus jms, ohjaa, väega kaunis. Autor võinuks üllatada Emmi välimusega – et suur, blond ja büstiga (lk 18), aga ei, selline tavaline kultuurne maitsekas naine.

Nojah, meelelahutust paariks tunniks, tõesti laadna ja lõbustav lugemine. Moodne aeg.

“See küll rõõmustab mind, kuid oleks kahjuks risti vastupidine tunne minu omale. Sind näha – okei. Sind “veel kord” näha, veel viimast korda – persse! Leo, poolteist aastat juba näeme teineteist “võib-olla veel viimast korda”. Poolteist aastat jätame teineteisega hüvasti. Näib, nagu oleksime tuttavaks saanud nimelt selleks, et teineteisega hüvasti jätta. Leo, ma ei taha enam. Mul on hüvastijätu-küllastumus, hüvastijätu-tülpimus, hüvastijätu-kahjustus. Palun, ole lihtsalt ära. Saada mulle oma süsteemihaldur, tema peale saab vähemasti kindel olla – vastab alati täpselt kümne sekundi pärast, et mind oma tagasihoidlikul moel tervitada. Aga sina lõpeta see pidev hüvastijätmine minuga. Ja ära jäta mulle veel seda häbistavat tunnet, nagu ei oskaks sa kujutleda midagi ilusamat kui mind “veel viimast korda” näha.” (lk 116)

sehkendamine

Julius Umblia – Inimese wahekord Jumalaga ja tee tõele (1912)

2012-02-15T12:09:00.001+02:00

"Igaüks, kes Jumala olemas olemist salgab, annab sellega oma halbtusest tunnistust.” (lk 3)

All right. Liharõõmude vastane raamat, mis selgitab kuidas siis hea olla. (Kuna kaanepilti ei hakanud pildistama, siis postikaunistus sellelt kunstnikult.)

“Suurem osa õppiwast noorestsoost peab hooramist uhkuse asjaks, nad kiitlewad sellega kõige häbitumal wiisil. Selle järeldus on et nende kolkunud, lödwadest nägudest mõistmatus wälja paistab. Iga auusama, inimese kohase püüdmise jaoks on iga tahtmine nende juures kadunud, nemad tunnewad ainult ühte ebajumalat, selle nimi on “himude rahustamine”, ja häda sellele, kes neile seda ei luba. Niisama nagu loomad, arwawad nad enestel õiguse olema, oma himusid rahustada, nad ei teagi, et nad teistsuguste seaduste alla on heidetud ja et nad, et paremateks olewusteks saada, waimu läbi liha tööd ära peawad häwitama. Nad ei tea, et Jumala poeg ilma on tulnud ja inimesesoole puhtuse põhjusmõtet kui ainust õndsuse teed on kuulutanud. Sellepärast on ka riigielu sisemine jõud mäda ja nõrgestatud, nagu meie seda wiimaste aastate mässust näinud oleme. Hoorus on iga riiklise langemise pea põhjus. Kaswatage oma lastes kombelikka, tugewaid inimesi, siis arenewad need nii kuulsad sotsialsed küsimused iseenesest ja üleüldised mässud ei saa rahwaste elule enam nii kardetawaks.” (lk 24)

“Mis kombelisesse elusse puutub, siis peab lastele, kui sugulik tung nende juures ärkab, selle kohta mõistlikul wiisil seletust andma, kuidas oma lihalikkude himude wastu wõidelda, et nad mitte käsikiimlemise (onaneerimise) ohwriks ei lange. Kaswawale noorsoole on see kõige hirmsam hädaoht ja suur hulk noorimehi ja tütarlapsi on selle hirmsa patu wõrgus. Kui meie koolides suguwõimlisi noorimehi ja tütarlapsi waatleme, kui kahwatud ja kartliku pilguga nad on, ja seda wälja kannatada ei jõua, kui neile terawasti otsa waadatakse, siis ei tarwitse just mitte mõttetark olla, et aru saada, et nad endid kõige hirmsamas patus “onani” süüdi tunnewad olema ja seda pattu edasi teewad, ilma et ennast aidata teaksiwad, sest et keegi neile selle asja kohta mõistlikku seletust ei ole annud. Selles kannawad isad, emad ja kooliõpetajad süüdi, keda wale häbitundmus tagasi hoiab, niisugust seletust andmast. Nad ei taha aru saada, et nad sellega nooresoole kõige suuremat head teewad, kui neile aegsasti, enne kui sugutung ärkanud on, selle kohta juhatust annawad, kui hirmsad järeldused käsikiimlemisel pärastise elu kohta on.” (lk 25)

Mõtteid tööpuudusest ja eesti soo jätkamisest.

“Paljude olewuste sünnitamisest ei ole mingit kasu, waid ainult niisuguste sünnitamisest, kes Jumala meelepäralist elu elawad. Kõige parem näitus selle kohta on wee-weeuputus. Enne weeuputust kosisiwad inimesed üksteist ja lasksiwad ennast kosida ja ei hoolinud selle juures Jumalast midagi. Seal süttib siis Jumala wiha nende üle põlema, ja ta häwitab kõik liha suure weeuputuse läbi ära, ainult Noa ja tema perekond pääseb ära. Meie näeme sellest, et Jumal ainult niisuguseid inimesi tahab, kes tema meelepäralist elu elawad, ja mitte nende paljuse peale ei waata.” (lk 29)

Lõpuks midagi positiivset.

“Inimene, kes Jumalat ei usu, on halatsemise wääriline olewus. Ta karistab oma teguwiisiga iseennast, häwitab kõik headuse enese sees, sest et ta õiget teed headuse poole ei tunne. Pealegi on see kombeliku kõlwatuse tundemärk, oma jumalikku päritolemist ära salata. Kes ennast parema ei tunne olema kui loom, see ei ole sellest ka mitte parem. Lihahimu läbi tooreks ja tuimaks läinud inimene salgab oma kõrgema olemise ära ja langeb sagedasti loomast alamale.” (lk 35)

Philip M. Taylor – Mõtterelv (2011)

2012-02-14T12:32:00.000+02:00

Ehk siis alapealkirjaga “Propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani”. Tegemist siis esimese linnukesega uues sarjas Riigikaitse Raamatukogu, mida avaldab Kaitseministeeriumi toetusel üks meediaväljaannete kirjastus. Jutu jätkuks miskisugune propaganda definitsioon ja raamatu eesmärkide sõnastus.

“Seega pean mina propaganda all silmas tahtlikku katset veenda inimesi mõtlema ja käituma soovitud viisil. Kuigi tunnistan, et suur osa propagandast on juhuslik või alateadlik, käsitlen siinkohal teadlikke, metoodilisi ja kavandatud otsuseid kasutada veenmistehnikaid teatud eriomastel eesmärkidel tuua kasu neile, kes selle protsessi on organiseerinud. /-/ Ei, see, mis eristab propagandat kõigist teistest veenmisprotsessidest, on kavatsus. Propaganda kasutab kommunikatsiooni seda levitavale isikule või isikutele kasuliku sõnumi, idee või ideoloogia edastamiseks, ning selle esmane eesmärk on omakasupüüdlik. Tõenäosus, et kuulajaskond ei taha seda sõnumit kuulata, on sama suur kui see, et kuulajaskond tahab. Ebasoovitava propaganda hindamiseks on see vaja esmalt tuvastada. Defineerimise mõttes pole oluline, kas soovitud käitumine tuleneb jõupingutusest sõnumi edastamisel; just see on erinevus eduka ja ebaeduka propaganda vahel. Seevastu propaganda edu tuleb samuti mõõta protsessi taga oleva kavatsuse suhtes. Kuid siinkohal ei saa me alustada arutelu teemal, kas eesmärk pühendab abinõu. Eks ole ju näiteks “õiglasest sõjast” rääkides seda toetav propaganda õigustatud? Ja kui sõda on “vajalik”, on ju seda loomulikult propagandagi, mida see sõda esile kutsub? Kui aga rääkida lõplike hinnangute andmisest – olgu need siis ajaloolised, majanduslikud või kõlbelised –, on probleem peamiselt selles, et inimesed haaravad kinni neist tõekspidamistest, mis sõltuvad tegelikult sellest, millisel poolel nad on.” (lk 23, 24)

“Nagu edaspidi näeme, tugineb kõige efektiivsem ja arenenud propaganda läbi aegade “faktidele” ja usaldusväärsetele väidetele. Selline propaganda on võimalikult lähedal “kogu tõele” (mitte sellest võimalikult kaugel) ning tugineb pigem mõistusele kui emotsioonidele. Mida iganes “kogu tõde” ka pole või kus iganes see ka ei peitu, eeldab propaganda uurimine esmalt iseenda uurimist: mida me mõtleme, miks me nii mõtleme, kas otsustame mõelda midagi sellepärast, et see on seotud mõne tahuga meie kasvatusest, keskkonnast, haridusest või meie kogemustest – või kuna keegi teine on arvanud pigem oma isiklikku kui meie kasu silmas pidades, et nii tuleks mõelda. Alles siis hakkame mõistma, kas meie maailmavaade mitte ei peegeldu kusagilt ja kas need peeglid pole mitte kõverpeeglid.” (lk 33-34)

Kõige mõjukam on visuaalne propaganda – sest ei osata või ei viitsita lugeda, liiga keeruline (no lugemine on samuti visuaalne, aga noh, jah). Aegade hämaruses sobis selleks kasvõi valitsejate-vallutajate kujud allutatud maadel jne. Kõige mõjutatavam on noorsugu ehk siis kahuriliha. Üldiselt ma nüüd ei oska öelda, miks see raamat nii eripärane peaks olema, ühtviisi sõdade (õigemini ajajärkude) ajalooline ülevaade, rõhuga... propagandal (aga sõjalugudes on sellele samuti tähelepanu pööratud).

Mõnede näpukate kõrval pani eelkõige kulmu kergitama kahe kohanime kasutus – Bordeau (lk 80, ok, see võis olla näpukas) ja Dunkirk (lk 21, 255 – no kas tõesti?). Joonealuste viidete lugemine on pooleldi piin, nii heledaid kirjatähti nagu tihti ei kohta.

Alljärgnevalt veel tsitaate miskisugustel teemadel möödunud sajandi konfliktidest.

“Oli ka veel neljas ja vahest ehk kõige traagilisem tagajärg. Lord Ponsonby avaldas oma seisukoha pärast seda, kui sõjajärgselt oli asutud uurima sõjaaegsete julmuste propaganda paikapidavust. Lord Ponsonby uurimus ja ka teised juurdlused leidsid vaid väheseid tõendeid – kui sedagi –, nagu oleks miski neis lugudes tõele vastanud. Paraku viis niisugune julmuste propaganda mõju selleni, et 1930ndatel ja 1940ndatel ei tahtnud avalikkus uskuda Natsi-Saksamaalt imbuma hakanud tõelisi õudusjutte. Selles mõttes teenis Esimese maailmasõja moonutamine pelgalt Teise maailmasõja tegelikkuse varjamise efekti.” (lk 230)

“Seega, vaatamata superriikide võitlusele juhtpositsiooni pärast maailmas veel aastakümneid pärast Teist maailmasõda, valitses kindel arusaam, et isegi kui üks pool peaks tuumakonflikti “võitma”, oleks see Phyrrose võit, sest vastane põhjustaks “kaotamise” käigus tohutu laastamistöö. Selline konflikt olnuks suure tõenäosusega juhitamatu ja tõeline viimsepäeva-stsenaarium hõljus varjuna õhus. Selle tagajärjena näis rahvusvaheline diplomaatia arenevat 1950ndate terroriõhkkonnas suureks blufi, vastublufi ja topelt-blufi mänguks. Kuna mõlemad pooled pidid jätma mulje, et suhtuvad asja tõsiselt ja et tegu ei ole blufiga, loodi õhkkond, kus propaganda sai tõeliselt õitsele lüüa.” (lk 291)

“Sedamööda, kuidas superriikide 1960ndate ja 1970ndate aastate poliitiline pingelõdvendus televisioonis kajastamist ei leidnud, koondasid teleuudised tähelepanu hoopis piltreportaažidele katastroofide, maavärinate, riigipöörete ja terroriaktsioonide kohta, kinnitades, et see massimeediavahend sobib kõige paremini (hetke)sündmuste kajastamiseks ja meelelahutuseks ega ole probleemidele tuginev mehhanism, mis on suuteline pakkuma detailset ja kontekstipõhist analüüsi. See polekski muidu nii oluline, kui enamik inimesi poleks saanud nüüdseks enamikku informatsiooni maailmas sündiva kohta televisioonist, mitte aga mõnest vanemast meediavormist: kirjutavast pressist või raadiost. Televisioon muutus sissekodeeritud kalduvuse tõttu kõike lihtsustada ideaalseks propagandameediumiks, nagu mõistsid ka terrorirühmitused maailma eri paigus.” (lk 318)

“Nagu pärast iga tänapäevast kodusõda, jäid ka Balkanile maha endast alalist ohtu kujutavad maamiinid ning seetõttu käivitati laiaulatuslik kampaania kohaliku elanikkonna – eriti just laste – teavitamiseks miiniväljale sattumisega kaasnevate ohtude kohta ja kuidas eri miinidel vahet teha. Koolides jagati temaatilisi värvimis- ja joonistamisraamatuid ning firmalt DC Comics telliti spetsiaalne Supermani väljaanne, milles hoiatati miiniväljal mängimisega kaasnevate võimalike ohtude eest. Klassikalise näitena selle kohta, kuidas heade kavatsustega käivitatud propaganda võib anda tagasilöögi, oli koomiksiraamatu kasutamisest kõrvaldamine, kui ilmnes, et mõned väiksed lapsed läksid meelega miiniväljale, lootuses, et Superman tuleb neid sinna päästma.” (lk 352)

Aarne Anmann – Kolm on õnnenumber (2011)

2012-02-13T00:08:00.000+02:00

Tegemist siis pooleldi tellimuspostitusega, kuna autor soovitas seda raamatut vaadata, ja eks kunagi loetud proosaraamat on olnud meeldejääv. Kõigepealt kivi kapsaaeda ehk luuletuste kujundus, sellise šrifti kasutamine ei tundu mulle teps mitte hea, va tüsedad on need kirjakujud. Allajoonitud pealkirjad on samuti pigem harjumatu võte. Aga ehk on see mu isiklik kiiks.

Luulekogu meeleolu võiks vast nimetada ekspressionistlikuks? Igatahes kehalised ja sisemised tungid tõepoolest möllavad, hoovab Eros ja piilub Thanatos. Luulemina vastandab end liigsele esteetitsemisele ja nö purkisittumisele, tema on kannatav raidkuju. Üksinduse, ängi poeesia, vaikne hingekarje. Katkine, puuduolek, mõistmatus. Traagiline on see maailm.

Kujutluse vangis

mu erekteerunud kujutluses
kangastus su
paljastunud fassaad
ja omandas seal
globaalsed mõõtmed

eimingeid erilisi tundeid
eimidagi ülevat
vaid ürgse liha kutse

ma tegutsen

ja parem oleks
kui Milose Venuse moodi
sul puuduksid käed
sest nad on takistuseks
mu tungide teel
(lk 11)

See vast irriteerivaim luuletus; päris ehmatav, et naisel peaks puuduma Venuse kombel käed, et mees saaks oma tunge rahuldada. Tuletab meelde “Ameerika psühho” Batemani, kes lõikus kõiksugu avausi neidudele, enda tarbeks või rottide kiusamiseks.

Veronika Kivisilla – Kallis kalender (2011)

2012-02-12T22:00:00.001+02:00

Kivisilla luuletamist võiks nimetada täristamiseks, ja selle raamatu lugemine ongi kui automaatrelva pideme tühjaks laskmine, käib üks pidev ragin ja lühike ebamarsisamm. Positiivses mõttes. Negatiivne ehk see, et selline täristamine ei paku õhku, vaheldust, kõik luuletused on ühtmoodi napid tekstijorud-vorstid. Aga kujundimaailmalt nauditavad ja üpris löövad. Ja tõepoolest, tegemist kalendriga, algul pani imestama veider pühendumus märtsile, siis hiljem on suviseidki karme trillerdusi. Jah, Kivisilla pole just õrn laulik, kes sõnadega lugeja meeli silitaks. Ei, tähendab ikka silitab, aga liivapaberi ja nuudiga. Ja konaruste alt avanebki midagi (Heinsaarel ikka täiega kummitav ütlus: “sügaval elu hämaras”, mis pole siiski täpselt see, mis Kivisilla tekste lugedes aju tabab, aga midagi siiski). Tore on avastada täiesti tundmatuid autoreid. Plussid kujunduselegi.

looming
sirp
päevaleht

Siim Kera – las ma istun siin kuni orkester mängib (2011)

2012-02-12T21:55:00.001+02:00

Selline on siis luulekogu, mis vajas tervelt 3 toimetajat, autor ei oska nagu üldse oma loomingut käidelda? Esmapilgul siuke hormooniluule, ikka kliitorid ja rinnad ja onaneerimine ja unelmad vägivallast ja kuulsusest ja muu nooruslik lõbusus. Popluule! (Teavitab tagakaane reklaamtekst.) Elagu epateerimine, põnev kui Traat kirjutaks vahelduseks sellist värssi. Eks mind ikka aegajalt hämmastab luuletajate soov emotsioone avalikuks teha, see on nagu ärasõnumine või ülbus. Mõneti üllatavalt kannatab Kera vahel mõttelahtisuse käes ja kirjutab päris ulatuslikke värsse (“neiule keda ma iga päev...” on päris hea). Ja seda kõike nimetatakse siis 21. sajandi popluuleks, sest autor viitab tekstides popkultuuri ikoonidele (ja kui keegi kunagi arusaadavalt seletaks, miks Radiohead eriline on, saaks ehk targemaks).

Eelnevast viginast hoolimata tuleb tunnistada, et loetav autor.

sirp

Peeter Oja – 17x4 (2012)

2012-02-11T12:05:00.000+02:00

Ses suhtes igati tasakaalus raamat, et sisu poolest jaguneb viieks võrdseks osaks. Tõepoolest, korrafriikidele meelepärane lugemine. Kui hakata peatükkides teksti silbitama, siis mis pilt avaneb? Lapsepõlv – 8 silpi, noorusaeg – 7 silpi, keskiga – 7 silpi, vanadus – 5 silpi, järelsõna – 3 silpi. Nagu näha, on suurem kirjutustuhin ikka seal, millega autoril otsene kogemus, vanadus tekitab veel kõhklusi-ootusi ja järelsõnaks on ilmselgelt veel liiga vara. Sõnade registrist avaneb hämmastav teave sõnavara kordumatust kasutamisest, iga sõna esineb raamatus vaid kord, ainult sidesõna “ja” esineb korra igas peatükis. Ei oskagi lahterdada, kas tegemist eluloo või kirjandusega, jäägu see lahtiseks.

Hilinenud postitus: 2011 ja kirjandus

2012-02-10T11:21:00.005+02:00

Arusaadav, et aastakokkuvõtete traditsiooniline aeg möödas on, sellegipoolest – kui juba möödunud aasta alguses loetud teoseid kohusetundlikult üles märkima hakkasin, võiks ju alustatuga midagi ette ka võtta.

Niisiis, mida ma teada sain. Esiteks seda, et ma ei ole enda üle uhke. Kui aasta esimesel poolel lugesin keskeltläbi kaks raamatut nädalas (juuni lõpuni 47 + hulgaliselt poolelijäänuid), siis teisel poolaastal sai kokku ehk 10 teost (mida unustasin ka üles märkida). Esimesel poolel on ilus number, eks? Aga tegelikult peitub seal taga labane kvantiteet: andusin oma madalale kirele uksumatu tulisusega ja ohtra lugemise sees läbisin vähemalt – kui mitte rohkem – 16 kriminaalromaani (näiteks veebruari seitsmest raamatust kuus jagunesid Boriss Akunini ja Dick Francise vahel), ja ega ülejäänudki enamuses teab mis kõrgkirjandust moodusta. Aasta teise poolde kuulus paremaid raamatuid, kuid siis oli maht jälle väike.

Pisut lähemalt.

Aastavahetus ning jaanuar möödusid Jaan Krossi tähe all, sest mingil põhjusel tabas mind eesti kirjanduse tuhin, mispeale haarasin esimese kättejuhtunud Krossi. Milleks juhtus olema „Kolme katku vahel”. Naiivselt teose läbinult meenus, mis kuradile olin sõrme andnud: teadupärast on tegu nelja raamatusse jaotatud umbkaudu 1000lehese teosega, millest esimene köide on alles algus. Mis seal ikka, sõrmele järgnes käsi ning vaheldumisi kergemate kirjandustega sain peaaegu lõpuni. Mnjah, neljas osa ootab siiski veel viimase saja lehe läbimist... Krossiga kipubki olema nii, et esimeste lehtede vaevalisele läbimisele järgneb avastus, et tegu on maailma parima raamatuga; see mõte ei kao, kui teos ludinal läbi saab, aga kui lõpetades haarad järgmise Krossi järele, saabub varsti väsimus. Igatahes, moraal on see, et iga Krossi paarisaja lehe vahele tuleks pidada mõni aastat pausi.

Vahepeale edetabel.
Aasta parimad teosed (paremuse järjekorras):
Fjodor Dostojevski „Vennad Karamazovid”
Tõnu Õnnepalu „Paradiis”
Karl Ristikivi „Rohtaed”
Viivi Luik „Varjuteater”
Urmas Vadi „Kirjad tädi Annele”
Georges Perec „Asjad”
Doris Lessing „Kassid”

Aasta halvima raamatu tiitli võiks anda Paulo Coelho „Alkeemikule”. Tihe klišeendus vaheldumas lööklausete ning eluõpetustega tegi lugemise küll omamoodi loetavaks, kuid nii titekalt filosofeerimine on siiski piinlik. Võib-olla liialdan nimetades teost aasta halvimaks, sest ometi selle ju läbisin (pika nimekirja sain ka teostest, mis tüütuse tõttu pooleli jäid), ning oskus halba sisu ja lihtsat lauseehitust sellise haaravusega edasi anda on ka omamoodi kunst. Aga vist seda enam kuulutan teose suurejooneliselt Aasta Halvimaks.

Aasta parimast ehk Karamazovitest kirjutasin pisut ja triviaalselt siia.

Detektiivkirjandusest - milles olen saavutamas professionaali taset - niipalju, et James Hadley Chase, Boriss Akunin ja Robert van Gulik on ägedad, Agatha Christie tüütab kiiresti, ent on mingi seletamatu rahutunne, mis teda lugedes valdab, Dick Francis käib kah, kui tarvis põnevust, aga Pierre Souvestre & Marcel Allain „Fantoom I” on täielik saast, ma ei teagi, miks seda lugesin või ennist eputasin, et „Alkeemik” olevat aasta halvim. Võtan sõnad tagasi. Aga Margery Allinghami loetud teos on nii äge, et teda vist tegelikult ei olekski pidanud siin lõigus mainima, vaid parema kirjanduse lõigus.

Aasta teisel poolel sai läbitud vähe teoseid paberil, aga kuulasin hulgaliselt raamatuid klappides. Avastasin the wonder world of audiobooks'i ning paar suvelõpu- ja sügisalguskuud möödusidki klapid peas erinevate teoste saatel mööda linna nii, et lõpuks olin kõva kuulmisega ja päriselus kokutasin iga asja peale „ah, mida?”. Lemmikuks sai Müstilise Venemaa Bütsantsi osa. Haruki Murakami „Dance, dance, dance” oli rohkem meditatiivne kui intellektuaalne kuulamine. Ahjaa, kuna kätte juhtus, hakkasin naljapärast Tarzanit kuulama, ning naljast sai tõsine fänlus: vaatamata aastatega kogunenud kriitikameelele nautisin iga hetke täielikult. Või mis "vaatamata kriitikameelele", just tänu sellele on teos saanud mitu kihti väärtust juurde (no see kämbi osa ja muu selline).

Piltlikumalt ja nii, 2011. aasta esimese poole nimekiri. Juunist edasi ununes üles märkida.
Minu siiras pihtimus:

Jaanuar

1. Robert van Gulik "Hiina kellamõrvad"
2. Jaan Kross "Kolme katku vahel" I
3. Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus"
4. Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus"
5. Robert van Gulik "Pärlikee ja pudelkõrvits"
6. Daniel Pennac "Nagu romaan"
7. Jaan Kross "Kolme katku vahel" II

Veebruar

8. Jaan Kross "Kolme katku vahel" III
9. Boriss Akunin "Achilleuse surm"
10. Boriss Akunin "Kroonimine"
11. Boriss Akunin "Altõnn-Tolobass"
12. Boriss Akunin ""Leviathan""
13. Dick Francis "Raami sees"
14. Dick Francis "Oma lõbuks"

Märts

15. Viivi Luik "Varjuteater"
16. Jon Balchin "100 teadlast, kes muutsid maailma"
17. Agatha Christie "Death in the Clouds"
18. Agatha Christie "Mrs McGinty´s dead"
19. Lynne Truss "Eats, Shoots and Leaves"
20. Christina Strutt "Loodussõbralik majapidamine"
21. Maarja Pärtna "Rohujuurte juures"
22. Juulius Juurmaa "Kuidas kirjutada küsimust"
23. Paulo Coelho "Alkeemik"
24. Aarne Kähr "Aedniku aastaring"

Aprill

25. Jules Verne "Saladuslik saar"
26. Anna Wahlgren "Kooskasvamine"
27. Astrid Lindgren "Hulkur Rasmus"
28. Jeanette Winterson „Taak”
29. Gerald Durell "Loomad minu kellatornis"
30. Jules Verne "Kapten Granti lapsed"

Mai

31. Urmas Vadi „Kirjad tädi Annele”
32. James Hadley Chase „Tiigril sabast”
33. James Hadley Chase „Missioon Siennas”
34. A.H. Tammsaare „Ma armastasin sakslast”
35. Erle Stanley Gardner „Leitud plekkpurgi juhtum”
36. Pierre Souvestre & Marcel Allain „Fantoom” I
37. Doris Lessing „Kassid”
38. James Hadley Chase „Leinaliiliate varjus”
39. Karl Ristikivi „Rohtaed”
40. Georges Perec „Asjad”
41. Vicki Ivone „Rasedus: sõbrataride nõuandeid ehk millest arst ei räägi"
42. Abigail Abascal „Ja sünnib inimene”

Juuni

43. Georges Perec „Mõelda/liigitada ja teisi tekste”
44. A. Conroy „Mõrv kolmeteistkümnendas”
45. Margery Allingham „Kummituse surm”
46. Arthur Conan Doyle „Etüüd punases”
47. Tõnu Õnnepalu „Paradiis”

*
Ja siinkohal unus ülesmärkimine ära...

Jüri Üdi, Juhan Viiding - Kogutud luuletused (2008)

2012-02-09T19:11:00.003+02:00

Juhtumisi juhtusin lugema, silma jäänud mõned kolm kirjutasin välja:

*

mu süda valutab mu poiss
on huligaan küllap vist

eile tuli ta koju

vaatas peeglisse
vahetas kuube

siis vaatas peeglisse
vahetas kuube

siis vaatas peeglisse
vahetas ilmet

sellega läks

ja mina vana isa
jäin koju teda armastama (lk 86)

*

külaline välismaalt

mu juurde koju tuli vihmavarju
käevangus hoidev välismaa teatraal
tol õhtul muide tahtsin üksi olla
sest minu kodu on mu katedraal

too isand tallas poriseks mu vaiba
ja õhku rikkus
sigar mis tal suus
ta tundis huvi kelle äris teenin
ja mis ma teenin näiteks ühes kuus

jutt muudkui venis nagu härja ila
Ich Liebe Dich
ma röögatasin siis
ta kergelt ehmus astus trepikotta
lift oli vaba ja ta alla viis (lk 175)

*

enne viimast kirstuavamist
kui pillimehed olid juba kaks korda mänginud
kohendas ta käsikaudu lipsu
niisutas huuli ja silitas habet

juba puudutati kaant
ta jõudis veel käed rinnale panna
keegi ei märganud et nüüd
oli parem käsi vasaku pääl (lk 381)

Aleksei Pehhov – Džanga varjudega (2012)

2012-02-09T12:13:00.000+02:00

“Kes on Isand? Kes on Mõjuvõimas või Mängur? Misjaoks Isandale Vikerkaare sarv? Kas ka tema on Nimetamatu vaenlane? Miks mängib Isand meiega sihukese mõnuga nagu kass viga saanud hiirega? Kes on Saadik? Mida tähendab see kaose maailm, kuhu ma unenäos sattusin? Mis imelikud unenäod need on? Mida kujutavad endast kõik need majad? Ning veel tuhat ja üks küsimust, millele ma ei teadnud vastust.” (lk 158)

Jätkub siis võrdlemisi kergekaaluline fantasytriloogia, mille esimesest osast on mul võrdlemisi olematud mälestused, nagu ikka. Raamat jaguneb enamvähem kaheks – esimene 2/3 käib Rannengi linnas intriigitsemine, esinetakse ballil, madistatakse kõrtsides ja käiakse vargil. Teine pool ehk raamatu viimane kolmandik on siis ränd Zagraba laane poole, mille käigus tabab seltskonda mitu verist kokkupõrget ja osalisi harvendatakse päris asjalikult. Kui 2/3 mahub mõne päeva sisse (lk 228), siis viimane kolmandik kestab ligi kuu või nii. Võib vist öelda, et harvendamise tõttu jäävad rändureist alles need, kellele autor niiehknaa suuremat tähelepanu pöörab. Ahjaa, tekstis on kaks suuremat reetmist, aga neile saadakse enamvähem pihta (no vähemalt Garret saab teadlikuks). Pahareti narrimäng ning päkapiku ja härjapõlvlase omavaheline ärplemine muutub vaikselt tüütavaks, mingit teravat huumorit sellest just välja ei särtsu. Huvitav, et jälle ei ühtki jälge romantikast, mehed vaid kulgevad huku poole, üks mees läheb nö naistesse ja vaat siis mis tegelikult juhtub.

Varraku pooleliolevatest fantasytest on Brett senini edetabelit juhtimas, Pehhov jääb mõneti maha (Robillard ja Rothfuss jäid üldse pooleli?), aga samas meelelahutusena igati loetav.

“Bass urahtas, jättis vastase sinnapaika ja tormas noaga mulle kallale. Haldjas kargas tagant ligi, kõver mõõk viunatas ja eraldas mehel, kes kunagi oli mu sõber olnud, pea kehast.
Pea kukkus mudasse ja veeres eemale. Nooli täis pikitud keha vehkis allesjäänud käega meeleheitlikult siia-sinna, püüdes emba-kumba meist noaga tabada. Bass oli justkui ikka veel elus ja ohtlik.
Ell hüppas pea juurde ja lõi saapasäärest tõmmatud pistodaga kaks korda mustadesse silmadesse. Kostis munakoore pragunemise heli, silmad praksatasid katki, pea liigahtas viimast korda, veeres lompi ja jäi vagusi.” (lk 285)

ulmekirjanduse baas

Kiiri Saar – Martin Greeni juhtum (2011)

2012-02-08T12:36:00.001+02:00

Sattusin taas natuke vale raamatu peale ehk siis puhtakujuline noortekas, ja seda eelkõige lugemishimuga tütarlastele. Ohjah. Õnneks raamat hooga läbitav.

Peategelaseks siis 21-aastane tudeng Martin Green, kelle hingeelu kirjeldamine autori poolt teeb algul pisut ebalevaks – aga see vast vahel paratamatu, kui mõni autor kujutab vastassoost peategelast (“mehed ei ole sellised!” või “no minu kujutluses naised küll sellised pole!”, eksole, kes siis ei tea paremini kui sa ise). Aga siis peagi selgub, et Green on homo. Või siis ikkagi ei ole. Igatahes on ta hästi naiselik küll. No metroseksuaal või posthetero ehk? Riietus ja värvid ja muidu tilulilurääkimine, ohjah. Ja see muusikamaitse, mis pigem sobib 1980ndatel 21-aastasele popile noormehele. Aga tore, et Green pole mingi moenarrist ülikangelane ja aegajalt käitub pingeolukordades inimlikult totralt.

Ahjaa, sisustki... Maagiline armastuslugu, mille juured (õigemini intriig) ulatuvad ühe kuningriigi õukonda. Mis kuningriik? Üllatus-üllatus, ja veel missugune (udune). Armukolmnurk... Kurjus... Eneseteostamine... Raamatu lõpp on sutt lapsik – või siis, tütarlapsemuinasjutulik.

Autoril meeldib tekstis sehkendada ja lugejaga suhelda, mis taas meenutab muinasjutu jutustamist. Ja eks ole tore lugeda maailmast, kus inimestel puuduvad argimured, kuidas arveid maksta jms – tänapäeva võlumaailm, võitle vaid irreaalsete kollikestega. Ja tasuks siis lummav armastus.

Sisust täpsemalt ulmebaasi arvamuses, mis osutab mõnedele kitsaskohtadele (noh, mulle meeldis debüüt rohkem ja aru küll ei saa, mille poolest see raamat eelmisest täiskasvanulikum on, ikka vastupidi).

ulmekirjanduse baas

blogistaja

Uku Talmar, Ott Ojamets – Kaks tüüpi kirjutavad (2011)

2012-02-07T12:44:00.000+02:00

Raamatu algul on kahe tüübi tänusõnad, mis panevad hetkeks kahtlema enda selges mõistuses – kuhu nende tänusõnadega ikka nii kiire on, millest selline emopühalikkus? Andke aega atra seada.

Tekstid siis kultuursetelt noortelt kultuursetele noortele, ülikavalad ja maitsekad lühijutud ja katkendid jne, kui nipp käes, võib selliseid vast lõputult treida. Erilise mina suhe maailmaga, eksole, on ikka eriline ja seniavastamatu. Noorus, imeline aeg. (Või siis tegemist sellise metairooniaga vms, millest aru ei saanud.) (Raske on see elu.) (Olen vana.)

Talmaril häbitult vastik komme kirjutada “Ta” ja “Tema”, jeerum, see on häiriv – aga miks mitte. “Pilk” on pooleldi ulmeline lugu nõiakütt Andresest, kel kallal needus, ent päästvaks osutub armastus. “Lahing” on üliminilt howardlik võitlusstseen kurjuse väega, seda küll unes.

Ojamets kirjutab enda kirjutamisest, ehk Talmarist pretensioonikam ja mitmeti eksperimentaalsem, parim hetk vast “Teisel teel”, kus see kirjutamine mõjub kaasakiskuvamalt (tegelt romaani algus kah hea, kõik see igreki-teema). Aga noh, see Wittgensteini kangutamine, kõrgem pilotaaž või nii.

2 tüüpi blogi

Vernor Vinge – Sügavik taevas (2011)

2012-02-06T13:35:00.000+02:00

Aeg on siis jõudnud nii kaugele, et see on kaugel. Inimkond on igati kosmosesse levinud ja triivivad selle avastamise käigus aastasadu eri maailmade vahel, süvauni / külmutamine võimaldab hirmpika eluea jne jne. On tabatud signaal ühelt kummaliselt planeedilt nimega SisseVälja ja arvatakse, et sealt võib leida jälgi või kontakte teistsuguste mittehumanoidsete maailmaruumireisijatega, kelle tehnikat saaks enda jaoks kohandada (vaja ületada valgusekiirust, eksole). Juhtub juhuslik võidujooks, mille tulemusel saavad selle planeedi SisseVälja juures kokku kaks inimkonna haru, kes pole teadagi ammu suurt suhelnud – Kaubitsejad ja Tõusjad. Ja mis on planeedil? Ämblikute tsivilisatsioon (arahnofoobia põdejatel ei tasu hirmuda, on teised üsna inimesesarnase ühiskonna struktuuriga).

Inimestel tavapärane plaan – aretada ämblikke nii kaugele, et saaks nende majandust ja maavarandust enda heaks kasutada ning ühtlasi levitada sellist träni, mida ämblikud neilt muretsema peaks (et ikka retkest kasumit toota). Ja muidugi õngitseda uusi teadmisi ja nagu ikka see ammuste kosmosereisijate jälgede jaht. Ehk siis umbkaudselt kokku võttes – kohtuvad Kaubitsejate vaba turumajandus ja Tõusjate totalitaristlik diktatuur – justkui külma sõja aegne olukord või siis nagu kolmanda maailma riigi päästmine demokraatia rüppe, neil on midagi, mida vaba turumajandusega (või totalitaristlik) riik vajab ja seepärast kulub hädasti ära mahajäänud maa (planeedi) arengu tagantlükkamine soodsas suunas. Vabad valimised ja kütus!

Aga oleks see siis nii. Planeedil on oma elurütm – 40 aastat on seal ämblikel võimalik maapinnal elada ja ehitada ja sõdida, seejärel on planeet paarsada aastat kustunud (ämblikud veedavad selle aja sügavikes talveunes). Kõigele lisaks tungivad Tõusjad äraandlikult Kaubitsejate laevastiku kallale ja enamvähem võidavad neid – aga millise hinnaga! Tehnikat ja tööjõudu hävineb mis hullu. Selleks, et üldse sellest pärapõrgust eluga (ja varandusega) pääseda, peavad nüüd uued vaenlased taas kaastööd tegema hakkama. Ellujäänud Kaubitsejad vannuvad mõneti alla.

Ja avaneb Tõusjate eriline nurjatus – nad nakatavad lahingus võetud vange ajumädanikuga, et sellega vajalikud töötajad fokusseerida (mis on nende üldtuntud kodune praktika rahvastikuprobleemiga tegelemisel) – ehk siis muuta nad vaid oma erialale pühendunud ülitõhusateks inimmasinateks ehk nullipeadeks. Head ehk Kaubitsejad on... ehmunud, tülgastunud sellisest kaasinimeste ärakasutamisest. Ämblikel on omakorda geenius, kes tekitab planeedil pöörase tehnilise revolutsiooni, mille lõplikuks eesmärgiks on pääsemine paarisaja aastasest talveunest, lõpuks jõutakse niikaugele, et kasutatakse internetti, ähvardatakse üksteist tuumapommidega ja lennutatakse taevasse satelliite eri riikide poolt. Aga kord lahvatab leek, mis põlenud salaja (ehk siis üle neljakümne aasta, mil Tõusjad-Kaubitsejad valmistavad ämblikke ette nende tulusaks okupeerimiseks), niisiis toimub Tõusjate vastane möll jne.

See on nüüd väga lihtsustatud ülevaade romaanist, kõik pole nii must ja valge. Tuleb tunnistada autori fantaasiat selliste maailmade loomisel, kõik see tehniline vidin ja ajalugu, siin puuduvad sarnasused meie praeguse maailmaga (nojah, ämblikud jõuavad oma värkidega nö 21. sajandisse). Kohe üldse ei mäleta, milline seos on autori eelmise romaaniga (no peale sügava süvatuleviku muidugi). Ja vaat lk 169, millist imestust see lugemisel äratas.

Küljendaja on pingutanud, et teksti võimalikult vähestele lehekülgedel kokku suruda, ses suhtes on tõesti tihe 500 lk tellis.

ulmekirjanduse baas

Stanislaw Lem – Futuroloogide kongress (Poola novell, 1974)

2012-02-05T13:19:00.000+02:00

Omamoodi “Illuminatus!” laadis tekst, ikka terroristid, uimastid ja maailma muutmine, seda küll tulevikus. Pole just kuldaväärt lugu, mis praegu ahhetama paneks (eelmine tekst oli päris hea). Vast Tichy narkootiline trip hotellis on tekstihallusest eristuv. Nojah, satiir.

Antoloogial vägev kaanekujundus.

ulmekirjanduse baas

Andrus Kivirähk – Häbi (Jalutuskäigu kaugusel, 2007)

2012-02-04T16:05:00.000+02:00

Loll saab kirikuski peksa ehk siis 15 minutit meediakuulsust, mis keerab inimeste elu võimatult tuksi. Satuvad kokku kaks paadialust, kummalgi oma kurb lugu rääkida – vanem mees ei saanud miljonimängu saates esimesele küsimusele vastatud, et kus asub Eiffeli torn, ja noorem mees jäi purjuspäi urineerimisega telekaamerale vahele – ja peale seda hakati kumbagi halastamatult norima meedias ja tänaval, lasti töölt lahti ja silmnägu ei võinud üleüldse kusagil näidata, kohe kukuti pilkama. Rääkimata siis lähedaste lahtiütlemisest.

Elasid siis jõe kaldal silla all ja üks hetk ootas nõrkenuid näljasurm, sest nende ainus prügikast veeti minema (ja mujale ei julgenud nad minna, häbi oma lõusta ilmarahvale naeruks sööta). Kuni üks hetk tuli koer, vaatas silma ja hakkas neid oma piimaga toitma. Meestesse voolas ajapikku uus elu! Nad õppisid uuesti elama, jõest parte ja luiki toiduks murdma, piima niristaval koeralgi hää luid krõmpsutada. Lõpuks sai koeraema nende kasvatamisega lõpetatud, lakkus veel põhjalikult üle ja kadus nende elust. Mehed liikusid edasi inimliha kallale.

Nojah, vägagi kurb ja võigas ja vaga lugu häbist. Pole just Kivirähki säravaim novell, aga lugeda kõlbab vist.

Kir Bulõtšev – Valik (Diogenese latern, 1976)

2012-02-03T12:21:00.001+02:00

Saame teada intrigeeriva mõtte, et N.Liidu teadusmaailmas võisid tegutseda häbelikud tulnukad. Kui Balaševičiuse tekstis löödi avarii tõttu Maale sattunud tulnukas lihtlabaselt maha, siis siin vastupidi – läbi häda siia sattunud tulnuklaps pandi hoopiski lastekodusse, kust ta siis tõuseb hiljem teadustaevasse (tõsi küll, ega siis teata, et tegemist sellesamusega). Aga mis siis juhtub – maskeerunud tulnukale tuleb külla tulnukas, et too tagasi loomulikku elukeskkonda viia. Tulnukas kahtleb, kahtleb, tal on elu põnev N.Liidus! Siiski asuvad tulnukad teele... ent veel viimasel hetkel transformeerub tulnukas tagasi uuele kodumaale, et võita Katrini (eesti päritolu neid?) südant ja jätkata ulmelisi katsetusi töökaaslasega.

Üsna lapsik või õigemini vananenud tekst, ehk Trubetsky & co on saanud siit inspiratsiooni oma fantaasiateks.

ulmekirjanduse baas

Ellen Niit – Jänesepojaõhtu koos isaga (1982)

2012-02-02T12:19:00.000+02:00

Metatekst lastele, remix eelmisest jänesepoja jauramisest ehk siis laps nõuab isalt, et see jutustaks talle sõnasõnalt jänesepoja teksti. Issi ei oska, laps loeb seepeale ise peast ette ja isa joonistab illustratsioone jutule juurde, mida nad siis mõlemad kommenteerivad (no laps kõike ei julge kommenteerida, mingi hetk läeb irmsaks). Ja nii saabki terve eelmine raamat üle korratud, sutt haltuura nagu. Tammiku illustratsioonid on päris popsportlikud, ikka maikaga jänku ja mootoriga hunt ja teerullist karu jne, traksidega jänesepoeg näeb tegelt välja nagu sadist alaealiste kolooniast;.on see tekst ja pilt üldse lastele huvitav, rohkem nagu täiskasvanutele adutav.

Nojah, iseenesest muidugi presentatsioon elutervest peremudelist, oleks vaid rohkem selliseid heatahtlikke ja õpetlikke isasid, kes oma maimukestele niivõrd hästi mõjuks.

Indrek Hargla – Suudlevad vampiirid (2011)

2012-02-01T12:21:00.001+02:00

Kiirustage, kodanikud unetud, siin raamatus on läbilõige Kultuurkapitali väärtustatud aasta autori mitmekülgsest ja värskemast loomest. Hargla loomingu võib jagada kolmeks – traditsiooniline ehk laiemale lugejaskonnale tundmatu (rohkem või vähem ulmelised või alternatiivajaloolised jms tekstid), nö kunstilisem ehk Loomingus avaldatu ning kommerts ehk French ja Melchior (no mitmel korral maininud, et French mulle maitsvaim ja Melchior jätab vast neutraalseks). Muidugi on neil kolmel vaalal rohkem ühist kui erinevat (Loomingus ilmunu võiks samahästi Täheajas olla või Frenchi sarja seotus Hargla traditsioonilisema loomega), vaid Melchiori tekstid on tõesti eraldiseisvad, hägusalt saaks ehk ühendada keskajateemaliste tekstidega, aga tõepoolest – need on kirjutatud erinevatelt alustelt. Ja siin raamatus need kolm tahku kõik olemas – klassikalisele Harglalugejale “Suudlevad vampiirid” ja “Jõgeva elavad surnud” (mis ongi selle raamatu õiged maiuspalad), ilukirjanduse lugejale 3 Loomingus ilmunud teksti (“Minu päevad Liinaga” on tõepoolest hea pala, teised kaks suurt ei liiguta), lugejamenuriks on siis 2 Melchiori lühilugu (eelkõige sarja fännidele, iseenesest pole just kõrgsaavutused – küllaltki vägivaldsed lühilood, mis ei arenenud eraldi romaanideks).

Paar lühilauset tekstideski. “Suudlevad vampiirid” hakkas mul vaikselt tekitama veremürgitust, viimasel ajal päris palju vampiirikaid lugenud ja natuke liig juba aplast kaenlaimemisest. Aga eelkõige rõõm, et Hargla kirjutab praegu muudki kui Tallinna mõrvamisest. Romaan võinuks eraldi ilmuda “Sündmuste horisondis” (kus on olemas Andra vastav teos), eesti autorite esindatus kipub seal nadiks jääma. Et siis, vampiirid otsivad Esimest Vampiiri, vampiirislayerid otsivad vampiire ja on veel üks seltskond, kes otsivad... Ajaloolised ekskursioonid maailma ajalukku, kuulsad ja kummalised vampiirinduse kastmes. Nagu ikka Hargla uusaja lugudes, õilmitseb tekstis evolutsioonivastane ja antidemokraatlik meeleolu. Korra viidatakse Simmonsile, nii võiks Annabeli pidada kodukootud Veristajaks seal Guayanas.

Liinast siis kaks lugu, millest teine vaatab esmalugu kannatava naise vaatepunktist, ja noh, teise loo puänt on päris lõbus, ühe lause snaiprilask, millegipärast ajas naerma (sellele leiab viite järgmises tekstiski). Rainari võlutud olemine on võluvalt kirjutatud, eksole, milline segadus seda lugeda.

“Jõgeva elavad surnud” annab taas positiivselt märku Hargla võimalikest hingetormidest (või grafomaaniast) selle Melchiori traditsioonilisuse paine all, seekord siis... zombilugu (kas autor on üldse varem kirjutanud zombidest või vampiiridest?); ülemeelik lõbus tekstike, kerge paroodia ehk, teadagi kellest. Ühtlasi kaardistab see Eesti hetke ulmeskenet, vist 3 tegelast tunneks Nõukodast ära. Aga jah, ega siis ainult ülemeelikut nalja saa, lõpp läheb apokalüptiliseks. Lugu siis sellest, kuidas vesiaeroobikat harrastav kena figuuriga ajakirjanikuneiu läheb kajastama (täpsemini: dokfilmi salvestama) kohaliku zombifilmi tegemisest Jõgevamaa kandis, noh, seal möllab kõiksugu joomane suvemelu jne jne, kuni korraga... ohhoo, tõelised zombid! Justkui filmiskriptis! Ja lõpplahendus, siuke katastroof, rsk.

Kaanekujundus on halb, nagu ka Tänavi valiku puhul. Ei saa aru, mida kirjastus oma kaanekujundustega saavutada püüab.

“Ta võis vahest istuda poole ööni, suitseda, juua teed rummiga ja piinelda mingi paari dialoogilause kallal, ilma et ta ridagi kirjutaks. Kirjanik piinleb, rääkis ta ise, kirjanik peab kogu aeg piinlema. Mitte sellepärast, et ta peaks kogu aeg kirjutama, aga ta peab teadma kogu aeg, et tal on, millest kirjutada. Et tal on liiga palju mõtteid ja liiga vähe sõnu. Et kui sa oled valinud elukutselise kirjaniku tee, siis oled sa sellel teel üksi. Sa veedad hiiglama palju aega üksinduses ja sa piinled kogu aeg, et kas see aeg pole mitte kasutult kulutatud. Mõnikord pead sa ennast tundma maailma suurima egoistina, aga muidu ei suuda sa oma tegelaste sisse elada. Sa pead täiesti hülgama iseenda, sest endast kirjutamine on kirjanduse surm. Sa oled kanal, sa oled meedium, sa vahendad lugusid, sa valid sõnad, sa valid lauserütmi,sa kuulad lugusid ja jutustad need edasi, sa kirjutad ainult sellest, mis on selles loos oluline, ja ei sõnagi rohkem. Aga kui sa hakkad endast kirjutama, siis oled sa kirjanikuna kasutu, sa ei ole meedium, sa muutud ideoloogiks, sa lood iseenda religiooni, enesekummardamise, enesekultuse ja sa ei ole enam vaba. Sa ei kuule enam lugusid. Sa oled kirjanikuna surnud.” (“Tema päevad Liinaga”, lk 361)

ulmekirjanduse baas

sehkendamine

Ellen Niit – Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda (1967)

2012-01-31T12:12:00.001+02:00

Loo võiks kvalifitseerida hirmujutuks, mis alla kümneaastastele keelatud.

On siis jänesepoeg, kes ühel energialaksusel õhtul ei taha magama jääda ja undab jäneseemale vastu.

Mida siis teeb stressis jäneseema?

Ähvardab.

Kas vitsa või rihmaga?

Ei, ähvardab vägivallaga, mida jänesepoja kallal võiks teostada esmalt rebane, seejärel hunt ja lõpuks karu.

Jänesepojal poogen nagu ikka kui tarvitatud ebatervislikke magusavärke.

Kuidas asi laheneb?

Natuke segaselt, salaja tuppa ilmunud hiireke ütles “piiks-piiks!” ja sellest ehmunud jänesepojal ilmneb viimane agressiivsusepuhang, misjärel lõplikult ära vajub.

Nojah, midagi õpetlikku on siit noortele vanematele raske leida.

Justin Cronin – Teekond I (2011)

2012-01-30T12:55:00.002+02:00

Järvelik düstoopia tembitud deltorohoganlike vampiiridega – tänapäeva värk! Ehk siis, mis juhtub, kui sõjavägi püüab tuunida endale vampiirlikest olenditest biorelva – neid hea saata islamivõitlejate vastu koobastesse ja muidu ebamugavatesse kohtadesse. Katsete tulemus on nukker, vampiiristunud katsealused (endised surmamõistetud vangid) pääsevad laborist valla ja nende inimjäramiste tagajärjel tekib kiiresti mitukümmend miljonit põhja-ameeriklastest vampiirnakatunut. Asi toimub aastal 2018, kui uskuda agent Wolgasti elulugu (vt lk 44, 61).

Tekst jaguneb kolmeks – sissejuhatus ja pinge kruvimine esimesed 200 lk (Schätzing!), seejärel järgmised 100 lehekülge kataklüsm, ning sellele järgneb katastroofijärgne tulevikuühiskond (pea 22. sajandi naabruses), mis paikneb ühes kindlustuses (McCarthy!). Inimpopulatsioon on seal üsna väike, mistõttu tuleviku geenisupp pole just mitmekesine, kuid siiski, veel on võimalik suppi segada. Ühesõnaga – kas Põhja-Ameerika on kaetud vaid arvatavalt 40 miljoni vampiirliku olendiga, kel on kaheteistkümne esivanema (või ühe überesivanema Babcocki?) ühismälu või operatsioonisüsteem; kas peale selle kindlustuse on Ameerikas (või üldse maailmas) seestumata inimesi? Ei tea... ja kindlustuse kaitse on lagunemas – ehk siis tehnika lõpetab niiehknaa mingil ajal töötamise.

Aga! On üks kummaline asjaolu ehk 6-aastane tütarlaps, kelle peal militaristid katsetasid viimasena täiustatud vampiiriseerumit, mis muuhulgas pikendab meeletult eluiga (piibellikuks ikka). Müstiline lapsuke, kes suurt ei vanane ja keda identiteeditud vampiirolevused ei puutu – peale pikki aastaid ilmub tema sellesse kindlustusse ja... Hmm, sellest vist järgmises raamatus? Igatahes, draamat kui palju, allesjäänud inimkond sipleb intriigidemülkas, rohkemal või vähemal määral teadlik olles eesootava hukatuse lähenemisest. To be continued, nagu ikka.

Et siis selline raamat. Väikse eelarvamusega seda alustasin, aga tegelt on päris põnev, möllu ja värki päris tugevalt. Mis küll saab inimkonna tulevikust, kas supervõimetega vampiirelukad on võidetavad? No vot ei tea.

Charles de Lint – Südame metsad (2009)

2012-01-27T12:14:00.002+02:00

Taaslugemisega õnnestus viimaks de Linti tõlkeid igati kronoloogiliselt läbida (tervelt kaks raamatut!), ja värske kohtuotsus on, et “Kusagil lennata” on siiski parem kui käesolev hilisem toode – mis on palju pretensioonikam ja tõsisem ja eksistentsiaalsem, autor on kõiksugu tausta jms kallal kõvasti vaeva näinud, aga ikkagi, varesetüdrukud olid palju pungimad kui siinsed indiaanlasd ja keldid ja müütide aeg. Esimene viide eelmisele alles lk 314, kus juttu kägu-Morganite tapmisest. Kui enne olid vana aja elanikud (ameerikalikult) universaalsed suurused, siis siin kitsamalt indiaani ja keldi omad (kuigi muidugi on de Linti vaimude maailm palju laiem jne). Mõlemas raamatus on eelkõige naiskangelased, meestel pigem abistav või kuritegelik roll. Enamvähem kadunud on Newfordi kuritegelik allilm, asemel siis kunstiinimesed ja indiaaniprobleemid. Eks see Hunteri plaadipood meenutab “Elu edetabeleid”, või noh, arvatavalt ükskõik millist kirjanduslikku plaadipoodi, ikka friigid ja mixtape'id. Aga jah, vähemalt seekord raamatu algus ei ärritanud niipalju kui esmalugemisel, siis oli küll tahtmine iiri maailmamuusikat potist alla suruda. Hämmastavalt palju trükiapsakaid.

Andrus Kivirähk – Kevadine Luts (2012)

2012-01-26T12:28:00.000+02:00

Lutsust on varem üks hea näidend – Unt ja “Huntluts” (ja kui priima lavastus Draamateatris), aga seesamune Kivirähk ei lähene ainesele nii psaikolt kui Unt. (Häguselt mäletan, et Unduski “Kuum” käsitles miskit.) Väga tore, et LR kujundust uuendas, see musta ja värvide lakoonilisus on juba 1996. aastast, noh, vaheldust vaja. Veidral moel uuel kujundusel õrn sarnasus Orpheuse Raamatukogu väljanägemisega.

Aga üks lause näidendistki. (Tehtud.) (No paar veel siis.) Päris MTV-näidend, kiired stseenid Lutsu ja eri tegelastega vahetuvad lups ja lups ja hopsti, lavastamisel saaks vajadusel lühendada, kui soovi (seda saaks kooliski etendada). Üpris toredad viited “Kevade” kujuteldavale kujunemisloole, ja ehk ka teistele tekstidele, aga ei tunne Lutsu loomingut niivõrd. Teksti võiks nimetada tragikomöödiaks, on näitlejatele veiderdamist ja lihtsalt nalja viskamist ning samas ka sügavalt traagilisi või melanhoolseid hetki; esimene vaatus algab kui palagan (sõjavägi, näpuga õhku kirjutamine) ja teine vaatus lõpeb Lutsu üksildusega – sai nagu miskit tehtud, aga ei mingit rahulolu endaga, mõningasest lugejamenust hoolimata autsaider, väike inimene, kõrvalhoovustes kulgeja, jeekimkuradike kuskil taamal.

sehkendamine

Leonid Tsõpkin – Suvi Baden-Badenis (2005)

2012-01-24T23:05:00.003+02:00

Marginaalse isehakanud kirjamehe (no kes neist poleks isehakanud, õnneks), tunnustatud Nõukogude meditsiiniteadlase tööst vabal ajal kirjutatud tekst koosneb vaid umbes kümnest pikast lausest. Laused on nii pikad, et moodustavad kokku romaani sellest, kuidas kirjanik Dostojevski koos oma noore naisega Lõuna-Saksa kuurortlinnas mängukires põlemas käis ja kogu naise raha kasiinos laiaks lõi. Ja raamina on lauseisse põimitud veel lugu sellest, kuidas minategelane nõukogude kaasajas Moskvast rongiga Leningradi Dostojevski majamuuseumit külastama sõidab ja teel proua Dostojevskaja päevikut eelnimetatud Saksamaa-retkest loeb. Ja milliseid kujutluspilte ja mõtteseoseid see kõik jutustajas tekitab, nii et tegelikult ei olegi nii väga selge, mis on raamjutustus, mis mälestus, mis fiktsioon, mis kujutluspildid.

Ja üldse, kelle kujutluspildid? Sest romaan on päeviku ja muude materjalide põhjal kirjutatud, suuresti seega ka Anna pilgu läbi nähtud ja peaks ühtlasi temagi hinge ka pisutki valgustama. Aga romaanis näeme Dostojevskit kõikenägevalt positsioonilt ja Anna on tema silmis üks imelik kange naine, muudkui põrnitseb tõsisel ilmel, kes teab, millest ta küll tegelikult mõtleb, ja kas ta tõesti armastab mind, miks? Tegu niisiis vägagi ilukirjandusliku ja kujundirikka mõistmispüüu ja austusavaldusega kirjanikule. Aga oleks nüüd huvitav seda Anna päevikut ka lugeda. (See hilisem tekst võib aimu anda, kuigi pole see, mida jutustaja luges.)

Sai mainitud pikki lauseid – tegelikult koosneb tekst vaid formaalselt pikkadest põimlausetest. See pole Proust, juba paari leheküljega saab selgeks, et põimivad ja kiiluvad sidekriipsud täidavad enamasti lihtsalt punkti rolli. Ja punkti kasutatakse peatüki lõpu markeerimiseks. Mõneti nagu manuskriptilisel keskajal – ja osalt veel hiljem tinalao ajalgi –, kui punktsioonireeglid olid suuresti lokaalsed, st kirjutati nagu selle kandi kloostrites või koolkonnas tavaks oli. Tsõpkini voogavas, unenäoliselt ja viirastuslikult lainetavas tekstis on sidekriipsude kasutamine kuidagi väga loomulik – igatahes ei hakka see närvidele käima, kui lihtsalt vormivigur: loed ja loed ja lähed teksti sisse, pause pidamata – punkt ikkagi kuidagi pidurdab, sidekriips aga viskab linguna edasi, nii et üha tuleb peale uusi pilte, tegevus kandub poolelt sõnalt märkamatult sajandi võrra tagasi – lõuna poole suunduvasse rongikupeesse, kus imestatakse, et sakslased kõige oma korralikkuse juures – äkki just selle pärast – kõige hullemad sulid ja külmaverelisemad nöörijad üldse on, misjärel leiavad aset mõned piinlikud seigad, tulenevalt Dostojevski kõrgest enesehinnangust ja samas painavast, talle nii labasena tunduvast tunnustusevajadusest – pluss see neetud ebamoraalne vaesus – on selge, kust tuleb see kergus, millega teised oma asju ajavad, hooajale kohastes heledates riietes ringi patseerivad, kui tema naise kingakontstest on alles poolikud köndid ja temal endal kuivavad kasiinos viimsed kuldrublad ja frangid lamedaks kahvatuks loiguks rohelisel laual, lihtsalt – ja tume ülikond lämmatab, inimesed vaatavad, öösiti kangastuvad ikka needsamad painajalikud kujutelmad ja naine eemaldub, ujub ees ära silmapiiri poole, samal ajal kui teda kisub hoovus kuhugi alla tumedasse – D trambib diagonaalis toanurgast toanurka, ikka edasi ja tagasi – meenub hüsteeriline Lenin filmist „Minu Leninid“ –, ähvardab, lubab äkitselt aknast alla hüpata, vaadake! – kuid, oh, milleks, andke andeks, ma hukutan Teid, Anna – ja siis on pidurid, paus, vahepeatus teel Leningradi – aeg võileibu ostma minna putkast lumisel perroonil, nüüd juba tõesti Lenini kolbaga – kolmnurkse habemetutiga lõua otsas – rublade eest. Umbes nii.

Veel paar huvitavat märkust. Piiterile lähenedes võib kohata kahvatute nägudega vaikivaid eestlasi – ristike kirjas, vigrid ära mainitud! Ja siis juudid – juut Tsõpkini arust on D-l juutide kohta öelda vaid kõige stereotüüpsemat ja halvemat, kogu D piiritu humaansuse juures. Või mis see õieti oli? Näiteks raha pillamisest kerjustele, vasakule-paremale: „selles oli midagi ebaloomulikku, ülepingutatut, ta oleks nagu tahtnud heaks teha mingeid oma kunagisi patte või summutada endas mingit vastuokslikku tunnet, võibolla koguni instikti – see kõik oli nagu mingi usuhullus“. (135) Vastuoluline kuju see D, selles romaanis vähemalt.

Stanislaw Lem – Pesumasinate tragöödia (Poola novell, 1974)

2012-01-24T13:00:00.000+02:00

Kui nüüd kuidagi aru saan, siis tegemist transhumanismiga ehk mis saab kui inimene ühtub pesumasinatega. No planeet saab. Aga mis või kes see on, millal seda moodustist südametunnistuspiinadeta hävitada saab? Ehk siis õpetusiva selles, et ärge looge nohikutest poissmeestele Jayne Mansfieldi välimusega mõtlevaid pesumasinaid. Tekitab inimkonna esindajas tarbetuid mõtteid. Lõbus, et leidus isegi tüüp, kes modifitseeris end tulevikusajandis villase lõnga ja takkudega. Muhe vanamoodne novell ähvardavast lähituleviku probleemist.

“Ajakirjandus tõstis selle sündmuse ümber suurt kära ja see hakkas kasvama skandaaliks, sest Vähist mööduvad laevad püüdsid kinni raadiovestluste katkendeid, mida pidas nn. Mattrass, kes nimetas end Katodius Esimeseks A. Niipalju kui oli võimalik teada saada, pöördus see Katodius Esimene A ehk Mattrass kellegi (teiste robotite?) poole, nagu oleksid need ta kehaosad. Vähemalt näis nii, nagu vestleks keegi oma jäsemetega. Segane joba kosmoses Katodius Esimesest A-st viis mõttele, nagu oleks tegemist riigiga, mille rajas Mattrass või temast põlvnevad robotid. Riigidepartemang nõudis viivitamatult asjade tegeliku olukorra üksikasjalist uurimist. Patrullid kandsid ette, et kord liigutab end udukogus metalne kera, kord inimesekujuline viiesaja miili suurune olend, et ta vestleb iseenesega ühest-teisest, aga mis ta riigikorrasse puutub, siis annab põiklevaid vastuseid.” (lk 144-145)

ulmekirjanduse baas

Monika Rahuoja-Vidman, Aare Nappus – Ära kriimusta end vastu unistusi (2011)

2012-01-23T12:38:00.001+02:00

Üpriski halb keelekasutus, mis peletab võimalikku lugemisnaudingut; osad lühilaused on kui nüriduse pahvakud. Aga eks see ole muidugi paremaks tuunitav kirjutamiskogemuse ohtra lisandumisega. Sest noh, muidu oht maanduda Lembe epigoonide hulka. (Postituse avalõik on stiilselt halb, eksole.)

Lugu siis järgmine – millalgi keskkooli lõpetanud Meribell otsib omale elus kohta. Ta läheb lahku lullilööjast poikast Heikist, satub filmivõtetele staaritsema ja kohtub peagi Hubertiga, kes on nii erinev Meribelli tutvuskonnast – noormehel on kunstilised ambitsioonid ehk siis soov künda kultuuripõldu. Peagi noored abielluvad ja sünnib järglane Agnus. Aga noorte kooselu on pidevalt pilvedega kaetud – Hubert ei tee karjääri ja ei taba teda mitte loomepalang ning satub siis usklikuks. Hoopis Meribell ise leiab, et tahab saada kohtunikuks. Elu on probleemne ja viimaks minnakse lahku ning Meribell kohtub kohe uuesti Heikiga, kes nüüd teinud karjääri laulukoori asjaajajana. Koor läheb bussiga Pariisi ja nüüdne abikohtunik Meribell läheb Heikiga kaasa, ning mees veenab romantiliste hetkede vahel naist, et ta on muutunud mees. Naine enamvähem nõustub selle hinnanguga. Nad tulevad Pariisist tagasi, peagi annab Heiki Hubertile lõuga ja raamat lõppeb jaburalt või irooniliselt, ma nüüd ei saanudki aru, igatahes Hups leiab tõelise muusa, kellele luua luulet.

“Asi oli selles, et mehe südame oli põksuma pannud haigla ortopeediaosakonna protseduuriõde.
Kui teda siduma viidi, tabas teda elu suurim üllatus. Seal toimetas Olga! Tema eksnaise lemmikvaenlane. Ja ikka sama rinnutu, nagu Hubert teda viimasest kohtumisest saadik mäletas. Ja see oli ju olnud siis, kui Agnus sündis.
“Jah,” mõtles mees endamisi. “Ei ole möödaläinud aeg tema rindu kasvama pannud. Ise ikka rinnutu, aga see-eest rõõmsameelne ja vallatu.”” (lk 140)

Kui algul arvasin, et tegemist tänapäeva looga, siis võta näpust – asi toimub üsna alternatiivajaloolises nõukogude ajas, tähtsad kinomehed sõidavad Volgaga, töötab boheemlaste pesa Varblase kohvik ja Hubertil õnnestub tänu tutvustele suisa naise sünnitusel kaasas olla. Aga samas toimuvad castingud väikse eelarvega ehk mitukümmend miljonit (rubla?) maksvale filmile, käib üks härratamine ja muu selline. Põnev aegade segunemine! Või kes teab. Noorpaaril on laps Agnus, keda mainitakse vaid kahel korral, siis kui sünnib ja kui mõned aastad hiljem lebab peksasaanud Hubert haiglas ja ootab lapse visiiti. Kus vahepeal on? Ei tea. Igatahes, ema teeb sel ajal karjääri – huvitav, kas autoril on kohtusüsteemiga mingi okas kurgus, et suunas selle vaimult väeti ent agara Meribelli kohtuniku ametit püüdma? Hingelt luuletaja Huberti kirjandusparnass on üsna keskkooli kohustusliku kirjanduse kõrgusel.

Nojah, huvitavalt keeruline raamat, mida mul küll ei õnnestunud katki hammustada. Autori(te)l on vist oma nägemus, millega ei suuda alati ühele lainele saada, ikka valdab mõningane segadus mu meeli. Aga õnneks on igal raamatul oma lugeja.

Riina Rossa – Helletused (2004)

2012-01-22T16:27:00.000+02:00

Tuleb tunnistada, et taastutvus Rossa loomega on seepärast, et tahtsin lugeda midagi eriti halba, ja noh, pettuma ei pidanud. Seekordne raamat on siis poeem või lugulaul, millest pole midagi arvata (vabandust) – lihtsalt üks ekstaatiline ja looduslüüriline tekstijoru, mis ei ütle enamusele eesti keelt valdajaile suurt mitte midagi. Kahjuks kuulun sellesse tänamatusse mõistmatusse enamusse, piinlik küll. Aga raamatu juures on sissejuhatus, kus kirjas autori elutee ja tulevikuplaanid, mis on huvitavalt segane värk. Veider, aga see teos on Rossa raamatuist parima kujundusega. Ei ole halba ilma heata.

Lasen end kaasa viia helletava laulu huilatavat kaugust
Usun siiralt helletaja laulu hällitavat ausust.
Helletajana rändan põhjamaa metsades ringi
Päästan pesast välja kukkunud linde, helletavaid hingi.
Kallistan uhkelt seisvaid haabu, tema värisevaid lehti
Vaatlen haavalehti nagu muistse saaga laululehti.
Helletan haabu nagu kuldseid küünlaid tulele
Mõlgutan mõtteid haabade varjus esivanemate unele.
Päästan valla headuse helletavat jõudu
Igatsen maailmas rahu, et ei oleks sõdu ega mingit õudu.
Et helletajal oleks huilatustel muistne võlu
Et maailmas ei oleks kurjust ega valu.
(lk 7)

Charles de Lint – Kusagil lennata (2001)

2012-01-21T16:11:00.000+02:00

Jälle üks taaslugemine, sest – miks mitte. Maailmalõpukujutelm, kus inimeste hirmud samahästi kui puuduvad, nad lihtsalt ei tea toimuvast midagi, mäng käib kõvasti üle nende pea ehk siis Maa algasukate vahel. Raamatus on kui kolm maailma koos – need kaks nunnut sõpruskonda (Kalmistu ja Lindla), kus omavahel saadakse igati kamraadlikult läbi, siis Newfordi kuritegelik maailm (mis on tõepoolest kuritegelik) ja kõige lõpuks või aluseks vana aja maailm. No muidugi on neil maailmadel rohkem või vähem ühisalasid (segaverelised, käod jne). Mõnusalt kirjutatud, hea eskapism kaasakiskuvasse olemisse – vana aja tegelased on värvikad ja segaverelised nii aatelised. Ja noh, millised dramaatilised armulood oma tagajärgedega. Ja muidugi varesetüdrukud ja Kaaren. Sõprus võidutseb.

Mõned soovitused naistega suhtlemiseks:

“Nõidadega on see lugu, et ei tohi lasta neil sinu heaks midagi teha, sest siis satud nende võimu alla. Neile peab alati ära ütlema, kui nad abi pakuvad. See on sama mis nõia kutsumine oma koju. Kui sa seda teed, pead süüdistama ainult iseennast, kui nad nõiuvad su tagasi su esimesse nahka ja praevad pannil ära. /-/ Nõiad ei salli seda, kui nad oma tahtmist ei saa, aga kõige rohkem vihkavad nad lahkust.” (lk 544-545)

Riina Rossa – Maarjamaa mustrid ja mured II (2002)

2012-01-20T12:30:00.001+02:00

Suisa rahvalauliku mõõtu, ee, asjad, mõni bänd saaks siit tarvilikku lüürikat kuulajate hullutamiseks. Poliitluule Eestimaa pärast südant valutavalt naiselt, või noh, olgem ausad, 21. sajandi Koidula, seekord polegi tegemist antiilukirjandusega, ikkagi vabavärss!

Maarjamaa mured III
pühendatud sotsiaalminister Nestorile

Töötute tase näitab tõusutendentsi,
see kõigutama hakkab meeste potentsi
ja hiljem ka Kalevite kantsi.
Nii elab Maarjamaal meestesugu,
sest riik ei pea neist üldsegi lugu.

Jaanuar 2001. Viljandis(lk 5)

LAULULIND

Isamaa mu varandus.
MAARJAMAA mu pärandus.
EESTIMAA TÜTAR.
MAARJAMAA KUNINGANNA.
Oh, ei, ma Eestimaad anna!
Hinges ma kannan
Lootust ma leian
Tõde ma otsin
Elu ma trotsin
Otsin mõtteist tuge
Otsin oma EMAJÕG
Siin on kallas nii kauge
Ei siin elugi rauge.
Teretan Sind, mu laulude rand!
Igatsen Sind, mu MAARJAMAA pind!
Tartu vaim ma kiidan Sind.
Niikaua kuni laulab minu rind.
OLEN ju LAULULIND.

Detsember 2001. Tartus(lk 16)

Ega vahet pole, kas Contra või Rossa spordiluule.

EESTI SPORDIKUNINGAS

MEIE SPORDIKUNINGAS on spordimees.
Ta on kõigist spordimeestest ees.
MEIE ERKI jookseb hüppab,
viskab oda NOOLI.
Silmi välgutab ei miskit hooli...

ERKI hästi sporti teeb
Veel ja veel ja veel!
Ikka teeb, ikka teeb.
See me VINGE EESTI MEES.
ERKIL aga silme ees.
CITIUS, ALTIUS, FORTIUS
Medaleid on nii, mis muda!
Sellest saab vast
KUNINGATEKODA.

August 2001. Tartus(lk 21)

Poliitika, mu arm
pühendatud Eesti poliitika vaimsele isale Edgar Savisaarele

Mu sees on arm.
Mu sees on hurm.
Ja sina õitsed seal...

Küll ilus on arm.
Küll ilus on hurm.
Kui sina õitsed seal...
SEST ELU on KARM
POLIITIKA, MU ARM.

Detsember 2001. Viljandis(lk 37)

Tucker Max – Ma loodan, et põrgus on õlut (2011)

2012-01-19T15:57:00.000+02:00

Ameerika Vuorinen, ainult et räigem. Joomine ja seks ning sellega kaasnev saavutustega kiitlemine ja muidu paratamatud kõrvalsaadused nagu mõttetu lällamine, oksendamine, fekaalid ja uriin. Mida rohkem, seda uhkem. Lugemist alaarenenud huumorimeelega inimestele, kel lemmikuks joomanaljad, teistele sitakeeramised, lollid pandavad ja pandamatud tibid ning muidu purjuspäised kangelasteod (kuigi tõepoolest, peale pikemat raamatu tarbimist muutub mõni hetk päris naljakaks selles kolledžikomöödialikus maailmas), ehk siis tiinekad vist. Ja noh, eks ikka ole õudlõbus lugeda kõiksugu peenisega seotud hirmudest. Parimad lood on jäävad üldisest joomaseksimöllust hälbivad peatükid ehk pimesoolega haiglaskäik ja lõpulugu rasedast vähihaigest.

Nojah, eks see selline internetiprodukt ole.

“Naised, palun võtke mu nõuannet kuulda. Te võite kõik oma kuradima naistekad, eneseabiraamatud ja “miks ta mind küll ei armasta” tüüpi raamatud välja visata, sest ainus asi, mida te teadma peate, on see: mehed kohtlevad teid täpselt nii, nagu te lasete. Ei ole olemas sellist asja nagu austuse ärateenimine; sa saad inimeselt seda, mida neilt nõuad. Lase mehel ennast tagumikku panna, oma seljale lasta, kogu oma õlu ära juua ja lahkuda, ja ta teeb seda. Aga kui sa nõuad temalt austust, siis ta kas austab sind või ei suhtle sinuga. See tõesti ongi täpselt nii lihtne.” (lk 245)

Robert Shea, Robert Anton Wilson – Illuminatus! Kuldne õun (2011)

2012-01-18T12:10:00.001+02:00

Jätkub siis diskokate ja illukate võitlus, muuhulgas saab triloogia teises osas teada, kuidas hävines Atlantis (ja mis edasi sai), millega Jeesuse jüngrid maha rahustati, mis funktsioon on lendavatel taldrikutel, kes tappis Kennedy ja palju muud, mida ei oska sõnastada või ajust välja kraapida. Ühesõnaga, elurõõmsalt haige tekst, igatsugu lollakatest vandenõudest saabki vaid lugeda sellises vormis, tõsine vandenõumaania äratab tülgastust (sest olen ajupesu saanud jne vms). Maniakaalsete tegelaste jälgimine on igati segane töö, tavaline võte, et hämarate stseenide seos selgub alles hiljem (enamvähem juhuslikult?), jättes algselt tekstist lootusetu segapudru mulje (mis pole iseenesest teab mis avangardvõte). Igal juhul, kui olin 2/3 tekstist läbinud, oli juhe parajalt koos ja alustasin uuesti raamatuga otsast peale (ehk siis tõepoolest tasub hoolikalt proloogi lugeda – kui esmatutvus avaraamatuga jäänud aastate taha). Tegelaste vaatepunktide vahetused on üsna kergelt voolavad, või veel hullem, mõnikord sorib Hagbard kellegi peas ringi, takkajärgi ei suudagi kokku lugeda, kui mitme tegelase vaatepunktist tekst erinevatel kümnenditel ulbib (no korraks ka seal piibliajas). Ja need vandenõujutud, oh issand küll, milline kõrgelennulisus. Kas Hüperboreast pärit Püha Kärnkonn ehk Tsathoggua (lk 221) on sama juurtega mis ugri Põhjakonn? Või no üldse, kurat, see Cthulhu värk, kes küll ometi usuvad säändset.

Kui anda valida, kas lugeda Burroughsi või seda hullust, valiks käesoleva hulluse. Eks kui viimaks triloogia täismahus ilmunud, peaks korralikult algusest otsani lugema. Heute die Welt, Morgens das Sonnensystem (lk 158).

“Kui pead kristlust praegusel kujul veriseks usundiks, siis see pole midagi selle kõrval, mis sellest oleks saanud, kui poleks jäänud muljet, et Jeesus tuli tagasi. Kui seitseteist algset apostlit – neist viie mälestus on ajalooürikutest pühitud – oleks omapead jäetud, oleks nende õudus ja hirm Jeesuse surma üle muutunud kättemaksuhimuliseks raevuks. Oleks olnud nii, nagu oleks islam kohale jõudnud seitse sajandit varem. Rooma impeeriumi aeglase ülevõtmise ja suure osa Kreeka-Rooma maailma puutumatuna säilitamise asemel oleks kristlus haaranud endasse ida ja selle mobiliseerunud, hävitanud suurema osa lääne tsivilisatsioonist ja asendanud selle vaaraode-aegsest Egiptusest rängemini rõhuva teokraatiaga. Ma tegin sellele paari mustkunstitrikiga lõpu. Ellu ärganud Jeesuse kujul ilmudes õpetasin, et pärast minu surma pole mingit mõtet vihata ja kätte maksta. Püüdsin isegi panna neid mõistma, et elu on mäng, õpetades neile bingot.” (lk 54-55)

“Telemachos aevastas” (lk 283-289) on päris spinradlik fantaasia.

“Nüüd siseneb raamatusse uus tegelane, ühejalgne vaimuhaige Howard Cork, kelle valduses on allveelaev nimega Lõppematu Elu ja kes võitleb kõigiga – anarhistide, kommunistide, Diamond Jim Rhinestone'i heroiinivandenõu, Pimedate Tiigrite, Valgustatute, USA eksiilvalitsuse, siiamaani nimetute patriootlike Põrandaaluste ja pesapalliklubiga Chicago Cubs – kuna on veendunud, et need kõik on kulissiks üliinimlikult arukale valgele vaalale, kes üritab maailma mereimetajate ülemvõimule allutada.(“Ükski normaalne vaal sellega hakkama ei saaks,” ütleb ta, kui iga teleuudistesaade paljastab jätkuvat määndumist ja kaost Ameerikas, “kuid üliinimlikult arukas vaal...!” Tolle suurushullu rasvavaadi – vaala, mitte Howard Corki – mahitusel on 1960. aastate lõpul üllitatud kuulus plaat “Sinivaalade laulud”, mille hüpnootiline vägi kihutab inimesed metsikutele pöörasustele, uimastipruukimisele, vägistamisele ja usu kaotamisele kristlusesse. Tõtt-öelda on hüpnootilise telepaatia abil mõistuseid mõjutav vaal enamiku taga viimaste aastakümnete kultuurilistest arengutest. “Esiteks kutsus ta esile W.C. Fieldsi,” vahutab raevunud Howard Cork kahtlevale esimesele abile “Buck” Starile, “seejärel, kui Ameerika moraalne selgroog oli piisavalt nõrgestatud, Lizi ja Dicki ja Andy Warholi ja rokkmuusika. Ja nüüd “Sinivaalade laulud”!” Star veendub, et kapten Corkil on kork pealt ja kruvid sassi lennanud pärast seda, kui ta meskaliinist pilves moeka noore ortopeedi tuksikeeratud lihtsa sissekasvanud-varbaküüne-operatsiooni tõttu jala kaotas. Seda kahtlust süvendab tujuka meresõitja kangekaelne komme kanda tänapäevase proteesi asemel korgipuust jalga, kuulutades: “Ma olin sündides Cork ega nõustu olema surres vaid kolm neljandikku Cork!”” (lk 288-289)

ulmekirjanduse baas

Eno Raud – Peep ja sõnad (1970)

2012-01-17T12:40:00.000+02:00

TRIIBULISED PÜKSID

PEEP TEADIS KÜLL, ET TA EI TOHI TOOREID TIKREID SÜÜA. AGA ÜKSKORD LÄKSID PEEBU VANAEMA JA VANAISA MÕLEMAD KODUNT ÄRA JA VANAISA ÜTLES NIIVIISI:
“VAATA, ET SA SIIS JÄLLE AEDA EI LÄHE TOOREID TIKREID SÖÖMA. KUI LÄHED, SAAD TRIIBULISED PÜKSID.”
EGA PEEP TOOREID TIKREID ENAM NII VÄGA EI TAHTNUDKI. PAAR KORDA TA OLI NEID PROOVINUD JA SIIS VALUTAS PÄRAST KÕHT ÜSNA PAHASTI. AGA TRIIBULISI PÜKSE TA TAHTIS KÜLL. TRIIBULINE MÜTS TAL JUBA OLI JA SEE OLI PEEBU MEELEST VÄGA ILUS MÜTS. NÜÜD OLI SIIS LOOTUST SAADA KA TRIIBULISI PÜKSE.
PEEP LÄKS MARJAAEDA JA SÕI KÕHU TOOREID TIKREID TÄIS. KUI VANAEMA JA VANAISA KOJU TAGASI JÕUDSID, JOOKSIS TA NEILE JUBA ÕUEVÄRAVASSE VASTU.
“VANAISA! VANAEMA!” HÜÜDIS PEEP. “MA SÕIN PALJU TOOREID TIKREID! PALUN NÜÜD TRIIBULISI PÜKSE!”
“NO MIS SA OSKAD ÖELDA!” ÜTLES VANAEMA.
“NO TÕESTI, MIS SA OSKAD ÖELDA!” ÜTLES KA VANAISA.
KUID PEEP EI ÖELNUD MIDAGI, SEST TA EI OSANUD ENAM TÕEPOOLEST MIDAGI ÖELDA – VANAISA EI ANDNUDKI TALLE TRIIBULISI PÜKSE!
ASI OLI LIHTSALT NIIVIISI, ET VANAISAL HAKKAS VÄIKESEST POISIST KAHJU.

Caps lock lugemine annab sellise tunde nagu tegelased räägiksid väga valjult tähtsatest asjadest. Aga tegelikult – petekas. Lugu siis sellest, kuidas Peep on suvel maal vanavanemate juures ja mõistab, et eesti keel pole mömmidele (ja oodaku vaid, kuni hakkab koolis grammatikat õppima). Mind paneb ikka imestama, et autori tekstides kumab väikest viisi teatav vägivaldsus, alati valmis kergelt plahvatama.

PEEP AJAB VANAEMALE KÄRBSEID PÄHE

“VANAEMA, TEE MULLE KOGELMOGELIT,” PALUS PEEP.
“ENNE SÖÖKI EI TEE,” ÜTLES VANAEMA. “KOGELMOGEL VÕTAB SÖÖGIISU ÄRA.”
“KALLIS VANAEMA,” MANGUS PEEP EDASI. “MA KOHE EI SAA ENAM ILMA KOGELMOGELITA OLLA.”
“KÜLL SA SAAD,” ÜTLES VANAEMA. “ÄRA OLE NII MAIAS.”
“MA EI OLEGI ÜLDSE MAIAS,” KÄIS PEEP PEALE. “MA LIHTSALT VAJAN KOGELMOGELIT.”
“MINE PAREM ÕUE MÄNGIMA!” ÜTLES VANAEMA.
“MA EI SAAGI MÄNGIDA, KUI SA KOGELMOGELIT EI TEE,” JONNIS PEEP.
JA SIIS VANAEMA ÜTLES:
“ÄRA AJA MULLE KÄRBSEID PÄHE!”
PEEP VAATAS EHMUNULT VANAEMALE OTSA. ÜKS KÄRBES LENDLES TÕESTI ÜMBER VANAEMA PEA JA LASKUS VANAEMA KÕRVALESTALE ISTUMA.
“KAS KÄRBSED LÄHEVAD LÄBI KÕRVAAUGU PÄHE?” KÜSIS PEEP VIIMAKS.
VANAEMA AGA HAKKAS NAERMA JA ÜTLES AINULT:
“KUI SA HEA LAPS OLED, SAAD KOGELMOGELIT PÄRAST LÕUNASÖÖKI.”

Andrzej Sapkowski – Viimane soov (2011)

2012-01-15T18:16:00.001+02:00

Esmatutvus Sapkowskiga jätab pisut ettevaatlikuks, tahaks lugeda järgnevaid raamatuid, et selle Geralti tegemistest rohkem sotti saada. Eks see pisut noortekas ole, ei ole just selliseid stseene, mis paneks õudusest või jälkusest punastama. Nagu linkides mainitud, on tegemist eelkõige kangelaste juhtumitega, mitte mõne kõrgemat sorti vandenõuga juhtivate jõudude vahel – nõidur Geralt käib ja pakub tasu eest oma teenuseid ehk siis lahendab rohkem või vähem edukalt koletistega seotud probleeme, eks nende maagiliste olendite liigiline mitmekesisus on ühe maailma kohta päris üüratu. Mõnel juhtumil selgub, et algselt koletisena näiv tegelane on hoopistükkis, üllatus-üllatus, nõiduse käes kannatav ülik, kelle Geralt vabastab ebaloomulikust olekust (ehk siis punktike noortekale). Vast lõbusaim koletis on mökitav kurat või kurask, no kujutlege ise kitsetaolist sarvikut, kes pillub sõrgadega raudkuulikesi (miks tal neid raudkuule nii palju on, on omaette ooper) ja vannub mis kole. Õgija juhtumi seosed muinasjuttudega on samuti üpris lõbusad. Geralti surmapõlgus on päris teatraalne, aga ikka tuleb viimasel hetkel miski hea juhus, mis pingelise olukorra soodsamaks lahendab. Ja ega siis Geralti mõtted lõppkokkuvõttes milleski eksi, ikka näeb ta kogenud silm enamvähem kohe probleemi tuuma. Ühesõnaga ei tahaks väita, et kangelane hiilgab mitmekesisusega ja ühtlasi hägustaks olemise piire. Aga huvitav kokkupuude fantaasiamaailmaga ikkagi.

Ehk siis, tahaks teada, mis juhtub järgmistes raamatutes. Kas jätkub samasugune eri juttude kokkupõimumine ehk õielt õiele liikumine. Kas leiab Geralt õnne selle eatu nõiaga. Kuidas karastus teras.

Merle Veesalu-Rand – Pudelikorjaja käsiraamat (2011)

2012-01-14T12:26:00.000+02:00

Päris hoolsalt kujundatud teos. Natuke ebalust tekitab, et mille konkreetsega siin tegemist on, autor on järelsõnas määratlenud osad lühijutud lausa maagiliseks realismiks, millega ei tahaks kergekäeliselt nõustuda. Maailmavaatelised loengud? New age midagi? Või ehk essee ühiskonna paremaks muutmisest? Jaga ja sa saad, elu on imeline, tee heategusid ja ole siiras jne. Põhimõtteliselt võiks nõustuda, kui vaid tekst poleks niivõrd kunstiliste ambitsioonidega esitatud (no kuidas kellele, muidugi), raamatu lõpp läheb päris messianistlikuks. Autori järelsõna võtab iseenesest kokku selle emotsionaalse sõna- ja tunnetevoo sõnumi, ent vabandust, et ma ise seda siin kokku ei võta. Mitte et kuidagi halvustaks või naeruvääristaks autori mõtteid ja soove, aga minust ei ole tõepoolest selliste tekstide lugejat või kaasamõtlejat. Aga kui see kellelgi silmi avab, siis see teeks küll mulle rõõmu.

“Minu isa oli kellassepp. Minu jaoks oli ta Isand, kui Kellassepaisand. Teate ju küll seda ütlust, et Jumal oli kellassepp... Temale oli antud kaks annet. Ta parandas inimsuhteid. Ja parandas kellasid.
Kellaviietee ajal olime koos. Istusime kohvikus, mis meenutas kommikarbi sisemust. Ta võrdles sageli inimesi kelladega. Ka inimesed peavad võtma mõnikord aja maha, muidu võib jääda seisma, alatiseks. Iga inimene, iga kell vajab vahest, et talle pilk peale visatakse.
Oma teisest tõest rääkis ta harva, kui see väljendus kogu tema olekus – kui oled inimlik, tuleb elamine paremini välja. Ole inimene, ei vähem ega rohkem, õpetas ta mulle.” (“Inimlikkuseajast”, lk 43)

“Päritolu ja anded ei ole valitavad, aga süda on väljaõpetatav. Vabadus on võime muuta oma südant, õpetada teda mahutama tervet maailma.” (“Vabadusest”, lk 81)

“Näen juba ette, kui palju vastuseisu minu muudatused ühiskonnas põhjustavad. Inimesi häirib kohutaval kombel, kui sa ei lase ennast tüssata.
Ma lihtsalt pean jätkama, muidu ei saaks ma elu lõpuni rahu, et jätsin midagi tegemata, milleks mind siia ebatäiuslikku maailma saadeti. On vaja uusi ühiskondlikke kokkuleppeid. Üks olulisemaid on see, et rikkad ei valeta ennast vaeseks. Heldekesekene, millisesse sõnasõtta mind kistakse, isegi surmaähvardusi pean kuulda saama, kui julgen ausalt välja öelda, et miljardid magavad pangaarvetel! Pean seisma laste eest, sest nemad sõltuvad täiskasvanutest. Laste eest, kes elavad koos perekondadega prügimägedel. Emade eest, kellel ei jätku naeratamiseks hambaid, sest hambaravi asemel on nad ostnud oma lastele süüa.
Pean valmis olema selleks, et mind sõimatakse ahneks, purulolliks ja vaimuvaeseks, isegi demokraatliku riigikorralduse vastaseks.” (“Enesekindlusest”, lk 87)

Bengt Jangfeldt – Mäng elu peale (2011)

2012-01-13T12:14:00.001+02:00

Täiesti pöörane raamat. Ja soovitatav lugemine igaühele, kel soovi lugeda erakordsetest inimestest ja aegadest (milline filigraanne määratlus) – sest Majakovski ja Brikid ja nende lähikondsed seda olid sellisel ajal (eks muidugi tule arvestada, et tegemist Jangfeldti tõlgenduse ja mõningase spekuleerimisega). Ja fotomaterjal on vaimustav, kõik va fotogeenilised isikud. Raamatut ei tasu lugeda suitsiidikalduvuste või antisemiitluse põdejatel.

Raamatus on kui kaks Majakovskit ja ta lähikonda – algul noorusuljad futuristid ja hiljem kui nõukogude nomenklatuuri liikmed, ehk siis suured vargad sõidavad tõllas ja väiksed ripuvad võllas. Omamoodi hämmastav lugu andeka luuletaja (siiski küllaltki põlatud) staariks saamisest, ja seda tänu õnnelikule juhusele (lk 204-205) – mõned tunnustavad sõnad muidu räuskavalt Leninilt ja hoplaa (mis ei tähenda siiski trükivõimaluste olulist paranemist – või noh, millist mõõtkava nüüd kasutada, igasugu kaltsakavangardistid kindlasti kahvatusid kadedusest). Mulle jääb vist igavesti arusaamatuks, kuidas nõukogude kodanikud said tollal välismaad külastada – nii käisid Majakovski ja ta abielupaar 1920ndatel üsna vabalt Euroopas (suisa kaubareisidel) või poeet ise korraks lausa Ameerikas. Ja elasid seal lõbusat elu (kuidas selleks raha jagus, ei tea, vajadusel ikka saadeti Moskvast lisa). Ja tegid kultuuri. Ehk siis elu ajal, mil kirjandus oli absurdselt ülehinnatud ja sellistel asjapulkadel lasti aegajalt möllata.

Ühesõnaga, Majakovski lugu pole tavapärane nõukogude kodaniku lugu (no mis on tavapärane, eksole) – nii tema kui Brikid ja nende tuttavad olid hallist (punasest?) massist erinevad ning mõnda aega neil lastigi erineda (nt see Lili asjadejanu või kõigi ekstsentrilisus). Ja muidugi üleüldse see kolmikkooslus, mis Brikide jaoks toimis ebakonventsionaalselt hästi (Majakovski armuvalud, nojah, olid vähe teisest ooperist). Tegemist pole mingi ingelliku kooslusega – Ossip töötas mõnda aega julgeolekus, Lili võis olla informaatoriks ja 1920ndatel oli riigitruudel kunstnikel vast loomulik teha tšekistidega koostööd. Sest ajad olid... erilised ja paljudel kihk maailma muuta.

Ja igaljuhul on linkides vähe mõistlikumat juttu lugeda kui siinses postituses.

“Lenini suuline kommentaar oli, et Gorki on “poliitiliselt niisama naiivne, nagu ta alati on olnud”. Tema kirjalik vastus on “parima aastakäigu Lenin”. Ta ütleb, et arreteerimised olid korrektsed ja hädavajalikud, ja jätkab: “Tööliste ja talupoegade intellektuaalne jõud kasvab ja tugevneb võitluses kodanluse ja tema sabarakkude, intelligendikeste, kapitali lakeide kukutamise eest, kes peavad ennast rahvuse ajuks. Pole nad mingid ajud, vaid pask.”” (lk 190)

“Majakovski hegemooniline taotlus olla nõukogude esipoeet muutis ta pilkele ja naeruvääristamisele kergeks saagiks. Ühel puhul tuli tema juurde keegi noormees ja küsis: “Majakovski, ajaloost on teada, et head poeedid lõpetavad halvasti: nad kas mõrvatakse või siis... Millal teie ennast maha lasete?” Majakovski võpatas ja vastas aeglaselt: “Kui veel rohkem idioote hakkab seda küsima, siis on tõesti parem ennast maha lasta...”” (lk 511)

raamatuklubi
kultuurieugeenika
marek kahro
nii ja naa
maaleht
õhtuleht
päevaleht

Kuldne Kaseleht 2011 (2011)

2012-01-12T12:41:00.000+02:00

Sellise kogumiku kohta on raske midagi arvata – no mida öelda ühe luuletuse kohta. Kokku siis 40 autorit, nii suure autorite hulga peale võttis komisjon ehk kõigil konkursilt osalenutelt vähemalt ühe näite kogumikku; ses suhtes vast tõesti pigem soovinuks umbes kümne autori läbilõiget nende loomest. Palju armastusluulet, mõned humoorikamad palad, paar looduslüürikat ja sekka ka rahvuslik-sotsiaalseid sedastusi. Mõni luuletus on päris halb, aga see pigem enda isikliku antipaatiaga mõne väljendusviisi vastu ning õnneks pole ühtki ülimasendavat tundlemist. Ootamatu, et keegi luuletuse välise küljega ei trikita ja peale ühe erandi ollakse viksilt õigekirjakeelsed. No kui mõnd luuletust esile tuua, siis ehk: Kivi “Selle tunde nimi on sügis”, Sinimägi “Paanikahoog”, Evisalu “Sõpradele keedumoosist ja haldjatest” ja Viiksaar “Hele-tume”, tõepoolest, huvitavate leidudega palad.

Veider mõelda, aga need 40 inimest on teinud midagi mõttekamat kui niisama olesklemine nagu sinu ja minu puhul. Et elu oleks loomingulisem, terviseks.

“mu tardumus ses
psühhoneuralgia kliinikus kui
pööbli napalm!”
(Vendere “Kitsam nägemisulatus”, lk 9)

Tiit Sepa – Olen ammu tahtnud sinust loobuda (2011)

2012-01-11T12:54:00.000+02:00

Tegemist siis kuuenda raamatuga, kus Hinno & kommuun seikleb mõrvarlikul Eestimaal, seekord 2010. aasta suvel, ikka metsataludes ja Tallinna rahailmas ja muidu looduskaunites paikades. Et eelmises raamatus pidi Hinno palavalt armastatu Synne salapäraselt pakku minema, siis nüüd ta tuleb ühel hetkel muidugi tagasi ja lahendab siin esile kerkinud probleemid. Õiget actionit nagu polegi – ikka Hinno ja ta Synne igatsemine ja miks mees ei maga oma erinevate kaasatilbendavate eksnaistega ja milliseid nalju ta viskab; taustal sebitakse natuke maffiaga ja vahel uuritakse, kes teostab metsikusi Märjamaa joodikutega. Hinno sooritab möödaminnes ka ühe mõrva, mis ei leia mingit vastukaja eikuskil ega eikelleski. Iseenesest võiks see romaaniseeria Hinno ja Synne vapustavalt vinge pulmaga (rahas pole küsimus!) lõppeda, aga ei, läheb vist ikka edasi.

“Geilo jõudis kohale. Olime jälle uue looga alustanud, kui mees ukse vahele ilmus ja meid kuulama jäi. Vaikselt tuli suurt kasvu ja tumeda pika patsiga mees tuppa ning istus. Kui loo lõpetasime, sõnas ta:
“Te olete ikka haruldased lauljad küll. Sellist kooskõla kohtab harva. Mäng on sul, Hinno, ka hea. Pole midagi öelda, aga meil on jama kaelas.”
“Mis jama?” küsisin kitarri seina äärde pannes.
“Meie ansambel läheb vist laiali.”
“Miks? Te mängite väga hästi ja mil pole selle kohta mitte midagi öelda,” leidsin.
“Jah, mängisime. Meil on esinemisi veel kokku lepitud, aga minna ei saa. Meie kitarristi ja lauljat pole enam,” tõdes mees. Ta võttis laualt võileiva ja hammustas seda.
“Kuidas nii?” ehmatasin. “Läksid ära või?”
“Jäädavalt,” lisas Geilo. “Nad lasti paar päeva tagasi Kohilas autos maha.” (lk 269)

Huvitav, milline on teose sihtgrupp. Nagu eelmise Sepa raamatu puhul sai elutargalt kirjutatud, on siingi tegelasgalerii niivõrd mahukas, et selle käigushoidmiseks jääb loodetav põnevusjutt tahaplaanile – värvikas kommuun, aga liiga palju tähelepanu igasugu sekundaarsetele värvikatele suhetele; tegemist justkui naistekaga meestele või meestekaga naistele või siis enamvähem naistekaga. Hinno on naistega suheldes ikka ühtmoodi agressiivne (käratamised, rebib asju käest, jõhkrad nö naljad vms) ning arvab, et pakkudes neile palju raha, on võimalik oma pilli järgi tantsima panna, mis muidugi õnnestubki (kuigi mees muudkui rõhutab, et raha pole talle endale tähtis jne). Kui järele mõelda, on tegelaste suhtumine raha ja rikkusse päris maniakaalne või obsessiivne, või on see autori eripära. Eelmise raamatu puhul tekkis küsimus (üleüldse ei mäleta, milline eksnaine seal maha löödi), miks Epp tagaplaanile jäi, siis siin selgub, milline salapärane ülesanne tal tegelikult oli (aga ega tal siingi suurt sõnaõigust ole – räägivad Hinno ja ta naised).

Nojah, loodetavasti saadab Sepa selle õnneliku abielupaari kuhugi reisile (kas naine pole suisa kroonimiljardär?), et natukenegi löövamat teksti saaks luua. Soovitaks lugeda ulmebaasist Silver Sära arvamusi Sepa raamatuist, see mees jaksab eesti piirialade kirjandust lahti mõtestada.

Istvan Örkeny – Totid (1971)

2012-01-10T12:12:00.000+02:00

On 1943. aasta sõjasuvi ja Totide pere juurde saabub puhkama lahinguväsinud major, kes muidu võitleb üheskoos Totide perepojaga Kurski juures nõukogude partisanide vastu. Majoril on tõsised sõjatraumad, ikka kardab esimestel puhkepäevadel seal Põhja-Ungari kolkakülakeses varitsejaid või pomme jms. Närvide rahustamiseks ühineb major perenaise ja tütre sõja tarvis tehtava karbitegemise aktsiooniga (ühtlasi peab ka pereisa nüüd selles muidu nii naiselikus töös kaasa lööma) – mida tehakse siis üheskoos igal õhtul varavalgeni. Sest major ei saa partisanihirmu tõttu öösiti magada. Noh, perele muserdav värk, magamatusest lähevad võõrustajad segaseks. Aga mida kõike on nad valmis majori alluvuses oleva poja nimel kannatama – et see saaks Vene rindel staabiteenistusse pakku. Mida aga pere ei tea lollaka külapostiljoni tõttu, on see, et peale majori rindelt lahkumist nottisid partisanid armastatud poja maha. Nojah, pere ja eriti isa on hullumas maniakaalse majori nõudmiste käes, mis küll saab, ei seda mitte tea. (No mitte just jalustrabav finaal, siiski.)

Tekst pole teab mis 20. sajandi klassika, aga eksole, küllaltki humoorikalt ja groteskselt kirjutatud. Ei oska öelda, millise moraalse õppetunni siit raamatust kaasa saab, ei tea, vot ei tea. Ja selline ongi loterii 1000. postitus, endalegi jääb vähe hämaraks. Sööks kooki, aga nälg pitsitab kõri.

Loetud read

2012-01-08T17:29:00.005+02:00

Möödunud aastal lugesin mina ainult häid raamatuid, päriselt. Alustatud sai näiteks mullu siin blogiski kiidetud Mario Vargas Llosa romaaniga „Tädi Julia ja kirjamees“. Vaimukas ja tohutult elurõõmus – kogu see armumisest kantud minategelase askeldamine ja ettevõtlikkus viimseski hädas. Samas jäi veidi segaseks erinevate põimuvate jutustuskihtide omavaheline suhe. Nojah, aga Llosa „Kapten ja külastajannad“ see-eest saab minult täispunktid. See on ikka uskumatu tekst! Pöörane idee (ühe hispaaniakeelse koopia tagakaanel, mida just alles nädal tagasi sirvisin, on kirjas, et põhineb tegelikkusel!), uskumatu keelepillerkaar, filigraanne teostus ja lõpuni väljapeetus teevad sellest minu jaoks aasta lugemiselamuse.

Vaatan, et sai loetud mitmeid asju, mida võiks koondada "üksinduse" sildi alla. Kõige rajum ja äkki ka edevaim neist Osamu Dazai „Inimeseks kõlbmatu“ (Loomingu Raamatukogust). Patrick Süskindi raamat „Kontrabass. Tuvi“ mitmekülgsem, uurivam. Manuel Puigi „Mingitud musikesed“ samuti üsna ängistav oma macho-ühiskonna pingete ja lootusetusega. Sergei Dovlatovi raamat „Kompromiss. Meie omad“ mahub siia teemasse vaid mööndustega – see on pigem tagakiusatud loomeinimese minnalaskmismeeleolu. Holger Kaintsi „Lennukivaatleja“ peategelase on ka üksiklane, aga siin on eraldatus juba selgelt sotsiaalne, mitte emotsionaalne. Hea sissevaade kaaskodaniku peas toimuvasse siiski. Muuseas, näib, et Volmer vormib seda jutustust filmiks.

Siis sai veel vaadatud ja loetud mitmeid lasteraamatuid ja ampsatud suuri klassikuid. Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ neist kõige mõnusam ja tihkem mälumine. Alguses ikka lausa mürgine, edasi aga kohati ootamatult lõbuski – kõik need suhted, joomingud ja intriigid. Ja uskumatult tihe lõpuni välja! Franz Kafka „Protsessiga“ poole peal olles tundus näiteks, et esimeses peatükis oli essentsina juba kõik olemas, kusagil; tundub, et vahistamishommikul on iga sõna ülimalt tähenduslik. Võti kogu järgneva tõlgendamiseks. Et sattuda üha uutesse mõistatustesse muidugi. Poolakast meistri Witold Gombrowiczi raamat „Laulatus ja teisi näidendeid“ oli kõige kompromissitum. Ei mingeid nõtkuvaid sarapuid, lodjapuid – vaid halastamatu iroonia ja suured kujundid.

Sel aastal tundsin mõnu ajakirjas Vikerkaar avaldatud ühiskonnateemalistest artiklitest. Eks siin oli oma osa ka põneval (välis)poliitika-aastal, aga ehk on lugemiseks pakutud ka sisukamaid artikleid (või hoopis populaarteaduslikumaid?)? Esseistikat sai rohkemgi sirvitud, Borgest näiteks. Ja Borgestki sai rohkem sirvitud, novelle näiteks. Tagasi Vikerkaare juures avastasin enda jaoks veel Kaur Riismaa nimelise luuletaja. Pole just eriline luulehuviline, aga need päris köitvad ja tihedad lood lihtsas proosalises värsis täitsa haarasid kaasa. Nii et vaatame, mis edasi juhtub.

Avo Kull – Haigla (2010)

2012-01-07T13:28:00.000+02:00

Tegemist sellise olmeromaaniga, mida ehk 80ndatel tollased autorid tahtnuks lugejamassidele kirjutada, aga ei saanud liigse söakuse pärast ehk siis kuidas küll nõukogude ajal oli kole ja kahjulik elada. Ja noh, ega Kull põhjamaise tagasihoidlikkusega tümista tollast ajastu vaimset situatsiooni, autor armastab värve ja suuri tundeid. Kui ehitajad, siis viina põlvini. Kui naistearst, siis aborte kõriauguni. Kui julgeolekumees, siis värdjalikkust põhjani. Ehk siis Kalvi ja Tiina armastuslugu ning Armini Napoleoni kompleks on pea viimase kolmandikuni päris campilik. Sest keelatud armastus on ikka nii pühalik, põhjalik, nii kaunis. Aga noh, armastuse lõpp on ka nii hingemurdev, et kurb kohe. Milline saatuste tragöödia ja nöökimine! Sest õnneks nii mõnigi peategelane pole vaid must või valge.

Hea küll, nali naljaks. Igati loetav tekst on, põnevgi. Et milline see 70ndate lõpu argipäev võis olla. Hirmus. Ja need meditsiinilised finessid. Päevalehes soovitati romaani kõvasti tihendada ehk ballasti ära visata, mis jääb küll pisut totraks ettepanekuks – sellise raamatu lugejad vast soovivadki võimalikult palju romantikat ja meenutusi nõukogude ajast, teraapiline värk, eksole. Et lugu kestaks ja kestaks... Kuigi jah, see Armini julgeolekukarjäär(itus) tekitas endaski vähe ebalust, nagu ülepakutud või nii. Ent ilukirjanduse asi polegi reaalsust taasluua.

kirjanduse ja keele ajaveeb

avo kull

pärnu postimees

päevaleht

Sverre Lasn – Ristteel (2011)

2012-01-06T12:42:00.001+02:00

Jutukogu keskealiste inimeste värkidest – armastused ja avastused tehtud ning ängirutiin roostetab hinge läbi. Ehk siis tänapäeva keskklassi elu, vaja edukas näida jne. Lasn kirjutab tavapärases ilukirjanduslikus keeles ehk siis igati loetavalt, mis võimalikke lugejaid arvestades on igati tänuväärne (raamatu alapealkiri “Eesti mehest. Ausalt” on üpriski petroneprindiliku fiilinguga), ent tekstihulluse otsijaile jääb vast, jällegi, tavapäraseks. Mitte et see segane väide midagi muud peale mu enda mõttesegasuse väljendaks.

“Loomaaias” on päris hea lühilugu, kiire ja valus. Lahutatud vanemad ja laps nende vahel, ei mingit nunnutamist, kõik kannatavad seemendaja terrori all. “Ära kunagi usalda blondi” on samuti hea näide inimeste üksindusest tänapäeva tingimustes. Kui teksti esimene pool on vähe uimane ja maksab krediiti tänapäevasusele (või siis - karakteriloomele), siis kummastava Jane tulekuga hakkab tööle hingekarjuvam pool. Lasni tekstidel on vahel üks probleem – loo lõpud on kuidagi hägused või triviaalsed, tekst iseenesest võib lummav olla, aga lõpud jäävad kõhklevaks. Aga eks see olene lugemissituatsioonistki.

sirp

Mihhail Bulgakov – Jutustused, olukirjeldused, följetonid (2011)

2012-01-05T12:34:00.000+02:00

Tuleb välja, et on olemas kirjastus Hea Tegu, mis tegeleb eelkõige noorkirjanike esikraamatute väljaandmisega (tagasihoidlikult mainiks, et kirjastus võiks proovida vähemalt enesetutvustuses ja avaldamisandmetes vältida kirjavigasid). Ja tuleb välja, et selle kirjastuse kahte eelmist raamatut olen suisa lugenud, oskamata küll neid kuidagi seostada selle kirjastuse tänuväärse tegevusega. Aga nüüd siis... Bulgakov. On see originaal, pseudo või hoopiski kuulsa autori nimekaim? Esialgu ei teagi, tegemist ju esikraamatute kirjastusega, avaldamisandmetes pole muud mainitud kui tegemist tõlkega – aga kust tõlgiti, ei mingit märkust. Ja kas Bulgakovit võib niisama välja anda? Ei tea. Igal juhul, põnevust kui palju enne lugema asumist.

Mil selgub, et tegemist ikkagi selle kuulsa Bulgakovi endaga, tema kaastööd eelkõige ajalehele Gudok (1924-1926), mis on vast raudteega seotud väljaanne, sest noh, raudteelastega need tekstid enamasti sobituvad. Klišeelikult võiks tõdeda, et mõni tekst on päris harmslik (kuigi ehk mitte nii arutult lõikav, vaid ikka sotsiaalsem). Tõlkevalikut lõpetav “Ma nägin und” on ehk autobiograafilisevõitu ja annab vast väheke valgust nende eelnenud ajalehelugude taustale.

“Seinalehe seiklused” on armas sentimentaalne lugu seinalehe elukäigust, jutustatuna seinalehe poolt. Ärge kiusake seinalehte reklaamide ja kritseldustega, pakkuge talle ometi värsket sisu, viige teda teistelegi seintele. “Kuidas Buton naise võttis” - toiduabi saavad vaid pereinimesed ja jonnakas vanapoiss Buton on seetõttu nälga suremas. Aga mis teha, komisjon määrib talle toidu nimel masinakirjutaja. Mis siis hüsteerias Butonil ikka üle jääb, peab muti ära võtma.

Nojah, huvitav väljaanne.

Barry Hughart – Linnusild (2009)

2012-01-04T12:25:00.000+02:00

Huvitav, kas oleks lootust, et terve triloogia ilmuks maakeelsena? Mõni lugeja arvab, et teine osa paremgi kui avaraamat ja kolmaski üpris lõbus. Võiks. Veider, et taaslugemisel tundub tegevustik kuidagi keerukam ja tumedam, enne jäi mulje kui ühest pöörasest pulliraamatust. Aga nüüd, kõiksugu traagika! Nähtamatu Käsi oli ikka üks hirmus kurjuse tööriist.

Taas proov ashinaritada:

heroilisus: 4

verisus: 3

psühholoogilisus: 1

erootika: 0

maagilisus: 6

seiklused: 4

armastus: 2

Walter – Mu salajane elu (1998)

2012-01-04T12:23:00.003+02:00

Niisiis valitud mälestused inglase Walteri seksuaalsetest, ee, vallutustest ja trendidest (nt kokkuvõte lk 85 ja 112). Tõlkija võib küll järelsõnas seletada, milline tore härrasmees Walter naistega oli ja kui eluterve suhtumine tal seksi ja suguelunditesse on, aga tegelt ikkagi tegemist puhtalt seksuaalse ahistamisega oma võimupositsiooni (ja raha) kasutades endast alamate naiste kallal (ehk siis teenijad ja prostituudid; on ka üksikud nö samal positsioonil naised). Saan aru, et sajand tagasi oli arenenud ühiskonnas (ehk siis Inglismaal) naiste seisund kõvasti halvem kui praegu (Englundi järgi algaski naiste meestega võrdsustumine alates I maailmasõjast), aga sellegipoolest on tülgastav ja rõve lugeda suuremat osa Walteri nö vägitegudest – kus pahatihti kangelasteks 15-aastased neiud (jajah, sel ajal tavaline prostituudi vanus); või siis lapsepõlv, kus naga sõna otseses mõttes ahistab endast vanemat teenijatüdrukut või kokka. Nagu tõlkija märgib, on originaalteos viieköiteline ja ligi 2500 leheline tellis, millest ta tegi siis omapoolse valiku eesti lugejale, ehk siis üle 100 lehekülje parimat ja hõrgumat erootikat, eksole. Kus siis omakorda leidub millegi pagana pärast lühikese peatükina kirjeldus 10-aastase tüdrukuga tegelemisest. Luhaäär, wtf? Mõnel korral jääb autorgi mõtlema, et ehk järjekordne armuseiklus oli pigem vägistamise moodi (nt lk 43-45). Ja noh, ega siis eelmäng üldiselt pop ole, ikka sutsti sisse ja tehtud.

“Tõmbasin naise aknalt alla, endale sülle ja kandsin ta sohvale.
“Ei tohi, ei tohi...” sõdis ta vastu, kuid üsna nõrgalt. Vilunud käeliigutusega lükkasin ta riided üles, õngitsesin püksist kõvastunud liikme, torkasin selle ta jalgevahesse ja juba me nikkusimegi.” (lk 62)

Ma pole küll mingi moraalijünger, aga see on jälk raamat.

Suzanne McLeod – Vere magus lõhn (2011)

2012-01-03T13:56:00.001+02:00

Seda võiks nimetada neidudeproosaks, vaatan et paari nooremat blogijat on see raamat üsnagi rõõmustanud, aga ise olen vist liialt vana sellise jaoks. Aga igaühele oma. Kui hakkasin peas kõrvutama seniseid kogemusi vampiirkirjandusega, tekkis ehk lähim paralleel Pratchettiga, kus niisamuti eksisteerivad avalikult üheskoos inimesed, trollid, nõiad, härjapõlvlased, vampiirid jne jne – ainult et 21. sajandi glamuuris (no Pratchetti puhul on võimatu glamuuri leida, eksole). Või natuke lähedane oleks Lukjanenko varjatum võlumaailm. Kindlasti apokalüptilisem on del Toro ja Hogani luupainajalik fantaasia; endale lähedasim vast Martini verepulm. Aga see selleks, tekst pole puhas vampiirikas.

Ehk siis lugu sellest, kuidas mingi ametlikult loitsumurdjana töötav haldja-vampiiri segavereline Genny satub vampiiride vandenõu keskele, mille eesmärgiks haldjate-nõidade vere anastamine – no hulga kvaliteetsem kui inimsoo vesine lurr (inimestele muidu trendikas olla vampiiridele orjaks jne). Ma tõepoolest lugesin raamatu kaanest kaaneni läbi, aga rohkem ei viitsi sisu tutvustada. Käib muudkui üks vere ja lõhnade ja aistingute lummus, ja muidugi kapaga seksikate meesisendite kirjeldusi, kes Gennyle uimastavalt mõjuvad (no üks on suisa saatür). Urban fantasy, nagu teavitab tagakaane info.

“Malik värises ja korraga tundsin oma rinna vastas ta südamelööke, mis tõotasid enamat. Ma tõstsin pea ja laotasin oma võlujõu ta ümber. Viimasest korrast, kui ma sellele nii vajalikku naudingut tundsin, oli möödas liiga kaua aega. Malik keeras meid nii, et jäi minu peale, hoides mu randmeid selja taga tugevas haardes, sõrmed pigistamas mu nahka. Mu soontes pulbitsesid iha ja võlujõud ning kuum ja niiske jalgevahe tuksles nõudlikult. Maliki silmades lõõmasid leegid ja huuled paljastasid nõelteravad kihvad. Läbi meid eraldava kanga oli tunda, et ta on kõva ja valmis.” (lk 270)

segane maailm

kiiksu lugemisarhiiv

ulmekirjanduse baas

Peter Englund – Sõja ilu ja valu (2011)

2012-01-02T12:50:00.001+02:00

Raamatut lugedes meenub paslik õnnesoov, et elaksid igavatel aegadel. Päris õudustäratavad on kirjeldused lahinguväljadel vedelevatest laipadest (või siis skelettidest, mis olnud üle aasta rottide järada), hull kirjeldus Verduni katlast, kuhu saadeti ja saadeti pataljone vereks tühjaks jooksma, tegema... midagi. Aga samas huvitav lugeda Ida-Aafrika ja Lähis-Ida sõjaväljade toimimisest.

Kõlab ehk üllatavalt, aga raamatu materjal pärineb kirjaoskajatelt; nii jääb siis kogemata tavalise kahuriliha sisemaailm (nt Vene poolelt, kust tähelepanekutega on esindatud enamvähem aadlike sõjakogemused); aga jah, häälte valik on üsna laiapõhjaline, vanad ja noored, mehed ja naised, siit ja sealtpoolt võitlusjoont (kuigi jällegi – vaatepunktid pärinevad valgelt rassilt). Eks sutt ärritav ole see autoripoolne sündmusteloome (või kokkuvõte), otseselt algmaterjalide tsitaate peatükkides palju ei esitata. Omamoodi hämmastav, et kui niipalju täiskasvanuid maha notiti, kust siis sai materjali II maailmasõja mehitamiseks.

“Jaapani armees kasutati Esimese maailmasõja ajal nälgiva inimese elupäevade arvestamiseks järgnevat rusikareeglit: “Kes suudab püsti seista – elab veel 30 päeva. Kes suudab istuda – elab veel 20 päeva. Kes peab urineerima lamades – elab veel 3 päeva. Kes enam kõneleda ei suuda – elab veel 2 päeva. Kes enam silmi pilgutada ei suuda – hommikuks surnud.”” (lk 287)

“Ja ega kõik haigusi vältida püütagi. Nakatunud litsid teenivad aeg-ajalt paremini kui terved, tõmmates ligi sõdureid, kes veneerilist häda just omale soovivadki, et sel moel rindest pääseda. See asjaolu väljendub kõige grotesksemal moel tripperimädaga kaubitsemises; sõdurid ostavad seda ja määrivad sellega oma suguelundeid, lootes haiglasse sattuda. Tõeliselt meeleheitel sõdurid hõõruvad seda silmadesse, tulemuseks on enamasti eluaegne pimedaksjäämine.” (lk 299)

“Ta on need viis päeva seal üleval vastu pidanud. Mõnikord tulistati neid kõigist ilmakaartest korraga. On juhtunud, et mäest oleks nagu läbi tunginud tugevaid elektrilööke; maapind on värisenud, vappunud, praksunud, särisenud. Nad on elanud surnute kõrval, surnutest – kasutanud nende laskemoona, söönud nende toitu, joonud nende veepudelitest, kasutanud neid kaeviku serval kuulipüüduritena, asunud nende peale, et jalad ei külmetaks. Kahe päevaga olid nad langenute, haavatute või mürsušokki sattunute näol kaotanud juba pooled mehed. Monelli on mõelnud, et võib-olla pääseb terve nahaga vaid iga kümnes, ning loodab endamisi, et kuulub sellesse gruppi.” (lk 397)

möödunud aasta parimad raamatud

2012-01-01T13:46:00.002+02:00

Täidsa eksperthinnang, pärismõtteliselt adekvaatne muidugi, loeb emotsioonilaks, mitte kvaliteet.

1 Brett “Kõrbeoda”

2 Martin “Mõõkade maru: Veri ja kuld”

3 Celine “Reis öö lõppu”

4 Pinol “Pandora Kongos”

5 Aleksejev “Kindel linn”

6 Tänav “Euromant”

7 Järve “Esimene aasta”

8 Lauli “Kodutus”

9 Koidula “Peruamaa viimne inka”

10 Winterson “Kivist jumalad”

Jutt siis ainult 2011 ilmunud raamatutest. Kahjuks mitmed teosed lugemata (nt Hargla jutukogu, “Illuminatus!”, Sapkowski), mis ehk ootuste põhjal võiks selles esikümnes segadust tekitada.

Mitmed sarjad jäid keskpäraseks (Loomingu Raamatukogu, Punane raamat, Moodne aeg) või suisa talveunne (Sündmuste horisont), Ajavaim ja F-sari on päris särtsakas ning Orpheuse raamatukogu ambitsioonikas.

Ja ikka rõõmustav, et omamaist campi ilmub üsna stabiilselt, selleta oleks kurb maailm.

Helvi Jürisson – Sputnikute nääriöö (1967)

2011-12-31T13:04:00.001+02:00

Künkal seisis tähetorn -
üksik, unine ja morn.
Nääriöösel onu Ploom
oli valveastronoom.

Ohjaa, midagi sellist tuleks ikka lugeda, kui soov reaalsust rikastada. Et siis nääriööl toimub järjekordne asjade mäss ehk sputnikud teevad nääride pidamiseks end kohustustest priiks (lapsed võivad ja nemad ei või?).

Äkki eetris kostis: “Piiks!
Sputnikud, end tehkem priiks!
Näärid tuleb vastu võtta.
Kes nüüd saab, see siia tõttab!”
Kajas vastus: “Mis siis muud -
mingem, vennad sputnikud!”

Nojaa, toimuski pidu ehk sputnikud said kokku ja nääriöisele Maale saabus kosmoseteabe asemel...

SPUTNIKUTE NÄÄRILAUL

Ei,
ilmaruum see pole tühi,
tühi,
kui koos me peame nääripühi,
pühi,
kui kapsel soe meil sõpru leides,
leides,
ja paisub rind meil patareidest,
-reidest.
Ei rebi Maalt meid käsuniidid,
-niidid,
sel ööl meil ühised orbiidid,
-biidid,
ja kuulake kõik jaamad,
jaamad,
jaamad:
meil ühised ka arusaamad,
-saamad!
Me soovime, et aastal uuel,
uuel
Maal linnanööbid säraks kuuel,
kuuel,
et mandreid paitaks leebed ilmad,
ilmad,
ja et kui tähed säraks laste silmad,
silmad!
Nüüd hüvasti! Taas töö! Taas kosmoseprognoosid,
-noosid,
-noosid,
nii head, et Kuulgi kasvada võiks roosid,
roosid,
roosid,
piuu ... piiks ... stopp.

Elagu sõprus. Ja kui vahvad on Soansi illustratsioonid, muidugist.

Rahvalik ravitsemine ravimtaimedest (1991)

2011-12-30T12:34:00.000+02:00

Et slaavi teadjainimeste rahvalikke tarkusi. Mida küll proovida ei sooviks. Aga keegi kindlasti proovib. Ei tea miks.

“Rahvalik vahend tugeva külmetuse puhul
20g koirohtu panna vähemalt 24 tunniks seisma 0,5l viinaga. Mida kauem seisab, seda tugevam toime. Doos oleneb indiviidist. Tavaliselt 50-100g 3 korda päevas enne sööki ja enne magama jäämist.
Immutada villane riie äädika, oliivõli ja kampriga (võrdsetes kogustes võetuna), panna ööseks vastu rinda. Riivitud mädarõigas panna selja tagant vastu kaela. Raputada kuiva sinepipulbrit sokkidesse. Vahend on lihtne, rahvalik.” (lk 12)

“Vahend pinnu kättesaamiseks
Määritakse paksult pinnu ümbrust kasetõrva või vaiguga, mähitakse ka tökatine lapp ümber haige koha. See mõjub ka siis, kui pind on juba üle kahe päeva nahas olnud. 15-20 min pärast on juba pinnu ots väljas ja seda võib pintsetiga eemaldada. Ükskõik kui suur ka pind ei oleks, saab selle ikkagi kätte.” (lk 14)

“Rahvalik vahend oksendamise ja mürgituse korral
Kestva oksendamise korral kasutavad vene ravitsejad viina soolaga. Tuleb raputada viina sisse natuke soola ja siis ära juua. Seda peetakse kindlaks vahendiks oksendamise vastu. Sageli eelneb oksendamisele toidumürgitus – näiteks konservidest, marjadest jt. Parim tulemus saadakse juues vaheldumisi viina-soola ja apelsinimahla iga 15 min tagant (1 apelsin korraga). Väga tugeva, ohtliku mürgituse puhul tuleb kohe pöörduda arsti poole.” (lk 18)

“Universaalne vahend juuste väljalangemise vastu
1 spl kastoorõli segatakse ühe ampulli “D” vitamiiniga, mida hõõrutakse peanahale seni, kuni nahk hakkab punetama. Ravida kolm päeva. 4-ndal päeval pesta juuksed kahe munarebuga. Pidada päev vahet ja korrata protseduuri. Sageli juba pärast kolmandat ravikorda ilmuvad isegi vanale kiilaspeale õrnad udemed.
Juuksed muutuvad paksemaks, kinnistuvad, saavad ilusa ja terve väljanägemise.” (lk 21)

“Vahend unetuse vastu
1. Sibul, kasutatuna suures koguses, annab tugeva tervisliku une.
2. Kaukaasia teadja soovitavad juua unetuse korral 2 klaasi kitse- või lehmapiima enne magama heitmist.
3. Hommikul, lõunaajal ja õhtul enne magamaheitmist panna laubale rukki- ja nisuleivasegu, millele lisada peeneks hakitud värske või soolatud kurgi tükikesi, hapupiima ja savi.
4. Juua moonipiima 6 korda päevas 1 napsiklaasi täis.
5. Enne magamaheitmist seista 3-5 minutit põlvini leigis vannivees.” (lk 22)

Ingvar Luhaäär – Vormsi (1968)

2011-12-29T12:48:00.002+02:00

Luhaääre (vist) varase perioodi üks loomekülgi, milles puudub igasugune tantra ja tšakra ja kuvand kannatavast geeniusest. Ja see on, võiks öelda, värskendav (muidugi pole ma tuttav sümbolite või metafooride jms võlumaailmaga, kes teab, mis siin tegelikult väljendatakse?).

“Kui nüüd mandrilt tulnud turist on Hullo lahe lainetes teetolmust vabaks saanud, võib talle olla toredaks ajaviiteks otsida siit lähedusest kõrgete sangleppade, kaskede ja tiheda padriku vahelt saare kõrgeimat tippu – 11,9 meetri kõrgust Rumpo mäge.” (lk 9-10)

Võibolla on tegemist parteilise karistusega, mis sundis Luhaäärt selliseks tööks. Ei tea! Ja ometigi, tekstis leidub vaat et nõukogudevastaseid mõtteid.

“Mõisnikud ja nende järeltulijad säilitasid küll sajandite vältel esivanemate keele, kuid neilegi oli isakoduks Eestimaa – nad olid muutunud siin nagu uueks väikerahvuseks, maad hõreda võrguna katvaks parasiitrahvuseks. Selliseid võõraid etnilisi gruppe on meie aladel olnud teisigi, ajuti on paistnud, et nad eestlaste, maa põliselanike olemasolule lausa ohtlikuks saavad, kuid siiski on neil varem või hiljem tulnud laialipillatuina hoopis kaduda.” (lk 18)

Ise olen korra Vormsil viibinud 80ndatel (huvitav teave muidugi), siis jäi saarest üsna troostitu ja suvine mulje (no tõepoolest). Aga noh, viks tutvustav raamat.

Liidia Martinsoo – Paide rajooni Lenini ordeniga “Estonia” kolhoos (1980)

2011-12-28T12:41:00.000+02:00

Brošüüri on välja andnud selline huvitava nimega asutus: Eesti NSV Põllumajandusministeeriumi Informatsiooni ja Juurutamise Valitsus – mida see juurutamine õigupoolest tähendab? Selge see, et propagandatalitus, aga no mida nime.
Huvitav, kas tollal tehti piimaveiste kunstseemendamist või lastigi tõupull lehmade kallale, igatahes vaadeldaval kolhoosil on “karja toodanguvõimet tunduvalt suurendanud” punast tõugu pull Leitu, kel 186 tütart (lk 10). (Lisaks siis teadmata arv mahalöödud pullvasikaid?)
No tegelt mis sellest raamatukesest ikka rääkida, tehti põldu ja kasvatati kariloomi ning teeniti nõukogude tingimustes kopsakalt raha. Paistab, et sel ajal taheti liikuda “Estonias” mineraalväetistelt tagasi rohkema sõnniku kasutamisele (lk 4). Kolhoos asutati nagu ikka peale märtsiküüditamist ja huvitaval kombel tollal valitud artelli esimees Marrandi oli veel 1980. aastal kolhoosi esimeheks (lk 3). Niipalju siis agraarteadmistest.

Raamatu kaanepilti netist ei leidnud – no seal on ülaosas pilt põlluäärsetest kaskedest ja allpool siis pealkiri eesti ja vene keeles.

Gilbert Keith Chesterton – Saladuslik aed (1990)

2011-12-27T12:12:00.001+02:00

“Nad tõstsid elutu keha ettevaatlikult tolli võrra maast, ja kõik kahtlused ta surma tõelisuses hääbusid korraga ja kohutavalt, sest pea kukkus otsast. See oli kehast täiesti lahus. Kes ka ei olnud läbi lõiganud mehe kõri, oli ta sama teinud ka kaelaga. Isegi Valentin oli pisut kohkunud.” (lk 4)

Mõrvauurimine kui härrasmeeste kokkulepe – laip tassitakse tuppa, arvatav mõrvarelv antakse ausõna vastu omanikule tagasi (ja naistele kinnitatakse, et nemad pole süüdi). Aga mis hiljem selgub – selline teguviis oli mõrvari vaatepunktist igati õigustatud! Üleüldse on vist patt nimetada seda mõrvalooks, tegemist rohkem õudusega. No milline morbiidne lahendus! Millised vihased motiivid! Ons ateistid tõesti nii kurjad? Draama!

Selline 16-leheküljeline brošüür on muidugi vahva, reklaamid ja ristsõna ning Viljandi-Tartu bussiliikluse sõiduplaangi veel tagakaanel.

Neil Gaiman – Tähetolm (2010)

2011-12-26T12:37:00.000+02:00

Kogemata sattusin taaslugema, mõnusalt eluterve, lõbustav ja lihtsalt tore lugu. Ühtlasi hea võimalus katsetada ashinarisid jagada:

heroilisus: 2

vägivaldsus: 1

psühholoogilisus: 1

erootika: 1

maagilisus: 4

seiklused: 3

armastus: 6

huumor: 5

Vaino Vahing – Lugu (1970)

2011-12-25T12:18:00.000+02:00

Äärmiselt ebamoraalne tekst, Kuslap käib ja püüab muudkui tuttavaid naisi magatada ning samal ajal üritab tüüpilise mehena eksi käpa all hoida (okei, selles lauses on kolm ülepakutud väidet, aga võibolla mitte). Või siis Dostojevski “Idioot” (jälle!) äraspidises nihkes – Kuslap kui Rogožin ja maaparandaja kui Mõškin (korraks rollid vahetuvad). Egoistide mahavisatud armastus, vaat siis. Mina, see on riik. Halastamatu sisselõige, polegi tähtis, kas Vahingu tekst on ilustatud või ilustamata lugu (sest kirjandus pole kunagi tõeline jne).

Eks noorele lugejale võib tunduda pentsik nii mõnigi hetkeke – muudkui saadetakse telegramme ning sõidetakse Tartu ja Pärnu vahet lennukiga (kas selline liikumisviis tõepoolest eksisteeris?).

“ - Nagu loomad, ütles ta nuuksudes.
- Tema hakkab sind iga päev võtma.
- Sa võtsid mind nagu looma, kauaks ajaks ette, lausus Kati vappudes, tal käisid külmavärinad.
- Tema võib sind alati võtta, kui ainult soovi on.
- Ma ei taha teda, aga ma ei saa ka enam midagi muuta.
- Tahad sa nii kangesti temalt last saada?
- See ei ole kõige tähtsam, kuidas sa sellest aru ei saa, ja kui nii võtta, kes meist siis last ei taha?
- See on ju tema laps, me ei unustaks seda kunagi.
- Mis sellest, ta on ka minu laps. Novembris tahtsin ma nii väga sinult last saada. Sa ei olnud nõus, ei unustanud ennast isegi purjus peaga.
- Su tulevane oli kaval, nagu ma arvasin. Ta tegi sulle lapse kohe pärast seda, kui sa minu juures käisid.
- Ma ei tea, millal, sest ta ei hoidnud kunagi tagasi, juba esimesest õhtust alates.
- Miks sa mu täna Pärnu kutsusid? küsis Kuslap ja läitis sigareti.
- Paku mulle ka.
- Mispärast?
- Mõtlesin, et ehk oled nõus ta last kasvatama.
- Mitte kunagi.
- Seda ma arvasin.
- Kuidas sa võisid nii mõelda?
- Naise aru, muigas Kati.” (lk 28)

Aleksander Suuman – Kui seda metsa ees oleks (1989)

2011-12-24T11:03:00.000+02:00

KUI MIDAGI ÖELDA POLE

Siis riimin.
(lk 20)

Perfektne luuletus, tõlgendatav iga elujuhtumi puhul. Monumentaalne, grandioosne, võimalik elutõde.

LÜHIKE LUULETUS

Pime keskiga on nüüd läbi.
(lk 31)

ELUAEG EHITAN PAATI

Sugulaste arvates teen nalja.
(lk 42)

MAIRE ELAB HELSINGIS

Helistab, et armastab mind.

Küll oleks jube,

kui elaks Tallinnas ja ei armasta.
(lk 43)

TEEN, MIDA EI OSKA

Muidu oleks igav.
(lk 70)

Roald Dahl – Keegi sinu moodi (2011)

2011-12-23T00:21:00.001+02:00

Dahlihuvilistele igati teretulnud raamat, olemata tuttav ta loomingu tõlgetega, võib vist mainida, et tegemist esmatõlgetega eesti keelde. Enamasti lugudes selline pursuimaailm, ikka kodanlased või rikkurid, kõik on kombekas ja viks, inimesed on vaikselt ja ohtlikult hullud. Tegevuspaigad vana hea Inglismaa, Pariis või India. Ja noh, musta huumorit ja seletamatust siin tõepoolest jagub; heldeke, milliseid võikusi võivad tegelased muu jutu hulgas rääkida (mis samas on enam kui usutavad).

“Mees lõunast” - see välgumihklikihlveo peale sõrme mahakaksamise värk meenutab mingit filmi (Tarantino ehk?).

“Galopeeriv Foxley” on päris häiriv näide koolivägivallast.

“Nahk” on esmapilgul hemingwayliku meeleoluga, teadagi, Pariis ja kunstnikud ja elust joobumus. Mis viib välja selleni, et maalikunstnik tätoveerib sõbra seljale tolle palve peale sõbra naise portree. Aastakümneid hiljem paljastab sõber selle nüüd kuulsa varalahkunud kunstniku töö kunstiavalikkusele ja mõne aja pärast... on see näitusel kui näide varasest loomeperioodist.

“Kael” on kael... mida kirvega ei puudutata... miks ja kuidas, ei ütle.

“Claudi koer” on raamatu pikim tekst, õigemini neli rohkem või vähem seotud lugu ühes, millest ehk kummitavamad on “Rotipüüdja” ja “Härra Feasey” oma painajalike dialoogidega rottidest või võistluskoerte tuunimisest. Kõige alamklassilikum lugu siin kogumikus.

“Klausner seadis kõrvaklapid pähe ja lülitas masina sisse. Hetkeks kuulatas ta tuttavat vaikset surinat. Seejärel võttis ta kirve, asus harkisjalu algasendisse ning virutas selle nii tugevasti kui suutis puutüve allossa. Tera lõikus sügavale puusse ja jäi sinna kinni, ning kokkupuute hetkel kuulis ta kõrvaklappidest kõige eriskummalisemat häält. See oli uus heli, erinev kõigest, mida ta oli varem kuulnud – räme, toonitu, võimas müra, korisev, madal, karjuv hääl, mitte kiire ja lühike nagu rooside oma, vaid pikaksvenitatud nagu nuukse, mis kestis terve minuti, kõlades kõige valjemalt hetkel, mil kirves puusse tungis, jäädes siis järk-järgult üha vaiksemaks ja vaiksemaks täieliku vaibumiseni.” (“Helimasin”, lk 178)

Veiko Belials – Ashinari kroonikad (1997)

2011-12-22T12:02:00.000+02:00

Kuulu järgi olevat see esimene eesti (ulmeautori) fantasyromaan. Mida võib samas lugeda hoopiski paroodiana Howardi, Tolkieni või Zelazny Amberi teoste ainetel (ent see rohkem minu soovuitmõte). Niisiis, kroonikates jälgitakse kolme kuningapõlvkonna võitlusi Pimedusega, võidavad head ja actionil on kogu aeg punn põhjas. Igati optimistlik ja positiivne tegevus – kõik seiklused alati õnnestuvad ja kangelastel ei lahku muie suult. Üleüldse puuduvad überkangelastel märkimisväärsemad hingepiinad või enesekahtlused vms – kui keegi rumal soovitab järele mõelda, on tegemist pigem argpüksi või reeturiga. Parem mõõk valla ja pahade kallale! (Erandiks on IV osa, kus Marten seikleb üsna amberlikes maailmades (Oberoth vs Oberon) ja seda seepärast, et peab verepattu lunastama. Selle raamatu kohta ootamatult raskekaaluline psühholoogiline nüanss, mis siiski laheneb eelmiste osadega sarnaselt ühtmoodi lõbusalt ja lihtsalt.)

Seda kõike on muidugi mõnus lugeda, tekst edeneb kohe ludinal. Lühikesed peatükid ja peamurdmisvaevusteta sisu, hoia vaid möllul sabast kinni. Suisa ökonoomne – alati võib kindel olla, et plindrisse sattudes sekkub deus ex machina ja kuningad sõpradega jäävad ikka olukordade peremeesteks. Ja tekst on tõeliselt siivas, pole siin mingit vastassugupoolega püherdamist, vaid kuningas Gorm saab kibekiirelt kuningannale ja kord jääb Marten imetlema kauneid rindu.

Ühesõnaga, raamat sobiks igati eesti fantasy mõõdupuuks, nö nullpunktiks, õigemini fantaasiameetripuuks – kui palju nurjatum või õelam või kangelaslikum või verisem või maagilisem või filosoofilisem või psühholoogilisem või humoorikam jne jne see või teine fantasyromaan võrreldes selle teosega on, mitu ashinaripunkti pluss- või miinuspoolele. Oleks vaid endal jaksu ja mõtteid, hakkaks mõõtma. No seikluste poolest saaks käesolev nt 5 ashinarit. Kangelaslikkus nii 4. Verisus... 2 äkki? Psühholoogilisus nii -3 vast. Erootika kah -3. Maagilisus 2 ashinarit. No midagi sellist siis. Ahhaa, tegelt see raamat polegi nullpunkt, nagu näha, või muidu muutuks mõned numbrid ebaproportsionaalselt suureks. Tuleb veel mõelda!

“Marten torkas käe selja taha ja tõmbas vöö vahelt revolvri, millesse oli jäänud vaid üks laeng. Ta tõstis käe, tõmbas kuke vinna ja vajutas päästikule. Lask kärgatas tillukeses ruumis kõuena, pannes Vanga võpatama. Ometi tõstis ta käe, püüdes korrata hammastähikuga tehtut, kuid kuuli kiirusega ta võistelda ei suutnud. Kuul tungis ta silme vahele, jättes sinna tillukese ümara augu, ja väljus kuklast. Verd ei olnud. Mitte tilkagi.
“Huvitav, pea valutab,” pomises Vanga. Nagu lummatult jälgis Marten, kuidas nõid käed tõstis, et meelekohti masseerida. Peoga üle lauba tõmmates peatusid ta sõrmed kuuliaugul.
“Mis sa teinud oled, nurjatu?” karjatas ta.
“Ma ju hoiatasin sind, et see on võimas nõidus,” kehitas Marten õlgu, kuigi ta sisemuses kobrutas hirm. Nõid elas ikka veel!” (“Kolm kuningat. Ashinari kroonika III”, lk 264)

“Marten vaatas päikest, mis oli loojumas. Jah, öö polnud enam kaugel. Koletis arvatavasti juba teadis, et teda on taas pidusöök ootamas. Värske vere hõng ja tuttav trummipõrin, mis alati ohvrit tähendas, toovad ta kohale – isegi jumalad alluvad “Pavlovi refleksile”. Ta ootab vaid pimedust.” (“Valge Rüütel. Ashinari kroonikad IV”, lk 329)

ulmekirjanduse baas

Urve Andressoo – Ribamaa Ribala (1984)

2011-12-21T00:15:00.005+02:00

Olen viimasel ajal juhtunud lasteraamatuid ostma, vintaget kolme-, neljakümne aasta tagant. Tõsi, mitte lugemise, vaid pigem piltide pärast. Imelise graafika, intensiivsete värvikoosluste, visuaalselt hullumeelsete maailmade pärast. Eesti lasteraamatuid illustreerisid ja kujundasid 1970/80ndatel ju tihtipeale kohalikud kunstitipud. Tänapäeval vist on ju pigem tavaline, et kirjutavad-joonistavad ontlikud noored emad oma silmarõõmudele ja tulemuseks on lihtsalt nunnud igavad illustratsioonid, mis täiskasvanud inimesele midagi ei paku. Noil varasematel hämaratel aegadel aga lasti imelikul kombel laste, see tähendab ju nõukogude tuleviku palet tihtipeale kujundama igasugu kahtlased velvetpintsakutes onud: radikaalsed avangardistid, esoteerilistes ulmades hõljuvad hipid, hallutsinatsioonidest piinatud joodikud ja veidrikud. Mõelgem – kõik need raamatutest ja multikatest tuttavad klaabud, tõllud, kilplased, kas pole? Nojah, eks lastele mõeldud asjad on ju läbi aegade igasugust seltskonda koondanud, kui nüüd mõelda.

Huvitav, kas tippkunstnikud ja -graafikud tegid lasteraamatuid huviga ja tõsiselt? Või oli see mingil määral alternatiivne väljendusvõimalus, olgu siis näiteks kas esoteerikasse peitumine või lihtne haltuura, elus hakkama saamine? Et: kunsti teha ei lasta, saab oma ideid vähemalt kuskilgi kasutada. Ilmselt oli erinevaid kokteile, nagu ikka. Aga no mina olen küll täna neile hulludele tänulik. Põnnina oli muidugi igav tihti. Heal juhul. Vahel oli ju lausa õudne, multikaid vaadates just (ärme unusta muusikat!). Igatahes, kogu see illustratsiooniteema oleks väärt mingit monograafiat või midagi. Antikvariaadis ja veebis sorides tuleb ikka asju välja, millest aimugi pole, riiulid on pikad ja kunstnikke erinevaid.

Aga nüüd asjast. Ribamaa oli minu jaoks tundmatu. Ütleks, et selle visuaal Ott Herodeselt on üsna puine. Hea võimalus midagi huvitavat teha on kasutamata jäänud – lahendus on lihtsalt nii ilmne. Sama hull on ka tekst. Või mis – see on ikka rabav, algusest alates:

„Selles raamatukeses on juttu ribamaast. Ribamaal asub ribakolhoos. Seal on suured ribapõllud ja ribaaiad. Ribakolhoosi on ehitatud ka ribakasvuhooned, kus kasvatatakse ribalilli. Nendes ribakasvuhoonetes töötavad usinasti Riba-Mati ja Riba-Mari. Pärast tööd lähevad Riba-Mati ja Riba-Kati oma ribakoju. Päevatööst väsinuna söövad-joovad nad ribakardinaga varustatud köögiaknast välja piiludes endid ribadeks ja ribapimedas ribaöös näevad ribarasket ribaund ridaelamust.“

No see viimane lause oli nüüd siinkirjutaja ribaldõnd huumor, vabandust. Aga üldiselt nii see tekstike edasi kulgebki. Ilma igasauguse loovuse või üllatusmomendita, iga teise sõna ees lihtsalt riba-liide ja käib küll. Nagu pii keel. Tuim metoodilisus. Sest lugu, mida jutustatakse, on ka täiesti suvaline. Paljastan lõpu: ribakangelased mõistavad, et tuleb veel usinamalt ribakolhoosi orjata.

Objektiivsuse huvides pean mainima, et murran vist lahtisest uksest sisse. Nimelt on raamat lastele suures osas ka lihtsalt juhendiks, kuidas paberiribadest saab vahvaid maailmu luua, arendada lapse käelist tegevust, püsivust, mälu, fantaasiat. Materjal kasvatajele vms. Ja mis puudutab kohatist nõukaretoorikat, siis eks iga raamat on oma aja „produkt“ ja ega see polegi enam asi, mis väga huvi pakub; üsna leierdatud teema. See siiski ei vabanda asjaolu, et raamat ise on õudselt fantaasiavaene. Eks kiuslikule inimesele annab veidra nurga alla painutatud kaitsetu infantiilne lugu muidugi materjali lõputuks vaimutsemiseks. Vähemalt mingid rõõmud meil siin Rehvi- ja Kruvimaailmas.

PS. Uurisin kaarti, Ribala nimelist kohta Eestis esimese hooga ei leidnud.

Arthur C. Clarke – Comarre'i lõvi (2011)

2011-12-20T13:23:00.001+02:00

Elagu progress ja inimkonna arenemine, lõppegu sajanditepikkune enesega rahulolu, uurigem kõiksuse tähti, täiustugu maailmakord, olgu tehisteadvus inimesega võrdne. Selline on Clarke'i visioon 31. sajandi rahutust hingest, kes ei mõista seda paradiislikku olelemist, mis on kestnud juba 26. sajandist. Tehnika peab arenema! Insenerimõte on inimkonda edasiviiv! (Ausalt öeldes pole lugenud seda kuulsat paralleelromaani, ja seepärast siis puudub igasugune äratundmisrõõm.) 31. sajandi tehnika (nagu kujuteldud 20. sajandi keskpaiga ulmades) ei pane praegusel hetkel just vaimustusest oigama. Miks küll tekstil selline pealkiri, või noh, üldse. Ahjaa, nii robotid kui inimesed kui ka loomad on üksteisele lähedased (lk 52). Nii lõvi teebki, päästab inimese ja murrab üliroboti katki. Ja ülirobotite meisterdussaladused saavad vist valla.

“Väikesel robotil oli tabamatu külalise leidmisega tükk tegemist, enne kui suutis ta asukoha viimaks kindlaks määrata, sest Peyton liikus linna uurides kärmelt ühest kohast teise. Praegu oli masin peatunud väikese ümara ruumi keskel, mille seinu ääristasid magnetlülitid ja mida valgustas ainult üks torukujuline hõõglamp.
Roboti andurite kohaselt pidi Peyton olema kõigest mõne jala kaugusel, kuid selle neli silmaläätse ei suutnud temast märkigi leida. Segaduses masin seisis liikumatult ja vaikselt, välja arvatud mootorite õrn sosin ja relee juhutised lõginad.” (lk 32)

Orpheuse Raamatukogul on Fantaasia kirjastuse parim kujundus (nagu ka Täheaja viimastel numbritel). Kuigi mulle endiselt ei meeldi see esikaane küljendus, on vähemalt see pildiline osa enamvähem tore (kas kõigil neljal on Rostovi töö, ei mäleta). Kahju, et teiste sarjade puhul jätkatakse visuaalse maeiteamillega. See ei ole hea.

ulmekirjanduse baas

digital nerdland

Tiit Tarlap – Viiking, kes armastas haisid (2001)

2011-12-19T12:32:00.000+02:00

Seniloetud Tarlapi loomest on see debüütraamat vast nõrgim, mis on muidugi mõneti rõõmustav – autor on arenenud! Siin siis tegemist ulmeliste elementidega põnevuslugudega, mis algavad kui kriminullid ja lõppevad x-failidena, seda eriti kolme esimese loo puhul. Gladiaatorilugu on vast kõige tavapärasemalt ulmeline ja lõpuloo “Skalbikütt” finaal on omal moel ootamatu ja sobib päris hästi raamatut lõpetama. Iga jutustus on põhimõtteliselt selline, millest saanuks hea tahtmise korral romaani venitada. Peaks muidugi kogumiku lugude sisu kuidagi markeerima, aga ei jaksa, tekstid pole nii lihtsakoelised, et lipa-lopa kokku võtta.

Vahel hämmastab, et Tarlap oma loomes ameerikalikku koloratuuri nii vajalikuks peab, eks “Tuleriitade öö” ongi sedasi vaadates igati loogiline tellis ja minu lemmik (millega üldse autori avastasin) oma monumentaalsusest hoolimata pigem kõrvalekalle või erand senises loomeloos. Kaanekujundus on päris vapustav, sellist naivismi võiks raamatute kujundamistel enam kasutada.

“Miks me elame nii, mina ja mu kaaslased. Miks me riskime, kõrvalt vaadates võib-olla mõttetult. Asi on selles, et me ei saa teisiti. See ei ole surmaigatsus. See on hoopis eluiha. Aga elu suudame me tajuda veel ainult noateral kõndides. Nii nagu suitsetajat rõõmustab maailm vaid siis, kui tal on tubakat või nagu nürinenud maitsmisega inimene pigistab otse tuubist suhu sinepit, nii vajame meie elu elamiseks riski. Miski vajalik on meis ilmselt ära kulunud. Tavaline tunnetus jätab maailma otsekui värvituks. See on nagu narkomaania. Ja nii me käimegi mööda ohu noatera, et elust veidigi osa saada. Ükskord kukume paratamatult valele poole, aga sinna pole midagi parata.” (“Skalbikütt”, lk 285)

ulmekirjanduse baas

Peeter Sauter - Beibi bluu (2008)

2011-12-17T18:00:00.003+02:00

Väga depressiivne raamat, eriti paha tujuga mõjub kohutavalt. Hästi kirjutatud, siiski. Sauter on dialoogide geenius, neid sai tõesti nauditud. Mis sellest, et mida dialoog edasi, seda masendavamaks läks. Üldse oli kogu raamatu vältel tendents üha meeleheitlikumaks ning ängistavamaks muutuda. Häid kohti oli väga palju, mõtlesin vahepeal, kas peaks välja kirjutama, oleks kena viidata, et näed, Peeter Sautergi on kunagi nii kirjutanud, või saaks hiljem isekeskis stiili nautida. Ei viitsinud. Aga siia võiks äkki mõne terakese noppida. Mitte et seda kusagil kultuurses kohas nüüd tsiteerida sobiks...

"Nina oli tatti täis ja ma ei saanud hingata. Proovisin jõuga mitu korda läbi nina sisse ja välja hingata. Ei saanud nina lahti.

Voodi kõrval vedeles taskurätik. Võtsin tatist krimpsus taskurätiku ja puhusin sellesse veel tugevamalt läbi nina. Midagi tuli, aga kuskil sees olid kõvad tatikoorikud kogu lõõri ummistanud. Nii ei saa magada. Suu vajub lahti, hingad läbi suu ja vastik maitse tuleb suhu, nii on hommikul veel vastikum.

Proovisin näppu ninna suruda, et tatti lahti kraapida, aga ninas oli liiga kuiv, näpp ei läinud. Tegin näpu suus märjaks ja toppisin ninna. Sain küüne ühe kooriku taha, see tuli natuke lahti, aga ma ei saanud tatitükki välja, lükkasin hoopis veel sügavamale ninna.

Nuuskasin nagu jaksasin. Tatt ei tulnud välja.

Tegin näpu uuesti suus märjaks ja sudisin uuesti. Ja nuuskasin uuesti. Üks tatitükk pudeneski rätikusse. Ma ei saanud aru, kas ninast hakkas rohkem tatti tulema, vedelat tatti ka, või oli see veri.

Plõksutasin tule uuesti põlema. Oli veidi verd tatiga segamini. Rookisin nina natuke aega. Liiga ära ka ei tohi rookida, muidu tõmbab kohe uuesti kinni. Peab jätma nii poolroogituks. Kustutasin tule ära ja keerasin ennast paremale küljele." (lk 106-107)

Pole vist kõige ilusam tsitaat, aga raamatut nagu iseloomustaks küll.

Eno Raud – Konn ja ekskavaator (1972)

2011-12-16T00:16:00.000+02:00

“Sõjakas pudrunui” - masendav lugu. Nui, kelles õhutatakse tampimislusti, muutubki viimaks tõeliselt sõgedaks ja hakkab amokki jooksma ning kõike vastutulevat materdama. Kuni satub metsatööliste lõkkeni ning seda vihaga materdades põleb ta nö tuleriidal ära. Ja keegi ta järele puudust ei tunne.

“Kaks maja” - jälle hämmastavalt agressiivne jutuke. Uus ja suur maja alandab ja tahab hävitada kõrval seisvat vana ja väikest maja. Vana väriseb senikaua kuni saab ootamatult arhitektuuri mälestusmärgiks. Halli pead austa jne.

“Huviline filmikaamera” - rahvamalevlane filmikaamera käib mööda linna ja salvestab-paljastab kuritegusid ja õpetab teisi asju õigesti tegema. Teksti lõpus on huvitav illustratsioon, kus filmikaamera vestleb tugitoolis istuva põrandalambiga, kellel on naeratav helendav pea, see on psühhedeelne.

“Isemeelne äratuskell” - jätkub asjade mäss ehk äratuskell tüdineb orjastavast rutiinist. Tekib segadus ja ärritus ja viimaks jätab peremees kella üles keeramata. Tiksumatus mõjub äratuskellale muserdavalt ja ta vannub alla, lubab peremeest truuisti teenida. Ja kui nad surnud ei ole, tiksuvad praeguseni.

“Vankumatu televiisoriantenn” - vabamüürlased või juudid või muidu maailma-allutajad on teatavasti loonud televisiooni, millega inimkonda orjastada ja hoida tölpluse tasemel. Ja see lugu on siis näide nende salaseltslaste tõhusast toimimisest – ükski ilmastikunähtus ei saa jagu kaljukindlalt paigaldatud antennist, tänu millele on inimesed teleekraani külge kleepunud.

“Konn ja ekskavaator” - raamatule ebatüüpiliselt on siin pikk sillerdav sissejuhatus, kus kirjeldatakse pargis valitsevat idülli, alles teisel leheküljel läheb actioniks. Ehk siis parki saabub ekskavaator, mil lõugade vahel kõiksugu prügi ja praht, et see siis tiiki kallata vms. Vastu hakkab konn ehk siis teadagi, see suudluseta prints. Ekskavaator vihastab ja ähvardab printsi laiakslitsumisega. Vallandub godzillalik tagaajamine pargist linna ja edasi prügimäele, konn on kui enesetapuheategija, saaks aga vaid ekskavaatori õiges kohas prügi maha panna, hukkugu selle käigus kasvõi konnake ise.

No konn jääb ikkagi ellu, pole tal pudrunuia märterlikku lõppu.

Leonid Andrejev – Petka suvitamas (1979)

2011-12-15T12:29:00.001+02:00

“Kuri” on üle mõistuse kurb lugu kodutust koerast, kellest keegi ei hooli, loobitakse vaid kividega või virutatakse jalaga. Koer teadagi kibestub ja hakkab vahel inimesi hammustama. Kuniks leiab leiab endale linnast eemal ühes suvilas rahuliku varjupaiga. Aga sinnagi tulevad suve algul inimesed. Koer ei taha kohast loobuda ja öösiti ronib ikka tagasi oma varjupaika, suvitajad hakkavad pelglikku koera hüüdma Kuriks ja annavad toidujäätmeid. Oh ootamatust, ei ole Kuri heasoovlikkusega harjunud, viimaks laseb ta end puudutadagi ja seejärel püüab näidata oma tänulikkust alandlikkusega. Suvi lõppeb, suvitajad lahkuvad hüvasti jätmata, esmakordselt sõbralikkust kohanud Kuri jääb üksi ulguma. On ütlemata kurb see.

“Ja kui kõik hakkasid teda üksteise võidu silitama, võpatas ta veel kaua iga paitava puudutuse peale: harjumatu hellitus tegi talle haiget nagu peks.” (“Kuri”, lk 8)

“Petka suvitamas” - 10-aastane Petka on kolmandat aastat juuksuri õpipoiss ehk siis maailmatuma õnnetu poisike, kõigi lükata ja tõmmata, isegi muidu sõber Nikolai naerab teiste ees ta üle.

“Petka magas palju, kuid tahtis miskipärast aiva magada ja tihti näis talle, et tema ümber pole mitte tõelisus, vaid pikk ebameeldiv uni.” (lk 16)
“Petka ei teadnud, kas tal on igav või lõbus elu, kuid ta tahtis ära kuhugi teise kohta, millest ta aga ei osanud öelda, kus ja milline see peaks olema.” (lk 18)
“Nadežda aga mõtles murelikult, et üksainus poeg tal on ja seegi tobuke.” (“Petka suvitamas”, lk 18)

Aga siis juhtub, et teenijannast üksikemal õnnestub ta härraste juurde suvemajja kaasa võtta. Petka sõidab esimest korda rongiga linnast ära, eemale, avarusse, oh seda õnne, milline vabadus, silmapiir võibki vahel lõputu olla! Nagu ikka, värske õhk kosutab lapsukest ja lahenevad näonahaprobleemid. Ent siis tuleb kiri, kus nõutakse Petkat tagasi linna. Poiss hakkab seepeale šokis karjuma. Ja jääb tuimalt vait. Aga mis teha, rongile ja tagasi linna.

“Aga seal, kus Nikolai ja Petka kõrvuti magasid, helises ja voogas öösiti tasane hääl – see jutustas suvituspaigast ja rääkis asju, mida pole olemas, mida keegi pole kunagi näinud ega kuulnud.” (“Petka suvitamas”, lk 30)

Masendav raamatuke. Vaesed lapsed, kes seda lugema pidid.

Aleksis Kiwi – Kihlus (1906)

2011-12-14T12:37:00.000+02:00

“Ühejärguline naljanäitlus” ehk siis jant luhtunud kihlusest ehk oh seda muutlikku naisemeelt. Tublit külarätseppa teavitab härrastemaja naksakas teenijatüdruk, et võib temaga homme abielluda, tulgu aga vaid järele. Mees murrab öö otsa pead, ja lähebki. Jõuavad rätsepamajja tagasi, naine kirtsutab nina, sõimab rätsepal, selle sõbral ja sellil näo täis ning läheb tagasi vallatute härraste juurde teenijaks (no väga hädaga pooleks võiks öelda, et naine soovib iseseisev olla ja elust mõnu tunda vms). Rätsep on õnnetu, niipalju siis oodatud pereõnnest. Kurbuse vastu ei aita muu kui tants ja laul ning nii siis vihuvadki rätsep sõbraga elatanud poissmeeste tantsu.

Pole just suurt mõtet seda janti meeles pidada, hoolimata piibellikest nimedest.

Slawomir Mrozek – Pidu ja teisi näidendeid (2005)

2011-12-13T11:49:00.001+02:00

“Karol” on päris tore. Silmaarsti juurde toob pojapoeg kohtlasevõitu vanaisa, kel käes kaheraudne. Probleem selles, et vanaisale vaja prille. Milleks? Et Karol maha lasta. Perekonnatraditsioon selline. Silmaarst püüab aidata, aga ei, papi ei oska seinalt tähti lugeda. Vanaisa tuiab püssiga kabinetis ringin ja otsib. Lõpuks võtab pojapoeg hoopis arstilt väevõimuga prillid ja annab vanaisale, kel nö silmad avanevad. Selgub, et silmaarst on Karol. Nojah, jama missugune, arst proovib hukkamisest pääseda ja keerutab kokku, et järgmine patsient on hoopiski Karol. Oodatakse ja kaheldakse. Uks avaneb, siseneja lastakse maha. Rõõm. Vanaisa lubab tulla arsti juurde tagasi Karolijahile ja jätab oma numbri. Mõne aja pärast silmaarst helistabki... Kõik.

Kolm näidendit Rebasega on päris triksterlikud, ja eks leskedega näidend on kah poolenisti huvitav (kui vaid see... kolmas lesk poleks selline).

Jaan Mikweldt – Kass, koer ja kaks õde (2011)

2011-12-12T11:54:00.001+02:00

Päris tore suvitusromaan sellest, kuidas päranduseks saadud maamaja peavad jagama kaks särtsakat poolõde, kes varem teineteisest vaid kuulnud ja neil pole just ülemäära kõrged ootused teineteise suhtes. Või täpsemini – maid jagavad kaks poolõde ja vanema poolõe poolvend, kellele hakkab meeldima noorem poolõde. Ja siis on veel tundmatu kaltsakas, keda noorem poolõde püüab vanemale poolõele kaela määrida. Pulli teevad poolõe krants ja poolõe kiisu ning külajoodikud ja latatarad ja mammid.

Peagi tekib probleem – maja soovib iga hinna eest endale ärikas, et maja kõrvale kaunile mereäärsele krundile golfiväljak tekitada. Tülitsevad poolõed (tõlkija, töötu) ja kaaslased (advokaat, hulgus) peavad vastu hakkama paha Varese, kurja Trolli kamba ja õela niiditõmbaja sepitsustele, probleemid on tõepoolest suured ja suisa vägivaldsed, naiste vastu ei ole kena jõudu kasutada. Ja tasapisi selguvad saladused, mis seotud poolõdede isa ja emadega. Aga ühtlasi jätkub segasummasuvilas summer of love ehk poolõed kogevad selliseid überorgasme et ohhohoo, pole see eesti naine nii külm midagi. Lõpp hea, kõik hea, kõik pole kuld, mis särab.

Eks tekstis ole aegajalt ebausutavusi vms, aga mis siis, päris lõbus lugemine on, tore meelelahutus. Peale Lauli raamatut on siinne hüüumärkide üleküllus algul ehk ehmatav, kuid eks harjub kõigega. Parem kui debüütraamat, ja lisaks igati rahvuslik – pole siin ühtegi võõrkeelset ilueedit või kurikaela, libastumistest hoolimata on naistel sooviks luua pere ja elada maal, juurte man.

koduküla mõtteid

Kati Peeling – Nooruse valupisarad (2007)

2011-12-11T20:40:00.000+02:00

Päris palju erinevaid armastuskirjeldusi, justkui oleks tegemist mitme-mitme südame põhjaliku purunemisega. Eks pea 40 leheküljele kokku pressitud lühiluuletused armuvalust ja -põrgust pisut palju ole, natuke must-valgeks see luulekogu jääb või õigemini ühetooniliseks. Aga noh, kogu pealkiri on igati täpne.

“Sinu naeratus mu hinge sulatab.
Sinu kallistus mu keha karastab.
Sinu suudlus mul silmade sära sütitab
ning ükskord Sinu truudusetus mu südame purustab
ja mu armastuse Sinu vastu varastab.”
(lk 3)

“On olemas üks sõna – elu,
mis teeb meile vahel palju valu.
Kuid on olemas ka paremaid aegu,
kus elu on lihtne ja veatu.

Kuid sellest on vähe.
On olemas üks ilus nähe.
See on armastus,
mis on nagu hinge karastus.

Teda võib igal pool kohata
ning varsti hakkab ta ka teis vohama.”
(lk 4)

See luuletuse pühalik finaal kõlab juba omamoodi üleilmse heasoovliku manamisena.

“Kui elu on raske
ning süda pole kerge,
elumõte tappev
ja armusuhe katkev,
siis mõtle sellele, mis olnud,
mis on ning mida polnud!”
(lk 24)

“Läbi vaikuse kostab midagi,
aga näha pole kedagi.
See hääl tuleb lähemale...
See on mu süda, sest mõtlesin ma sinule.”
(lk 32)

“Ma ei ole elult nõudnud palju:
armastust ja rahulolu oma hinge,
kuid olen saanud ainult valu.

Ma püüan olla tugev kui kalju,
aga ka kalju mureneb...

Olen vapralt talunud saatuse lööke,
tihti haripunktis on olnud närvipinge.
Mu süda seda enam ei talu,
ka tema ükskord puruneb...”
(lk 37-38)

Olle Lauli – Kodutus (2011)

2011-12-10T12:32:00.003+02:00

Häiriv. Painajalik ja ärritav. Soome-ugrilik variant / kõverpeegel “Alasti lõunasöögist” ja “Idioodist”, ainult et rämenarkoseksi asemel unehämar mentaalne afektitsemine, süstimise asemel vahitakse taevast ja uneletakse. Kuni saadakse konkreetselt molli või nuga, armukolmnurk osutub mitmetahulisemaks. 21. sajandi hipisitt? Veidralt aseksuaalne tekst, ilusad naised ja kõik, aga peategelane Merko on kui ihatu haige, Jeesus, ingel või Buddha. Jumalapojal polegi isa, on vaid 100 soldatit, kes ema keppisid (lk 388). Afektide road movie Tallinnas ja Eestimaa teedel; vaimu haige või vaimuhaige, kuidas keegi neist tegelastest, kukk või kana, noor või vana, kõik mingitpidi seestunud, väändunud eksistentsi. (Kas see nüüd raamatu tagakaane reklaamteksti järgi on just praeguse ajastu vaimne situatsioon, on kaheldav.) (“Alasti lõunasöök” sai torgatud siia küll seepärast, et mõlemaid nii lähestikku lugesin.)

Iga kord kui Merko vajub asfaldile või lumme pikutama või siis peidab pea põlvede vahele, tahaks kuidagi ärritunult puhiseda. See maas külitamine, lebamine assotsieerub allaandlikkusena, nõrkuse, kaitsetusena, justkui kakluses alla jäänud koer pakuks peale purelemist võitjale oma kõige kaitsetumat kohta; aga ei, Merkole on see jõu või enese kogumiseks, olemiseks; mõni muugi tegelane jäljendab takkajärgi teda. See mittesöömine, söömisest loobumine on vist millegi poolest oluline, teksti jooksul sõi ta pisut-napilt 4-5 korda, aga miks, ei oska öelda. Ilukirjanduses kõnekeele kasutamine pidavat olema üks krutskilik värk – et kuidas lugeja seda vastu võtab, kuidas see talle istub, on see mugav või mitte. Lauli kõnekeelsed dialoogid ja teadvusevoolud on kui paks uduloor koos kaugel sähviva äikesega, õige rammus ja tihe ja mõneti see väsitab – justkui liiga palju, ei mingit õhku, kraanid on konkreetselt kinni keeratud. On vaid masinavärk, milles tunned end ebakindlalt või ahistatuna. Ja teksti lõpetamatus on wtf, eksole. Aga miks mitte.

Tõeliselt häiriv teos. Esimese hooga peale 50 lehekülje lugemist arvasin paremaks raamat pooleli jätta, niigi halva tuju keeras ronkmustemaks. Aga noh, mingite päevade järel sai parema tujuga jätkatud. Sest tekst on iseenesest hea. Haige, aga hea. Segane ja auklik, aga hea. Haiguste ravi, kontrollimatu.

“Kati oli vait, vaatas teda pikalt.
“On sulle öeldud, et sa oled nagu...,” ta otsis sõnu, “nagu tühi... Ma ei tea... Tühi koht. Mitte midagi. Mõttetu... Miks sa elad? Ei, sa vabanda mind aususe eest... Täiesti mõttetu inimene.”
“Jah. Nõus.” Merko naeratas.
“Mis jah? Mis sa naerad? Keegi on sulle nii öelnud või?”
Merko noogutas. “Ema on öelnud küll. Eks tal on õigus.”
Kati sigaretiga käsi peatus. Ta vaatas Merkot mõne pika hetke. “Vahet pole,” noogutas ta siis. “Ükskõik... Anna minna.”” (lk 127)

““Sest sul ei ole nii, et sa kedagi vajad! Sa ei armasta kedagi. Sul on see hälve. Saad aru, siiralt, inimene, see on hälve! Sa ei vaja kedagi. Üldse mitte kedagi, ja oled omast arust ikka nii kuradi kohutavalt õnnelik. Kohutav! Sul ei ole seal hinges mitte midagi, mis teise inimese järele karjub ja... Saad aru, mina ei saa seda vaadata kõrvalt. See on mingi jube kurbus. Õnnetus. Kui keegi on nii üksi, et ta enam ei vajagi. Inimest. Armastust! Sellist suurt õnne, missugune... oh, mis mul on.” Kati ei suutnud korralikult rääkida, aga ta paristas edasi: “Mind ärritab see, et sa nii teed, Merko. Sa võiksid ju elada teistmoodi, aga ei, sa valid selle... Sellise, et mind ärritada.”” (lk 367)

sirp
kultuurieugeenika

Mart Soidro – Mürka. Pea jagu üle (2010)

2011-12-09T12:31:00.000+02:00

Elulooraamatuid ma muidu ei loe (põnev info, eksole), aga mis teha, korvpall on tore (ahhaa) ja ikka on huvitav kuulda meeskondade telgitagustest (või nii). Ja noh, tegelt viskab Müürsepp oma kommentaarides ajakirjanike või intervjueeritavate kohta päris head kildu – mitte et raamatu puhul olekski tegu mingi naljavärgiga. OSKist ja Illustest on endalgi mõningaid mälestusi, tõsi küll, mitmed aastad hilisemast ajast ja tollase tatina küll ei mäleta, et oleks Müürseppa spordihoones või -laagris näinud (omal ajal oli üsna mõtegi jätkata 49. keskkooli spordiklassis, aga õnneks tuli üks hetk aru pähe). Huvitav, et Müürsepp oma 90ndate alguse Tallinna musta perioodi eriti ei kommenteeri.

Aga jah, päris valus on lugeda suurematest ja väiksematest vigastustest ning neid taludes edasi mängimisest. Kahju, et ta end Barcelonas proovile ei pannud, kõik need Permi ja Kaasani meeskonnad pole ikka päris see. Eks Eesti koondise 21. sajandi käekäigust lugemine pole just kõige meeldivam ajaviide. Üllatusega avastasin, et kuna Õhtulehte ei loe, siis jääb päris palju korvpallijuttu nägemata.

Nojah, päris huvitav lugemine.

William Burroughs – Alasti lõunasöök (2011)

2011-12-08T13:42:00.000+02:00

“Ajavaim” on päris karm sari, seniloetud raamatud on kõik päris painajalikud särtsakad teosed. Nüüd siis Burroughsi loomemonstrum ehk vesi homofoobide veskile, pahelist queervärki on siin enam kui küllaga. Aga noh, kui fännad Bataille'i, Celine'i või Thompsonit, siis tasub sedagi raamatut lugeda, olemise ekstreemsusel on gaas põhjas ja see ikka tore või värskendav või morjendav.

Kunagi proovisin “Naked Lunchi” lugeda, aga ei, keeleoskus vandus alla ja tekst ei tundunud ka ülemäära paeluvana. Ja nüüdki võib tõdeda, et on teoseid, mille kohta on huvitavam lugeda metatekste kui konkreetset teost ennast kogeda; umbes nagu Cage'i muusika – milline põnev kära sellega kaasas käib, aga kui igav muusika. Nii ka seda raamatut lugedes kukud pidevalt autopiloodile, loed masinlikult ridasid ja mõtled oma mõtteid ja märkamatult on pool lehekülge läbitud (abiks oleks vast keskendumine ja üleüldiselt värskem olek).

Burroughs paistab mõneti kui grafomaan, kes tahab ilmtingimata kirjanikuks saada ja põeb seetõttu justkui ilmatumat jutustamismaaniat, kohustuslik nägemuslikkus ja šokeerimisvajadus ja muidu ennastimetlev jutustamine. On huvitav, et raamatu lisas olevad “toimetamata väljajätted” on ehk loomelt huvitavamad kui raamatu enda “toimetatud tekst” (metatekstide järgi jääb sutt arusaamatuks, kui paljud inimesed omalt poolt toimetasid-parandasid-mugandasid seda kõike enne trükkiminekuid).

Kuigi järelsõnas selgub, et autor loobus teksti kolmeosaliseks hoidmise plaanist, on ikkagi tajutav teatav kolmeks jagunemine, millest vast lugejasõbralikum on teksti viimane kolmandik ja ehk ka avakolmandik. Keskmine osa on üpris deliirne porno. Raamatu lõpus selgub, et tegemist narkovastase teosega, mis peale teksti manifesteerivat hoogsust mõjub sutt üllatavalt.

Omamoodi võib selle “Naked Lunchi” (värskeima?) variandi tõlkimiseks valimist pidada tõlkeluksuseks, kanooniline tekst on vist ikka Grove Pressi oma? Nojah, ohjah. Esmakordne lugemine oli huvitav, kas nüüd kunagi uuesti lugeda, ei oska öelda. Aga igati tore, et nüüd maakeelsena olemas.

“Las leeksinine koidik pühib üle linna... Tagahoovid on fruktidest puhtad ja tuhaaugud annavad peidetud laipu välja...
“Kas te juhataksite mulle teed Tipperarysse, proua?”
Üle mägede kaugele Kentucky nurmedele... Üle preeria kondijahu jäätunud tiigi äärde, kus tardunud kuldkalad ootavad skvookevade valget abikaasat.
Kisendav pealuu veereb tagatrepist üles, et eksiteele sattunud mehelt, kes naise kõrvavalu julmalt ära kasutades kohatuid tegusid teeb, munn küljest hammustada. Noor maarott tõmbab pähe süüdvestri ja peksab oma naise duši all surnuks...” (lk 121)

õhtuleht

ulmekirjanduse baas

Keith Laumer – Põrgukoerad (1992)

2011-12-07T12:47:00.000+02:00

Pole just teos, mida soovitaks lugeda. Lootsin campi, aga tuli mingi segane igavus, mida samas ei tahtnud pooleli jätta. Illustratsioonidega on kõvasti vaeva nähtud (omamaine töö!), aga on teised praeguse pilguga vaadates parajalt lapsikud, rääkimata sellest, et tihti paiknevad pea 5-6 lehekülge enne pildil kujutatud tegevust. Ulmebaasi arvamusi lugedes selgus, et tegemist ameerika autori ümbertõlkega rootsi keelest, mis siis maakeelde jõudnuna on üsna puine.

Nojah, sisu – on lähitulevikumaailm, kus korraga selgub, et võõrtsivilisatsioon on siin juba sajandeid tegutsenud ja inimesi röövinud. Õigemini küll ajusid. Milleks? Et neid kasutada oma tehnika juhtimisel, noh, umbes midagi sarnast Simmonsi Tehnotasandi ja Ülima Mõistusega (aga algelisemalt). Luurekangelane modifitseeritakse üliinimeseks, aga sellestki ei piisa põrgukoeraks kutsutavate võõrliikide vastu. Ta lüüakse viimaks maha... ja aju satub kuhugi galaktikasse lahingumasinajuhiks. Aga oh imet, sünnib ime. Raamatu tegelased ei sära just mitmekesise hingeeluga, on sellised tehnotöllud heal juhul.

Ideed on iseenesest toredad, aga kuidagi poolik või õigemini mannetu teostus.

ulmekirjanduse baas

Nikolai Baturin – Galerii (1977)

2011-12-06T19:17:00.000+02:00

“GARDEROOBIS”

(võõras varn)

Mäletan, et oli

siit-ära-kippumise tunne.

Nüüd äkki -

võõras rippumise tunne.

Nõõksun nattipidi nagis,

pea kõhus, jalad õhus -

eksitust ei ole: olen palitu,

vile virukaid näinud villane,

viis korda maha marastatud,

kolm korda ära kopsatud -

paras kate igale pahele...

Kuidas sain ma siia kasukate vahele?!

(lk 27)

Orson Scott Card – Enderi mäng (2000)

2011-12-03T12:08:00.000+02:00

Raamat Harry Potteri fännidele, ainult et kosmoses ja sõpruse tiluliluta, lendluudpalli asemel on strateegiamäng kaaluta olekus. Tekstis valitseb külma sõja meeleolu, Varssavi Pakti käes on Euroopa ja kurjad venkud planeerivad salamisi kogu vaba maailma allutamist, misjärel demokraadid kihutataks tähti koloniseerima. Aga kõigepealt tuleb hävitada sitikad, kes valmistuvat kolmandat korda Maale tungima. Et sitikad on suurem oht kui mistahes maapealsed jõusuhted, siis on moodustatud Hegemoonia, mis ühendab kõiki riike ja on nö poliitikaülene militaarjõud. Varssavi Pakt siiski loodab peale sitikate hävitamist omakorda Maa peal end täiega maksma panna.

Tahtlikult või tahtmatult asuvad seda pundart lahti harutama Wigginite kolm last, kes on (vist) geneetika abil loodud superinimesteks – programmi eesmärgiks on luua üks ja ainus geenius, kes suudaks Maa Hegemoonia vägesid edukalt juhtida sitikate ülekaaluka tsivilisatsiooni vastu. Geeniuslapsed üle maailma viiakse lähikosmoses asuvasse Lahingukooli, kus siis püütakse välja sõeluda nõela heinakuhjast, ent aeg saab otsa. Enderi vanem vend ja õde ei sobi, küll aga kuueaastane Ender, kes veedabki järgmised kuus aastat tapamasinavärgis. Wigginite imelaste omavahelised suhted on veidrad, eriti muidugi õe ja venna vahel, raamatu lõpus lausa soovid, et nad looksid täiskasvanutena oma perekonnad, aga ei, lähevad hoopis kahekesi maailmadesse rändama.

Nojah, tore poisikeselik meelelahutus, möllu ja värki ja vähe imalust.

“Nii et selle taga olid õpetajad. Ja see polnud juhus, mõistis Ender nüüd. See oli strateegia. Graff oli ta teadlikult teistest poistest eraldanud, teinud neile lähenemise talle võimatuks. Ja ta hakkas aimama võimalikke põhjuseid. Asi polnud ju rühma ühendamises, vastupidi, rühm ju lõhenes. Graff oli Enderi eraldanud, et ta rabeleks. Et ta tõestaks mitte ainult oma võrdväärsust, vaid üleolekut kõigist teistest. Ainult nii sai ta võita lugupidamist ja sõprust. See tegi temast parema sõduri, kui ükski teine meetod oleks võimaldanud. Ühtlasi tegi see temast üksildase, hirmunud, vihase ja usaldamatu poisi. Ning võibolla tegidki just need omadused temast pareama sõduri.” (lk 171)

ulmekirjanduse baas

Andrew Roberts – Sõjatorm (2011)

2011-12-02T00:18:00.001+02:00

Tõivelemb Vallaki laadi autoritele on see raamat oma tulevaste suurteoste loomiseks igati vajalik fantaasiapank, millega küll võinuks Kolmas Reich sõda võidukamalt päästa jms; lõpupeatükk võtabki kokku raamatu jooksul esitatud spekulatsioonid. Ausalt öeldes olid Daviese ja Fergusoni raamatud nagu elamuslikumad – või noh, kui palju saavad need angloameeriklaste üldkäsitlused üksteisest erineda (no Roberts küll tunnustab idarinde esmatähtsust, aga enamasti kirjeldab neid läänerinde võitlusi ja hävinguid). Nagu ikka, on hämmastav lugeda Itaalia sõjalistest saavutustest. Ja kas eesti keeles on mõnd käsitlust sellest, millega prantslased neil aastatel tegutsesid (Reichi poolt võitles enam prantslasi kui selle vastu, mainiti raamatus). Autor leiab isegi de Gaulle'i käitumisele sobiva seletuse – ta pidigi käituma nii nagu suurriigi esindajale kombeks (lk 512). Mitmel puhul täpsustab tõlke toimetaja autori lennukaid apsakaid.

“Muidugi oli see paradoksaalne, et tsivilisatsiooni ristisõjas natsliku barbaarsuse vastu hävitavad liitlased sellesama tsivilisatsiooni silmapaistva pärli, kuid selline oli Hitleri poolt vallandatud totaalse sõja olemus ja nii tuleb ikkagi teda selle esteetilise ja kultuurilise tragöödia pärast peamiseks vastutajaks pidada.” (lk 419)

“Korra tõstis tema kompanii ülem väikeses võpsikus pead ja nägi puu otsas kedagi, keda ta pidas vaenlase snaipriks. Ta tulistas tolle pihta oma püstoli tühjaks, kuida tuli välja, et see oli “ainult inimese pea, mille suurtükimürsu plahvatus oli keha küljest lahti rebinud ja üles okste vahele kinni lennutanud”.” (lk 449)

“Allaheidetud 2680 tonni pomme muutsid varemeiks rohkem kui 33 ruutkilomeetrit Dresdeni linnast ning hukkunute seas oli palju naisi, lapsi ja vanureid, aga ka osa neist sadadest tuhandetest inimestest, kes vaid 100 kilomeetri kaugusel idas asuva Punaarmee eest põgenesid. “Nad ... lämmatati, põletati, keedeti või küpsetati,” kirjutab sõjaajaloolane Allan Mallinson. Polnud liialdus väita, et keedeti: hulk surnukehasid tõmmati välja hiigelsuure tuletõrjeauto veepaagist, kuhu inimesed olid hüpanud, et leekide eest pääseda, kuid keesid selle asemel elusalt pehmeks.” (lk 482)

“Pattoni ego oli tohutu, aga tema saavutused lahinguväljal vastasid sellele. “Pidage seda meeles, mehed, et ükski tõbras pole oma maa eest surres sõda võitnud,” ütles ta sõduritele. “Ta on võitnud sõja niimoodi, et sundinud teise lolli tõpra oma maa eest surema... Tänu jumalale, et vähemalt kolmekümne aasta pärast, kui te istute kamina ees, pojapoeg põlvel, ja ta küsib teilt, mida te tegite selles suures Teises maailmasõjas, siis ei pea te vastama: “Viskasin Louisianas sitta.””” (lk 522)

“Bulgaaria, mis selle hetkeni oli olnud sõjajalal ainult Suurbritannia ja Prantsusmaaga, langetas 5. septembril 1944 seletamatu ja enesetapjaliku otsuse kuulutada sõda ka Nõukogude Liidule, kuid varises kokku 24 tunni jooksul, kui venelased Doonau ületasid. 8. septembril ühines Bulgaaria juba liitlastega.” (lk 561)

õhtuleht

päevaleht

sirp

Riho Saard – Henosis (2011)

2011-12-01T00:24:00.000+02:00

Eesti esimene kristlik sadomasohhistlik tekstikogu? Vist mitte. Igal juhul, minusugusele usuasjatundmatule krüptiline raamat, logos spermatikos, eksole. Autor ei näe lugejasõbralikkusega just eriliselt vaeva, mis on iseenesest muidugi tore, olgem omanäolised jne. Keppimine võiks vahetevahel tunduda jumalavallatusena, aga kui selle ajal arutleda tõelise usu olemusest, siis tõepoolest, miks mitte. Kahjuks ei oska kuidagi iseloomustada sisulist poolt. No palju on abstraktseid ja hingestatud dialooge. Kui anda autorile valida, kas panna koma või mitte, siis ta üldiselt eelistab trükivärvi mitte raisata.

“Mees võttis voodi kõrvalt põrandale lükatud pükstelt nahkvöö ja tegeles tüdruku hinge ja kehaga, andes ta tuharatele lakse: üks, kaks ja palju. Kõige lõpuks talle tagant sisse ratsutades, nahksaapad ja -kindad käes, tüdruku kikkis rinnad peos.” (“Tänav”, lk 18)

“Kadestan naise võimet õpetada mehi oma jalge vahel, et Jumala pale on leitav nii eest kui tagant.” (“Ärasõit”, lk 31)

Need näited pole muidugist tüüpilised.

Henrik Visnapuu – Väike luuleraamat (1966)

2011-11-30T18:48:00.004+02:00

KOLMAS KIRI INGILE

See aasta tuleb kevad teisiti,

tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,

ja kevd teisiti ja tuleb teisiti,

tiu-tiu! ja teisiti ja hoopis teisiti.

Nii palju naeru, linde, lilli't hoi!

Ja päikest, meeletumalt päikest.

Ih-ah-ah-haa! Ah-haa! Ih-ah! Oh-oi!

Paar prahvangut veel rõõska äikest:

mürr-mürr! mürr-mürr! trahh-trahh!

Lööb lahti hõbedase paju koor.

Võin teha tuhat tuhat pilli.

Tuul, puud ja ööbikud on koor.

Saan lututa mu sõrmed sadavilli.

tuut-tuut! tutt-tutt! tuut-tuut!

Kõik metsad, niidud ainult hullata!

Sind magatan siin-sääl kui susi.

Kui palju õhtu päev võib kullata,

sa jagada võid kallistusi:

tiu-tiu! tiu-tiu! Ssu-ssu!

Ja öö on ainult väike valgusring,

mis kiusab, kutsub, igatseb ning veab

mind laulikut ja sind, mu Ing.

Kun peatab, mil seisatab, ken teab?

Hoi-tii! hoi-tii! hoi-tii!

(lk 41-42)

M.C. Beaton – Kõlvatu naise surm (2011)

2011-11-29T12:34:00.000+02:00

Kõlvatu naine on keskealine ülekaaluline mammi, kes varem teenis elatist meestelt raha väljalüpsmisega. Mõrva tuleb päris kaua oodata, aga kui see viimaks saabub, on ikka kole küll. Aga ega siis adrenaliini pärast Beatoni raamatuid loe, tähtis on pigem , ma ei tea, eskapism kuhugi sellisesse sentimentaalsesse maailma, kus tehakse sooja sööki ja kaminas pragiseb tuli. Hamishi ja Priscilla armulugu on soikunud, ollakse vaid head sõbrad, kõigele lisaks ei maga Hamish ühegi võõra naisega. Viimaks selgub, mis põhjustas Priscilla vanemate vaesumise. Natuke hämmastav, et Hamishi tõlkeid kuidagi huupi avaldatakse.

Must, must, must huumor (2003)

2011-11-28T00:08:00.000+02:00

Mööda kõrbe roomab surmani vaevatud mees. Nädal pole joonud, kolm nädalat söönud. Järsku märkab liivas mingit anumat. Võtab selle kätte, hõõrub ja sealt hüppab välja džinn:

“Kuulan sind, mu käskija!”

“Ma tahan koju!”

Džinn võtab mehel käest:

“Lähme!”

“Ei, sa ei saanud minust aru! Ma tahan kiirelt koju!”

“Aa, no siis jookseme!” (lk 5-6)

Talumees tellib linnufarmist 200 tibupoega, selgitades, et ta soovib rajada kanafarmi. Kahe nädala pärast tellib ta jällegi 200 tibupoega ja kahe nädala pärast jälle 200. Linnufarmi töölise uudishimu on aga vahepeal kasvanud väljakannatamatuks ning ta pärib, mis talumees teeb nii suure arvu tibupoegadega.

“Tõenäoliselt teen ma midagi valesti – kas istutan nad liiga sügavale või siis liiga tihedalt...” (lk 33)

“Läheb rändur baari, kass kaasas. Tellib endale 100 grammi viina, kassile 100 grammi bensiini. Baarmen vastu, et baaris bensiini ei müüda. Lõpuks on nõus siiski teatud tasu eest oma autost tooma. Mees paneb klõmaka viina, kassile joodab bensiini. Seepeale hakkab kass hirmsasti mööda baari seinu ringi kihutama, kuni lõpuks seisma jääb ja vajub kosss! külili. Kõik kohe imestunult pärima, et mis juhtus.

“Ei tea, bensiin sai vist otsa,” arvab rändur. (lk 87-88)

Inimsööja pere istub ümber laua ja ootab pereisa koju. Lõpuks isa saabubki, kirstu kummagi õla peal.

Lapsed jonnivad: “Ei taha enam konserve!” (lk 94)

Inimsööjate pere sööb lõunat. Äkki lapsed küsivad:

“Ema, ema! Mis meil täna magustoiduks on?”

“Eskimojäätis.” (lk 98)

Noor vampiir lendab üle metsa. Näeb – puu külge on seotud noor naine. Pidu! Sööstab alla. Viimasel hetkel märkab naise ees maas vana vampiiri.

“Miks sa verd ei ime?”

“Ei saa, pojake,” osutab vana vampiir oma suule, “hambaid pole.”

“Mis sa siis siin vahid?”

“Hingitsen päevadest päevadeni.” (lk 100)

Teine maailmasõda. Koonduslaager. Käimas on vangide kaalumine. Saksa ohvitser karjub:

“105 kilo!?! Rasva olete läinud, sead! Järgmised viis kaalule!” (lk 133)

Kolm ööd ja kolm päeva vahetpidamata suudles kuningapoeg magavat printsessi. Siis aga tuli talle pähe mõte: “Aga võib-olla on see printsess siiski juba surnud?” (lk 142)

Kaks memme, Miili ja Maali, istuvad pingil ja ajavad juttu. Miili räägib:

“Mõtle, Juta matab juba kolmandat meest, viis teise krematooriumisse tuhastamisele.”

Maali mõtleb tükk aega ja lausub siis:

“No ütle seda ilmaelu, mõni pole meest veel saanudki, aga tal jagub nendega isegi ahju kütta...” (lk 149)

Tüdrukuke kaevab kühvliga liiva ja hõikab järsku emale:

“Ema, ma nägin just vanaema!”

“Mitu korda ma olen sulle öelnud, et ära kaeva nii sügavale liiva sisse!” (lk 158)

Mees viiakse operatsioonile, seal küsib anestesioloog: “Millise tuimestuse teeme?”

Raha pole just palju, mõtleb mees ja ütleb anestesioloogile: “Ma võtaksin kõige odavama.”

Arst: “No hakkame siis kohe peale. Äiu-äiu, kussu-kussu...” (lk 160)

Kukk kõnnib grillbaarist mööda. Vaatab töötavat grillahju ja kokutab:

“Kok, kok, kukkeleegu! Maal pole enam ühtegi kana, kellega hullata, aga need siin muudkui sõidavad karusselliga ringi!” (lk 175)

Rein Veidemann – 101 Eesti kirjandusteost (2011)

2011-11-27T23:28:00.001+02:00

Veidemann on üks veider virvendav nähtus, kel meeldib end ajalukku sisse kirjutada, küll on ta kuuekümnendate hääletoru või nüüdiskirjanduse ja taasiseseisvumise vallapäästja kaheksakümnendatel; ei julge kujutledagi, millisena ta end 21. sajandi suhtes näha võib (noh, allpool üks tsitaat ehk, eks Veidemanngi on hiljuti oma suurromaani avaldanud). Kirjandusest võib kirjutada väga mitut moodi (oo, üllatus-üllatus). Huvitavalt, põhjalikult, kuivalt, ennastimetlevalt, vaimukalt jne jne (tõepoolest). Siin raamatus on püüd kirjutada pühalik-hardalt, mis mõjub lugemisel nüristavalt, tulemuseks on mingi hambutu diibitsev vaimustuskarjetega maastik (vaesed TLÜ üliõpilased). Võibolla olen vale lugeja, ehk on sihtgrupiks autori eakaaslased (mitte et viriseks nüüdiskirjanduse vähese esindatuse üle, selge see, ajaliselt liialt lähedal; natuke sittnikkkräkki ikka mahtus sisse), aga lugemine mõjus energiavampiirlikult, nädal aega võttis sellest tekstist läbinärimine (õnneks oli küllaga muid häid raamatuid!). Ainus inspiratsioon, et võiks Tuulikut lugeda.

“Oleksin rõõmus, kui käesoleva raamatu kaante vahele koondatud tekstide tutvustus juhataks lugejaid avastama ja taasavastama eesti kirjandust ja et pärast seda võiksid nad minuga ühineda uhkustundes eesti sõnakunsti üle.” (lk 9)

Õigupoolest poleks pidanud seda raamatut lugema, Veidemanni valik eesti kirjandust kokku võtma on sama kahtlane kui Laari valimine ajaloo kokkuvõtmiseks, ja noh, eelarvamused ruulivad. Aga mis teha, oli ikka väike uudishimu ja vahel vaja värskendada teadmisi kirjandusloost ja ega siis ametliku kaanoniga tegemist ole. Eks Veidemanni mantlipärijaid tegutse ka noorema kirjarahva hulgas, näis kes lõpuks isehakanud paavstiks murrab.

Nojah, raamatust endast siin nagu juttu polegi.

“Just selles teoses tundus, et romaani kirjutades viiekümnenda eluaasta piiri ületanud Tuglas oli ühtäkki vaba kohustusest olla loojana eeskuju, õpetaja ja mentor, autoriteetne kriitik ja kirjanduselu primus mobile.” (lk 48)

nõudmiseni

George R.R. Martin – Mõõkade maru: Veri ja kuld (2011)

2011-11-25T13:24:00.003+02:00

Selle poolaasta oodatuim poolik raamat. Ja see oli ootamist väärt, milline grandioosne ja nurjatu möll! Halvad saavad headeks ja head saavad surma; head ja halvad on muidugi need, kes esimeses raamatus sellistena paistsid. Eelnevalt oli kuulda, et tähtsaid päid langeb nagu loogu, aga et selline valik... hah, tore kui üllatatakse (ulmebaasi arvamustes leiab sellele igati loogilise mõtte – realpolitik). Lahing Müüri pärast on muidugi eepiline ja Stannise sõjaretk üldse ootamatu (Davosiga on ka nüüd kööga?). Püha jumal, ja millega tegeleb Pisinäpp-Petyr? Ja Sandor Clegane? Ja Tyrioni tapatöö tagajärg? Kas Tormund Hiidudeturm naaseb? Kõige müstilisem on ehk see, mis juhtub edasi Brani, Arya ja Catelyniga. Kogu segadusest hoolimata on mõned jutustajad koos ja annavad sündmustele eri vaatenurki (Tyrion-Sansa-Jaime, Samwell-Jon-Bran). Einoh. Einoh! Uskumatu värk, kas Martinil üldse jätkub jaksu mingisuguseks finaaliks kuuendas raamatus?

Selle raamatu vaatenurkade edetabel: 7 – Jon; 6 – Arya, Tyrion; 4 – Jaime, Sansa; 3 – Daenerys, Catelyn, Samwell; 2 – Davos; 1 – Bran. Mõlema pooliku liitmisel: 13 – Arya; 12 – Jon, 11 – Tyrion; 9 – Jaime; 7 – Catelyn, Sansa; 6 – Daenerys, Davos; 5 – Samwell; 4 – Bran. Natuke veider tundub, et Aryal nii suur tähelepanu. Aga noh, parem kui Daeneryse igavus.

“Puu helendas piima- ja kuukarva, nii nõrgalt, et tundus, nagu ei valgustaks see õieti midagi peale värava enda, ka mitte otse selle ees seisvat Sami. Nägu selle küljes oli vana ja kahvatu, kortsuline ja aukus. Nagu surnul. Selle suu ja silmad olid suletud, põsed lohkus, laup närbunud, lõug alla vajunud. Kui keegi elaks tuhat aastat ja ei sureks, vaid jääks lihtsalt vanemaks, siis võiks tal olla selline nägu.
Värav avas silmad.
Ka need olid valged nagu pimedal. “Kes sa oled?” küsis värav ja kaev sosistas: “Kes-kes-kes-kes-kes-kes-kes.”
“Ma olen mõõk pimeduses,” ütles Samwell Tarly. “Ma olen vahimees müüridel. Ma olen leek, mis peletab külma, valgus, mis kuulutab koitu, sarv, mis äratab uinujad. Ma olen kilp, mis kaitseb inimsoo valdusi.”
“Siis mine,” ütles värav. Selle huuled paotusid ja avanesid üha rohkem ja rohkem, kuni kogu näost oli saanud vaid suur pärani suu kortsudesõõris.” (lk 209-210)

“Metsa alla olid kogunenud kogu maailma metslased – rüüstajad ja hiiglased, soerdid ja teisekskäijad, mägihõimud, soolasel merel seilajad, jääjõgede inimsööjad, maalitud nägudega koopaelanikud, koertekaarikud Jäätunud rannikult, Sarvjalad, kelle jalatallad olid nagu parknahk, kõik need kummalised metsikud hõimud, keda Mance oli kokku kogunud, et Müürist läbi murda. See ei ole teie maa, tahtis Jon neile kisendada. Teie koht pole siin. Minge ära. Ta kujutas ette, kuidas Tormund Hiidudeturm selle peale naeraks. “Sa ei tea midagi, Jon Snow,” oleks Ygritte selle peale öelnud. Jon painutas oma mõõgakätt, sõrmi harali ajades ja rusikasse surudes, kuigi ta teadis hästi, et siin üleval ei lähe mõõku kunagi tarvis.” (lk 311)

ulmekirjanduse baas

trash can dance

Paul-Eerik Rummo – Ajapinde ajab (1985)

2011-11-24T12:25:00.002+02:00

MIKS MA END ÄRA EI TAPA

Ei taha.

(lk 117)

TAVALINE HULL

Vaata peeglisse, kui habet ajad

või huuli värvid. Heida pilk

ka lihtsalt mööda minnes vahel. Sina, sina ise

see oledki, kas tahad või ei taha,

tead või ei tea: hull. Tavaline hull.

Kõige tavalisem. Selliseid on palju.

Peaaegu kõik. Ja sellel püsib maailm

ja üldse teatud osa elust. Hull maailm

ja hullem osa hullust elust: inimelu. Enam ammu

ei väärata su käsi põske kaapides,

ei verista sa ennast, ja su huulepulk

ei hälbi kavandatud teelt. Ja mööda minnes

su pilk ei võpata. Sa oled pöördumatult

hull. Tavaline hull. Ja nii peaaegu kõik -

kõik need, kes pole seda ebatavaliselt

või keda juba – alles – veel

ei ole taband hullumeelsusetus.

(lk 138)

Haruki Murakami – Elevant haihtub (2011)

2011-11-23T12:26:00.003+02:00

Algul ei saa vedama. Pärast ei saa pidama. Murakami jutukogu on see. Halli reaalsuse testimine. Jaapanlaste veidruste hulk on muidugi muljetavaldav. Ja need söömisharjumused. See muserdab lugemisel tühja kõhtu. Tõsi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vist.

Üldiselt puuduvad tegelastel nimed. Vaid Watanabe Noburu kordub nimena kolmes (?) loos. Kas sel ka mingi sügavam seos on. Ei ütle. (Igatahes nad haihtuvad.) Tüüpiline minategelane on kolmekümnendates. Mis pakub lugemisel äratundmisrõõmu. Suurte või nappide maaniatega tegelased. Tegevused on peas nummerdatud ja vaja teha neid õiges järjekorras. Niisama hillitsetud vahtimine ja nosimine ja õlletamine. Unetus. Murakami stiil võiks olla päris jäljendatav. Autor pakub niidiotsi mis otseselt kuhugi ei vii või jäävad justkui poolikuks või lihtsalt lõpetamata on või ei ole üksindus valges müras

Häid lugusid on mitmeid. “Küüni põletamine”. “Jõepaadil Hiinasse”. “Leberhosen” on vahva lugu sellest, kuidas minategelasele jutustab naise sõbranna oma vanemate äkilisest abielulahutusest. Viiekümnendates ema saab esmakordselt välismaale puhkama ning natuke litsakas abikaasa palub endale Saksamaalt leberhosen-püksid tuua. Naine leiab parima leberhosen-poe kuskilt mägikülast ning ostuprotsessi ajal jõuab ta selgusele, et abikaasa on tülgastav. Lahutus sisse. “TV-inimesed” on midagi õuduse poole. Aga osavõtmatult monotoonne irreaalne ahistav. Väiksed TV-inimesed asjatavad kuskil reaalsuse piiril. “Tantsiv härjapõlvlane” kah midagi õudukat, noh, ongi tantsiv härjapõlvlane, kes kollitab elevantide taastootmise vabriku liinitöölist, pakub selle hinge eest naistega hingematvat sebimist. On teisigi meeleolukaid lugusid.

Pole just kindel, kas softballi nimetatakse eesti keeles “pehmepalliks” (lk 157), muteada ei tõlgita. Mitte et selle postitusega nüüd Murakami stiili jäljendaks. Ei. Lederhosen? Leberhosen? Selgusetu.

“Aeg-ajalt lendles akna tagant midagi mööda. Valge lina kihutas idast läände otsekui taimedest ja juurtest imerohtu vaaritav sorts ning õhuke plekksilt ajas oma hapra selja nõgusaks nagu anaalseksi harrastaja.” (“Rooma impeeriumi hukk, indiaanlaste ülestõus 1881. aastal, Hitleri invasioon Poolasse ja marutuulte valdused”, lk 108)

“Seisin vaguniukse juures, pilet kaotsimineku vältimiseks tugevasti pihku pigistatud, ning silmitsesin akna tagant möödalibisevat linna. Meie linn ja eriti tema panoraam mõjus mulle masendavalt. Mind haaras järjekordselt see pealinlasele omane ängistus, mis mind aastast aastasse regulaarselt külastab, visa nagu iga-aastane traditsioon, hägune nagu sogane kohvitarretis. Määrdunud hooned, nimetud rahvamassid, pidev lärm, liikumatud autoderivid, hall taevas, kõikjale topitud reklaamtahvlid, ihad, alistumine, ärritus ja erutus. Siin on lõputu hulk valikuid, lõputu hulk võimalusi. Aga see, et neid on lõputul hulgal, tähendab ühtlasi, et neid pole üldse. Me püüame haarata kõike, kuid kätte ei jää midagi. See on linn.” (“Jõepaadil Hiinasse”, lk 223)

“Ühel juuli alguse suvehommikul sain oma tüdrukult pika kirja. Ta teatas, et tahab minust lahku minna. “Sa olid mulle väga kallis ja oled ka edaspidi, aga...” Ühesõnaga, ta oli endale uue poisi leidnud ja kavatses minu maha jätta. Vangutasin pead, tõmbasin kuus sigaretti järjest, käisin väljas ja ostsin purgi õlut, tulin tagasi koju ja panin uuesti suitsu ette. Siis võtsin laualt kolm harilikku pliiatsit ja murdsin keskelt pooleks. Mitte viha pärast, ma lihtsalt ei teadnud, mida edasi teha. Vahetasin riided ja läksin tööle. Pärast seda märkisid mitu tuttavat, et ma tundun viimasel ajal kuidagi õnnelikumana kui tavaliselt. Elu on veider.” (“Pärastlõuna viimane muru”, lk 252)

ekspress
sehkendamine
õhtuleht
sirp

Nodar Dumbadze – Päike (1977)

2011-11-22T12:08:00.000+02:00

Kui ava- ja lõpulugu kõrvale jätta, siis tegemist päris hea proosakoguga, selline poolmüstiline südamlik atmosfäär ja nii. No nõukavärki on, aga mitte liialt (alltoodud tsitaat ongi pigem teravaks erandiks, ja see isake tsaar on kummastavavõitugi), pigem viidatakse igapäevaelu usulistele klišeedele. Kuigi tutvustuse järgi asusin taas lugema gruusia huumori lootuses, on pigem tegemist Gruusia maapiirkonna tragikoomilise elukuluga, kuidagi jõutakse ikka matusteni (ühes loos avastab saja-aastane vanamees, et ta on kulunud viledaks, mille peale tänab ta armsasti oma tööriistu ja koduloomi ja viljapuid ning laseb siis end maha, sugulastele suureks häbiks). Raamatu parim on ehk “Koer”, sõjaaegne Gruusia eluolu omapärade ja traditsioonide, inimlikkuse ja rumalusega.

“Ükskord sattusin peale järgmisele jutuajamisele:
“Sõda on häbiasi, Kutsa! Kas sinusugune koer peab pirni sööma?!” rääkis vanaisa koerale ja vangutas kahetsedes pead. Koer omalt poolt noogutas vastu, nagu nõustudes: muidugi, muidugi.
“Sa oled liha maitse vist juba unustanud, Kutsa?” küsis vanaisa.
“Jah,” noogutas koer pead.
“Ära karda,” rahustas vanaisa, “ära karda! Küllap tuleb Gogita isa Arsena ja hoolitseb meie eest nii nagu vaja. Mis sa kostad selle peale?” Koer ei tundnud minu isa Arsenat, kuid noogutas siiski pead. “Ja kui ei, siis arvatavasti lõpeb see neetud sõda...” jätkas vanaisa. “Ehk läheb luuvalu ka üle, kaua ta põrguline ikka piinab. Saan endale jalad jälle alla, lähen Moskvasse, langen Stalini ette põlvili, küllap ta annab ühe kilo Hitleri liha sinu ja minu tarvis. Hitleri lihast ja verest saame sel päeval söönuks ja joome ennast täis, mina ja sina, Kutsa. Kuid millal saabub see aeg, millal?” küsis vanaisa koeralt. Koergi vaatas küsiva pilguga vanaisa pisaraid täis silmadesse.” (“Koer”, lk 39-40)

Gordon F. Sander – Lahing Soome pärast 1939-1940 (2011)

2011-11-21T00:21:00.002+02:00

20. sajandi tuntud sõdadest on kirjutatud nii palju, et raske on millegi peale üllatuda või rabatud saada. Nii ka siin, ei oskagi öelda, kas siin avaldub midagi “uut” - lihtsalt raamat inimestele, kellele meeldivad... sellised raamatud (nagu mullegi). (Septembrist saati loen vaheaegadega “Sõjatormi”, kena lugemine, aga mitte miskit pole sellest kirjutada.)

“Ka Helsingis peeti situatsiooni liiga keeruliseks ning tavapärane vastuvõtt presidendilossis jäeti ära. Valitsus mõistis aga, et midagi tuleb ette võtta, näitamaks maailmale oma teovõimet, ning korraldas seepärast Kämppi hotellis vastuvõtu diplomaatilisele korpusele.
Sündmus oli mõneti ebatavaline. Viimasel hetkel sündinud otsuse tõttu edastati kutsed suuliselt. Sõjaseisukorrast tulenevalt jäeti kõrvale smokingud ja paluti riietuda vabalt. Sellegipoolest oli Väinö Tanner pisut hämmingus haridusministri Uuno Hannula otsusest ilmuda kohale punase kampsuni ja kummisaabastega!” (lk 128)

Autor on seadnud endale eesmärgiks Talvesõjaga seonduv nii mitmekülgselt esitada kui võimalik – et mis toimus samaaegselt Ameerikas, Euroopas, Venemaal ja muidugi eelkõige Soomes endas sõjaga seoses; milliseid balle korraldati soomlaste toetuseks ja kuidas kõik jäi sõnamulinaks. Tegemist pole just tõsiteadusliku ajaloouurimisega, vaid pigem kokkuvõte kõiksugu materjalidest siit ja sealtpoolt ookeani; kahjuks on muidugi vähe nõukogude allikaid, miskipärast suurem tähelepanu angloameerika meedial (üllatus-üllatus, autor ongi ameeriklane). Võikski öelda, et autori kõikehõlmav Talvesõja kajastus on nö tähelepanekuid sõjameediast – sõna saavad mõned kohapeal tegutsenud angloameerika staarajakirjanikud, vaat et enam kui soomlased ise (keda jälgitakse mõne tüüpilise esindaja kaudu – poliitik, lotta, sõdur, põgenik jne). Aga muidugi saab siit lugedes ka lahingutest adrenaliini. Ja see külmus... brr (lõpuks läks see märtsis kahenäoliseks Januseks).

“Ohvitserid on mulle kirjeldanud, kuidas nende kuulipildujameeskonnad edasi võitlesid ja käske täitsid, ise nuttes nagu lapsed, silmad väsimusest poolkinni. See oli uneskõndijate, robotite armee, mis otsekui jampslikus košmaaris sõda pidas.
Summa sektor, mille füüsilised kaitserajatised oli purunenud, pidas vastu mitte enam mõtlevate olendite, vaid sonivate meeste jõul.” (lk 363)

Raamatus kirjeldatud ja kritiseeritud soomlaste sõjalised möödalaskmised on muidugi... mingisugused. Näiteks ei evakueeritud õigeaegselt mõnd küla (mille tõttu interneeriti Venemaale 270 külaelanikku) või siis tehti paar ebaõnnestunud pealetungi vms. Nojah. Eks ikka piinlik on lugeda Paldiski lennuvälja kasutamisest Soome vastu (miks Mannerheim eestlastest vabatahtlikke ei maininud? Ehk Eestis paiknevate nõukogude sõjajõudude tõttu?). Raamatu lõpp on oodatult traagiline, toob ikkagi vaat et pisara silma. Julmalt hämmastav, et Soome suutis kahes sõjas järjest olla.

“Võib üsna kindel olla, et tol päeval Mannerheim autos ei maganud. Tal oli küllalt, millest mõelda – kuidas tulla toime eendiga, mille venelased olid Lähde juures liini sisse tekitanud? Ja millega?
Oli lihtne tõsiasi, et Soomel hakkasid sõdurid otsa saama. Samal päeval oli meeleheitel staap andnud käsu kutsuda sõjaväkke kõik 42-43-aastased mehed. Räägiti isegi amnestia väljakuulutamisest vähem kui aasta pikkuse karistusajaga vangidele. (Lõpuks värvati sõjaväkke kuni 46-aastased mehed.)” (lk 392-393)

Selgusetuks jääb, kes on originaali välja andnud või mis originaali pealkiri üldse on. Võibolla tõlgitud käsikirjast? Kasutatud kirjandus on esitatud rõõmsalt lugejavaenulikuna. Üllatav, et pole ühtki kaarti ega fotot. Nojah, natuke kummaline see on.

päevaleht
õhtuleht

Guram Dotšanašvili – Water(po)loo ehk Taastamistööd (1986)

2011-11-19T15:09:00.000+02:00

Igikestval huumorijahil sai siis sellele raamatule komistatud, aga midagi revolutsioonilist selle teksti kohta öelda ei oska ega suuda. Autor võttis kätte ja eksperimenteeris oma lõbuks, mängib jutustajate ja jutustamiste ja õhkamistega Carmeni järele jms, ise nimetab ta seda kõike fantaasiakirjanduseks, no mis siis ikka. Tegevus toimub Napoleoni aegses Hispaanias, kus vaene orvust karjusepoiss oskab musitseerida ja võetakse akadeemiasse flööti õppima. Aga saatus tahab muud. No ja lõpupoole saab teada nippe veepallilahingus osalemiseks. Mis siis seletab lahti pealkirja sellise esitlusviisi. Ega nagu eriti aru ei saanudki, miks raamatu lõpuni lugesin, vähe lehekülgi vist. Eksjah, tekstid vananevad ja lahtuvad.

Norman Spinrad – Suur lõõsk (2001)

2011-11-18T00:21:00.001+02:00

Seda raamatut võiksid lugeda inimesed, kel soovi kirjutada löövat ühiskonnakriitilist proosat. Mitte et igav kopeerimine tore oleks, aga noh, see kogumik on hea näide naksakusest (eks osaliselt ole iganemist, mis parata). Spinradi stiil on meeldiv, selline ülbe ja nihilistlik kirjutamine, justkui Vonneguti bad trip. Nagu ikka, saab ameerikalik elulaad kõvasti rappimist ja näidatakse ühiskonna manipuleerimist ja ohtralt seksitakse nagu jänkud. Normaalne.

Kogumik nagu muiste – on esileküündivaid ja mõttetuid tekste. “Mõistuse laps” - võõrplaneedi parasiitlik protoplasma viib täide ükskõik millise nelja- või kahejalgse peremeesorganismi unelmate kaaslase, moondudes siis vastavalt hiiglasliku büstiga blondiiniks või veetlevaks karploomaks jne jne. Mis samas võiks traditsioonilisele elule hävitavalt mõjuda – protoplasmast kaunitar ei kanna peremeesorganismi elu edasi, peale peremehe surma moondub edasi järgmise elusolendi soovunelmaks. “See on lind, see on lennuk!” on päris montypythonlik lugu Clark Kentist ja Superdoktorist, jaburalt lõbus. “Kuldhordi viimane lahinguhüüd” - hea psühhedeelia, kuulsate mongolite seniilistunud järglaste ja ameerika maffia ja hiina kommunistide ogarast kokkupõrkest. “Suur lõõsk” - tuumapommirock, elagu kuuekümnendad. “Katkuaastate päevikud” - 22. sajandi aidsiühiskond, ameerika nakatunutest on tehtud hävitusväeosa (omamoodi võõrleegion), kes käivad teistes maades nakatamas ja tapmas jne, tasuks saavad ravimeid ja narkotse. Samas Ameerikas on karantiinitsoonid, kuhu heidetakse nakatunud jne jne. Tõbistel tekib liikumine, et mida rohkem haigustüvesid endasse koguda, selle kaudu peaks jõudma täieliku immuunsuseni. Selleks tuleb valimatult kõigi haigetega magada (ja samas ka nakatada terveid, et need kunagi immuunsuseni jõuaks). Üks teadlane avastab, et on nakatanud, ja leiutab seepeale... ravi. Mida tööandjast ravimifirma ei saa käiku lasta, sest jääks kasumist ilma. Möllu kui palju.

Mõttetud tekstid - “Hiire aasta”, “Surivoodil”, “Rahvuslik ajaviide” - nagu ikka eestikeelsete tõlgetes Ameerika spordiliigade puhul esineb erinevaid apse, nii ka siin – tekstis on korraga gigandid ja jetsid (nt lk 87), mille puhul siiski tegemist konkreetsete New Yorgi meeskondadega Giants ja Jets, väheusutav, et Spinrad üldistas kõiki sportlasi gigantideks.

“Mongoli ponid ägasid ja hingeldasid ratsanike all. Hullunud vanakesed jõudsid tulemöllu keskele ja märkasid meelehärmiks, et ääretult vähe oli jäänud põletada, röövida, vägistada, tappa.
Nad leidsid automaaturite valvatud kaubavaguni, vallutasid selle otserünnakuga, ohverdades pooled oma meestest, torkasid odadega surnuks hämmeldunud hiina sõdurid ning pistsid lõpuks vagunile tule otsa. Samal ajal kui põlevast kaubavagunist tõusis kummaliselt joovastavat aromaatset suitsu, hajusid ka viimased jäänuste jäänused, otsides, mida veel põletada, röövida, vägistada, tappa.
Tosin vanakest heitis hinge, püüdes surnuks vägistada eakat hoora, teine tosin oli hordi häbi varjamiseks sunnitud naise ponikapjade all surnuks trampima ning kaheksa siirdus selle jõupingutuse tagajärjel parematele jahimaadele.
Viisteist sõdalast sai südameataki, üritades surnuks materdada üht Cadillaci.
Pool tosinat vanakest suri kurvastuse kätte, kui piinatavad mänguautomaadid keeldusid kangekaelselt valust karjumast.
Mitmed hordi liikmed kukkusid õgima krokodillide laipu ja surid puukildude tekitatud vigastustesse.” (“Kuldhordi viimane lahinguhüüd”, lk 71)

ulmekirjanduse baas

Jan ...mets - Teiste sõnadega (2009)

2011-11-16T21:06:00.001+02:00

Ei teadnud raamatust ega autorist varem midagi, kuigi nagu välja tuleb, esitleti raamatut koos Mart Kanguri luulekoguga "Kuldne põli" - oleks võinud omal ajal tähelepanelikum olla. Netis leiduvad pudemed ütlevad, et autori pärisnimi on Jan Jõemets ja et ta on õppinud EHIs filosoofiat ning pidanud EHI teaduspäevadel ettekandeid näiteks Descartes'i ego ioonidest või sellest, "milline osa on küsimärgil küsimuse küsimusena sõnastumisel, lähtudes Kierkegaardi "ängi" mõistest ja sellest, mismoodi Heidegger toob "keele keelena keelele"". Kuigi midagi sellist aimdus juba tekstidest (ja sellest, et kirjastajaks on Koma ning tiitli pöördel tänatakse muuhulgas "Jaanust ja Hassot"). 2010. aasta Vikergallupis on ta saanud ühe hääle kui parim debüüt ning ainus arvustus, mille leidsin, on teise EHIst pärit filosoofi Margus Oti tekst Vikerkaares 2010/4-5. Oti arvustus on selle raamatu puhul kindlasti soovitatav, üsna põhjalik analüüs, mis laseb paista neil taustadel, mis ettevalmistamata lugejale (nagu mina) paista ei pruugi - näiteks luuletuste viited Deleuze'ile ja Guattarile jms. Ma ei hakka seda ümber jutustama, sest see on üsna täpselt sõnastatud.
Igal juhul on tegu tekstidega, mis nõuavad häälestumist tähelepanelikkusele, sest tähendused tekivad sageli väikestest sõnastus- ja värsistusnüanssidest ning tekstid tegelevad sisu plaanis sageli keelelisuse endaga; luuletused, mida tuleb lugeda mõtlikult sõna- ja reahaaval. Ühesõnaga, filosoofiline luule nende sõnade tõsises mõttes - ja sellist asja pole eesti luules kunagi ülearu olnud.
Ega ei oskagi praegu rohkem öelda, loetagu raamatut ennast ja Oti arvustust - lihtsalt on tunne, et see on raamat, mida ei tohiks unustusse lasta.
Mõned näited tekstidest (kaks viimast on mu lemmikud sellest raamatust):

mõnel inimesel
on oma moodi
... komme
pidada midagi silmas
... nö kõõrdi
millele ta ise
... niiöelda
... osutab
ta justkui räägib
ühte ja mõtleb
samal ajal nii
... pehmelt öeldes
mõnelegi muule

*

pind
oma võluvate vormidega
torkab silma
ja pilt
ei ole enam päris
selge
ja mida täpsem on
torge
mida distinktsem seda
vähem silm
enam seletab

*

kui ma räägin
näiteks mõne puu
või oksaga
siis nad avaldavad mulle
mõju
ja kui mul õnnestub
enda arust ületada
teatav gnoseoloogiline barjäär
st asuda
näiteks puu seisukohale
olla natukenegi puu
nö asemel
siis ei ole mul
endast enam
sooja ega külma

*

puud värisevad
hoopis teist moodi
hoopis teised asjad
lähevad sügavale puu sisse
teised kriteeriumid
teistsugune iha
ma ei ole näinud
ühtegi puud mis ei oleks
kasutanud kõiki
oma piiratud võimalustest
puu tunneb asja
juba kaugelt ära
ta väriseb
hoopis teist moodi

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2011

2011-11-16T16:24:00.003+02:00

Peeglike, peeglike seina peal, mis on parim debüüt ilma peal? Ausalt öeldes paistab olevat parem valik kui 2009 või 2010, siit nimekirjast on vähemalt kolm raamatut preemiaväärilised.

Kahju, et valikust jäi välja “Nõidsõdalane”.

Järve “Esimene aasta”

Kahro “Kaljud ja kameeleonid”

Läks “Helena Läks”

Pauklin “Aheldatud Jõgeva”

Pärtna “Rohujuurte juures”

Riismaa “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”

Tamm “Unesnõiduja”

Väli “Eikeegi eikunagi eikusagil”

Mari Järve – Esimene aasta (2011)

2011-11-16T00:26:00.001+02:00

Hea raamat. Tekitab himu näomaski muretsemiseks. Ja mõningase soovi kõiksugu käsitööoskusi arendada. Sest sellises lähitulevikumaailmas oleks ellujäämine õige krobeline.

Lugu siis sellest, kuidas Indias lastakse 2013. juunis lennujaamas pahatahtlikult lendu laustappev ebolalaadne viirus, mis levib peiteperioodi abil kips-kõps üle maailma, muuhulgas jõuab kahe nädalaga Eestisse. Puhkeb kaos ja kel võimalik, püüab linnast lahkuda või oma lähedastega kokku saada, enne kui karantiin linnad lukku lööb. Ja peale ekslemisi saab üks kümnene kamp kokku kahes Põlvamaa talus, kus nad püüavad teisi inimesi ja viirust vältida – 2 eite, 1 taat ja 7 noorikut, mõlemas talus viiekesi, pea kõik võhivõõrad. Maausuline, alkohoolik, õpetaja, arst, ehitaja, juhataja, viroloog, üliõpilane, õpilane, üliõpilane.

Dekameronliku lullilöömise asemel kääritakse käised ja linnalapsed saavad maatöid tundma. Tehakse põldu ja küttepuid, valmistutakse talveks ja ootamatusteks. Ning püütakse bensiini, diislit ja muud eluks vajalikku veel toimivatest ja kaitseliitlaste poolt kaitstud maapoodidest ja bensukatest muretseda. Suhted on sel kogukonnal okkalised, aga hakkama saadakse, veel toimib sidelevi, veel on linnades lähedased elus. Sügisel keerab olukord paratamatult hullemaks ehk kaob elekter ja liikuma hakkavad relvastatud rüüstajad (õnneks mitte veel mccarthylikul tasemel). Ahjaa, Eesti Vabariik on taandunud Hiiumaale, mis on range karantiiniga muust Eestis eraldatud, oktoobriks on sealne populatsioon kasvanud neljakümne tuhandeni. Karantiin päästis vaid kaks linna, ülejäänud... Mis edasi juhtub, mida tegelastel üldse on võimalik teha? Nojaa, seda tuleb ise lugeda. Raamatust või linkidest.

“Kui mees hakkas tagasi autode poole minema, vaatas tüdruk sinnapoole, kus lebas mantliga kaetud võõra vanamehe keha, ja ütles vihase rahuloluga: “Hea, et sa ta maha lasid.”
Ants ainult vangutas pead ja läks. Seekord oli ta tulistanud, aga sellest polnud ikkagi kasu olnud. Tema hoole alla usaldatud tüdruk oli surmaga harjunud ja rääkis kättemaksust nagu igapäevasest asjast. Ta oli hiljaks jäänud.” (lk 224)

Maameelset katastroofikirjandust on hiljuti ilmunud nii mõndagi (pähe torkavad Kasak ja Vahtre), aga Järve tekst on kuidagi naha alla pugevam. Kui algul tekitasid need sisekaante tobedad lugemissoovitused tõrksust raamatu enda vastu, siis mõne ajaga sai see ületatud (no loodetavasti autor ikka võitles sellise ebareklaami vastu?). Teksti esimeses osas on paratamatult paras segadus nende tegelastega, 10 tegelast ja kõik need kõrvalliinid (ehk toimetaja tõmbas veel mõned kõrvalliinid maha?), tekkis vaikselt kartus, et kas Järve liialt laialt ampsa; aga II osani jõudes hakkas olukord laabuma ja teatud paadisõiduni on asi vägagi loetav (ja peale sedagi, lihtsalt peapinge lahtub asjalikumaks). Autori visioon on realistlik ja, noh, vastikult usutav näide ühiskonna lagunemisest (ainus, mis mind kahtlema paneb, et kas tõepoolest jaguks sõjaväge ja kaitseliitlasi kõigi siinsete linnade lukku panemiseks, ja kas tõesti jääks EV püsima).

Meestegelased on ehk selgemad (või lihtsamad?) kui naistegelased – Greta ja Kristiina afektitsemine jääb pea lõpuni hämaraks, ja mis pagana rida see Katringi ajas (uh, kas Riina käiski Metsallikul?). Ühesõnaga, autor pole loonud just tilulilutegelasi, ehk eided ja taat on vast ühtlasemalt... keskmisest positiivsemad (või noh, elukogemus on ikka trumbiks, kui vaid luud-kondid pingele vastu peaks) – aga mitte mingil juhul literatuursed kangelaskujud (no tegelt natuke ikka). Ei saa neist armu keegi – kes tapavad tahtmatult või tahtlikult, kes on arad või moraalitud või muude vigadega. Ei mingit idealiseerimist, aegajalt tuleb vaid üle oma varju hüpata ellujäämise nimel. Või notitakse sind ennast maha. Lohutu maailma värk. Ja eks ikka teki peakolusse küsimus, et mis juhtuks endaga, kui vastavasse olukorda satuks, kui pikk oleks pidu.

Hea raamat. Möödaminnes võiks spekuleerida, et autori visioonis võrdsustub ta enda tulevane kolmekümneseks saamine senise turvalise maailma lagunemisega (ja mis küll juhtub viroloogi ja üliõpilasega, eksole) – ausõna, ka peale kolmekümnendat eluaastat võib olla üpriski lõbus elu.

reaktor

lugemissoovitus

ekspress

Clifford D. Simak – Nagu õieke väljal (1975)

2011-11-15T12:34:00.000+02:00

Lugu sellest, kuidas õigesti käituda, kui inimkonnal oleks esimene kokkupuude maavälise tsivilisatsiooniga. Kes siin raamatus on see kõikvõimas võõras? Lilled. Jah, lilled. Nagu “Vahejaamas” ja rohelise päkapiku puhul, on kaunitel tulnuklilledel mureks inimkonna võime end hävitada või üleüldine üksteisega sõdimine. Aga Lilled pole vaid lillelapsed, neiski peitub oht inimesed maamunalt eest pühkida, flower power indeed. Lilledega toimetulekuks on lahendus, mis iseenesest on lihtne, aga ei ütle, milline.

Eelajaloolistest ulmekõbidest on Simak nagu kõige kirjanduslikuma väljendumisega, tegelased on kohe inimlikud, ähmis või siunavad või uudishimulikud. Tupper Lillemaailmas on kui pilves taimetoitlase märg fantaasia, midagi tolkienlikku on ümisevates jalakapuudes. Võiks mõelda, et ketta ja juhtmeta telefoniaparaat on ehk mobla esivanem? Ja üleüldse – Lilled kui geenimuundatud taimed oma võimalikus õuduses? Simak nägi tulevikku.

ulmekirjanduse baas

pronto