Barbara Cartland – Suudlus Roomas (1996)

Tegemist ehk Cartlandi varasema perioodi romaaniga, sest tekst on päris ilukirjanduse moodi, pole vaid lihtlausetega masinlikku ladumist. Väikest kaasaelamistki! (Kuigi, kui naistegelasel on raske hetk, siis hakkab autor suvaliselt kolme punkti kõnesse toppima, tekib selline hakitud hingeldamine – aga mehed on kaljukindlad, nemad nii ei räägi!) Lugu iseenesest on tore ja kaasatõmbav ja kas nüüd just mõtlemapanev.

Vaesunud maa-aadli neiu (kena, tark & hea südamega) Alina Langley jääb õnnetumal kombel vaeslapseks ning avastab, et armsatest vanematest on mahajäänud ports võlge. Ta müüb asju jne, aga noh, tulevik näib ütlemata tume ja guvernantlik, majagi laguneb ja tolmab. Ühel päeval on aga ukse taga lapsepõlvesõbranna, varakate ülikute järeltulija kaunis Denise, kes vajab hädasti abi – nimelt on ta suutnud lasta katkeda Londonis kihluse ja nüüd ilgelt kahetseb enda ülemeelikust ning tal on vaja sõita hopsti Rooma, et nukker ekskihlatu üles leida ja taas ta oma lämbesse armuvõrku mässida. Aga selleks ihasõiduks on vaja niisugust mõistvat seltsidaami, kes laseks Denise'l vabalt noormehega sebida (sest sugulaste määratu oleks kindlasti muudkui siivsalt noorte juures). Denise pakub Alinale, et see võiks olla selleks abivalmiks seltsidaamiks – kehastudes Alina kuu aja eest surnud emaks (väga noorusliku välimusega naine!), kelle surmast Denise'i sugulased veel ei tea ja nii näiks kõik viks. Peale suuri kõhklusi vaene neiu soostub ettepanekuga – ta saab tasuks raha ja riideid ja pealegi harukordse võimaluse hurmavat Roomat külastada. Ning muidugi armastust aidata. Asjal on üks ebameeldiv aga, nad peavad reisima koos Denise'i sugulase lord Tevertoniga, kes sõidab Rooma valitsuse eriülesannet täitma (ühtlasi on ta sunnitud sugulasele ja selle seltsidaamile öömaja pakkuma). Ja kena lord on naistega üks pahatahtlik käituja, ikka võrgutab ja jätab maha. Nojah, jõutakse Rooma, Denise saab kihlatu tagasi püünisesse ja Alinale (kes kehastab oma nooruslikku ema) hakkab pidulikul õhtusöögil ägedalt külge lööma nurjatu vürst Alberto.

““Te erutate mind!” sõnas vürst. “Ja ma tahan ka teid erutada. Te olete kas tõeline jäätükk, nagu enamik inglannasid, või ma süütan teie südames leegi!”
“Ma... ma olen jäätükk!” hüüdis Alina.
Ta püüdis mehe kätest vabaneda, kuid tulemusega. Vürst oli temast tublisti pikem ja väga tugev.
“Ma tahan sind, Alina!” rääkis ta kirglikult. “Ma õpetan sulle armastust, tulist, kirglikku itaalia armastust. Sellel pole midagi ühist nende lastevallatlemistega, mida inglased armastuseks nimetavad.”
Mehe nägu oli tema oma lähedal. Taibates, et mees hakkab teda suudlema, karjatas Alina ja püüdis tema sülelusest välja rabelda.
“Ei! Ei! Kuidas te... võite nii käituda?! Me ju alles tutvusime!”
“Ma olen sind miljon aastat tundnud! Ma olen otsinud sind sellest ajast peale, kui meheks sain, ja lõpuks olen sind leidnud!”
Ta huuled puudutasid neiu õrna põske. Alina karjatas taas. Mees pigistas teda veelgi tugevamini. Neiu taipas, et kõik pingutused on asjatud ja ta ei pääse lahti. Äkki aga kostsid täiesti ootamatult venitatult lausutud sõnad:
“Mulle näib, leedi Langley, et kohe algab meie tants.”” (lk 57)

Alina päästab Alberto käest... lord Teverton! Kes koguni suudleb teda hetkeks külmade huultega – esmakordselt kogeb üleelatust vapustatud Alina, mis see suudlus üleüldse on ning mis tundmusi see meeltes ja kehas tekitab. Piinlik on, aga mis siis ikka! Järgmisel päeval jalutavad Alina ja lord Colosseumis ning õhtul tuleb mehel taas neiu (või õigemini Alina ema?) ihara Alberto küüsist päästa. Ent korraga peab Denise'i kihlatu päevapealt tagasi Londoni kiirustama. Ja sinna kolmekesi suundutaksegi, noorpaar abielluma ja taasnoorenenud Alina tagasi maakohta unustusse. Kas lord Teverton mäletab Alinat peale tollega Roomas koos veedetud aega? Kas selgub, mis rolli mängis Alina oma sõbranna mehevõtuplaanis? Milliste naiste embusse lord Teverton tõttab? Kas Alina jääbki üksi rõskesse maamajja nukrutsema? Raske öelda.