31 märts, 2011

Margit Jaska – Uskuda mälestustesse (1991)

Vahel on tunne, et luuletaja on liialt avatult oma hingemaailma laiali laotanud. Aga selliseid luuletusi siin postituses pole.

“Lähen metsa.
Sügav pimedus mu hinges
vajub laiali.” (lk 11) 
“Olen veel üks must luik
Su siiski selgena püsival järvel.” (lk 14) 
“LUULEAJALOOST
Kui riimsaurused välja surid
algas lihtsate lausete mõttetu sõda.” (lk 28)

30 märts, 2011

Kalju Konsin – Kuuüksindus (2003)


2 luuletust tuntud seltskonnategelaselt.

“Oled sa kordki
imetlend sinilillede silmade sära,
suudelnud pääsusilmade roosasid põski,
paitanud kullerkuppude kuldseid päid,
kuulatanud maikellukeste hõbedast helinat?
Oled sa?” (lk 5)

“Oma KGB toimikust leidsin hinnangu:
“Räige natsionalist,
antisovjetist,
lääne ees lömitaja,
kodanliku teaduse kummardaja,
kõlbmatu värbamiseks.” 
Nende arust olin määratud vaid kärbumiseks.” (lk 20)

29 märts, 2011

Karel Čapek – Aedniku aasta (1964)

Autori soovitusi ei saa just 100% kasutada, sest teatavasti Kesk-Euroopas sutt teistsugune kliima. Aga iga hoolas lillekasvataja leiab siit terakesi, mida algaval külvihooajal laiali külvata.

“On sääraseid hetki, kus aednik tahaks valmistada, segada ja komposteerida kõiki neid suursuguseid muldasid, segusid ja väetisi, kuid kahjuks ei jääks ta sel juhul aias ruumi lillede jaoks. Siis parandab ta pinnast vähemalt nii, nagu suudab: kogub kodus munakoori, põletab lõunasöögist jäänud konte, talletab oma äralõigatud küüsi, pühib ahjust nõge kokku, kaabibi pesupali põhjast liiva, torkab tänaval kogemata kepi otsa suurepärase hobusekäki ja kaevab kõik selle hoolikalt oma maa sisse; sest kõik see on muhendav, soojust ja huumust tekitav substants. Kõik, mis maailmas on olemas, kas kõlbab või ei kõlba pinnase jaoks. Ainult julgust rööviv häbi takistab aednikul tänavale minna ja seda korjata, mida hobune on maha pillanud; aga kui ta näeb sillutisel toredat pabulahunnikut, siis ohkab ta vähemasti – mäherdune issanda õnnistuse raiskamine.” (lk 23-24)

“Kui inimene-aednik oleks arenenud maailma algusest peale loodusliku valiku põhimõttel, oleks temast kindlasti kujunenud selgrootu. Milleks on aednikul üldse selg? Ilmselt ainult selleks, et ta võiks aeg-ajalt selga sirutada ja ütelda: “Oh, kuidas selg valutab!” Mis puutub jalgadesse, siis neid on võimalik igat viisi asetada; aednik võib kükki laskuda, põlvili koogutada, jalad istmiku alla kerida või nad koguni kaela taha panna; sõrmed sobivad hästi konksudeks augu kaapimisel, pihupesad murendavad mullakomakaid või loobivad komposti laiali, kuna pea on selleks tarvilik, et sinna piipu torgata; ainult selgroog, mida aednik püüab asjata vajalikul viisil painutada, jääb sõnakuulmatuks. Mullas elavatel vihmaussidel ju pole selgroogu. Harilikult on aednikul kõige kõrgemale küündivaks kehaosaks tagumik; jalad on tal harali, käed töllakil, pea kusagil põlvede vahel nagu karjamaal sööval setukal. Ta pole mees, kes tahaks kas või tollikese pikemaks kasvada; vastupidi, ta murrab oma kere pooleks nagu käänispeaga noa, kükitab maha ja katsub end igal kombel lühemaks teha; nagu näete, on ta vahel harva pikem kui meeter.” (lk 27-28)

“Aia- ehk kultuurmuld, mida nimetatakse ka huumuseks ehk mullaseks, koosneb üldiselt kindlatest ingredientidest, ja need on: muld, sõnnik, kõdunenud lehed, turvas, kivid, pooleliitriste pudelite killud, katkised savikausid, naelad, traadijupid, kondid, hussiitide nooled, stanniol šokolaadi ümbert, tellised, vanad mündid, vanad piibud, purunenud akna- ja peegliklaas, vanad taimede nimetahvlid, plekktopsid, nöörijupid, nööbid, pooltallad, koerajulgad, süsi, potikõrvad, pesutaasid, nartsud, pudelikesed, keelpilligrifid, kannud, pandlad, hobuserauad, konservikarbid, isolaatorid, ajalehepaberi tükid ja äraütlemata hulk muid koostisosi, mida hämmastunud aednik iga kord oma peenarde kobestamisel lagedale toob. Võib olla kougib ta ükskord oma tulpide alt välja ameerika ahju, Attila kirstu või Sibylla raamatu; kultuurkihist võib kõike leida.” (lk 67-68)

“Jah, novembris tuleb aed läbi kaevata ja muld kobestada: võtate labidatäie, ja see annab säärase isuäratava maiusetunde, nagu võtaksite te lusikatäie, suure lusikatäie hüva rooga. Nagu hüva roog ei tohi hea pinnas olla liiga rasvane ega raske ega külm ega ülearu vesine ega ülearu kuiv ega nätske ega kõva ega jahune ega kore; ta peab olema nagu leib, nagu küpsis, nagu pirukas, nagu kohev tainas, ta peab olema mure ja mitte tuhkjas; ta peab labida all krudisema, aga mitte nätsuma; kui teda labidatäite viisi ümber pöörata, ei pea ta olema tükkis ega pankas ega kämpas ega klimpis, vaid peab mõnuga hingates sõmerjaiks tükkideks lagunema. Siis on ta niiske, sõmerjas, hingav ja pehme pinnas, ühesõnaga – hea pinnas, nii nagu on ka häid inimesi: aga nagu teada, pole sellessinases hädaorus nendest midagi paremat.” (lk 102)

28 märts, 2011

Liivi Puhk – Kui sa mind vajad (2004)

Napp naiselik lühiproosa. Sisekaemused ja suhteproblemid. Kurb ja hillitsetud. Meteoroloogiliselt on lugudes nadi ilm, ikka jahedus ja vihm.

“Äratundmine
Kui olin puudutanud ta kätt, teadsin, et tegu on hea inimesega. Ta käte soojus jäi minusse kauaks. Praegu kõnnin siin ja see inimene on juba kaugel, aga ta käte puudutus peatub minu peopesal ja paitab mu hinge.
Nagu pisike õnnehetk, vilgub see minus. Ja igaüks kes võtab mu käe, saab puudutuse sinult. Ja sa elad nii kaua mu peopesal, kuni elad mu südames.” (lk 26)

27 märts, 2011

Mihhail Bulgakov – Teatriromaan (1966)

Kui aus olla (aga miks peaks?), siis on just see lõpetamata romaan mu lemmikuks Bulgakovi loomes. Selge, et üks teadatuntud romaan on iseenesest parem, kuid “Teatriromaani” lennukus ja ehedus ja satiir on siiski lähedasem. Võibolla see lõpetamatus võlub samamoodi kui Harmsi lühijuttude puhul - “ah, edasi läks veel jaburamaks, aga aitab kah” (no romaan jäi poolikuks siiski autori surma tõttu, sutt kohatu see paralleel on). Čapekil samateemaline raamat, ent vene variant on palju peenem ja elavam.

Lugu siis sellest, kuidas enesetapu sooritanud tundmatuvõitu autor on jätnud endast maha päeviku, mille Bulgakov avalikkuse ette toob (mis omakorda tegelikult ilmus 25 aastat peale Bulgakovi surma). Maksudov (tundmatuvõitu autor) on kirjutanud kodusõjateemalise romaani, mis leiab poolikult avaldamist. (Paralleel siis “Valge kaardiväega”.) Ent korraga klopitakse uksele ning ohhoo! Sellest tekstist soovitakse teatri jaoks näidendit. (Näiteks “Turbinite päevad”.) Aga millises teatris! Moskva kõige kuulsamas! Ja suurima lavastaja kaasalöömisel! (Kes on muidugi ... ja selles teatris töötas Bulgakovgi.) Nojah. Kõik, mis hiilgab, pole kuld, ning näidendi autor kukub jantlikusse keerisesse, kus pead raske selge hoida – või noh, oma õiguste eest seista. Küll kiusavad teda kadedad kirjanikud ja nõukogude olme, küll tõukavad sinna-tänna teatriametnikud, küll intrigeerivad muldvana lubjastunud teatriguru ja ta vanad kaardiväelased-näitlejad. Oh seda meeleheidet, oh seda lipitsemist ja mürgi pulbitsemist ning kinnisilmi kuulsuses suplemist.

“Kogu sellest lärmist rõkkas üle Ludmilla Silvestrovna kile hääl, ta kisendas midagi hoopis tobedat:
“Oo, mu jumal! Oo, kõikvõimas jumal! Mis saab mu varalaegastest?! Ja briljandid, minu briljandid!!”
Läksin süngeks nagu äikesepilv, vaatasin, kuidas Ludmilla Silvestrovna käsi ringutas, ja mõtlesin sellele, et minu näidendi kangelanna ütleb ainult: “Vaadake... taevas kumab...” Ta ütleb seda imehästi, ja mul pole mingit huvi oodata, kuni seda kuma õpib läbi elama Ludmilla Silvestrovna, kes näidendis üldse kaasa ei mängi. Metsikud karjed mingisuguste varalaegaste pärast, millel näidendiga midagi ühist ei olnud, ärritasid mind nii, et mu nägu hakkas tõmblema.” (lk 146)

Nagu algul öeldud, jäi romaan pooleli, ja seda romaani teise osa algupoolel (arvatavasti, eksole; no esimene osa umbes 120 lk ja teine osa umbes 20 lk) – kui teatriguru isiklikult lavastamisse sekkub ning kõike tuksi keerama asub. Ja nagu avalehelt teada, pidanuks romaan lõppema Maksudovi enesetapuga. Igal juhul, lõbus lugu – ainult et Bulgakovi elulugu vaadates pagana traagiline.

loterii

26 märts, 2011

Aleksis Kivi – Seitse venda (1983)

Klassikat on mõnus taaslugeda. Tead küll, mis enamvähem juhtub jne, aga lugemisnauding saab ikka rammus. Ehk nauditav. Ja käesolevat postitust ei sponsoreeri emakeeleõpetajate-vabamüürlaste ühendus – raamat on tõepoolest mõnuga loetav.

Juhani. Esimese toukolase, kelle oma küüsi saan, pistan elavalt kinni kõige naha ja karvadega, seal on õigus ja kohus.
Simeoni. Mu vaene vend! Kas sa kunagi ka taeva päriliseks loodad saada?
Juhani. Mis hoolin mina taevast, kui ei saa näha Tuhkala Matti verd ning raba!
Simeoni. Oi peletist, oi peletist! Ma pean nutma.
Juhani. Nuta sina koolnud kassi, kuid mitte minu pärast. Hmmh! Mina aga teen verivorste.
Tuomas. Selle rebimise maksan mina kord kätte, seda ma tõotan ja vannun. Nii käib hunt inimesega ümber.
Juhani. Maruhunt. Mina vannun sama vande.” (lk 63)

Vendadel neli jõujoont, mis teoreetiliselt kisuvad eri suunda – Juhani, Aapo, Simeoni ja Eero; aga et vanim vend Juhani on paras populist ja rahvamees ja surnuksrääkija, siis praktikas suuri vastuolusid pole ning järgnetakse kuidagimoodi ikka temale. Juhani kui südame hääl, Aapo kui mõistuse hääl, Simeoni kui jumala (?) hääl, Eero kui modernismi (progressi?) hääl. Samas Laurigi eristuv. Ja Timo kui alatasa Juhani suurim sabarakk, temagi võib mõnel hetkel Suurele Juhile vastanduda. Ning Tuomas, kes teeb vajadusel Juhanile tuule alla, kuid tema jääb ikka kõrvalseisjana kõrguma.

Vendade suhtlemine on kui kaootiline rituaal, käib üks pusklemine või kiitlemine, ning seejärel esitab Aapo mõne ühendava muinasloo või leitakse muud võimalus ühisrinde moodustamiseks. Aapo kui vendade poolt üldtunnustatud tarkpea on mitmel puhul takkajärgi tark, nii mitmelgi korral targutab ta hiljem, et jajah, kellegi väljaöeldud mõttele (nt härjad surnuks tulistada) on temagi paar päeva mõelnud, aga jätnud siis väljaütlemata. Raamatu värvikaim kuju on kahtlemata Juhani oma võimega vendasid kõiksugu rumalusi tegema või püüetega oma võimu kindlustada tarbetute karistuste “parakrahvidega”. Ja muidugi see melodraama, mis pingeolukordades tal sülg keelele toob, naljakas ja samas kurb.

Huvitav, et kui kolmandas peatükis elatakse üle maailmalõpunägemus (lk 54-57), pole korraga Eerost kippu ega kõppu – kõik ülejäänud 6 venda võtavad neil paaril lehel kasvõi paar korda sõna, aga eelnevalt maailmalõppu pilganud Eero (lk 53-54) poleks nagu kohalgi.

Timo. Õnnetuid Jukola pojukesi! Ja seitse tükki! Mis peame nüüd tegema?
Lauri. Küll ma tean, mis teen.
Juhani. Mina niisama. Igaüks nuga kurku!
Timo. Ära põrgu pärast!
Juhani. Mu puss, mu välkuva teraga puss! Verd lasen, nii et lainetab.
Aapo. Juhani!
Juhani. Joosku üheksainsaks lombiks seitsme mehe veri ja upume siis üheskoos punasesse merre, nagu uppus kord kogu Vana Testamendi rahvas! Kus on mu pahkpea-puss, kõige, kõige lepitaja?
Aapo. Taltsuta oma meelt!
Juhani. Teelt ära sina mu eest ja lõpp sellele neetud elule! Puss siia!” (lk 200-201)

lugemik

25 märts, 2011

Aili Raud – Kaev keldris (2010)

Alguslehekülgedel torkas pähe, et autoril on huvitav minimalistlik lähenemine, aga ehk võinuks tekste veelgi lühemaks toimetada, siis oleks huvitav pärlike. Aga – hiljem see torge kadus, on nagu on, laine laksudes rannale lööb. Tekstis küllaga sümboleid ja sõnamänge ja ninapidivedamisi, ilus ja kole, poeetilisus ja rohmakus kõrvuti. “Täiskuuööl” on suisa midagi vampiiriloo laadset. Kogumiku pikim tekst “Mis kaunis kadunuke!” on vast kõige selgemalt irooniline ning vaagib kunsti loomist luuletajate näitel; algul tundus nagu tegemist mõne Eesti Luuleliidu koosolekuga (mitte et teaks, milline see on). Kõige sirgjoonelisem tekst.

Veider ja huvitav raamat. Mulle meeldib selline teksti liigendamine, see on loomulik (ja lühilugude lugemiseks parim viis). Vahel vajub Raud klišeedesse, vahel on ta isikupärane (ja omapära on alati tore). Huvitav, kuhu autor edasi jõuab.

l@ssie

24 märts, 2011

Robert E. Howard – Punane Sonja (2011)

Howardit lugedes tekib paratamatult mõte, et autor on üpriski meditsiiniline juhtum. Või siis omas ajas kinni, midagi nii üheplaanilist ja vanamoodsat on tänapäevase lugeja pilguga pisut keeruline normaalse ilukirjandusena lugeda (mis on normaalne kellele muidugi?); Howardi kõrval on Padugi üsna mitmekülgne (või noh, üllatusi pakkuv) autor. Mingis mõttes võiks seda pidada lastekirjanduseks, ent selleks siiski liialt veriselt vägivaldne värk. Kitš ehk? Või relikt.

Kogumikus siis kolm lugu sellest, kuidas überkangelased madistavad moslemite ja valgenahkadest reeturitega. Esimeses loos näeb Viini piiramist ja kuidas see Euroopale õnnelikult laheneb, ka mehelik ja mörisev punapea Sonja võib olla aseksuaalselt kuum tükk. Kahes järgmises loos on pöörane iiri rändrüütel Cormac ristisõdadeaegses araabiamaailmas reeturitele kätte maksmas. Kolbad purunevad, skimitarid välguvad, jätised hävinevad ning kindlused vanguvad Cormaci hiiglasliku rammu käes. Sest Cormac on metsik mees, kes hindab sõprust.

Nojah, ilmselgelt pole ma sellise kirjanduse austaja, liialt vähe mängulisust. Omamoodi huvitav (või siis mitte) on jälgida seda, milliste klišeedega Howard iseloomustab erinevate rahvuste esindajaid. Et Fantaasia on tore kirjastus, ei saanud rahumeeli sellest raamatust mööda kõndida, ikka pidin lugema, kuigi eelnevaltki Howardi üle imestanud.

“Ta lõi vastu oma paksu reit ja möirgas tobedalt naerda, kui need viletsad mehed ja naised, kes pidid talle rõõmu valmistama, naersid temaga kaasa ja solvasid sünget Iiri sõjameest kimedate vannete ja roppude žestidega. Ja äkki tõusis Cormac kibedalt vandudes jalustes püsti, võttis lahingukirve ja saatis selle oma võimsa jõuga teele.
Vahimehed tornidel karjatasid ja tantsutüdrukud kriiskasid. Von Gonler oli pidanud ennast väljaspool ohtu olevaks – kuid miski pole väljaspool ohtu normanni-iiri kättemaksu ees. Raske kirves tungis vihinal läbi õhu ja lõi välja parun Conradi ajud.
Paks, lihav kogu kukkus maha nagu kott sulatatud rasva, üks jäme, valge käsi ikka veel hoidmas tühja veinipeekrit. Eredaid siide ja brokaate määris tumedam punane, kui kunagi oli turul müügil olnud, ja narrid ning tantsijad kädistasid nagu linnud, karjudes, vaadates seda purustatud pead ja punaseid jäänuseid, mis oli kunagi olnud inimnägu.” (lk 81)

23 märts, 2011

Hannu Mäkelä – Hobune, kes kaotas prillid ära (1983)


Muhe. Muhe. Muhe. Nii iseloomustatakse teiste hulgas härra Huu nimelise tegelase loonud Mäkelä lasteraamatuid. Isegi selle raamatu lõpus olevas nõukaaegses kohustuslikus sisukokkuvõttes öeldakse, et on justnimelt muhe. Ega ei vaidle üldse. Kuigi, ega see niiväga lustlik lugu just polegi, pea kõik tegelased on üsna üksikud ja oma kohata. Siil põrnitseb suurema osa ajast vaikides lõkkesse ja haub mingeid morne mõtteid, põhjamaiselt kinnine on ka puukujusi nikerdav peni; hobuse entusiastlikele ideedele vastatakse veniva vaikusega. Mitte just kõige ärksam seltskond ja just sellisena omamoodi koomilinegi. Olgu, on ka helgeid hetki ja üheskoos saadakse ikka hakkama.

Tahtsin siin tegelikult sellest rääkida, et see on vist küll üks väheseid raamatuid, kus toimub üks veider asi. Nimelt, kui tavaliselt loomad raamatus, filmis, multikas räägivad, käivad tööl ja üldse käituvad nagu inimesed, siis see on nagu tavaline. Kui loos on ka inimesi – et on inimesed ja loomad koos –, siis nad lihtsalt ajavadki kõrvuti oma asju ja kõik on tore, eri kogukonnad sõbralikult koos. Loo maailmas asjad nii käivadki ja keegi isegi ei mõtle, et oot-oot, loomad elutoas.

Kiuslikult ja äärmusesse minnes võib muidugi küsida umbes et miks, huvitav, Disney lugudes Miki on nagu inimene, inimeselik tegelane, aga Pluuto on koer nagu koer ikka, justkui alama liigi isend. Ühed loomad mõlemad ju? Ja hiir ju asub loodusteaduslikus hierarhias koerast hoopistükkis madalamal ja peaks seega, mõistate, olema pigem koera käsutada vms.

Aga siis selles raamatus järsku on mitmeid steene, kus inimesed, kohtudes inimkeeli lobiseva hobuse või siili või kellegagi, saavad šoki osaliseks. „Asjad laabuvad, kui vaid jõuad ära oodata, mõtles hobune. Seda on hea meeles pidada. Ja hobune naeratas. [Talumees] Jantunen oli naerust kaugel. Hobune tekitas temas sulaselget õudust.“ (8)

Loomad tegelastena ei tekita lugejas mingeid küsimusi, iga laps saab aru, et on normaalne, kui igapäevatööna kirjutab hobune hobuseraamatutest arvustusi. Aga nüüd ühtäkki – osad selle raamatu tegelastest ise ei saa sellest aru. Jantuse jaoks on täielik ulme, kui hobune otsib taskust kukru välja ja pakub talle öömaja eest 37 penni. Hobuse jaoks on see normaalne, lugeja jaoks ka, aga Jantus mõtleb, et on hulluks läinud. Ja vähe sellest, et loomad on inimkeele ära õppinud, ei – nad lausa toimetavad inimühiskonna reegleid-kombeid järgides, justkui täieõiguslikud osalised selles, kasutavad raha, korraldavad kunstinäitusi jms. Loomast tegelase osalus lihtsates inimühiskonna toimetustes tekitab selles loos inimestes hämmeldust. Hobune oleks nagu mingist paralleeluniversumist välja vopsanud – enda jaoks oma inimesliku käitumisega iseenesestmõistetav, inimeste jaoks aga fenomenaalne kurioosum, imelugu, mida võiks tsirkuses raha eest näidata. Integreerumis-ime? Tõsi, näiteks hobune on end üldiselt inimeste radadest kõrvale hoidnud, kuna need tahavad selleski loos enamasti loomadel naha õle kõrvade tõmmata – küll kujundlikus mõttes, tsiviliseeritud tavade juurde jäädes, inimlikus mõttes. Siis rahaliselt.

Eks see kõik ole Mäkeläl ju koomilise efekti saavutamiseks, tegelase kulul nalja tegemine, süütu vingerpuss. Vabandust, kui oma filoloogilise urgitsemisega siira lugemise ära rikun. Samas siiski paljastub siin ikkagi ka mingi huvitav printsiip, kuidas usutavat maailma luuakse ja kustmaalt see enam toimida ei pruugi. Justkui kogemata kulisside taha piilumine niisiis. Sellise võõrituse mõjul sundisin end kujutlema, et kuidas see hobune nüüd siis ikkagi taskust mütsi välja ja endale pähe saab; ja kus see tasku üldse on? Selle lugesin siiski juba "siledaks", et hobune püüdis kala ja hiljem varese ja siiliga nauditi koos uhhaad (kvalifitseeruks see kannibalismiks?) – ühesõnaga, läheks liiga jaburaks ja lugu jutustaks juba millestki muust, kui semude seiklustest.

Toidust veel: ei tea, kas selle raamatuga jõudis eesti kirjakeelde sõna jogurt? See on siin kuidagi toorelt soomepärane, nimetavas ´jogurti´ (8). Kas noor lugeja 80ndate Eestimaal üldse aimas, millega on tegu?

Sportima!

22 märts, 2011

Marcin Swietlicki – Üksteist (2011)

Ja mitte midagi ei osanud pan Wieslaw nii hästi, kui inimestel tuju ära rikkuda. Mitte miski muu ei pakkunud talle nii palju naudingut.
Ta oli ju ikkagi postmodernist.” (lk 73)

Jätkub siis samasugune joru nagu kahes eelmises osas. Kui esimese raamatu puhul oli see joru vaimustav, siis nüüd kolmandas osas pigem harjumuspärane. Ehk siis nukker alkoholi uppunud jant, mõttetu indiviid turumajandusliku (meelelahutus)maailma äärel või müüri taga. Laheneb Doktori mõrv. Kõik meistri vanad sõbrad on lännu, vaid lita vajab jalutamist. Kunagi oleks huvitav kõik kolm osa järjest lugeda, praegune sirvimine oli üks paras mäluaukudesse kukkumine.
Aga tore, et selline tõlge olemas on.

Meister jõi tasahilju, jõi ainult veidike. Kui keskenduda ja arvestada, palju ta täna joonud oli, siis see alkoholikogus oleks tõenäoliselt ületanud tema tavalise annuse. Aga ta tegi ju üsna suuri pause, isegi oksendas profülaktiliselt, isegi magas natuke. Hea päev alkoholi jaoks.” (lk 171)

päevaleht

Lynne Truss - Eats, Shoots and Leaves (2003)

"A panda walks into a café. He orders a sandwich, eats it, then draws a gun and fires two shots in the air.
"Why?" asks the confused waiter, as the panda makes towards the exit. The panda produces a badly punctuated wildlife manual and tosses it over his shoulder.
"I'm a panda," he says at the door. "Look it up."
The waiter turns to the relevant entry and, sure enough, finds an explanation.
"Panda. Large black-and-white bear-like mammal, native to China. Eats, shoots and leaves." (Raamatu tagakaas)

Viimaks ometi teos, mis räägib millestki nii olulisest nagu kirjavead! Ja seda vaimukalt ja põnevalt ja toredalt ja haaravalt ja isegi õpetlikult. Minu tagasihoidlik soov oleks, et keegi kirjutaks ka eesti keeles sellise raamatu.

Nagu te isegi aru saite, on sedapuhku tegu ingliskeelse raamatuga. Ja seega on käsitletud teemad pisut erinevad sellest, mis nad eesti keeles oleksid. Keskendutud on peamiselt kirjavahemärkide kasutamisele. Esiteks kriitika ja ahastavad hüüatused nende valekasutuse pärast ning seejärel reeglid. Netis tuhlates avastasin, et reeglid on eraldi ka välja toodud: siin. Üldiselt on tegu üsna tõlkimatu teosega, kuna kõik näited tuleks jätta ingliskeelseks ning ingliskeelsed keelereeglid on eesti omadest üsna erinevad. Ka ei leiaks ma selle teose tõlkimisel suuremat mõtet.

Keelereeglitest rääkides, siis tegelikult on inglise keeles kirjavahemärkide kasutamine üks lust ja lillepidu, kui võrrelda seda näiteks eesti keelega. Komakasutuses küll on mõned reeglid, kuid tundub, et alati saab vaielda. Sama on kooloni, mõttekriipsu, sidekriipsu ja semikooloniga. Ainus, mis enamvähem reeglite jäikuse alla on surutud, on ülakoma ehk apostroof. Ja paistab, et ülakoma on ka autoril kõige rohkem hinge peal ja selle väärkasutuse suhtes tehtud naljad on ka kõige teravmeelsemad.

"The rule is: the word "it's" (with apostrophe) stands for "it is" or "it has". If the word does not stand for "it is" or "it has" then what you require is "its". This is extremely easy to grasp.
Getting your itses mixed up is the greatest solicism in the world of punctuation. No matter that you have a PhD and have read all of Henry James twice. If you still persist in writing, "Good food at it's best", you deserve to be struck by lightning, hached up on the spot and buried in an unmarked grave." (lk 43-44)

"/.../ if (say) the apostrophe is turning up in words such as "Books", then that's a sure sign nobody knows how to use it anymore /.../." (lk 26)

"To those who care about punctuation, a sentence such as "Thank God its Fryday" (without the apostrophe) rouses feelings not only of despair but of violence." (lk 43)

Mida Lynne Truss aga selle raamatuga öelda tahab, on mure ohjeldamatu kirjavigade vohamise pärast reklaamides, siltides, kuulutustes ja mujal avalikus ruumis -- erakirjadest pole mõtet rääkidagi. Kuigi keel ühes oma reeglitega on pidevas arengus ja muutumises (seisukoht, mis võiks muuta mure kirjavahemärkide pärast tagurlikuks), muudavad kirjavahemärgid teksti liigendatuks ja selgeks ja tegelikult ka huvitavamaks. Ja veel: suures osas kirjavahemärkide unumises ja väärkasutuses on süüdi internet.

"I apologise if you know all this, but the point is many, many people do not. Why else would the open a large play area for children, hand up a sign saying "Giant Kid's Playground", and then wonder why everyone stays away from it? (Answer: everyone is scared of the Giant Kid.)" (lk 41)

Raamatu alguses võrdleb autor kirjavigu nägevaid inimesi vaime nägevate inimestega:

"/.../ dead punctuation is invisible to everyone else - yet we see it all the time. No one understands us seventh-sense people. They regard us as freaks. When we point out illiterate mistakes we are often aggressively instructed to "get a life" by people who, interestingly, display no evidence of having lives themselves." (lk 4)

Eriline mure on Lynne Trussil semikooloni pärast. Näiteks ajalehtedes kasutatakse seda üha vähem. Lisaks veel on mitmed kirjanikud (olnud) uhked selle üle, et pole mõnes teoses kasutanud mitte ühtegi semikoolonit:

"George Orwell tried to avoid the semicolon completely in Coming Up for Air (1939), telling his editor in 1947, "I had decided about this time that the semicolon is an unnecessary stop and that I would write my next book without one." Martin Amis included just one semicolon in Money (1984), and was afterwards (more than usually) pleased with himself. American writer Donald Bartheleme wrote that the semicolon is "ugly, ugly as a tick in a dog's belly." Fay Weldon says she positively dislikes semicolons, "which is odd, because I don't dislike anybody really." (lk 108)

Aga nende kirjanike kohta ütleb autor:

"I say they are just show-offs. And I say it's wonderful that when Umberto Eco was congratulated by an academic reader for using no semicolons in The Name of the Rose (1983) he cheerfully explained (so the apocryptual story goes) that the machine he typed The Name of the Rose on simply didn't have a semicolon, so it was slightly unwise of this earnest chap to make too much of it." (lk 109)

Eriline kirjavahemärgi fänn olevat olnud aga George Bernard Shaw:

"Shaw explains that, having worked out his own system for colons and semicolons, he has checked it against the Bible, and seen that the Bible almost got it right." (lk 116)

Ja viimaks mõte, mis mulle eriliselt sümpatiseerib: väike kokkuvõte smailide teemal.

"Anyone interested in punctuation has a dual reason to feel aggrieved about smileys, because not only are they a paltry substitute for expressing oneself properly; they are also designed by people who evidently thought the punctuation marks on the standard keyboard cried out for an ornamental function. What's this dot-on-top-of-a-dot thing for? What earthly good is it? Well, if you look it sideways, it could be a pair of eyes. What's this curvey thing for? It's a mouth, look! Hey, I think we're on to something!" (lk 193)

Wikipedias on muuhulgas põgusalt maitud raamatu kriitika. Mitte et ma Wikipediat jäägitult usuks, kuid selle põhjal jääb silma, et kriitika on nõrk. Noh, pole ju väga tõsiseltvõetav, kui düsleksik oma komöödiasarjas kirjavahemärkide raamatu üle nalja teeb. Väga originaalseks lähenemiseks ei saa ka seda lugeda, et üks tüüp on sellest raamatust kokku lugenud mitu tosinat kirjavahemärgi viga. Ise ma muidugi pole nii hea inglise keele asjatundja, et midagi taolist märgata, kuid olekski imelik, kui kirjutataks raamat, mis õpetab õigesti kirjutama ja seda ilukirjanduslikus keeles ning stiilis, kuid ei saa kriitikat iseenda õige keele eest.

21 märts, 2011

Eduard Vilde – Musta mantliga mees (2001)

Ma ei nõua teilt, krahvipreili, et teie sellest peaksite ajakohaseid järeldusi tegema, aga inimene, kes paremal põlvel elab, peaks oma kannatava ligimese vastu vähemasti inimlikult kaastundlik olema. Inimene, ja olgu ta kui madal, ei ole mitte uss, keda teine jalge alla võib tallata, see on nurjatu, see on põlastusväärt, iseäranis haritud inimesest, liiati naisterahvast!” (lk 18)

Noor Vilde on kirjutanud toreda loo, mis pole just ajaproovile vastu pidanud. Aga igal juhul lõbus lugemine. Draama algab päris raskolnikovlikul lainel a la “jah, te tapsite liiakasuvõtjast juudi, ent hea küll, ei saada teid selle eest vanglasse, aga juudile maksmata raha eest toetate valla laste koolitust ja võtate talupoegade renti vähemaks”. Selline on tõeline eesti mees ja tema kindel soov. Ja nii sünnib. Aga tõelises eesti mehes peitub ikka kadakasakslust, nii ta siis armub pahategijast krahv Palmeri tütresse – Laura on selle kaunitari nimi. Doktor Meding (eelpool mainitud tõeline eesti mees) on raskustes – headest omadustest ja ausast meelest hoolimata ei hinda aadlipreili teda vääriliselt, ükskõik kui palju mees stiilse musta mantliga ringi vehib ja sõnavabadusega hiilgab.

Krahvipreili Laura oli ilus kui kann.” (lk 45)

Nojah. Doktor Meding pitsitab hullunult krahvi ja saabki sellelt nõusoleku Lauraga naitumiseks. Krahvi naispere on suisa masendunud – pärleid sigade ette! Siiski läigatab tõsise eesti mehe kadakasakslustõvehoos üks selgusehetk ning ta loobub sellisest vägivaldsest ühendusest. Viimaks ometi! Poole aasta pärast lippab Laura õige mõisnikuga altari ette. Siis aga...

Laura oli nutmisest nõrk ja roidunud. Ta hakkas ennast riidest lahti võtma, et sängi heita ja und oma kurbust ja valu lasta kinni katta, sest surm, mida ta sel silmapilgul nii väga ihaldas, ei täitnud tema kutset.” (lk 63)

Ahjaa, raamatu lõpp on igati sotsrealismi vaimus, uus ühiskond sündigu. Mis muud kui tuleb tõdeda, et hingelõhestavaid draamasid on ikka virgutav lugeda. Veider, et sellise uustrüki tegemiseks valiti välja 1952.a. väljalase, mis võib ehk varasemate trükkidega võrreldes ehk kohitsetud olla?  

Osamu Dazai – Inimeseks kõlbmatu (2011)

Ei soovitaks seda lugeda inimesel, kes end igati põhjalikult üksildasena tunneb ja ei pea seda olukorda just meeldivaks. Aga samas – miks mitte, väike õhuke raamat, loed krips-kraps ja homseks ununenud. Lugu siis sellest, kuidas inimpelgurist kutist (kes on samas päris lits mees) saab teisejärguline mangakunstnik, kes on ühtlasi täiskohaga alkohoolik ja hiljem morfiinisõltlane. Noh, teada värk, eksole. Naised tulevad ja lähevad (õigemini kutt ise jätab neid maha, naised pole milleski süüdi), aga tuksis elu jääb ja virin on lõpmatu. Heidikute elu on morn nii Jaapanis kui siin.

20 märts, 2011

Mihhail Bulgakov – Koera süda (1988)

Karikatuursed professor ja assistent ajavad sellist nõukogudevastast juttu, mis on tegelikult igati tõsiseltvõetav. Aga samas teistkordsel lugemiselgi igati humoorikas lugu... räuskav peniprole ja õõvastavad operatsioonid jne...

Ulmekirjanduse baasi kirjutised on muidugi sellised, et huvitav hakkab. Ja mitte ei viitsi omalt poolt targutada. Sest pole midagi öelda.

18 märts, 2011

Uno Sikemäe – Mõtterännud haikude ajas (2005)

Materjali haikudeks võib leida pea kõikjalt.

TÜHI KOHT
Et loodus tühja
kohta ei salli rännul,
söö leiba kännul. (lk 3)

LUBA
Valgusfooris mul
on roheline tuli.
Hakkan astuma! (lk 4)

UUDIS
Lapsed vaadake!
Kevad on meie õues,
lumememm pissib. (lk 11)

VÕÕRAS
Kurgede hääles
oli tugevalt tunda
aafrika aktsent. (lk 13)

PÕHJUS
Enam ei karda
ma koputust uksele,
uks viidi ära. (lk 15)

LÄBI ÖÖ
Ilm oli pime.
Oleks pidanud sinult
küsima nime. (lk 21)

VÕÕRAS
Sind ma ei tunne,
sina tulid alles siis,
kui ma olin suur. (lk 35)

SELGE
Vihma ei saja,
kui taevas on pilvitu.
Kõigile selge. (lk 37)

ÜKS SOOV
Palun teilt juua,
sest mu kõht on tühi ja
magada tahaks. (lk 38)

RAHUTU RAHUAEG
Sõda tulemas.
Kus on rahu pooldajad?
Lennake tuvid! (lk 42)

UNENÄOD
Tööpäev saab otsa.
Unenäod järjekorras
voodi ees ootel. (lk 52)

Mihhail Bulgakov – Saatuslikud munad (1968)

“Saatanlik lugu” - lühidalt võiks seda nimetada pilves sonimiseks. Mitte et selles kuidagi negatiivne hinnang peituks. Iga leheküljega keerab lugu Korotkovi töö- ja passikaotusest üha sürreaalsemaks ja viimaks kaob igasugune järg. Või noh, karussell keerleb ja traagika süveneb. Hullus! Korratus! Nõukogude režiim! Satiiriline fantastika!
“Saatuslikud munad” - kas Kremlist helistav tähtis ja lahke hääl võib olla viide Stalinile (nt lk 74)? Kirjutamisaasta järgi – 1924 – vast siiski vara veel. Torked nõukogude imeuurijate kohta? (Ulmebaasi kirjutajad räägivad järjekindlalt Wellsi paroodiast jne.) Professor on suurepärane kuju, mitmekülgne taidleja-teadlane. Bulgakovi (tuleviku)Moskva on ühelt poolt tulede ja reklaamide ja ekraanidega särav suurlinn kui ka kolgas oma taadikeste ja elajatega. Nii mõnigi lähitulevikunägemus läks täppi – tõepoolest, eraettevõtjaid hakatakse maksudega pitsitama (nagu Drozdova mutiga juhtus (lk 59)), et need moodustaksid-ühineksid riiklikeks ettevõteteks (samas ka “Koera südames” saavad nepmanid vastu lõugu).
“Elpit-Tööliskommuuni maja nr 13” - see lühilugu on tõeliselt stiilne pärlike, Bulgakov lippab elavas keeles, mõnus lugemisnauding (ja tubli tõlge muidugi).

Fjodor Dostojevski – Kurjad vaimud (1997)

“Kelle laps see siin ennest oli?” 
“Vanaeide ämm tuli siia, või ei, minia... aga ükskõik. Kolm päeva. Lamab haigevoodis, laps sealsamas; öösiti röögib, kõht. Ema magab, vanaeit toob lapse siia; mul on pall. Hamburgi pall. Ostsin Hamburgist, et visata ja püüda: teeb selja tugevamaks. Tüdruklaps.” 
“Kas te armastate lapsi?” 
“Armastan,” kostis Kirillov, muide, üsna ükskõikselt. 
“Küllap te siis armastate ka elu?” 
“Jah, ma armastan ka elu – mis siis?” 
“Kuid olete otsustanud enda maha lasta.” 
“Mis sellest? Milleks neid asju kokku panna? Elu on omasoodu ja see omasoodu. Elu on, surma ei ole.” 
“Kas te olete hakanud uskuma tulevast igavest elu?” 
“Ei, mitte tulevast igavest elu, vaid siinset igavest elu. On hetked, te jõuate sellesse hetke ja aeg jääb äkitselt seisma ja on igavik.” 
“Ja teie loodate jõuda niisugusesse hetke?” (lk 210)

Dostojevski on vast parim kirjanik oma 4 romaaniga – mis pisut hämmastav seetõttu, et tegemist on realistlikus laadis kirjutajaga (ent realismiski igati vildakas, mis ehk ongi... võluv). Sel romaanil otsest peategelast polegi – ongi vaid (enam-vähem) kurjad vaimud, kes on igati tühised ja omadega lühises (või täpsemini – Venemaaga sideme kaotanud).
Raamat (ehk kroonika) algab kergelt ja lõbusalt (kuigi minajutustaja hoiatab jne), siis teksti edenedes läheb üha sünkjamaks ning lõpuks ongi enamik sigu end kaljult alla kukutanud (kusjuures surma saavad need, kes on välismaal “nakatunud” - Nikolai, Kirillov, Šatovid (+ vastsündinu), Liza, Stepan (aga Pjotr pääseb); kodumaised sead asuvad pea kõik rohkem või vähem oma tegusid kahetsema (v.a. Fedka)).
Autoril on romaanides üldiselt kaks kuju, kes mõjuvad eriti traagiliselt – võrdlemisi esilolevad nooremapoolsed kangelased ja taustajõududest emad (Karamazovite puhul vast vähem?); selle raamatu puhul ehk puudub erilisemalt esilekerkiv noor kangelanna (kuigi kõiksugu hulle tibisid on küllaga).

Siiski, seekordsel lugemisel kerkisid vast endale enam esile 4 tegelast, kes omakorda särisevad kolmikutes: Stepan-Varvara-Pjotr, Nikolai-Pjotr-Varvara, Varvara-Nikolai-Stepan, Pjotr-Nikolai-Stepan (ehk siis lapsed ja vanemad, Varvara pole küll nihilist ega revolutsionäärsete huvidega memm, aga... annab oma tahtmatu osa). Mis ei tähenda, et “prügikalad” (Šatov, Kirillov, Lembke) oleks vähem vägevamad (ent siiski pisema ampluaaga). Kõik nad on ühtaegu lapsikud (inimlikud?) kui hirmuäratavad (nii tegude kui mõistmatusega).
Kokku on kõik siis terav ja kriitiline ja äge läbilõige 1860-70ndate vene eliidist ja nö revolutsiooniliselt mõtlevast seltskonnast, pole ühtegi heatahtlikumat kirjeldamist leidvat meest (sest naised on sellised... hmm, plahvatusohtlikud lisandid meeste aadete põrkumistele).

Huvitav vaadata, kuidas enamasti annab autor oma tegelastele poolikuid või kaheldavaid iseloomustusi (või noh, õigemini autori minajutustaja, kes on omakorda üks sogane ja kahtlane tegelinski): “Hiljem rääkisid meil palju, et ta olevat lühikese aruga; kuid see ei olnud päris õiglane.” (lk 96).
Päris latatararomaan, vennad kukuvad ikka niimoodi jutustama, et ohohoo, napisõnalisus tähendab ehk paari lauset või Varvara mühatusi. Ent sellest moodustubki ports pööraseid dialooge (nt Nikolai ning Pjotr-Kirillov-Šatov lk 193-228), kuidas küll tegelaste kehakeel kaasa mängib, milline eksalteeritus, milline külmaverelisus, milline ükskõiksus, milline piinlemine.
Ning kui Stepan eriti närvis või haige on, kukub ta pudrutama prantsuse keeles (“Sortside” väljaandes ei antud teatavasti mingit tõlget – päris huvitav kogemus oli seda lugeda prantsust oskamata).
See, kuidas Varvara Darjat Stepanile maha kupeldab (lk 60-62), on fantastiliselt egoistlik. Karmazinovi “Merci” kirjeldus (lk 424-426) on nii lõikavalt irooniline, et... on kohe (järelsõnas mainib Torop, et ehk torge Turgenevile). Kui algul ei pannud tähelegi Kirillovi kõneviisi kummalisust, siis üks hetk oli tore sellele pihta saada.

Nojah. Eks omaette ooper on autori juutide ja sakslaste põlgus. Ahjaa... ja kes siis lõpuni positiivne on? Muidugi lihtne vene inimene. Kuidas siis teisiti.

“Tõsi küll, meil oli ka midagi, mis oli hoopis tõsisem kui paljas skandaalihimu: see oli mingi kõikehõlmav ärritus, midagi kustumatult kurja; tundus, et kõik olid kõigest kohutavalt tüdinud. Valitses mingi üldine rabe künism, kuidagi üle jõu käiv, pingutatud künism.” (lk 410)

16 märts, 2011

Steve Jones - Darwini vaim ehk peaaegu nagu vaal (2006)

"Näiteks anti ühes sellises [19. sajandi loomaaias] gorillale hommikueineks viinereid ja pint õlut, millele hiljem järgnesid juustuleivad, keedetud kartulid lambalihaga ja veelgi õlut." (lk 33) (Üks näide sellest, miks tolle aja loomaaedade elanikud kiirelt surid.)

Steve Jones´i iseloomustatakse raamatu tagakaanel (või oli see eessõnas?) kui teaduse populariseerijat ja populaarteaduslik on ka "Darwini vaim". Käesolev raamat järgib ülesehituselt Darwini "Liikide tekkimist", kuid on täiendatud 150 aasta jooksul lisandunud teadmistega. Teose populaarteaduslik osa teeb raamatu loetavaks ka bioloogiakaugele ning ilukirjanduslembesele inimesele, sest kirjutatud on vaimukalt ja köitvalt ja informatiivselt. Ma ei kujuta päriselt ette, kuidas bioloogiat õppinud või asjaga paremini kursis olevad inimesed võiksid ajasse suhtuda, sest ilmselt kordab teos paljusid niigi teada olevaid tõdesid, kuid keskmise ehk tavainimese teadmistepagasiga raamatut lugeda on igati tore ajaviide. Ja teadmisi kinnistav ka.

15 märts, 2011

Juhan Tõrvand – Võitlustest I maailmasõjas ja kindral Kornilovi väes (2009)

Mina eestlane saan tuhat korda suuremat rõõmu tundma võidust teutoonlaste üle kui venelased. Ajalooline vihkamise tunne sakslaste vastu on sisse imetud juba emapiimaga. Ja see vihkamine leiab ainult siis rahuldust, kui saksa vägevus saab hävitud. On ainult valus, et selleks on vaja määratumad ohvrid inimeste eluga ja kullaga.” (22.04.1915, lk 26)

Raamatu algul on Jürjo esitanud Tõrvandi päris huvitava eluloo – tsaariaegne sõjameheelu (kuskil Siberis), I maailmasõja juhtumised, seejärel valgete Lõunaarmees teenimine, sealt lahkumine ja ringiga Eestisse naasmine 1920. aastaks, kus jätkub sõjaväeline karjäär kuni 1934. aastani, ehk siis teadagi milleni, osalemata siiski selles. Ja lõpp on lõpp – 1942. aastal. Jälle Venemaal.

On tarvis, et sõdur, kes läheb rünnakule, teaks, et jooksmine lahingust tingimata karistatakse surmaga. Siis tema peas ei oleks mõte, et vot oma elupäästmiseks lahingu asemel lähen miitingule, kus hakkan juhtide korraldusi kritiseerima. Tema saab mäletama, et mitte kõik ründajad ei saa hukka, aga argpüksid – tingimata, sest seljataga ei ole halastust äraandjate vastu. Siis sõdur läheb rünnakule ilma rääkimata, ilma kõikumata, sest ei ole valikut. Kõik tema mõtted on juhitud selle poole, et võimalikult täielikult ja ruttamisi hävitada vaenlast, sest muidu hävitab ta end. Siis iseenesest tuleb distsipliin ja sõnakuulmine. Iga käsk saab tõesti käsuks ja mitte “augupäherääkimiseks” ehk palveks.” (11.08.1917, lk 47)

Kui päevaraamatu esimesed lehed naudivad vene vormi kandes sakslaste vastu ragistamist, siis peagi see vaimustus kaob ja tekib ängistus Venemaa korralagedusest ja mõttetust tegutsemist ning kui puhkevad revolutsioonid, noh, siis läheb sealsetes avarustes olukord igati hulluks. 1917-1919 aasta sõdimised ja seiklused on ikka päris karmid, kodusõda oma jälkuses (no mitte et Tõrvandi detailselt kirjeldaks ümbritsevat). Ehk siis kokkuvõttes lugu sellest, kuidas venemeelsest sirge seljaga ohvitserist sai eesti mees, kes teravalt kritiseerib nii tsarismi mandumist kui punaste ja valgete märatsemist oma riigi kallal – ainus õige tee olukorra lahendamiseks olnuks demokraatia! Ja meestel vaja sporti teha! Tõrvandi sõjaväealaseid mõtteid võiks kõrvutada Kunnase Iraagi päevaraamatus esitatuga. Vahel tundub nagu oleks Tõrvandi mõnes kohas päevaraamatut takkajärgi täiendanud.

Ma olen väsinud. Tunnen igatsust normaalse elu järele. Minul ei ole enam kodumaad, mille heaks ma võiks töötada ja selle heaks kannatada, Venemaa oma korralagedusega sai võõramaaks ja Eesti uuesti Saksa ikke all.” (09.04.1918, lk 97)

Andrus Kivirähk – Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia... (2010)

Tegemist siis tellimustööga Draamateatri maja juubeli tähistamiseks (kui nüüd õieti mäletan). Pole just lugemisnäidend, mingit erilist katarsist lugedes ei saa; küll võib aga mahlakalt ette kujutada laval toimuvat (eks selles ole oma osa ka raamatu illustreeriv pildimaterjal proovidest). Kokku saab 3 seltskonda – kohtlased venelased (arhitektid), kuhtuvad baltisakslased (tellijad) ja tärkavad eestlased (ülevõtjad). Kivirähk mängib klišeeliste tüüpidega, ikka tõusikud ja mandujad ja rahvusromantism. Näidendi esimene vaatus tekitab vähe ebalust, milleks oli seal vaja esitada neid Vassiljevi naisseiklusi, natuke ballast. Sest suhtes on teine vaatus parem (või särtsakam) – vähem teksti ja sirgjooneline sammumine oma ebaloogilises lavamaailmas. Sketšilik näidend, stseenidega pikka molutamist just pole, vast naljakaim osa on Siegfriedi ja Margarita eepiline hukk. Kui nüüd keegi oskaks seletada, mida sümboliseerivad näidendi alguse ööliblikad.

“BUBÕR: Mina ei näe midagi. Kapp on ju tühi.
ENN: Mitte tühi. Kapp on tühjust täis. See just ongi kapi juures peamine, mitte nikerdatud uksed. Kapi juures ongi tähtis, et ta oleks tühjust täis, siis saab sinna midagi panna. Aga see tühjus ei tohi olla liiga vana, see ei tohi olla mineviku tühjus, vaid tuleviku oma. Selline, mis ei pane kopitama ega haise surma järele, vaid selline tühjus, millest midagi sünnib. Värske tühjus!
BUBÕR: Aga kust seda saab?” (lk 83)

Milan Kundera – Veidrad armastuslood (2011)


Väga sügavamõtteliselt võiks märkida, et on igati meeldiv, kuidas Kundera teksti esitab, selle liigendamine, muretu (ja salvav) iroonia jne. Aga et tegemist pole romaaniga, siis on lugemisnauding selline mõnus hamburger rasvast tilkuva prae asemel (järjest kolme lühilugude raamatut lugeda on tõesti liiast ja võtab eluisu ära, käib üks stiilne lahmimine ja kõva esinemine, kaua võib). Ühe projekti raames avastasin, et üleüldse ei mäleta, mida olen Kundera proosast lugenud – et see on hea, seda küll. Aga miks on hüvaduse eripärad mälust nii ununenud? Miks ei mäleta raamatuid, mida lugenud olen? Tegelt polegi nii hea autor?

“Nooruk lukustas ukse ja pöördus tüdruku poole. Too seisis tema vastas, isepäine, väljakutsuv, pilk ülbelt ihar. Noormees vaatas teda ja püüdis riivatu ilme tagant tabada tüdruku tuttavaid jooni, mida ta nii hellalt armastas. Ta vaadanuks nagu kahte pilti ühes kaleidoskoobis, kahte teineteisele peale pandud pilti, mis üksteisest läbi kumasid. Need kaks läbikumavat pilti kinnitasid, et tüdrukus on olemas kõik, et tema hing on läbinisti amorfne, et sinna mahub nii truudus kui truudusetus, reetmine kui süütus, koketerii kui kasinus; see metsik segu oli vastik nagu prügimäe kirevus. Endiselt kumasid mõlemad pildid teineteisest läbi ja nooruk adus, et see on vaid tüdruku pealiskiht, mis teistest erineb, oma süvasoppides on ta täpselt samasugune kui iga teine naine, tulvil kõikvõimalikke mõtteid, tundeid ja pahesid, mis igati õigustavad mehe salakahtlusi ja armukadedust; mulje naise välisest kestast on tühipaljas pettus, mille ohvriks peab langema see teine, see, kes vaatab, nooruk. Talle tundus, et tüdruk, keda ta armastas, oli vaid tema igatsuse vili, tema mõtte abstraktsioon ja usalduse pettekujutelm; et tõeline tüdruk seisab tema ees nüüd ja on lootusetult võõras, lootusetult teistsugune, lootusetult mitmetähenduslik. Ta vihkas tüdrukut.” (“Libahääletamine”, lk 69)

“Libahääletamine” on kokkuvõtteks sünge lugu, armastusega ei mängita! (Või noh, no kui tõesti igav on, mis siis ikka, destruktiivsus on millegi lõpp ja algus, me kõik põleme põrgus.) “Sümpoosion” on päris undilik lugu, aga selline draamaUnt, lihalik ja keksumäng tšehhi dr House olukordadega; seda võiks tõepoolest proovida lavastada kammerliku näidendina (nojah, samas Kundera ei luba enam adaptsioone teha – eks tuleb siis anonüümselt ja nurgataguselt esitada). “Eduard ja Jumal” on samuti igati soovitatav lugemine.
Eelmine tõlkevalik on selle raamatuga võrreldes tõepoolest nooruslikum ja siivsam, pole ime, et neid tekste (peale “Keegi ei naera”) nõukogude ajal ei ilmunud.

12 märts, 2011

Viivi Luik - Varjuteater (2011)

Täna ei oska raamatu kohta kirjutada. Lasen siis teosel enda eest rääkida.

Soomlaste juures. "Lõunalauas mainis üks kohalik suur nina lääniherra, et oli just Pariisist tulnud. "Ja mis sa, Heikki-kulta, seal suures maailmas siis seekord nägid ka?" küsis raamatukogujuhataja, kes ühtlasi oli ka apteekriemand. Heikki-nimeline herra mõtles põhjalikult järele, tal jäi pala suhu pistmata ja klaas tõstmata. Kogu laudkond ootas , kuni Heikki järele mõtleb. Lõpuks jõudis ta selgusele ja kuulutas: "Ahvenat nägin! Poes nägin ahvenat!"
Teised selle teate üle ei imestanud. Apteeker kostis lugupidavalt: "No see võis meie oma Soome ahven olla! Need on magusa lihaga. Küll prantslane Soome ahvenat tunneb!" Seejärel joodi surmtõsiselt Soome ahvena terviseks." (lk 53)
"Mõjukas kriitik ei tahtnud minuga rääkida mitte raamatutest ja loomadest, vaid põhjamaa metsadest. Tema hääl muutus, ta otsis sõnu. "Seal on hall sammal. Ümberringi on ainult see hall sammal, kuhu jalad sisse vajuvad. Üks lind laulab nii kurvalt ja ühetooniliselt: Tsilk! Tsilk! Tsilk!. Need on muinasaja metsad. Kui see on Soomes nii, siis peab see ka Eestis nii olema?!"
Pealnäha jutustas ta ainult ühest Soome raiesmikust, kuhu ta oli kunagi ammu ära eksinud, kuid tema pilk ja hääletoon olid sealjuures nii iseäralikud, nagu usaldaks ta mulle parajasti mõnd oma teada hoitud, piinavat saladust.
"Sa istud seal kännu otsas ja ei kuule muud kui kahinat. Kaselehed kahisevad, neid on nii palju. Mõõtmatu hulk. Kõik autod on kaugel. Isegi nõrka huugamist ei kosta. Silmapilk oled sa üleni kaetud ebemete ja seemnetega nagu muld. Inimesetunne kaob ära. Te mõistate ju, millest ma räägin?" (lk 163-164)

"Kes on talve üle elanud, need saavad kokku tuleval kevadel. Põhjamaal teavad kõik, et enne kevadet tuleb talv.
Roomas seda ei teata.
Roomas on talv nagu maailmalõpp. Kellelgi pole meeles, et selle järel veel midagi tuleb. Pimedust ja talve nähakse igal talvel esimest korda elus. Bussipeatuses lõdisevad inimesed on nagu vaesed põgenikud, olgugi neil saapad jalas, kasukad seljas ja sallid kaelas." (lk 208)
"Paistab nii, nagu kannaks inimesed kõike oma kodumaa ajaloos juhtunud valgustkartvat põlvest põlve edasi justkui nakkust. Kui eestlases elab põlvest põlve hirm süüdlaseks tegemise, kinnivõtmise ja äraviimise ees, siis Rooma kantides on ajast aega valitsenud hirm võimu ja varanduse kaotamise ja hirmsa saladuse väljatuleku ees. Seal on kerge käega ja numbrit tegemata verd valatud ja valatakse tänini." (lk 32)

"Põhjamaa barbareid peetakse teisel pool Alpe ikka endiselt kohtlasteks mühakateks, kellele ei vaevuta seletamagi, kuidas asjad tegelikult käivad. Kui inimesed satuvad Rooma "sealt ülevalt", siis nad esialgu vihastuvad. Nad tahaksid kõnniteedel roomavate autode ja mootorrataste vastu oma vihmavarjud puruks peksta, nad tahaksid roomlastele kellatundmise kursused korraldada, nad tahaksid torumehele näidata, missugune peab olema õige dušisegisti, ja pangahärrale selgitada, kuidas peab pangaülekandeid tegema. /.../"
Rootslast nimega Otto "ajas endast välja see, et Rooma liikluses ei olnud üldse "korda" ja keegi ei hoolinud rohelisest tulest. Otto astus väljakutsuva ja ülbe aeglusega kihutajatest huugavale sõiduteele, sest et põles roheline tuli ja Stockholmi mängureeglite järgi oli tal "õigus minna". Otto ütleb, et ta tahaks näha, kes julgeb ta jalaluud puruks sõita, kui tal on õigus üle tänava minna.
Roomas Otto õigusest ei hoolitud ja tema sääreluu sõidetigi puruks." (lk 55-56)

"Magda ei olnud kogemata ega juhuslikult elu ja tervisega pääsenud! Võimalik, et ta oli seal õppinud oma elu kera kahe poole ühendamise kohta ja selle kohta, kui kerge on kaotsi minna: annad elu raskusele korraks järele, jäädki uskuma, et elu on raske, ja kukudki maha ja veered kapi alla tolmu sisse." (lk 259)

Ühte väga head arvamust "Varjuteatrist" lugedes leidsin veel selle tsitaadi (kahjuks ei tea lehekülje numbrit):
“Ma ei teadnud veel, et elu pisiasjad, mida sa nii tüütuks pead ja teisega jagad, ongi õnn. Et pesu kokkupanek, leiva ja kartulite koju tassimine, tee keetmine, särkide ja taskurättide triikimine võib olla õnn.”

10 märts, 2011

Ingvar Ambjørnsen – Öö vastu sünget homset (2007)

Raamat siis neile eesti lugejatele, kes soovivad minna Norrasse ehitama ja muud säärast tegema. Ellujäämisõpetus või juhised kohanemiseks, nende hullude norrakatega, ega see kerge ole. Autor on sutike sarnane Kunderaga, mõlemad kirjutavad eelkõige oma eakaaslastest – tšehhil kolmekümnesed ja norrakal neljakümnesed. Lood vananevatest või vigastest inimestest, midagi on katki, miski on läinud. Ja veel minevik kui salalik fjord. Kui muidu on tekstid teadatuntud heal tasemel (no selles suhtes, et parem kui keskmine kirjandustekst, aga ei midagi jalustrabavat), siis nimilugu kerkib ikka monumentaalselt esile oma rohkem või vähem keerdus tegelaste ja asjatamistega Jarl on selline hull, kelle tahaks kohe ukse peal maha lasta, no siuke ullike, noh. Või siis kohata oma hirme ja mälestusi. Igal juhul, seda lugu tasub lugeda, argiõudus missugune (no lõpp sutt lurr siiski).

09 märts, 2011

Milan Kundera – Naljakad armastuslood (1965)

Mul jäi mulje, et mu ees on laud “Kolme kivistunud pardiga”. Ma ei tea, kas pardid ka teie südant liigutavad nagu minu oma. Haned mitte. Silmitsege hanesid! Hani on, iseäranis oma noka tõttu, rumaluse kehastus. Samal ajal on part, ja jällegi just oma noka tõttu, süütu ja heldimapaneva rumaluse kehastus. Sellest ajast peale, mis ma Janat tundsin, nimetasin teda vaheldumisi haneks ja pardiks. Sel päeval, kui astusin üles kättemaksu kõrgendiku poole, muutusin ma halemeelseks ja leplikuks ning suhtusin temasse kui pardisse.” (“Olen õnnetu looja”, lk 11)

Kundera jutustab lugusid sellest, kuidas kunstiinimesed armuasju ajavad, on sellised kergelt moraalitud juhtumid (mida ei mõisteta sirgjooneliselt hukka!), ikka üks üleaisalöömine ja võrgutamine ning armuhaavade tõttu jamadesse mässimine. Esimene lugu “Olen õnnetu looja” on sellest, kuidas natuke rumala blondiiniga näppu lõigata (mis küll Kunderal nende blondiinidega on?). Aga armukolmnurka sattunud naine osutub kõvemaks pähkliks kui armunud mehed ja lööb nad kogemata uppi. Ohjah, murtud südamete krigin ja ragin kostab senimaani. Aga lahe, nii mõnus kerglane mängulisus. Kui avalugu oli üldinimlik (ja ajatu) armukatastroof, siis tõlkevalimiku teised lood “Minu õdede õde” ning “Ja keegi ei naera” on vast vähe rohkem oma ajas kinni, tuleb natuke tunda totalitaarse süsteemi ahistust (ajuvaba, mida paganat ma sellega mõtlen?), noh, Kundera on looja asemel kirjanik. (Ok, rohkem ei kirjuta.)
Irooniline autoripositsioon, metafiktiivne värk. Ja süüdimatu kerglus, mis on eriti mokkamööda valiku avaloos (mis on üleüldse esimene armastuslugude tsükli maimuke, nagu selgub 2011. a tõlke järelsõnas).

Jah, kusagil kolmekümne ja kolmekümne viie vahel on nähtamatu piir, mis tõenäoliselt tähistab elu keskkohta. Kui te sellest piirist üle astute, muutub kõik teie ümber. See on, nagu astuksite te mäe harjale. Elu, mis enne seda oli varjul silmapiiri taga, mis oli nähtamatu ja salapärane ning millelt võis oodata mida tahes, ilmub äkki teie silme ette kogu oma vapustavas piiratuses. Teie pilk haarab teie jõu ja võimaluste lõppu ja teil on korraga selge, mida te oma elus veel teete ja mida te enam ealeski ei tee. Teie süda kisub kokku, sest te tunnetate äkitselt oma elu tõelisi mõõtmeid ja veendute, et need on vaid normaalsed inimlikud mõõtmed, väikesed ja virilad, sügaval teie unelmate maailma all. Ja kui te siis heidate pilgu oma elu lõpule, on teil tunne, nagu teeksite te läbi oma esimest surma, mingit eelsurma, suremise küpsuseksamit.” (“Minu õdede õde”, lk 25-26)

08 märts, 2011

Piret Hiie – 1919. aasta mäss Muhu- ja Saaremaal (2010)

“Timotheus Grünthali ja Johannes Poopuu 6. detsembril avaldatud üleskutsele Rahvaväkke astumiseks, mille aluseks oli Eesti Ajutise Valitsuse väljakuulutatud üldmobilisatsioon, ei reageerinud ükski saarlane.” (lk 25)

Ei mäletagi, et keskkoolis oleks sellest mässust rohkem kui 1-2 lausega räägitud (aga ehk puudusin tundidest). Seda muljetavaldavam on avastada, et kohe esimesel mässupäeval hukati 23 mõisnikku ja nende käsilast (no selge see, et sattus süütuid hulka). Sündmustest lugedes näeb see mäss välja kui jabur (või poisikeselik või poolpidune) mängusõda, ainult et... kuidagi väga tõeliste tapmistega. Justkui muistses vabadusvõitluses, saarlaste malevad tiirutasid ringi ja valmistusid suureks manöövriks (nagu “Ümera jões” see Võsu vallutamine jne). Kui mandrilt saadetud Eesti Ajutise Valitsuse karistussalgast sai surma üks liige (pluss veel üks vist Kuressaare kaitsja), siis mässajad kaotasid nendega lahinguid pidades ja hiljem mahalaskmiste läbi 163 inimest (lk 96), karm.
Mässu põhjused? Maaküsimus (mõisnikud!) ja kommunikatsiooniprobleemid (perifeeria!).
Gurmaanidele pakub ehk huvi, et saarlastele maitseb inimliha (lk 51). Ei ole kurjemat inimlooma kui saarlased.

07 märts, 2011

Orlando Figes – Sosistajad. Eraelu Stalini Venemaal (2010)


“Ühiskorteris võis rääkimine väga ohtlik olla. Hanejevskite pereema Nadežda oli praktiliselt kurt, kuid oma nõukogudevastaseid vaateid ei hoidnud ta vaka all. Ta selgitas tütardele, et tsaari ajal oli elu parem olnud, ja tegi seda karjudes. Tema mees Aleksei, kes kohutavalt kartis naabertoas elavaid Sazonoveid, manitses teda: “Sosinal – või meid kõiki arreteeritakse!”” (lk 222)

Figesel oleks vast väga meeldinud tsaari-Venemaal elada, kasvõi mõnes idüllilises külakeses. Raamat on muidugi otsatu hunnik traagilisi lugusid; inimene, kes sooviks kirjutada mõne loo keerulisest peresaatusest, võiks siit pea pimesi midagi inspiratsiooniks välja valida, ava vaid raamat suvaliselt lehelt. Endale ehk põnevaim see, kuidas 1920-30ndatel pered (või jäänused neist) Venemaa avarustes võimuorganite eest põgenedes odüsseiasid sooritasid (paar kuud vabaduses, mõned aastad asumisel, paar kuud vabaduses, siis kuskil laagris jne jne). Inimeste portreed on huvitavad, kuidas küll vanasti osati nii hästi poseerida.

“Zinaida ja tema kolm last – Nelly, Angelina ja nende väikevend Slava – kolisid Sovetskaja tänaval asuvasse ühiskorterisse. Nad elasid 11-ruutmeetrises toas koos Zinaida ema, venna Tolja ning vennanaisega, kellel oli kaks väikest last. Zinaida oma kolme lapsega magas ühes voodis, Tolja oma naise ja pisitütrega teises voodis ning vanaema Tolja teise lapsega kolmandas.” (lk 497)

Ja lõpuks midagi positiivset:
“Mul on alati äärmiselt palju õnne olnud, eriti minu elu rasketel aegadel. Mul vedas, et minu isa ei arreteeritud; et õpetajad minu koolis olid head; et ma ei võidelnud Soome sõjas; et mind ei tabanud ükski kuul; et ma oma kõige raskema vangistuseaasta veetsin Eestis; et ma ei surnud Saksa kaevandustes töötades; et mind ei lastud desertöörina maha, kui Nõukogude võimumehed mu arreteerisid; et mind ei piinatud ülekuulamistel; et ma ei saanud surma töölaagrisse konvoeerimisel, kuigi ma kaalusin ainult 48 kilo ja olin meeter kaheksakümmend pikk; et ma viibisin Nõukogude töölaagris siis, kui Gulagi õudused olid juba taandumas. Ma ei ole kibestunud oma läbielamiste tõttu ning olen õppinud võtma elu sellisena, nagu ta tegelikult on.” (lk 651)

05 märts, 2011

Indrek Hargla – Koobassaare heinaküün (Mardus 1/2000)

1968. aasta juuni... summer of love... ja tõepoolest, peategelane rändab Võrumaal... ja kukub unesegaselt kogemata kombel heinaküünis võõra näitsikuga... armurõõme ennastunustavalt nautlema... Sest mis teha, kui üks hetk on soe naiseihu su kõrval... hopsti tõuseb iha... Aga... ööpimedus ja heinaküün... silm suurt ei seleta... Mis esimese valgusega selgub...! Hirmus. Seks tõeliselt inetu tondiga! Küünis, mis tegelikult ammu maha põlenud! Selline etnoõudus siis.

“Olin hirmust ja jooksust jõuetu ning rammetu; lebasin, pea samblas ja keha värisemas. Kogusin jõudu ja vaprust, et tagasi vaadata. Nägin ainult heinamaad ja udu. Küüni ei paistnud. Ajasin ennast püsti, õigemini sundisin tõusma. Seljakotti mul enam polnud, ent miski vägi ei suutnud mind praegu küüni poole tagasi sundida. Mets tundus samuti liiga kõhe ja pime – liikusin kobamisi, komistades ja raskelt hingeldades mööda metsaveert suunas, mida uskusin olevat lääne. Mõtlemast ma keeldusin.” (lk 58)

04 märts, 2011

Jane Austen – Watsonid (2003)

Ruumi külm ja tühi väljanägemine ning selle ühte otsa kogunenud naistesalga tagasihoidlik olek hakkasid varsti taanduma. Kostis teiste tõldade virgutavat müra, pidevalt lisandus väärikaid saatjadaame ja peenelt riietatud noorte tüdrukute ridu, aeg-ajalt nende sekka eksinult ka mõni uus härrasmees, kes, olemata piisavalt armunud, et end mõne kena olevuse kõrvale sättida, paistis rõõmuga kaardimängutuppa pagevat.” (lk 14)

Saab siis lugeda väikeaadli ballikommetest, kes kellega tantsima peaks ja muud vastavad kombed. Sarnane teema “Uhkus ja eelarvamusega” - ikka vaesed aadlineiud ja rikkad noormehed/täismehed. Watsonite peres on hunnik täisealisi poegi ja tütreid, kellest enamik otsib tulevikuks paremat eluolu. Tähelepanu all on Emma Watson, kes neist järeltulijaist kõige meeldivam ja mõistlikum ning kes peale 14 aastat tädi juures elamist naaseb koju – maa-aadlike ihaseguste pilkude rõõmuks. Nojah, tegemist on lõpetamata looga (paistab, et Austenist on niisiis enamvähem kõik eesti keelde tõlgitud, kui juba sellised selgelt poolikud tekstid käiku lähevad?), nii ka see postitus lõpeb kuidagi tavaliselt.

03 märts, 2011

Ebe Padu – Kolmekümneaastane kapten (2011)

Tagakaane tutvustuse järgi hõlbustaks kindlasti selle raamatu lugemist Verne'i “Viieteistkümneaastase kapteni” tundmine, aga kahjuks ma ei mäleta sellest tuhkagi. Lugu siis sellest, kuidas 21-aastane Leonella sõidab esmakordselt Rootsi, aga juhtub nagu nii, et üks hetk asub reisilaev uppuma. Neiu päästab madrus Jaanus, kellega koos Läänemerel hulpides satutakse äkitselt laevale, mis kuulub kuulsale piraadile Dick Saldile ja ta kurikuulsale kambale. Noormees ja neiu, tõepoolest, vangistatakse. Dickil sünnib põnev otsus viia oma isale – Jeemeni šeigile – see neiu seitsmendaks abikaasaks ja noormees kaugele lõunamaale tööorjusse, kõik see lepituseks või nii. Leonella ja Jaanus satuvad ärevusse – neiu ei taha seda vanamehenässi oma käperdajaks ja noormehelgi paremat teha kui orjana rügada. Nojah, piraadid asuvad tagasiteele Jeemenisse (vahepeatusega Londonis), ja seda siis ümber Aafrika purjetades (logistiliselt tasub tõepoolest nii kaugelt põhjast orje muretseda). Aga. Piraatide hulgas on kaks kurjamit, kes soovivad Leonellat vägivaldselt omada. Dick ei ole üleüldse nõus, tema tahab isale tipp-topp korras naist (võiks öelda – võõrasema) viia. Kurjamid solvuvad ja teevad mässu ja saavad laeva endale. Dick ja ta sõbrad ja Jaanus visatakse paati Aafrika külje all, Leonella on meeleheitel – mis temast saab nende kurjamite kätes?!? Ta hüppab merre. Tõesti, nii juhtub. Loovib lainetel niikaua kuni Dick ja Jaanus ja semud ta merest paati korjavad. Jõutakse Mustale Mandrile ja asutakse Gabonist Egiptusse rändama, et sealt lennukiga Jeemeni kihutada. Plaanid ikka samad – neiu nässile kaasaks ja madrus orjaks! Kuidas see lugu edasi läheb ja mis veel Lõuna-Ameerikas sai, sellest lugege ise.

Padu ei kuulu just osavaimate sõnameistrite hulka. Kui eelmise raamatu puhul oli selline lihtsameelne väljendumine huvitav ning aitas suurendada hirmsa loo õõva, siis siin paneb see kukalt kratsima ja mõtlema, et kas kuulus kirjanik Põder hoidis toimetajana veel suurema monotoonsuse ära (või mida ta üldse toimetas). Leonella on, võiks öelda, kergelt rumal ja psüühiliselt ebastabiilne kangelanna, tema äsamisi ja kriiskamist on pika peale raske taluda. Jaanuski oma intellektuaalsete võimetega on pigem häbiplekiks merekooli kuulsatele kasvandikele. Kahju, et ei hakanud raamatu algusest kokku lugema neiu ja noormehe erinevaid (ja sarnaseid) põgenemiskatseid ja selle käigus oma vangistajate peksmisi, see katsete arv on kokkuvõtteks kindlasti muljetavaldav. Tekstil puudub igasugune psühholoogiline usutavus, lugu on kui sajanditagune põnevusjutt noortele lugejatele. Aga – ei saa autorile öelda, kuidas ta kirjutama peaks, see on tema enda asi; lugejana kas nokid rohkem või vähem kaasa ja kõik.
Alljärgnevalt ohtralt tsitaate raamatuga tutvumiseks.

“Just siis tõstis Dick nagu juhuslikult pilgu üles ja vaatas aknasse, mille taga oli Leonella. Nagu hirv hüppas naine aknast eemale vastu teist seina ja tema süda peksles, nagu oleks ta näinud madu.” (lk 33)
“Jalutanud elava liiklusega ja rahvarohke tänavani, nägi ta üht politseinikku kõnniteel seismas. Ta tahtis juba tema juurde minna, kui märkas, et politseiniku ainsateks relvadeks olid raadiosaatja, gaasiballoon ja kumminui ning mitte mingit relva, mis pauku teeks. Oli mõttetu tülitada rutiinse rahuga harjunud politseinikku, see võis ainult asja hullemaks muuta.” (lk 34)
“Vana naine vatras kogu aeg oma surmast, nii et Leonella mõtles, et temagi oleks võinud surnud olla, oleks võinud koos laevaga merepõhja minna, siis ei oleks ta pidanud end praegu võõral maal ilma dokumentideta mingite kurjade meeste eest varjama, kes tahtsid tema elu täielikult ära rikkuda.” (lk 41)
“Loomulikult oli ta sellest teadlik, sest Eestiski oli naisi, kes alandasid naissugu oma ihu müümisega, kuid seal oli see kõik ainult jutt, siin aga nägi ta oma silmaga ehtsat musta prostituuti. Leonella mõtles, et maailm on ülekohtune paik, kus naised on sunnitud laskuma nii madalale, ja et teisal jälle röövitakse naisi ning sunnitakse neid vägisi meestega vahekorras olema. Maailma suurim probleem näis olevat seotud just naiste tagumikuga.” (lk 79)
“Kui Ray juba liikumatult maas lebas, krabas Leonella, ikka veel viha täis, tal kahe käega turjast kinni ja lohistas ta trepist üles tekile. Seal veeretas ta mehe reelingu serva ning toppis selle vahelt läbi, nõnda et mees lõpuks vette kukkus. Leonellat nagu ei huvitanudki, mis Rayst edasi saab. Sest ta oli kahtlemata halb mees, kuna tal oli plaan Leonellat vägistada, ja kuna mehed, kes naisi vägistasid, ei hoolinud ükski naiste tunnetest ja sellest, mis neist naistest edasi saab, siis ei hoolinud Leonella antud juhul ka Rayst – kas ta pääseb kaldale või ta langeb siinsete krokodillide saagiks. Selline mees oli Leonella meelest rämps ega olnud paremat saatust väärt.” (lk 123)
“Dick soovitas Leonellal igaks juhuks mitte aknast välja vaadata, et röövlid tema pärast autot ründama ei tuleks. Leonellal oli niigi hirm metsikute mustade meeste ees ja ta puges nii varju, kui sai, tundes samal ajal südames tohutut ahastust ja nutuvajadust, ikka sellepärast, et tema kui naine ei võinud rahulikult mööda maailma ringi rännata, vaid pidi kartma kogu meessugu. Leonella arvates oli maailm naiste suhtes ebaõiglane. Korra kihvatas tal soov revolver haarata ja tulistada nende kaabakate pihta.” (lk 128)
“Lennuväljal ütles Leonella Dickile vaikselt, et ei unusta teda, ja kui Dick küsis, kas Leonella tahaks temaga abielluda, vastas naine, et mitte iialgi ei tahaks ta elada Jeemenis, kus naised ainult sünnitavad lapsi ja lähevad paksuks ning kannavad selle paksuse varjamiseks musti ürpe. Et tema tahab elada ainult Eestis.” (lk 161-162)
“Leonella istus lennukiistmel ja mõtles möödunule. Kui kiiresti oli ikka aeg lennanud. Alles see oli, kui ta oli noor ja Jaanusega Aafrika-retkelt koju saabus, ja nüüd oli aeg juba nii kaugel, et ta tütar Helle on seitsmeteistaastane, isekas ja iseteadlik kaasaegne teismeline. Pärast koju naasmist oli Jaanus tahtnud, et Leonella temaga abielluks, kuigi teadis, et Leonella südames on esikohal kapten Dick. Aga võib-olla ei teadnud ka, arvas, et ainult alateadvuses oli see tal kõik alles. Või teadis küll ja ka seda, et kunagi ei saa Leonella abielluda Dickiga, sest tema kodumaa on Jeemen. Ja sellise kindla teadmisega abiellus Jaanus Leonellaga.” (lk 163)
“Samal ajal nautis Leonella ilusat vaadet, ta lihtsalt istus toolil ja imetles vaikides võõrast ja ülevat linnamaastikku. Jaanus istus tema kõrval ja vaikis samuti. Kuid tema vaikis sellepärast, sest naine vaikis. Kuid Jaanusel polnud siiski kuigi kannatlikku meelt vait olla.” (lk 168)
“Nähes, kuidas kõik asjad värisesid ja mõni maha kukkus ning kuidas maja tundus koost lagunevat, seisid nad tardunult keset põrandat ja ootasid, mis küll edasi saab. Nende puhkust oli segama tulnud tülikas maavärin.” (lk 169)
“Leonella südamest käis kade kihvatus läbi, kui ta mõtles, et äkki Kristal õnnestub tulevikus Dickiga abielluda. Jaanus seisis keset põrandat ja jälgis naisi, kes suurema prao juures tunglesid ja püüdsid üksteist eemale lükata, et paremini Dicki näha. Ta vaatas ja mõtles, et mis küll Dicki juures säärast on, mida temal ei ole. Ta oli ju Dickist juba noorena pikem ja tugevam, aga see nähtavasti ei lugenud midagi.” (lk 186)

Raamat lõpeb niivõrd ränga seebiooperliku finaaliga, et paneb tõepoolest ahhetama ja veelkord loetut ümber hindama. Võibolla on siiski tegemist Verne'i ja muud seikluskirjandust ülimalt parodeeriva tekstiga? Ei tea, müstika, mõistusel on sussid püsti. Kui see on paroodia, siis välja kukkus päris camp. Kui pole paroodia, siis, ma ei tea, vast tegu hommage'ga.