29 veebruar, 2012

A.H. Tammsaare – V-VI (Kogutud teosed 6, 1981)

Lühidalt peatükkidest: Andres ja Pearu arutavad kraavikaevamist! Nelipühad Vargamäel! (lk 31-47)

Miks Vargamäel kummelit ei nuusutata?
Millist kodulooma mainitakse esmakordselt lk 39?
Mis eristab Vargamäe peremeeste piibutamist?
Missuguseid rammukatsumisi harrastasid Kaarel ja Andres?
Millisel tingimusel lubas Krõõt meestel võidelda?
Millised kaks tegevust tegid Eedil tuju heaks?
Kui kaua pidi kestma kõigi põldude kividest puhastamine?
Millise talu maadelt valgus vesi Eespere maadele?
Mida tohtis Eedi nelipühade puhul süüa?
Millise tundmuse äratas Andreses aastate pärast esimese omatehtud põllukraavi nägemine?
Kuidas Krõõt piimapütte õigeks timmis?
Mis häiris Andrest enim Pearu kaevutembu juures?

28 veebruar, 2012

Armin Kõomägi – hea firma (2011)

Lugu tehisintellektist, mis pääseb õilmitsema iseseisva Eesti viljastavastes oludes, ja seda vaadeldakse siis raamatus 30 aasta jooksul (tulevikumuusikagi!) - tekst on siis ühtlasi kõverpilk või skalpellilõige (tänapäeva) eestlase olemusest, nagu ikka. Ja no ka Eesti äriilma ajalugu, esitatuna läbi kahe eduka äripartneri tegevuste – Viru ärikad, räkit, börs, Preatoni, börsikrahhid, mahhinatsioonid jne. Ärimehed saavad salaja ülirikkuriteks ja nende ümber tegutsev feminiinne (õigemini end emasena tajuv) tehisintellekt laseb omaenda vajadustele vastavalt harvendada inimridu. (Kas Kenderil polnud mingid tegelased Karl ja Marks?) Kuni saabub kõigile (tegelt mitte kõigile) kibe tõdemus, et majanduskasv ei saagi olla igavesti kasvav. Lõpuks kohtub kodukootud (ehk isetekkeline) tehisintellekt täiuslikuma tehisintellektiga – ehk täideläinud e-riigiga; milline kurb lõpp. Pole just murranguline tekst, vast parim osa on peatükid ostukeskustevarestest. Aga igaühele oma.

“Pank kui turvalisuse kants viis mu endagi mõtted turvatundele. Senimaani olin ma oma hallolluse, kui seda niiviisi saab nimetada, jaotanud meie kontori nelja arvuti vahel. Mõistsin, et siin peitus teatud risk. Kui juhtuks, et kaks neist ühel ja samal päeval kokku kukuksid, langeksin arengutasemel mitu astet allapoole. Halvemal juhul võiksin muutuda isegi täiesti kasutuks imbetsilliks. Kellele sellist firmat vaja? Tõmbavad juhtme tagant ja ongi kõik. Järgi jääks vaid kest. Juriidiline keha ilma füüsilise ajuta. Pank aga pakkus häid ideid. Võisin vabalt endast hulga varukoopiaid teha, need eri serverite vahel ära jaotada, maskeerida, peita, kokku pakkida, turvalukkudega kindlustada ja nii edasi. Püsiühendused olid arenenud nii kiireks ja pidevaks, et mul polnud oma laialipaisatud ajupoolkerade kooshoidmisega mingeid raskusi. Ja oletada võis, et kõik muutub minu jaoks aina täiuslikumaks. Kusagilt ei paistnud inimeste soovi tehnoloogilist progressi pidurdama hakata. Mul polnud vaja muud, kui hoolitseda oma tervise eest ning end pidevalt harida. Saatsin panga IT-pealikule mõned hoiatavad süsteemiteated ning õige pea soetatigi mu serveritele kenad kuulikindlad vestid. Hea tunne on, kui inimene masinat kuulab.” (lk 60)

27 veebruar, 2012

Jevgeni Griškovets – Särk (2010)

Palav armastuslugu, aga ohtra luiskamisega! Aastake siis lugemisest möödunud... Ikka tore!

“Ent Maks tuli praegu täiesti valel ajal. Nii valel, kui saab tulla vaid vana sõber, kes elab väga-väga kaugel, keda sa siiralt ootad, tema aga sõidab või lendab kohale... nagu ikka valel ajal. Ja võta või jäta – paar päeva tuleb talle pühendada. Tähendab: ära jätta kõik asjaajamised, millised need ka poleks, ja olla valmis palju rääkima, naerma, jooma, sööma, ja veel jooma... ja rääkima. Magada muidugi paar ööpäeva ei õnnestu... Aga see kõik on väga hea... lihtsalt valel ajal. Täiesti! Ja eriti sel korral... Sest ma olen armunud. Kõvasti! Väga-väga kõvasti. Nii, nagu seda minuga varem pole juhtunud. Ei iial!
Nii et Maks tuli VALEL AJAL!!!” (lk 6)

“Kui ma koju sõitsin, teadsin tema kohta piisavalt. Ta tundis üht selle salongi perenaistest, ja üks mu sõber, üks nende hulgast, kes salongi sisustasid, tundis teda samuti veidi. Nad ütlesid, et ta on väga hea, et ta pole abielus ja et tal on kaheksa-üheksa aastane tütar. Ja veel ütlesid nad, et ta on tõesti väga hea.
Kaheksa-üheksa aastane tütar!!! Vaat sulle kala. Mulle näis ta üheaegselt nii väga noor kui ka täiskasvanud. Täpsemalt, tundsin seda. Et ta on minust vanem. Kuigi see arvatavasti nii ei ole. Minu poeg on kümneaastane. Kuid ta näis mulle minust vanem. Sest ta on nii ilus. Kõik väga ilusad naised näivad mulle... minust vanemad. Aga tema oli imeilus...
Helistasin talle kolme päeva pärast. Kuidas ma need üle elasin, pole päris selge. Varem helistada ei tohtinud. Niigi oli liiga vara. Kuid rohkem ma kannatada ei suutnud.” (lk 20)

“Jah! Niisiis... Kui ma talle esimest korda helistasin, ta rõõmustas. Ta ei tundnud mind kohe ära, vaid peaaegu kohe, ja rõõmustas. Kolm päeva, mille ma ei tea kuidas üle elasin... Need kolm päeva pärast seda kohtumist, kui ta mulle oma telefoninumbri andis, ja enne kui ma talle helistasin... Näis, et kõik need kolm päeva hingasin ma ainult sisse ja mitte välja. Kuid nüüd ta rõõmustas, ja ma hingasin välja. Mul õnnestus kuidagi hästi-hästi sujuvalt teha talle ettepanek kokku saada! Ta nõustus! Muidugi mitte kohe samal päeval, aga paari päeva pärast.
/-/
Tookord tuli ta peaaegu täpselt õigel ajal. Tal oli seljas kerge mantel... Tal on suurepärane maitse! Kuidas küll mulle meeldib, kuidas ta riides käib! Ta lõhnab nii hästi! Mulle meeldib kõik! Ma armastan teda nii väga!!! Liiga tugevasti! See on talumatu!” (lk 30-31)

“Ma vaatasin enne joomist kella. Kell oli kümme minutit üheksa läbi! Viimaks ometi joome me Maksiga koos! Olin sellest mõelnud juba mitu tundi järjest ja nüüd siis... me jõime! Jõime konjakit! Ühe sõõmuga! Viiskümmend grammi!
Konjak voolas mu sisse, libises mööda keelt ja kurku... Kuidas ma seda soovisin! Ootasin kergendust. Kummutasin konjakit ja jõin seda niisuguse tundega, et kusagil kaugel-kaugel saluteeris Briti Kuningliku Laevastiku flagman, kui ta pärast väsitavat retke eskaadri eesotsas baasi sisenes.
Tundsin, et mu organism rõõmustas samuti. Konjak pole muidugi korralik uni, regulaarne toitumine ja värske õhk. Aga see on kah... variant.” (lk 110)

24 veebruar, 2012

Adam Peterson – Laulud (1896)

Laula lahke Liiwia. 
Laula lahke Liiwia,
Wanaisa warikus,
Ela, hella Eestia,
Targa Taara tammikus! 
Liigu, lõbus Liiwia,
Uku õnneõue pääl,
Mängi ilus Eestia,
Wanamuise muru pääl! 
Ikka heldelt Eesti ra'al,
Rõõmulaulud kõlagu,
Wabalt Wanaisamaal,
Eestirahwas elagu!
(lk 18)

Peterson pole luuletaja, kes oskab luuletada. On kenasid tundelahvanguid isamaast, aga midagi kisub ikka viltu, ja seetõttu on raske midagi tsiteerimiseks valida – ka oma halbuses vajub ta mingi hetk mõttetuks, eimidagiütlevaks. Ja no muidugi lobapidamatus. Ja no muidugi isamaaline morbiidsus koos kerge tsaarivõimu soustiga. Aga seda siin ei tsiteeri, vaid kergekaalulist lõbuluulet.

Mesilane
Õitswas aias, puude wilus,
Hingas hella neiu ilus.
Mesilane – luulele.
Lendas neiu uulele;
Mekkis mett ehk maitses muud,
Kiitis kenat neiu suud.
Lendas pea peiu pääle,
Nõelas teda palge pääle.
Pilkas peidu meelega,
Oma kibeda keelega:
“Paras sull'! Sa rumal peiu,
Eks sa näe, kus nägus neiu,
Miks sa mett ei meki säält,
Rohkelt roosi uulde päält?
See sull tarwis, tainapea,
Parem piigat meeles pea!”
1860 (lk 44)

Kungla piigad. 
Kungla piigad, kullakarwal,
Joowastawalt jumekad,
Lilled Eesti hella kõrwal,
Tuhkrud, tuhmid, tumekad. 
Neiud kallimad kui kuld,
Sütitawad luuletuld,
Meeste rinnus loidama,
Weikest wenda aitama. 
Neiu sinisilme sära,
Wõidad igat waenlast ära,
Elu oleks wilets, wilu,
Kui meil puuduks neiu ilu. 
Nende püha puhtus, kainus,
Usklik meel ja usinus,
Wähendawad eluwaewa,
Tallutawad tarka taewa. 
See ei ole luitun'd luule,
Ega lahja laste laule.
Auu sulle, sugu õde,
See on selge püha tõde!
Woorus kallim on kui kuld,
Kõik muu tema wastu muld.
1869 (lk 67)

A.H. Tammsaare – III-IV (Kogutud teosed 6, 1981)

Lühidalt peatükkidest: Krõõt tšillib külatibidega ja Andres ei lähe kirikusse! Loomalik himu jälitab lambasihvert! (lk 14-31)

Abielu ja Andres, mis sellest küll pidi sündima?
Kes on inetu häälega ilus lind?
Miks oli Andresele kaasavarahobune kõlbmatu?
Miks tahtis Pearu magusaid saiu kaevu visata?
Mis on Vargamäe elevant?
Milline orjuseliik on pisut parem teistest orjustest?
Kuidas saada tervis, mis ei karda rusikat ega keppi?
Kus asus Vargamäe sigade karjasmaa?
Mida märkasid punased satikad?
Kas Pearu oli ekshibitsionist?
Millisel parkimisplatsil hängisid Krõõt ja naised?

23 veebruar, 2012

Zadie Smith – Valged hambad (2005)

Mälu pole teatavasti asi, mida on võimalik usaldada, nii avastasin üks hetk, et tegelikult olen raamatut varem lugenud, aga millal ja kus ja kuidas, mitte ei mäleta. Aga pole häda, raamat on tõesti vinge ja lööv, ehk kui Rushdie on sulle liialt raskepärane, siis Smith on meelelahutuslikum ja apokalüptilisuseta. Üleüldse (takkajärgi targutades), kui see tekst oleks kirjutatud sel aastakümnel (originaal ilmunud 2000) ja ikka kõikidest nendest radikaalidest, saanuks tekst vast üpriski süngem – siin lõppeb kõik aastatuhandevahetuse miskisuguse sõbraliku lillepeoga.

Sisukokkuvõtet on tsipa (väga raske) teha, sest erinevaid häid jutuliine on siin küllaga ja alljärgnev on ausalt öeldes üks tüütu sodipodi.
Algselt siis kaks meest, kes kohtuvad Teise maailmasõja briti väekoondises – Bangladeshist pärit Samad ja inglane Archie, kogemata lööb ullikeste vahel lõkkele igikestev sõprus. Aastaid hiljem, 70ndatel satuvad kumbki viimaks abieluranda ja seda verinoorte naistega – indialanna Alsana ja jamaikalanna Claraga. Pea üheaegselt siginevad lapsed – indialastel kaksikud Magid ja Millat, segapaaril plika Irie. Ja nii edasi ja nii edasi, väga lõbus rahvastepundar kõigi oma usuvõitluste ja kohaotsimistega. Ja millised peretülid Samadi ja Alsana vahel. Ja Irie igivana vanaema Hortensia oma jehoovausu ja maailmalõpuootusega. Katkirebitud kaksikud Millat ja Magid ning religioon ja teadus ja karisma. Kõrtsirahvas. Chalfenid ja multikulti. Jamaikalaste dialekti tõlkimine on vahva. Jessuke, kui palju nalla traagikas.
Kolm pere on ehk ka näide ajaloost ja traditsioonidest. Samad ja Alsana, kel on suuline ajalugu (Samadi kangelaslik vanavanaisa!) ja tugev idamaa kultuurirahva taust. Inglise-jamaika Archie-Clara, kel põhimõtteliselt puudub sügavam side minevikuga, on vaid emade traditsioon (nt lk 353). Inglise keskklassi Chalfenid, kel siis tugev kirjalik ajalugu.

See hädine kokkuvõte on masendavalt tühine, aga ausalt, värvikas ja mitmekesine raamat, romaan nagu muiste.

A.H. Tammsaare – II (Kogutud teosed 6, 1981)

Lühidalt sellest peatükist: sauna Madise juhtimisel tutvub noorpere Vargamäe maadega.

Kas Krõõt pani piipu?
Milliste lindude laulu võib tähendada vaiksete pilvede all?
Mida ostab Andres kui põrsast kotis?
Mis on sõrasilm?
Kas parun käis maaparandustöödel orjasid kepiga peksmas?
Millist muinasjuttu nägid noorpaar ja sauna Madis?
Kuhu läks Vargamäe endine peremees?
Kas Maasik on vana või paremais päevis lehm?
Kas sauna Madise sülitamised tabasid märki?

22 veebruar, 2012

A.H. Tammsaare – I (Kogutud teosed 6, 1981)

Mis on Krõõda neiupõlvenimi?
Milliseid koduloomi ja -linde tekstis mainitakse?
Kas peremees käis aluspükste väel metsas hagu raiumas?
Millised kevadlinnud tervitasid noorpaari nende rännuteel?
Kas noorpaar on üleüldse armunud?
Mis oli karja Eedil pinnuks silmes?
Kas Andres unistab tõllaga sõitmisest?
Kaua põles mättalõke?
Kes teeb Krõõdal silmad vesiseks, kas mära või lehm?
Kas sauna Madis mõtleb turumajanduslikult?

21 veebruar, 2012

Edesio Alvarado – Põgenik (1964)

Kurb lugu Tšiili kolkast, kus olude sunnil ja juhuste kokkulangemisel on vagurast indiaanlasest saanud vargast ja mõrvarist põgenik, kes püüab läbi Andide Argentiinasse jõuda. Politseiseersant peab ta tapma, et varjata oma ametialast lohakust. Ja seda kurbmängu jälgib pealinnast kodupaika jahile tulnud ajakirjanik, kes on pealegi indiaanlase õele varem lapse teinud – nagu eostajale selgub selle inimjahi käigus. Seersant on läbinisti mäda, algul positiivne ajakirjanik on seesmiselt mäda, indiaanlane on olude sunnil natuke mäda. Kolka korratus ja omavoli ja Andide kaunis loodus. Üpriski naturalistlik lugu, seersandi kõnepruuk on päris siivutu. Aga sellised need pahad mehed on.

Senini täitsa loetav proosa, moraalsed dilemmad ja ebaõiglus kutsuvad barrikaadidele.

20 veebruar, 2012

Mirdza Bendrupe – Piibussaare (1965)

Üks õnnetuma lugu, mis toimub kuskil Läti maakohas – kevadel sõidab sinna maalima tõsimeelne noorevõitu kunstnik, kelle külarahvas saadab ühte eraldiseisvasse tallu suveks tuba küsima. Seal elab 3 põlvkonda koos – despoodist patriarh (võimalik kulak), selle vallaline tütar ning poeg minia ja hilisteismelise tütrega. Kui algul paistab tekst vinduvat igavusse, siis lugu hakkab ikkagist kerima ja kerima ning kurba draamat ilmneb küllaga. Tekib omamoodi armukolmnurk – kunstnik Girts armub pisut mõlemapoolselt vallalisse Juditesse, aga noorima põlvkonna esindaja Rasma omakorda Girtsi. Judite on isa tallaalune ja üldse vähe malbelt kohtlasevõitu aednik (aga ilus!). Rasma on jällegi nooruslikult tasakaalutu intrigant, kes keerab sealsed peresuhted sassi ja tekitab asjatult pingeid. Girts veedab terve depressiivse suve seal, maalib ja talub pererahvaga kooselamist. Viimaks soostub Judite temaga abielluma (muidugi eelnevalt ei mingeid siivutusi), isegi tema isa annab torinal järgi. Aga ega siis Rasma niisama hapnikku tarbi, teeb veel viimase öise jalutuskäigu Girtsile ja hommikul teatab patriarh kunstnikule, et Judite ei soovi teda.

Õnnetu, õnnetu jutustus õnnevõimaluse luhtumisest. Ei saa öelda, et Girts just suuremat oma saatust agaralt sepistaks, laseb end ikka Rasmal ebavajalikesse olukordadesse sattuda (ei midagi siivutut muidugist), lihtsalt oleleb kaasa, maalimise nimel kannatab enesele päheistumist. (Iseasi muidugi, millist õnne võiks leida potitaimeliku Juditega.) Et jah, rõõmu siit suurt ei leia, luhtunud unistused ja elud kolksuvad kurvalt. Mitte et fännaks lugemisi depressiivsest elust. Sest ei fänna.

19 veebruar, 2012

Kaarel Kivi ja Klaara Kivi – Varandus seinal (2008)

See raamat vist eelneb Kividega esmatutvusele, häguselt nagu mäletaks miskit kunstnikujuttu sealt. Mis siis tegelikult toimub siin! Samuti leidub viiteid omakorda varasematele raamatutele / juhtumitele, millest pole enesestmõistetavalt aimugi. Niisiis, Tallinna kesklinna väikekodanlik elu literaatidest paari saatel, lahendavad teised mõrvu kui uurijast onupoeg seda võimaldab. Paarike on päris vanamoodne, ikka perepeast mees ja koduhoidjast naine (nagu ikka sellistel autoritel kombeks, põlatakse muuhulgas tänapäeva kultuuri – miskipärast vaja alati viidata millelegi sellisele, et olla lugejaga solidaarne, ühisväärtused?). Eks muuhulgas lahene mõrvadki, põhimõrva motiiv jäigi mulle häguseks, aga eks selles ole süü liigkiirelt lugemises. Niisiis põhimõtteliselt sama jutt, mis esmapostituses.

Nojah, meenutusi õndsast ajast, kui kohvikus maksis kohvitass samapalju kui poolekilone pakk poes (lk 64).

18 veebruar, 2012

Siiri Laidla – Kirjand vabal teemal (2011)

Üllatusena selgub, et seni vanaprouadele kirjutanud Laidla on seekord vist hoopis noortekirjandust teha proovinud. Kõlab nagu catastrophe waiting to happen ehk minusugusele girjanduse austajale igati sobilik lugemisvara lühikesteks talveõhtuteks – ja noh, ongi siin siis reibas ninnunännutamine ehk noortekas pensionäridele (vist, ei tea). Kokku põimuvad 3 jutuliini – viiekümnendates meesautor Käbilind tahab kirjutada oma tütrele kooli lõpetamise puhul kingituseks noorteraamatut sellest, kuidas nõukogude ajal noored rõõmsalt aega veetsid. Selleks leiab ta ainest rõõmsa Hiiumaa pastoriproua Susanne mälestustest ühest malevasuvest, mil neid kohtus tulevase pastoriga; nüüd kohtub Käbilind pastori suure perega. Ja kolmas jutuliin on Susanne vanima poja eksistentsiaalsed armuvalud – 17-aastane Jakob on nimelt platooniliselt ja meeletult armunud keskealisse näitlejannasse, keda ta näinud näitelaval (oh jeebus küll), saadab talle kirja ja saab vastuseks leebe keeldumise (om mani padme hum). Lõpuks laheneb kõik õnnelikult – Käbilind proovib kirjutada saadud materjali põhjal hoopiski noortemuusikali, Jakob armub Käbilindi tütresse ja Susanne on rõõmus pastoriproua edasi.

Ja kõik see mahub oma 90 leheküljele, mida ei söandakski romaaniks nimetada, pigem lühikesteks meeleolukateks piltideks. Mis iseenesest võiks olla päris ambitsioonika ülesehitusega tekstiks. Millisele lugejale see õigupoolest suunatud on, ei oska nagu öelda (vähemalt puuduvad siin eelmiste raamatute pisukesed rämedused). Nagu ikka kirjastusel Eesti Raamat sellise girjanduse avaldamisel tavaks, on kaanekujundus üpris silmikriipiv. Kahjuks ei suuda sellest tekstist nii kaasakiskuvalt kirjutada kui esmatutvuse puhul, ja seetõttu siis klišeed ja ajupausid.

17 veebruar, 2012

Francis Carsac – Tulnukad eikusagilt (1994)

Õpetlane satub kogemata tulnukate hättasattunud laeva juurde, kus ta osutab vigastatuile meditsiinilist abi. Tulnukad on üsna (õigemini päris) inimlaadsed ning nad leiavad ühise keele. Ta aitab ka lendava taldriku remontimisele kaasa ning kui teised maalased avastavad selle kahtlase ettevõtmise metsas, läheb õpetlane poolkogemata tulnukatega kaasa nende maailma – saades eelnevalt küll lubaduse, et ta tuuakse ikka tagasi, millalgi. Avaneb siis hoopis uus ja imeline tulnukailm, selgub, et meie Maa esindaja pärineb tervelt 862. planeedilt, mida asustavad inimesed või humanoidid (lk 32), tõeliselt südantsoojendav perspektiiv. On aga üks suur probleem – kurjad mislikid, kes hävitavad päikeseid! Maalane ühineb eri tulnukarassidega võitluses mislikkide vastu (tal on selleks igati sobiv rauasisaldusega veri, mislikkide surmav kiirgus ei mõju talle nagu teistele), ja ühtlasi leiab armastuse neljasõrmse neiuga. Tehakse möllu, tapetakse mislikke ja äratatakse päikeseid.

Tekst on tegelikult õpetlase jutustus oma ulmelistest tegudest mitmetel tähesüsteemidel ühele külla sattunud tuttavale – keda õpetlane soovib värvata appi mislikivastasesse võitlusse. Lõpuks selgubki, et kaduma läinud inimesed (Maa helgeimad pead!) on ühinenud hoopiski tulnukate armeega.

Nagu takkajärgi leidus, on tegemist prantsuse autori 1954. aastal ilmunud teosega (kirjastus sellist teavet ei jaga), mis praegu lugedes pole just teravaim pliiats pinalis – kogu toss on läinud seletamisele ja kirjeldamisele, mistõttu lugu pole just naksakas, on selline planeedireisikiri pisut totra armulooga, selline igav vanaaegsus, kooskõlas autori auavaldusega Rosnyle ja Wellsile.

16 veebruar, 2012

Liina Kuusental-Alvet – Kanakasvatus (1943)

“Karistuspuuri pannakse niisugused kanad, kes hauduma kipuvad. Karistuspuur on pulkadest ja traatvõrgust külgedega ja tagaseinaga, kuid põhi ja esikülg on pulkadest, nii et õhk pääseb igaltpoolt hästi juurde. Karistuspuur on varustatud sööda- ja jooginõudega, mis on kinnitatud väljapoole puuri külge, nii et linnud söövad läbi pulkade. Puuri mõõdud: kõrgus 45 sm; laius – 60 sm; pikkus – 60 sm. Puuri võib teha ka pikema, kuid siis jaotatagu sisemine ruum vaheseintega. Ka ei sobi kõik kanad ühte puuri, nad peksavad üksteist.” (lk 60)

Nagu ikka, on tsitaatide kontekstist väljarebimine üks vääritu tegevus, nii leidub ka sellele õõvastavale soovitusele tegelikult igati loogiline põhjendus (lk 120).

Kas sinu kodukana on rahulolev ja lõbus?

“Temperament ja iseloom on tihedas seoses tervisega. Hea muneja on liikuv ja tegev; hommikuti tuleb ta esimesena õrrelt, õhtul läheb sinna viimasena. On sõbralik ja julge, kuid püüdmisele ja hirmutamisele reageerib elavalt. Silmad on selged ja ilmekad. Küüned on siblimisest lühikeseks kulunud. Ta sööb peagu kogu aeg ja liigub enamasti karja keskel. Ta on alati rõõmsas meeleolus ja avaldab seda sagedases kõõrutamises.” (lk 107)
“Kana meeleolu peegeldub liikumises ja häälitsemises – kõõrutamises ja kaagutamises. Heas meeleolus kana liigub kogu aeg elavalt ja iseteadvalt, on alalõpmata söögijahil ning kõõrutab seejuures sagedasti. Säärane meeleolu võib olla ainult muneval ja pealegi hästimuneval kanal, kuna vaiksed nurgaskössitajad ei hooli munemisest. Kanapidaja huvides seisab säärase hea meeleolu loomine. Vaikus ja tuimus kanalas atesteerib kanapidajat väga halvasti, sellest võib järeldada kanapidaja oskamatust või hoolimatust lindudega käitumises. /-/ Kuiva ja puhta allapanu väärtust ja head mõju lindude meeleolule ei jõua kunagi küllalt toonitada. Must ja niiske põrand võtab lindudel igasuguse tahtmise siblimiseks ja liikumiseks, mis on aga lõpmata suure tähtsusega, elustades vereringvoolu, tekitades sooja ja andes lindudele söögiisu.” (lk 119)

15 veebruar, 2012

Daniel Glattauer – Kõik seitse lainet (2012)


Jätkub siis keskealiste kujutelm kuumast netisuhtest. Seekord siis noored suisa kohtuvad. Mitu korda. Ja Leo püüab Pamiga abielluda. Ja Emmi saab korraga teada, mis tegelikult eelmises raamatus Leo ja Bernhardi vahel juhtus. Ja jälle solvumised ja pausid ja siirused ja tundepursked. Meilide vahendusel. Kuidas lugu seekord lõppeb või edasi läheb? Kas a, b, c või d? No olgu see üllatuseks.

Väga lõbus raamat, täiega naistekas, soovitav ehk lugeda mõlemaid osasid järjest – saab kõiksugu retsepte armukatastroofideks. Lugemine paneb vist küll enda tundeelu parajalt kiviaegsena nägema – kõik see “meie puutepunkt” ja kirglikkus jms, ohjaa, väega kaunis. Autor võinuks üllatada Emmi välimusega – et suur, blond ja büstiga (lk 18), aga ei, selline tavaline kultuurne maitsekas naine. 
Nojah, meelelahutust paariks tunniks, tõesti laadna ja lõbustav lugemine. Moodne aeg.

“See küll rõõmustab mind, kuid oleks kahjuks risti vastupidine tunne minu omale. Sind näha – okei. Sind “veel kord” näha, veel viimast korda – persse! Leo, poolteist aastat juba näeme teineteist “võib-olla veel viimast korda”. Poolteist aastat jätame teineteisega hüvasti. Näib, nagu oleksime tuttavaks saanud nimelt selleks, et teineteisega hüvasti jätta. Leo, ma ei taha enam. Mul on hüvastijätu-küllastumus, hüvastijätu-tülpimus, hüvastijätu-kahjustus. Palun, ole lihtsalt ära. Saada mulle oma süsteemihaldur, tema peale saab vähemasti kindel olla – vastab alati täpselt kümne sekundi pärast, et mind oma tagasihoidlikul moel tervitada. Aga sina lõpeta see pidev hüvastijätmine minuga. Ja ära jäta mulle veel seda häbistavat tunnet, nagu ei oskaks sa kujutleda midagi ilusamat kui mind “veel viimast korda” näha.” (lk 116)

sehkendamine
tõnise lugemispäevik
raamatukoi

Julius Umblia – Inimese wahekord Jumalaga ja tee tõele (1912)

"Igaüks, kes Jumala olemas olemist salgab, annab sellega oma halbtusest tunnistust.” (lk 3)

All right. Liharõõmude vastane raamat, mis selgitab kuidas siis hea olla. (Kuna kaanepilti ei hakanud pildistama, siis postikaunistus sellelt kunstnikult.)

“Suurem osa õppiwast noorestsoost peab hooramist uhkuse asjaks, nad kiitlewad sellega kõige häbitumal wiisil. Selle järeldus on et nende kolkunud, lödwadest nägudest mõistmatus wälja paistab. Iga auusama, inimese kohase püüdmise jaoks on iga tahtmine nende juures kadunud, nemad tunnewad ainult ühte ebajumalat, selle nimi on “himude rahustamine”, ja häda sellele, kes neile seda ei luba. Niisama nagu loomad, arwawad nad enestel õiguse olema, oma himusid rahustada, nad ei teagi, et nad teistsuguste seaduste alla on heidetud ja et nad, et paremateks olewusteks saada, waimu läbi liha tööd ära peawad häwitama. Nad ei tea, et Jumala poeg ilma on tulnud ja inimesesoole puhtuse põhjusmõtet kui ainust õndsuse teed on kuulutanud. Sellepärast on ka riigielu sisemine jõud mäda ja nõrgestatud, nagu meie seda wiimaste aastate mässust näinud oleme. Hoorus on iga riiklise langemise pea põhjus. Kaswatage oma lastes kombelikka, tugewaid inimesi, siis arenewad need nii kuulsad sotsialsed küsimused iseenesest ja üleüldised mässud ei saa rahwaste elule enam nii kardetawaks.” (lk 24)

“Mis kombelisesse elusse puutub, siis peab lastele, kui sugulik tung nende juures ärkab, selle kohta mõistlikul wiisil seletust andma, kuidas oma lihalikkude himude wastu wõidelda, et nad mitte käsikiimlemise (onaneerimise) ohwriks ei lange. Kaswawale noorsoole on see kõige hirmsam hädaoht ja suur hulk noorimehi ja tütarlapsi on selle hirmsa patu wõrgus. Kui meie koolides suguwõimlisi noorimehi ja tütarlapsi waatleme, kui kahwatud ja kartliku pilguga nad on, ja seda wälja kannatada ei jõua, kui neile terawasti otsa waadatakse, siis ei tarwitse just mitte mõttetark olla, et aru saada, et nad endid kõige hirmsamas patus “onani” süüdi tunnewad olema ja seda pattu edasi teewad, ilma et ennast aidata teaksiwad, sest et keegi neile selle asja kohta mõistlikku seletust ei ole annud. Selles kannawad isad, emad ja kooliõpetajad süüdi, keda wale häbitundmus tagasi hoiab, niisugust seletust andmast. Nad ei taha aru saada, et nad sellega nooresoole kõige suuremat head teewad, kui neile aegsasti, enne kui sugutung ärkanud on, selle kohta juhatust annawad, kui hirmsad järeldused käsikiimlemisel pärastise elu kohta on.” (lk 25)

Mõtteid tööpuudusest ja eesti soo jätkamisest.

“Paljude olewuste sünnitamisest ei ole mingit kasu, waid ainult niisuguste sünnitamisest, kes Jumala meelepäralist elu elawad. Kõige parem näitus selle kohta on wee-weeuputus. Enne weeuputust kosisiwad inimesed üksteist ja lasksiwad ennast kosida ja ei hoolinud selle juures Jumalast midagi. Seal süttib siis Jumala wiha nende üle põlema, ja ta häwitab kõik liha suure weeuputuse läbi ära, ainult Noa ja tema perekond pääseb ära. Meie näeme sellest, et Jumal ainult niisuguseid inimesi tahab, kes tema meelepäralist elu elawad, ja mitte nende paljuse peale ei waata.” (lk 29)

Lõpuks midagi positiivset.

“Inimene, kes Jumalat ei usu, on halatsemise wääriline olewus. Ta karistab oma teguwiisiga iseennast, häwitab kõik headuse enese sees, sest et ta õiget teed headuse poole ei tunne. Pealegi on see kombeliku kõlwatuse tundemärk, oma jumalikku päritolemist ära salata. Kes ennast parema ei tunne olema kui loom, see ei ole sellest ka mitte parem. Lihahimu läbi tooreks ja tuimaks läinud inimene salgab oma kõrgema olemise ära ja langeb sagedasti loomast alamale.” (lk 35)

14 veebruar, 2012

Philip M. Taylor – Mõtterelv (2011)

Ehk siis alapealkirjaga “Propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani”. Tegemist siis esimese linnukesega uues sarjas Riigikaitse Raamatukogu, mida avaldab Kaitseministeeriumi toetusel üks meediaväljaannete kirjastus. Jutu jätkuks miskisugune propaganda definitsioon ja raamatu eesmärkide sõnastus.

“Seega pean mina propaganda all silmas tahtlikku katset veenda inimesi mõtlema ja käituma soovitud viisil. Kuigi tunnistan, et suur osa propagandast on juhuslik või alateadlik, käsitlen siinkohal teadlikke, metoodilisi ja kavandatud otsuseid kasutada veenmistehnikaid teatud eriomastel eesmärkidel tuua kasu neile, kes selle protsessi on organiseerinud. /-/ Ei, see, mis eristab propagandat kõigist teistest veenmisprotsessidest, on kavatsus. Propaganda kasutab kommunikatsiooni seda levitavale isikule või isikutele kasuliku sõnumi, idee või ideoloogia edastamiseks, ning selle esmane eesmärk on omakasupüüdlik. Tõenäosus, et kuulajaskond ei taha seda sõnumit kuulata, on sama suur kui see, et kuulajaskond tahab. Ebasoovitava propaganda hindamiseks on see vaja esmalt tuvastada. Defineerimise mõttes pole oluline, kas soovitud käitumine tuleneb jõupingutusest sõnumi edastamisel; just see on erinevus eduka ja ebaeduka propaganda vahel. Seevastu propaganda edu tuleb samuti mõõta protsessi taga oleva kavatsuse suhtes. Kuid siinkohal ei saa me alustada arutelu teemal, kas eesmärk pühendab abinõu. Eks ole ju näiteks “õiglasest sõjast” rääkides seda toetav propaganda õigustatud? Ja kui sõda on “vajalik”, on ju seda loomulikult propagandagi, mida see sõda esile kutsub? Kui aga rääkida lõplike hinnangute andmisest – olgu need siis ajaloolised, majanduslikud või kõlbelised –, on probleem peamiselt selles, et inimesed haaravad kinni neist tõekspidamistest, mis sõltuvad tegelikult sellest, millisel poolel nad on.” (lk 23, 24)

“Nagu edaspidi näeme, tugineb kõige efektiivsem ja arenenud propaganda läbi aegade “faktidele” ja usaldusväärsetele väidetele. Selline propaganda on võimalikult lähedal “kogu tõele” (mitte sellest võimalikult kaugel) ning tugineb pigem mõistusele kui emotsioonidele. Mida iganes “kogu tõde” ka pole või kus iganes see ka ei peitu, eeldab propaganda uurimine esmalt iseenda uurimist: mida me mõtleme, miks me nii mõtleme, kas otsustame mõelda midagi sellepärast, et see on seotud mõne tahuga meie kasvatusest, keskkonnast, haridusest või meie kogemustest – või kuna keegi teine on arvanud pigem oma isiklikku kui meie kasu silmas pidades, et nii tuleks mõelda. Alles siis hakkame mõistma, kas meie maailmavaade mitte ei peegeldu kusagilt ja kas need peeglid pole mitte kõverpeeglid.” (lk 33-34)

Kõige mõjukam on visuaalne propaganda – sest ei osata või ei viitsita lugeda, liiga keeruline (no lugemine on samuti visuaalne, aga noh, jah). Aegade hämaruses sobis selleks kasvõi valitsejate-vallutajate kujud allutatud maadel jne. Kõige mõjutatavam on noorsugu ehk siis kahuriliha. Üldiselt ma nüüd ei oska öelda, miks see raamat nii eripärane peaks olema, ühtviisi sõdade (õigemini ajajärkude) ajalooline ülevaade, rõhuga... propagandal (aga sõjalugudes on sellele samuti tähelepanu pööratud).

Mõnede näpukate kõrval pani eelkõige kulmu kergitama kahe kohanime kasutus – Bordeau (lk 80, ok, see võis olla näpukas) ja Dunkirk (lk 21, 255 – no kas tõesti?). Joonealuste viidete lugemine on pooleldi piin, nii heledaid kirjatähti nagu tihti ei kohta.

Alljärgnevalt veel tsitaate miskisugustel teemadel möödunud sajandi konfliktidest.

“Oli ka veel neljas ja vahest ehk kõige traagilisem tagajärg. Lord Ponsonby avaldas oma seisukoha pärast seda, kui sõjajärgselt oli asutud uurima sõjaaegsete julmuste propaganda paikapidavust. Lord Ponsonby uurimus ja ka teised juurdlused leidsid vaid väheseid tõendeid – kui sedagi –, nagu oleks miski neis lugudes tõele vastanud. Paraku viis niisugune julmuste propaganda mõju selleni, et 1930ndatel ja 1940ndatel ei tahtnud avalikkus uskuda Natsi-Saksamaalt imbuma hakanud tõelisi õudusjutte. Selles mõttes teenis Esimese maailmasõja moonutamine pelgalt Teise maailmasõja tegelikkuse varjamise efekti.” (lk 230)

“Seega, vaatamata superriikide võitlusele juhtpositsiooni pärast maailmas veel aastakümneid pärast Teist maailmasõda, valitses kindel arusaam, et isegi kui üks pool peaks tuumakonflikti “võitma”, oleks see Phyrrose võit, sest vastane põhjustaks “kaotamise” käigus tohutu laastamistöö. Selline konflikt olnuks suure tõenäosusega juhitamatu ja tõeline viimsepäeva-stsenaarium hõljus varjuna õhus. Selle tagajärjena näis rahvusvaheline diplomaatia arenevat 1950ndate terroriõhkkonnas suureks blufi, vastublufi ja topelt-blufi mänguks. Kuna mõlemad pooled pidid jätma mulje, et suhtuvad asja tõsiselt ja et tegu ei ole blufiga, loodi õhkkond, kus propaganda sai tõeliselt õitsele lüüa.” (lk 291)

“Sedamööda, kuidas superriikide 1960ndate ja 1970ndate aastate poliitiline pingelõdvendus televisioonis kajastamist ei leidnud, koondasid teleuudised tähelepanu hoopis piltreportaažidele katastroofide, maavärinate, riigipöörete ja terroriaktsioonide kohta, kinnitades, et see massimeediavahend sobib kõige paremini (hetke)sündmuste kajastamiseks ja meelelahutuseks ega ole probleemidele tuginev mehhanism, mis on suuteline pakkuma detailset ja kontekstipõhist analüüsi. See polekski muidu nii oluline, kui enamik inimesi poleks saanud nüüdseks enamikku informatsiooni maailmas sündiva kohta televisioonist, mitte aga mõnest vanemast meediavormist: kirjutavast pressist või raadiost. Televisioon muutus sissekodeeritud kalduvuse tõttu kõike lihtsustada ideaalseks propagandameediumiks, nagu mõistsid ka terrorirühmitused maailma eri paigus.” (lk 318)

“Nagu pärast iga tänapäevast kodusõda, jäid ka Balkanile maha endast alalist ohtu kujutavad maamiinid ning seetõttu käivitati laiaulatuslik kampaania kohaliku elanikkonna – eriti just laste – teavitamiseks miiniväljale sattumisega kaasnevate ohtude kohta ja kuidas eri miinidel vahet teha. Koolides jagati temaatilisi värvimis- ja joonistamisraamatuid ning firmalt DC Comics telliti spetsiaalne Supermani väljaanne, milles hoiatati miiniväljal mängimisega kaasnevate võimalike ohtude eest. Klassikalise näitena selle kohta, kuidas heade kavatsustega käivitatud propaganda võib anda tagasilöögi, oli koomiksiraamatu kasutamisest kõrvaldamine, kui ilmnes, et mõned väiksed lapsed läksid meelega miiniväljale, lootuses, et Superman tuleb neid sinna päästma.” (lk 352)

13 veebruar, 2012

Aarne Anmann – Kolm on õnnenumber (2011)

Tegemist siis pooleldi tellimuspostitusega, kuna autor soovitas seda raamatut vaadata, ja eks kunagi loetud proosaraamat on olnud meeldejääv. Kõigepealt kivi kapsaaeda ehk luuletuste kujundus, sellise šrifti kasutamine ei tundu mulle teps mitte hea, va tüsedad on need kirjakujud. Allajoonitud pealkirjad on samuti pigem harjumatu võte. Aga ehk on see mu isiklik kiiks.

Luulekogu meeleolu võiks vast nimetada ekspressionistlikuks? Igatahes kehalised ja sisemised tungid tõepoolest möllavad, hoovab Eros ja piilub Thanatos. Luulemina vastandab end liigsele esteetitsemisele ja nö purkisittumisele, tema on kannatav raidkuju. Üksinduse, ängi poeesia, vaikne hingekarje. Katkine, puuduolek, mõistmatus. Traagiline on see maailm.

Kujutluse vangis 
mu erekteerunud kujutluses
kangastus su
paljastunud fassaad
ja omandas seal
globaalsed mõõtmed 
eimingeid erilisi tundeid
eimidagi ülevat
vaid ürgse liha kutse 
ma tegutsen 
ja parem oleks
kui Milose Venuse moodi
sul puuduksid käed
sest nad on takistuseks
mu tungide teel
(lk 11)

See vast irriteerivaim luuletus; päris ehmatav, et naisel peaks puuduma Venuse kombel käed, et mees saaks oma tunge rahuldada. Tuletab meelde “Ameerika psühho” Batemani, kes lõikus kõiksugu avausi neidudele, enda tarbeks või rottide kiusamiseks.

12 veebruar, 2012

Veronika Kivisilla – Kallis kalender (2011)

Kivisilla luuletamist võiks nimetada täristamiseks, ja selle raamatu lugemine ongi kui automaatrelva pideme tühjaks laskmine, käib üks pidev ragin ja lühike ebamarsisamm. Positiivses mõttes. Negatiivne ehk see, et selline täristamine ei paku õhku, vaheldust, kõik luuletused on ühtmoodi napid tekstijorud-vorstid. Aga kujundimaailmalt nauditavad ja üpris löövad. Ja tõepoolest, tegemist kalendriga, algul pani imestama veider pühendumus märtsile, siis hiljem on suviseidki karme trillerdusi. Jah, Kivisilla pole just õrn laulik, kes sõnadega lugeja meeli silitaks. Ei, tähendab ikka silitab, aga liivapaberi ja nuudiga. Ja konaruste alt avanebki midagi (Heinsaarel ikka täiega kummitav ütlus: “sügaval elu hämaras”, mis pole siiski täpselt see, mis Kivisilla tekste lugedes aju tabab, aga midagi siiski). Tore on avastada täiesti tundmatuid autoreid. Plussid kujunduselegi.

looming
sirp
päevaleht

Siim Kera – las ma istun siin kuni orkester mängib (2011)

Selline on siis luulekogu, mis vajas tervelt 3 toimetajat, autor ei oska nagu üldse oma loomingut käidelda? Esmapilgul siuke hormooniluule, ikka kliitorid ja rinnad ja onaneerimine ja unelmad vägivallast ja kuulsusest ja muu nooruslik lõbusus. Popluule! (Teavitab tagakaane reklaamtekst.) Elagu epateerimine, põnev kui Traat kirjutaks vahelduseks sellist värssi. Eks mind ikka aegajalt hämmastab luuletajate soov emotsioone avalikuks teha, see on nagu ärasõnumine või ülbus. Mõneti üllatavalt kannatab Kera vahel mõttelahtisuse käes ja kirjutab päris ulatuslikke värsse (“neiule keda ma iga päev...” on päris hea). Ja seda kõike nimetatakse siis 21. sajandi popluuleks, sest autor viitab tekstides popkultuuri ikoonidele (ja kui keegi kunagi arusaadavalt seletaks, miks Radiohead eriline on, saaks ehk targemaks).

Eelnevast viginast hoolimata tuleb tunnistada, et loetav autor.

lugemissoovitus
sirp

11 veebruar, 2012

Peeter Oja – 17x4 (2012)

Ses suhtes igati tasakaalus raamat, et sisu poolest jaguneb viieks võrdseks osaks. Tõepoolest, korrafriikidele meelepärane lugemine. Kui hakata peatükkides teksti silbitama, siis mis pilt avaneb? Lapsepõlv – 8 silpi, noorusaeg – 7 silpi, keskiga – 7 silpi, vanadus – 5 silpi, järelsõna – 3 silpi. Nagu näha, on suurem kirjutustuhin ikka seal, millega autoril otsene kogemus, vanadus tekitab veel kõhklusi-ootusi ja järelsõnaks on ilmselgelt veel liiga vara. Sõnade registrist avaneb hämmastav teave sõnavara kordumatust kasutamisest, iga sõna esineb raamatus vaid kord, ainult sidesõna “ja” esineb korra igas peatükis. Ei oskagi lahterdada, kas tegemist eluloo või kirjandusega, jäägu see lahtiseks.

lugemissoovitus

10 veebruar, 2012

Hilinenud postitus: 2011 ja kirjandus


Arusaadav, et aastakokkuvõtete traditsiooniline aeg möödas on, sellegipoolest – kui juba möödunud aasta alguses loetud teoseid kohusetundlikult üles märkima hakkasin, võiks ju alustatuga midagi ette ka võtta.

Niisiis, mida ma teada sain. Esiteks seda, et ma ei ole enda üle uhke. Kui aasta esimesel poolel lugesin keskeltläbi kaks raamatut nädalas (juuni lõpuni 47 + hulgaliselt poolelijäänuid), siis teisel poolaastal sai kokku ehk 10 teost (mida unustasin ka üles märkida). Esimesel poolel on ilus number, eks? Aga tegelikult peitub seal taga labane kvantiteet: andusin oma madalale kirele uksumatu tulisusega ja ohtra lugemise sees läbisin vähemalt – kui mitte rohkem – 16 kriminaalromaani (näiteks veebruari seitsmest raamatust kuus jagunesid Boriss Akunini ja Dick Francise vahel), ja ega ülejäänudki enamuses teab mis kõrgkirjandust moodusta. Aasta teise poolde kuulus paremaid raamatuid, kuid siis oli maht jälle väike.

Pisut lähemalt.

Aastavahetus ning jaanuar möödusid Jaan Krossi tähe all, sest mingil põhjusel tabas mind eesti kirjanduse tuhin, mispeale haarasin esimese kättejuhtunud Krossi. Milleks juhtus olema „Kolme katku vahel”. Naiivselt teose läbinult meenus, mis kuradile olin sõrme andnud: teadupärast on tegu nelja raamatusse jaotatud umbkaudu 1000lehese teosega, millest esimene köide on alles algus. Mis seal ikka, sõrmele järgnes käsi ning vaheldumisi kergemate kirjandustega sain peaaegu lõpuni. Mnjah, neljas osa ootab siiski veel viimase saja lehe läbimist... Krossiga kipubki olema nii, et esimeste lehtede vaevalisele läbimisele järgneb avastus, et tegu on maailma parima raamatuga; see mõte ei kao, kui teos ludinal läbi saab, aga kui lõpetades haarad järgmise Krossi järele, saabub varsti väsimus. Igatahes, moraal on see, et iga Krossi paarisaja lehe vahele tuleks pidada mõni aastat pausi.

Vahepeale edetabel.
Aasta parimad teosed (paremuse järjekorras):
Fjodor Dostojevski „Vennad Karamazovid”
Tõnu Õnnepalu „Paradiis”
Karl Ristikivi „Rohtaed”
Viivi Luik „Varjuteater”
Urmas Vadi „Kirjad tädi Annele”
Georges Perec „Asjad”
Doris Lessing „Kassid”

Aasta halvima raamatu tiitli võiks anda Paulo Coelho „Alkeemikule”. Tihe klišeendus vaheldumas lööklausete ning eluõpetustega tegi lugemise küll omamoodi loetavaks, kuid nii titekalt filosofeerimine on siiski piinlik. Võib-olla liialdan nimetades teost aasta halvimaks, sest ometi selle ju läbisin (pika nimekirja sain ka teostest, mis tüütuse tõttu pooleli jäid), ning oskus halba sisu ja lihtsat lauseehitust sellise haaravusega edasi anda on ka omamoodi kunst. Aga vist seda enam kuulutan teose suurejooneliselt Aasta Halvimaks.

Aasta parimast ehk Karamazovitest kirjutasin pisut ja triviaalselt siia.

Detektiivkirjandusest - milles olen saavutamas professionaali taset - niipalju, et James Hadley Chase, Boriss Akunin ja Robert van Gulik on ägedad, Agatha Christie tüütab kiiresti, ent on mingi seletamatu rahutunne, mis teda lugedes valdab, Dick Francis käib kah, kui tarvis põnevust, aga Pierre Souvestre & Marcel Allain „Fantoom I” on täielik saast, ma ei teagi, miks seda lugesin või ennist eputasin, et „Alkeemik” olevat aasta halvim. Võtan sõnad tagasi. Aga Margery Allinghami loetud teos on nii äge, et teda vist tegelikult ei olekski pidanud siin lõigus mainima, vaid parema kirjanduse lõigus.

Aasta teisel poolel sai läbitud vähe teoseid paberil, aga kuulasin hulgaliselt raamatuid klappides. Avastasin the wonder world of audiobooks'i ning paar suvelõpu- ja sügisalguskuud möödusidki klapid peas erinevate teoste saatel mööda linna nii, et lõpuks olin kõva kuulmisega ja päriselus kokutasin iga asja peale „ah, mida?”. Lemmikuks sai Müstilise Venemaa Bütsantsi osa. Haruki Murakami „Dance, dance, dance” oli rohkem meditatiivne kui intellektuaalne kuulamine. Ahjaa, kuna kätte juhtus, hakkasin naljapärast Tarzanit kuulama, ning naljast sai tõsine fänlus: vaatamata aastatega kogunenud kriitikameelele nautisin iga hetke täielikult. Või mis "vaatamata kriitikameelele", just tänu sellele on teos saanud mitu kihti väärtust juurde (no see kämbi osa ja muu selline).

Piltlikumalt ja nii, 2011. aasta esimese poole nimekiri. Juunist edasi ununes üles märkida.
Minu siiras pihtimus:


Jaanuar
1. Robert van Gulik "Hiina kellamõrvad"
2. Jaan Kross "Kolme katku vahel" I
3. Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus"
4. Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus"
5. Robert van Gulik "Pärlikee ja pudelkõrvits"
6. Daniel Pennac "Nagu romaan"
7. Jaan Kross "Kolme katku vahel" II

Veebruar
8. Jaan Kross "Kolme katku vahel" III
9. Boriss Akunin "Achilleuse surm"
10. Boriss Akunin "Kroonimine"
11. Boriss Akunin "Altõnn-Tolobass"
12. Boriss Akunin ""Leviathan""
13. Dick Francis "Raami sees"
14. Dick Francis "Oma lõbuks"

Märts
15. Viivi Luik "Varjuteater"
16. Jon Balchin "100 teadlast, kes muutsid maailma"
17. Agatha Christie "Death in the Clouds"
18. Agatha Christie "Mrs McGinty´s dead"
19. Lynne Truss "Eats, Shoots and Leaves"
20. Christina Strutt "Loodussõbralik majapidamine"
21. Maarja Pärtna "Rohujuurte juures"
22. Juulius Juurmaa "Kuidas joonistada küsimust"
23. Paulo Coelho "Alkeemik"
24. Aarne Kähr "Aedniku aastaring"

Aprill
25. Jules Verne "Saladuslik saar"
26. Anna Wahlgren "Kooskasvamine"
27. Astrid Lindgren "Hulkur Rasmus"
28. Jeanette Winterson „Taak”
29. Gerald Durell "Loomad minu kellatornis"
30. Jules Verne "Kapten Granti lapsed"

Mai
31. Urmas Vadi „Kirjad tädi Annele”
32. James Hadley Chase „Tiigril sabast”
33. James Hadley Chase „Missioon Siennas”
34. A.H. Tammsaare „Ma armastasin sakslast”
35. Erle Stanley Gardner „Leitud plekkpurgi juhtum”
36. Pierre Souvestre & Marcel Allain „Fantoom” I
37. Doris Lessing „Kassid”
38. James Hadley Chase „Leinaliiliate varjus”
39. Karl Ristikivi „Rohtaed”
40. Georges Perec „Asjad”
41. Vicki Ivone „Rasedus: sõbrataride nõuandeid ehk millest arst ei räägi"
42. Abigail Abascal „Ja sünnib inimene”

Juuni
43. Georges Perec „Mõelda/liigitada ja teisi tekste”
44. A. Conroy „Mõrv kolmeteistkümnendas”
45. Margery Allingham „Kummituse surm”
46. Arthur Conan Doyle „Etüüd punases”
47. Tõnu Õnnepalu „Paradiis”

*
Ja siinkohal unus ülesmärkimine ära...

09 veebruar, 2012

Jüri Üdi, Juhan Viiding - Kogutud luuletused (2008)


Juhtumisi juhtusin lugema, silma jäänud mõned kolm kirjutasin välja:

*

mu süda valutab mu poiss
on huligaan küllap vist

eile tuli ta koju

vaatas peeglisse
vahetas kuube

siis vaatas peeglisse
vahetas kuube

siis vaatas peeglisse
vahetas ilmet

sellega läks

ja mina vana isa
jäin koju teda armastama (lk 86)

*

külaline välismaalt

mu juurde koju tuli vihmavarju
käevangus hoidev välismaa teatraal
tol õhtul muide tahtsin üksi olla
sest minu kodu on mu katedraal

too isand tallas poriseks mu vaiba
ja õhku rikkus
sigar mis tal suus
ta tundis huvi kelle äris teenin
ja mis ma teenin näiteks ühes kuus

jutt muudkui venis nagu härja ila
Ich Liebe Dich
ma röögatasin siis
ta kergelt ehmus astus trepikotta
lift oli vaba ja ta alla viis (lk 175)

*

enne viimast kirstuavamist
kui pillimehed olid juba kaks korda mänginud
kohendas ta käsikaudu lipsu
niisutas huuli ja silitas habet

juba puudutati kaant
ta jõudis veel käed rinnale panna
keegi ei märganud et nüüd
oli parem käsi vasaku pääl (lk 381)

Aleksei Pehhov – Džanga varjudega (2012)

“Kes on Isand? Kes on Mõjuvõimas või Mängur? Misjaoks Isandale Vikerkaare sarv? Kas ka tema on Nimetamatu vaenlane? Miks mängib Isand meiega sihukese mõnuga nagu kass viga saanud hiirega? Kes on Saadik? Mida tähendab see kaose maailm, kuhu ma unenäos sattusin? Mis imelikud unenäod need on? Mida kujutavad endast kõik need majad? Ning veel tuhat ja üks küsimust, millele ma ei teadnud vastust.” (lk 158)

Jätkub siis võrdlemisi kergekaaluline fantasytriloogia, mille esimesest osast on mul võrdlemisi olematud mälestused, nagu ikka. Raamat jaguneb enamvähem kaheks – esimene 2/3 käib Rannengi linnas intriigitsemine, esinetakse ballil, madistatakse kõrtsides ja käiakse vargil. Teine pool ehk raamatu viimane kolmandik on siis ränd Zagraba laane poole, mille käigus tabab seltskonda mitu verist kokkupõrget ja osalisi harvendatakse päris asjalikult. Kui 2/3 mahub mõne päeva sisse (lk 228), siis viimane kolmandik kestab ligi kuu või nii. Võib vist öelda, et harvendamise tõttu jäävad rändureist alles need, kellele autor niiehknaa suuremat tähelepanu pöörab. Ahjaa, tekstis on kaks suuremat reetmist, aga neile saadakse enamvähem pihta (no vähemalt Garret saab teadlikuks). Pahareti narrimäng ning päkapiku ja härjapõlvlase omavaheline ärplemine muutub vaikselt tüütavaks, mingit teravat huumorit sellest just välja ei särtsu. Huvitav, et jälle ei ühtki jälge romantikast, mehed vaid kulgevad huku poole, üks mees läheb nö naistesse ja vaat siis mis tegelikult juhtub.

Varraku pooleliolevatest fantasytest on Brett senini edetabelit juhtimas, Pehhov jääb mõneti maha (Robillard ja Rothfuss jäid üldse pooleli?), aga samas meelelahutusena igati loetav.

“Bass urahtas, jättis vastase sinnapaika ja tormas noaga mulle kallale. Haldjas kargas tagant ligi, kõver mõõk viunatas ja eraldas mehel, kes kunagi oli mu sõber olnud, pea kehast.
Pea kukkus mudasse ja veeres eemale. Nooli täis pikitud keha vehkis allesjäänud käega meeleheitlikult siia-sinna, püüdes emba-kumba meist noaga tabada. Bass oli justkui ikka veel elus ja ohtlik.
Ell hüppas pea juurde ja lõi saapasäärest tõmmatud pistodaga kaks korda mustadesse silmadesse. Kostis munakoore pragunemise heli, silmad praksatasid katki, pea liigahtas viimast korda, veeres lompi ja jäi vagusi.” (lk 285)

08 veebruar, 2012

Kiiri Saar – Martin Greeni juhtum (2011)


Sattusin taas natuke vale raamatu peale ehk siis puhtakujuline noortekas, ja seda eelkõige lugemishimuga tütarlastele. Ohjah. Õnneks raamat hooga läbitav.
Peategelaseks siis 21-aastane tudeng Martin Green, kelle hingeelu kirjeldamine autori poolt teeb algul pisut ebalevaks – aga see vast vahel paratamatu, kui mõni autor kujutab vastassoost peategelast (“mehed ei ole sellised!” või “no minu kujutluses naised küll sellised pole!”, eksole, kes siis ei tea paremini kui sa ise). Aga siis peagi selgub, et Green on homo. Või siis ikkagi ei ole. Igatahes on ta hästi naiselik küll. No metroseksuaal või posthetero ehk? Riietus ja värvid ja muidu tilulilurääkimine, ohjah. Ja see muusikamaitse, mis pigem sobib 1980ndatel 21-aastasele popile noormehele. Aga tore, et Green pole mingi moenarrist ülikangelane ja aegajalt käitub pingeolukordades inimlikult totralt.

Ahjaa, sisustki... Maagiline armastuslugu, mille juured (õigemini intriig) ulatuvad ühe kuningriigi õukonda. Mis kuningriik? Üllatus-üllatus, ja veel missugune (udune). Armukolmnurk... Kurjus... Eneseteostamine... Raamatu lõpp on sutt lapsik – või siis, tütarlapsemuinasjutulik.
Autoril meeldib tekstis sehkendada ja lugejaga suhelda, mis taas meenutab muinasjutu jutustamist. Ja eks ole tore lugeda maailmast, kus inimestel puuduvad argimured, kuidas arveid maksta jms – tänapäeva võlumaailm, võitle vaid irreaalsete kollikestega. Ja tasuks siis lummav armastus.

Sisust täpsemalt ulmebaasi arvamuses, mis osutab mõnedele kitsaskohtadele (noh, mulle meeldis debüüt rohkem ja aru küll ei saa, mille poolest see raamat eelmisest täiskasvanulikum on, ikka vastupidi).

blogistaja
lugemissoovitus

07 veebruar, 2012

Uku Talmar, Ott Ojamets – Kaks tüüpi kirjutavad (2011)

Raamatu algul on kahe tüübi tänusõnad, mis panevad hetkeks kahtlema enda selges mõistuses – kuhu nende tänusõnadega ikka nii kiire on, millest selline emopühalikkus? Andke aega atra seada.
Tekstid siis kultuursetelt noortelt kultuursetele noortele, ülikavalad ja maitsekad lühijutud ja katkendid jne, kui nipp käes, võib selliseid vast lõputult treida. Erilise mina suhe maailmaga, eksole, on ikka eriline ja seniavastamatu. Noorus, imeline aeg. (Või siis tegemist sellise metairooniaga vms, millest aru ei saanud.) (Raske on see elu.) (Olen vana.)

Talmaril häbitult vastik komme kirjutada “Ta” ja “Tema”, jeerum, see on häiriv – aga miks mitte. “Pilk” on pooleldi ulmeline lugu nõiakütt Andresest, kel kallal needus, ent päästvaks osutub armastus. “Lahing” on üliminilt howardlik võitlusstseen kurjuse väega, seda küll unes.

Ojamets kirjutab enda kirjutamisest, ehk Talmarist pretensioonikam ja mitmeti eksperimentaalsem, parim hetk vast “Teisel teel”, kus see kirjutamine mõjub kaasakiskuvamalt (tegelt romaani algus kah hea, kõik see igreki-teema). Aga noh, see Wittgensteini kangutamine, kõrgem pilotaaž või nii.

sirp

06 veebruar, 2012

Vernor Vinge – Sügavik taevas (2011)

Aeg on siis jõudnud nii kaugele, et see on kaugel. Inimkond on igati kosmosesse levinud ja triivivad selle avastamise käigus aastasadu eri maailmade vahel, süvauni / külmutamine võimaldab hirmpika eluea jne jne. On tabatud signaal ühelt kummaliselt planeedilt nimega SisseVälja ja arvatakse, et sealt võib leida jälgi või kontakte teistsuguste mittehumanoidsete maailmaruumireisijatega, kelle tehnikat saaks enda jaoks kohandada (vaja ületada valgusekiirust, eksole). Juhtub juhuslik võidujooks, mille tulemusel saavad selle planeedi SisseVälja juures kokku kaks inimkonna haru, kes pole teadagi ammu suurt suhelnud – Kaubitsejad ja Tõusjad. Ja mis on planeedil? Ämblikute tsivilisatsioon (arahnofoobia põdejatel ei tasu hirmuda, on teised üsna inimesesarnase ühiskonna struktuuriga).

Inimestel tavapärane plaan – aretada ämblikke nii kaugele, et saaks nende majandust ja maavarandust enda heaks kasutada ning ühtlasi levitada sellist träni, mida ämblikud neilt muretsema peaks (et ikka retkest kasumit toota). Ja muidugi õngitseda uusi teadmisi ja nagu ikka see ammuste kosmosereisijate jälgede jaht. Ehk siis umbkaudselt kokku võttes – kohtuvad Kaubitsejate vaba turumajandus ja Tõusjate totalitaristlik diktatuur – justkui külma sõja aegne olukord või siis nagu kolmanda maailma riigi päästmine demokraatia rüppe, neil on midagi, mida vaba turumajandusega (või totalitaristlik) riik vajab ja seepärast kulub hädasti ära mahajäänud maa (planeedi) arengu tagantlükkamine soodsas suunas. Vabad valimised ja kütus!

Aga oleks see siis nii. Planeedil on oma elurütm – 40 aastat on seal ämblikel võimalik maapinnal elada ja ehitada ja sõdida, seejärel on planeet paarsada aastat kustunud (ämblikud veedavad selle aja sügavikes talveunes). Kõigele lisaks tungivad Tõusjad äraandlikult Kaubitsejate laevastiku kallale ja enamvähem võidavad neid – aga millise hinnaga! Tehnikat ja tööjõudu hävineb mis hullu. Selleks, et üldse sellest pärapõrgust eluga (ja varandusega) pääseda, peavad nüüd uued vaenlased taas kaastööd tegema hakkama. Ellujäänud Kaubitsejad vannuvad mõneti alla.

Ja avaneb Tõusjate eriline nurjatus – nad nakatavad lahingus võetud vange ajumädanikuga, et sellega vajalikud töötajad fokusseerida (mis on nende üldtuntud kodune praktika rahvastikuprobleemiga tegelemisel) – ehk siis muuta nad vaid oma erialale pühendunud ülitõhusateks inimmasinateks ehk nullipeadeks. Head ehk Kaubitsejad on... ehmunud, tülgastunud sellisest kaasinimeste ärakasutamisest. Ämblikel on omakorda geenius, kes tekitab planeedil pöörase tehnilise revolutsiooni, mille lõplikuks eesmärgiks on pääsemine paarisaja aastasest talveunest, lõpuks jõutakse niikaugele, et kasutatakse internetti, ähvardatakse üksteist tuumapommidega ja lennutatakse taevasse satelliite eri riikide poolt. Aga kord lahvatab leek, mis põlenud salaja (ehk siis üle neljakümne aasta, mil Tõusjad-Kaubitsejad valmistavad ämblikke ette nende tulusaks okupeerimiseks), niisiis toimub Tõusjate vastane möll jne.

See on nüüd väga lihtsustatud ülevaade romaanist, kõik pole nii must ja valge. Tuleb tunnistada autori fantaasiat selliste maailmade loomisel, kõik see tehniline vidin ja ajalugu, siin puuduvad sarnasused meie praeguse maailmaga (nojah, ämblikud jõuavad oma värkidega nö 21. sajandisse). Kohe üldse ei mäleta, milline seos on autori eelmise romaaniga (no peale sügava süvatuleviku muidugi). Ja vaat lk 169, millist imestust see lugemisel äratas.

Küljendaja on pingutanud, et teksti võimalikult vähestele lehekülgedel kokku suruda, ses suhtes on tõesti tihe 500 lk tellis.

05 veebruar, 2012

Stanislaw Lem – Futuroloogide kongress (Poola novell, 1974)

Omamoodi “Illuminatus!” laadis tekst, ikka terroristid, uimastid ja maailma muutmine, seda küll tulevikus. Pole just kuldaväärt lugu, mis praegu ahhetama paneks (eelmine tekst oli päris hea). Vast Tichy narkootiline trip hotellis on tekstihallusest eristuv. Nojah, satiir.
Antoloogial vägev kaanekujundus.

04 veebruar, 2012

Andrus Kivirähk – Häbi (Jalutuskäigu kaugusel, 2007)

Loll saab kirikuski peksa ehk siis 15 minutit meediakuulsust, mis keerab inimeste elu võimatult tuksi. Satuvad kokku kaks paadialust, kummalgi oma kurb lugu rääkida – vanem mees ei saanud miljonimängu saates esimesele küsimusele vastatud, et kus asub Eiffeli torn, ja noorem mees jäi purjuspäi urineerimisega telekaamerale vahele – ja peale seda hakati kumbagi halastamatult norima meedias ja tänaval, lasti töölt lahti ja silmnägu ei võinud üleüldse kusagil näidata, kohe kukuti pilkama. Rääkimata siis lähedaste lahtiütlemisest.

Elasid siis jõe kaldal silla all ja üks hetk ootas nõrkenuid näljasurm, sest nende ainus prügikast veeti minema (ja mujale ei julgenud nad minna, häbi oma lõusta ilmarahvale naeruks sööta). Kuni üks hetk tuli koer, vaatas silma ja hakkas neid oma piimaga toitma. Meestesse voolas ajapikku uus elu! Nad õppisid uuesti elama, jõest parte ja luiki toiduks murdma, piima niristaval koeralgi hää luid krõmpsutada. Lõpuks sai koeraema nende kasvatamisega lõpetatud, lakkus veel põhjalikult üle ja kadus nende elust. Mehed liikusid edasi inimliha kallale.

Nojah, vägagi kurb ja võigas ja vaga lugu häbist. Pole just Kivirähki säravaim novell, aga lugeda kõlbab vist.

03 veebruar, 2012

Kir Bulõtšev – Valik (Diogenese latern, 1976)


Saame teada intrigeeriva mõtte, et N.Liidu teadusmaailmas võisid tegutseda häbelikud tulnukad. Kui Balaševičiuse tekstis löödi avarii tõttu Maale sattunud tulnukas lihtlabaselt maha, siis siin vastupidi – läbi häda siia sattunud tulnuklaps pandi hoopiski lastekodusse, kust ta siis tõuseb hiljem teadustaevasse (tõsi küll, ega siis teata, et tegemist sellesamusega). Aga mis siis juhtub – maskeerunud tulnukale tuleb külla tulnukas, et too tagasi loomulikku elukeskkonda viia. Tulnukas kahtleb, kahtleb, tal on elu põnev N.Liidus! Siiski asuvad tulnukad teele... ent veel viimasel hetkel transformeerub tulnukas tagasi uuele kodumaale, et võita Katrini (eesti päritolu neid?) südant ja jätkata ulmelisi katsetusi töökaaslasega.
Üsna lapsik või õigemini vananenud tekst, ehk Trubetsky & co on saanud siit inspiratsiooni oma fantaasiateks.

ulmekirjanduse baas

02 veebruar, 2012

Ellen Niit – Jänesepojaõhtu koos isaga (1982)


Metatekst lastele, remix eelmisest jänesepoja jauramisest ehk siis laps nõuab isalt, et see jutustaks talle sõnasõnalt jänesepoja teksti. Issi ei oska, laps loeb seepeale ise peast ette ja isa joonistab illustratsioone jutule juurde, mida nad siis mõlemad kommenteerivad (no laps kõike ei julge kommenteerida, mingi hetk läeb irmsaks). Ja nii saabki terve eelmine raamat üle korratud, sutt haltuura nagu. Tammiku illustratsioonid on päris popsportlikud, ikka maikaga jänku ja mootoriga hunt ja teerullist karu jne, traksidega jänesepoeg näeb tegelt välja nagu sadist alaealiste kolooniast;.on see tekst ja pilt üldse lastele huvitav, rohkem nagu täiskasvanutele adutav.

Nojah, iseenesest muidugi presentatsioon elutervest peremudelist, oleks vaid rohkem selliseid heatahtlikke ja õpetlikke isasid, kes oma maimukestele niivõrd hästi mõjuks.

01 veebruar, 2012

Indrek Hargla – Suudlevad vampiirid (2011)


Kiirustage, kodanikud unetud, siin raamatus on läbilõige Kultuurkapitali väärtustatud aasta autori mitmekülgsest ja värskemast loomest. Hargla loomingu võib jagada kolmeks – traditsiooniline ehk laiemale lugejaskonnale tundmatu (rohkem või vähem ulmelised või alternatiivajaloolised jms tekstid), nö kunstilisem ehk Loomingus avaldatu ning kommerts ehk French ja Melchior (no mitmel korral maininud, et French mulle maitsvaim ja Melchior jätab vast neutraalseks). Muidugi on neil kolmel vaalal rohkem ühist kui erinevat (Loomingus ilmunu võiks samahästi Täheajas olla või Frenchi sarja seotus Hargla traditsioonilisema loomega), vaid Melchiori tekstid on tõesti eraldiseisvad, hägusalt saaks ehk ühendada keskajateemaliste tekstidega, aga tõepoolest – need on kirjutatud erinevatelt alustelt. Ja siin raamatus need kolm tahku kõik olemas – klassikalisele Harglalugejale “Suudlevad vampiirid” ja “Jõgeva elavad surnud” (mis ongi selle raamatu õiged maiuspalad), ilukirjanduse lugejale 3 Loomingus ilmunud teksti (“Minu päevad Liinaga” on tõepoolest hea pala, teised kaks suurt ei liiguta), lugejamenuriks on siis 2 Melchiori lühilugu (eelkõige sarja fännidele, iseenesest pole just kõrgsaavutused – küllaltki vägivaldsed lühilood, mis ei arenenud eraldi romaanideks).

Paar lühilauset tekstideski. “Suudlevad vampiirid” hakkas mul vaikselt tekitama veremürgitust, viimasel ajal päris palju vampiirikaid lugenud ja natuke liig juba aplast kaenlaimemisest. Aga eelkõige rõõm, et Hargla kirjutab praegu muudki kui Tallinna mõrvamisest. Romaan võinuks eraldi ilmuda “Sündmuste horisondis” (kus on olemas Andra vastav teos), eesti autorite esindatus kipub seal nadiks jääma. Et siis, vampiirid otsivad Esimest Vampiiri, vampiirislayerid otsivad vampiire ja on veel üks seltskond, kes otsivad... Ajaloolised ekskursioonid maailma ajalukku, kuulsad ja kummalised vampiirinduse kastmes. Nagu ikka Hargla uusaja lugudes, õilmitseb tekstis evolutsioonivastane ja antidemokraatlik meeleolu. Korra viidatakse Simmonsile, nii võiks Annabeli pidada kodukootud Veristajaks seal Guayanas.

Liinast siis kaks lugu, millest teine vaatab esmalugu kannatava naise vaatepunktist, ja noh, teise loo puänt on päris lõbus, ühe lause snaiprilask, millegipärast ajas naerma (sellele leiab viite järgmises tekstiski). Rainari võlutud olemine on võluvalt kirjutatud, eksole, milline segadus seda lugeda.

Jõgeva elavad surnud” annab taas positiivselt märku Hargla võimalikest hingetormidest (või grafomaaniast) selle Melchiori traditsioonilisuse paine all, seekord siis... zombilugu (kas autor on üldse varem kirjutanud zombidest või vampiiridest?); ülemeelik lõbus tekstike, kerge paroodia ehk, teadagi kellest. Ühtlasi kaardistab see Eesti hetke ulmeskenet, vist 3 tegelast tunneks Nõukodast ära. Aga jah, ega siis ainult ülemeelikut nalja saa, lõpp läheb apokalüptiliseks. Lugu siis sellest, kuidas vesiaeroobikat harrastav kena figuuriga ajakirjanikuneiu läheb kajastama (täpsemini: dokfilmi salvestama) kohaliku zombifilmi tegemisest Jõgevamaa kandis, noh, seal möllab kõiksugu joomane suvemelu jne jne, kuni korraga... ohhoo, tõelised zombid! Justkui filmiskriptis! Ja lõpplahendus, siuke katastroof, rsk.

Kaanekujundus on halb, nagu ka Tänavi valiku puhul. Ei saa aru, mida kirjastus oma kaanekujundustega saavutada püüab.

“Ta võis vahest istuda poole ööni, suitseda, juua teed rummiga ja piinelda mingi paari dialoogilause kallal, ilma et ta ridagi kirjutaks. Kirjanik piinleb, rääkis ta ise, kirjanik peab kogu aeg piinlema. Mitte sellepärast, et ta peaks kogu aeg kirjutama, aga ta peab teadma kogu aeg, et tal on, millest kirjutada. Et tal on liiga palju mõtteid ja liiga vähe sõnu. Et kui sa oled valinud elukutselise kirjaniku tee, siis oled sa sellel teel üksi. Sa veedad hiiglama palju aega üksinduses ja sa piinled kogu aeg, et kas see aeg pole mitte kasutult kulutatud. Mõnikord pead sa ennast tundma maailma suurima egoistina, aga muidu ei suuda sa oma tegelaste sisse elada. Sa pead täiesti hülgama iseenda, sest endast kirjutamine on kirjanduse surm. Sa oled kanal, sa oled meedium, sa vahendad lugusid, sa valid sõnad, sa valid lauserütmi,sa kuulad lugusid ja jutustad need edasi, sa kirjutad ainult sellest, mis on selles loos oluline, ja ei sõnagi rohkem. Aga kui sa hakkad endast kirjutama, siis oled sa kirjanikuna kasutu, sa ei ole meedium, sa muutud ideoloogiks, sa lood iseenda religiooni, enesekummardamise, enesekultuse ja sa ei ole enam vaba. Sa ei kuule enam lugusid. Sa oled kirjanikuna surnud.” (“Tema päevad Liinaga”, lk 361)

sehkendamine
reaktor
raamatukoi lugemislood