30 juuni, 2014

Neal Asher – Alien Archeology (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)

Selle loo võiks maakeelde tõlkida, sest no päris põnev lugu on... ja kõigest siin kasutatud võõrtehnoloogiatest ei saanud aru. Aga jah, ulmemadin on tore, kõiksugu tehisintelligentsid ja karmid (mõistmatud) võõrrassid ja modifitseeritud inimesed, kes kellega kambas ja kes kellele jahti peab... ja see mõrvarlik jant käib ühe kosmoseliigi pärast, kes hävitamise hirmus tühjendas oma ajud nö intelligentsist, laadides need “mälupulkadele” ning peites need ära (selle tagajärjel jäid neist järgi üsna mõistuseta olendid). Kuid sellised “mälupulgad” äratavad väga suurt huvi nii konkureerivatele võimudele kui kurikaeladele, ja peale ühe sellise asjanduse leidmist ja omandamist otsustab kurikaelast kangelanna selle rahaks teha. Ainult et – kuidas selle tehingu käigus ise ellu jääda?

Nagu öeldud, möllu ja erinevaid võõrliike ja tehnilisi vidinaid kõriauguni, ning see pole üldse paha. Äkki Orpheuse Raamatukogus võiks teha Asheri väikse valikkogu (nagu Reynoldsi ja Strossi puhul)?

27 juuni, 2014

Soome ulme 2 (2014)

Kogumiku huvitavama osa moodustavad raamatut lõpetavad kolme noorema autori tekstid, mis on siis valitud lisaks tuntumate autorite tõlkejuttudele. Noh, iseloomulik neile kolmele tekstile on see, et neis puudub nö soomelik külg, põhimõtteliselt võiks ükskõik kes autoriks olla – mis on muidugi nii ja naa, kas soomlane peab olema soomelik või et kas on huvitav lugeda tekste, mis on loodud mingite üleüldiste reeglite või kaanonite järgi? Eks see ole samas suuresti tõlgete lugeja asi, et tahaks midagi muud kui tavapärases vormis angloameerika ulme pärandit (astmes x) tarbida (ja samas, kui palju see eesti lugejat häirib kui eesti autorid panevad kohaliku koloriidita jutte?). Ses suhtes on antoloogias soomelikku Hurtta kahes tekstis ja Sinisalo Cthulhu töötlus Helsingi tingimustes. (Omapärane küsimus ehk, et kas värsked tekstid mõjuvad huvitavamalt kui nt 10-20 aastat vanad tekstid?)

Magdalena Hai “Vaskmõrsja” on päris tore külm auruarmastuse lugu. Noorema venna kihlatu kukub surnuks, kuna tegelikult tahab naine vanemat venda endale kaasaks, vanem vend aga võrgutas teda niisama. Nojah, et noorem vend on õppimas aurupunklikuks inseneriks ja ta teeb salaja neiu laibast uue olendi, mis siis peale käivitamist on 24/7/365 täidetud armastusest venna vastu. Lugu on esitatud läbi tundetu vanema venna vaatepunkti, mis on võrdlemisi ebameeldivalt jahe või ignorantne teiste kannatuste suhtes.

Anni Nupponeni “See, kes ratast pöörab” leiab aset maailmas, mis on... noh, modifitseeritud. Aja jooksul on auruenergia hoogsalt edasi arenenud (ja ununenud) ning selle üheks tulemuseks on nö kellavärgiga inimesed, kel eluiga pikenenud 300 aastani. Aga see pole veel kõik, nagu selgub noorele veidi lihtsameelsele peategelasele. Eks vaikselt tekib küsimus, et mida õieti nii pika eluga peale hakata. Tuttavat on siit maailmast raske leida, see on mingi alternatiivse reaalsuse tulevik.

Maiju Ihalaineni “Terrakota” läheb vist fantasy valda, kus siis ühel hiinlasest pottsepal on veider võime saviloomakestele mõneks ajaks nö hing sisse puhuda. Ta plaanib tütre abil selle trikiga tänavaesinemistel raha teenida, kuid läheb pisut teisiti – peale esimest võrdlemisi ebaõnnestunud esinemist kutsutakse ta hoopis keisri õukonda oma imeasja näitama. Keiser jääb nähtuga rahule ja käsib pottsepal teha savist koopia keisri ühest surevast abikaasast (tõsi küll, täiendatud koopia). Kuid selgub, et naine... Vaene pottsepp satub korraga võimumängude keskele ja hästi need ei lõpe.

Eks Nikkarevi antoloogiad ole üldiselt koostatud mõttetihedama ulme tekstidest, vallatut paugutamist erinevatest superrelvadest neis naljalt ei leidu.

26 juuni, 2014

Chris Roberson – The Sky is Large and the Earth is Small (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)

Alternatiivajalooline lugu sellest, kuidas Hiina valitsejad plaanivad asteekide Mehhikot vallutada. Ettekannet Mehhiko kohta koostab Cao Wen, kes siis arhiivide rägastikest püüab kokku leida erinevaid kilde – nagu ikka, dünastiate rohkem või vähem vägivaldsetel vahetumistel hävitatakse dokumente jne. Aga Cao satub ühele huvitavale viitele – nimelt on aastakümneid tagasi Mehhikot külastanud hiinlaste uurimislaevastik, ja nagu selgub, on sellest retkest teinud ettekande mees nimega Ling Xuan senini elus. Seda küll viimased viiskümmend aastat imperaatori salateenistuse vanglas viibides. Uskumatu, aga tõsi!

Nojah, selline sissejuhatus tegelt lool puudub, see selgub alles loo jooksul. Cao püüab siis Lingilt välja noppida infokilde Mehhiko kohta (Caol ka probleem sellega, et kui ta ettekanne imperaatorile ei meeldi, on karjääril kriips peal), kuid vanamees, kes niikaua vangistuses olnud, ei lase end niisama tühjaks lüpsta ja intervjuud käivad tema soovide järgi; ning nende soovide täitmine osutub üpris keerukaks. Nojah, eks viimaks selgub, et asteegid on sellised nagu nad on, ainult et kasutavad ka auruenergiat. Kuid...

Kosmoseutoopiatele vahelduseks selline kammerlik alternatiivajalugu.

25 juuni, 2014

James Van Pelt – Of Late I Dreamt of Venus (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)

Rahaga võiks saada enamvähem kõike. Elizabeth Arday, kes on loo algul läbi aegade rikkaim inimene, otsustas muuta Veenuse selliseks paradiislikuks planeediks, mis võiks olla parem kui ärarikutud Maa kunagi olla võis. Ent Veenuse terraformimine... see võtab inimaastates paratamatult meeletult aega. Et naine tahab Veenust näha õitsvana, siis leiutatakse talle lahendus – selle inimelu jaoks meeletu aja veedab ta hibernatsioonis, ärgates paariks korraks (200-400-600 aasta vahel), et näha Veenuse terraformimise progressi. Ja noh, nii lähebki...

Tema kaaslaseks selles ajavõitmiseretkel on Henry, kes võiks olla väga hurmav mees (ja kellega naine tahaks ehk nahistada), kui tal veidi... mõningaid füüsilisi parameetreid kohendada või parandada. Nii siis Elizabeth ja Henry magavad Veenuse kandis tehnoloogia ja arstide järelvalve all, ja iga kord ärgates avastab mees, et vahepeal magatud sajandite jooksul on ta välimust muudetud – küll on näolt kadunud kole arm või on ta kasvult pikemaks muutunud. Võiks sedastada, et selline tahtevastane tuunimine meest õnnelikumaks ei tee.

Aga Veenus ja tuhat aastat terraformimist? Muudatused toimuvad, aga mitte just täpselt selliselt nagu Elizabeth lootis – ning lisaks selgub viimasel ärkamisel, et naine on (viimaks ometi!) lõplikult oma varadest ja võimust ilma ning edasine aja edasi lükkamine hibernatsiooni abil osutub võimatuks. Naine on nüüd Veenusel kui tobeda teaduseksperimendi relikt, ja Henry... ons mehel enam kirge naise vastu, kes teda vastu tahtmist tuhande aasta jooksul nii mitu korda muuta lasi? Draama ja tragöödia, eksole.

24 juuni, 2014

Sergei Lukjanenko – Puhtand (2014)


Selle raamatuga küll kontakti ei tekkinud. Jutt jookseb, visatakse kildu ja toimub mitmeid ärevaid või ka põnevaid sündmusi, aga no külmaks jätab, tekstil pole nagu õiget saba ega sarvi. Kirill sõdib funktsionaalide ja Arkaani vastu, otsib seda, mis neid kurikaelu juhib, ja noh, mis siis sellest? Või on tegemist Lukjanenko paroodiaga ulme teemal? Et kõik need paralleelmaailmad ja Kirilli üsna totter quest? Ja see Kotjaga jändamine? Ma ei tea... Lukjanenko tekstiga ei kaasne kaasaelamist, pigem vaatad seda kõrvalt kui mingit mängu, mis venib ja venib pikemaks, sest noh, on vaja täita teatud (raamatu)maht.

Teiseltpoolt võiks öelda, et ma ei kuulu teose sihtgruppi – see on ulme kaasaegsele vene lugejale. Kõik need killud lääne ja vene kultuuri kohta, ukraina ja poola kultuuri torkimine; noh, mis on minul sellest? Ahah, venelane on tore olla ja läänlased on pehmod, selge.

Ühesõnaga, tegemist pole huvitava ulmeraamatuga, pigem lihtsalt lobisev järjeromaan, mis õieti kuhugi ei jõua (nojah, järeldades Lukjanenko iroonitsemisest kultuurinähtuste kallal – miks peakski?). Tegemist ja värki on, aga noh, ega suurt midagi ei kaota, kui raamat lugemata jätta. Kui avaromaan oli mõnelgi hetkel huvitav, siis see järg on küll... üsna suvaline lobisemine.

“Mind on alati hämmastanud, kui vaevumärgatav on piir kauni ja lihtsalt kena neiu vahel – üks näoovaal, sama silmade ja nina kuju, kõik on sarnane, kuid mõni silmale tabamatu millimeeter muudab kõik kardinaalselt teiseks.
Muide, just see kenaduse ja ilu vaheline õhkõrn piir võimaldab naistel mõne grammi kosmeetika abil korda saata imesid.” (lk 52)

ulmekirjanduse baas
postimees

23 juuni, 2014

David Moles – Finisterra (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)



Et siis... on selline gaasiplaneet... mille ülemistes kihtides hõljuvad saared... mis on tegelikult elusorganismid... no sellised hiiglaslikud... ja noh... ei tohi need allapoole vajuda, sest siis ootaks ees saartel elavaid erinevaid organisme hukkumine... gaasiplaneet ikkagi... Seal maailmas tegutsevad nii Maalt pärit inimesed, maailmaruumis sündinud (modifitseeritud?) inimesed, tehisintelligentsiga “värgid” kui ka erinevad tulnukarassid... noh, niimoodi segunenult, on häid ja pahasid tegelinskeid...

Ja, ee... tegelt neid elavaid saari ei tohiks segada, või veel hullem, tappa, sest noh, ökosüsteemile mõjub halvasti... või midagi. Sest üleüldse paistab see süsteem olevat tehislik, kellegi/millegi loodud... Aga noh, loo kangelanna satubki palgatöö käigus ühe sellise saare tapmisele... mis omakorda tooks kaasa pea kahekümne tuhande seal elava inimese hukkumise... Kes küll pärinevad igasugu kriminaalidest jne, aga no ikkagi... Ja et noh, kuidas siis kangelanna sellises olukorras käituma peaks, kas siis vastavalt südamele või soovidele.

Kui nüüd kristalselt aus olla, siis väga palju toimuvast aru ei saanud, et kes kus millega lendas. Sai nagu lugu ette võetud, et inglise keeles lugemist harjutada... aga alustuseks sutt keeruline tekst... või nii. Ja et ikkagi miski auhinnaline lugu ka. Eksole.

20 juuni, 2014

Ene Mihkelson – Igiliikuja (1985)


Suits surmaks käes
lõke tulekahjuks valmis
põud põldu parkimas
täht langeb ja soov
ei tule meelde
(lk 33)



Eitan lapsepõlve ja elan
eitan suguvõsa ja teisenen
eitan ennast ja sulandun
Ring saab täis
Alustan uuesti
Jaatustest
(lk 42)


Öösiti mardusi karjub
väljade peal ja linnas
kujutlusilmades kõle-
dad inimesetud maas-
tikud Raske on usku-
da kirge kivises
laastikus 
Sõnad on õõnsad ja pais-
tavad läbi Kehad koh-
ruvad rahnudeks
Kellel veel hing on
see ägab ses vaevas
isikusetus saatuses
(lk 49)



Õhtupoolik nagu koltunud
kiri läbipaistvalt
selge
(lk 59)


Nõidlik puu hämarusest vaatab mind
ta on seal alati olnud
olen alati teadnud et ta mind jälgib
ja tema on teadnud et tulen tagasi
veel enne teekonna lõppu
(lk 72)



Vihm lõhkus aknad
sõrmed puudutavad
murdunud pindu
pime on
(lk 81)


Pea sees on võru
võru taga on
valu
Valu taga on
uni
Unes näen lilli ja
lund
(lk 113)

19 juuni, 2014

M.C. Beaton – Hambaarsti surm (2014)

Üsna Priscilla-vaba Hamishi lugu, tõsi küll, mees laseb kasutada Priscilla arvutit häkkimiseks ja laseb kasutada end sõbrannal (ütlemata selge, et Hamishit tabab naise puhul pettumus). Aga jah, mõrv sooritatakse Beatoni kohta hämmastavalt kiirelt ja mõrvarini jõutakse viimaks üsna käänulisi teid pidi, kõikide asjaolude klappimine võtab kõvasti aega ja vahepeal satub Hamish isegi surmaohtu. Raamat muidugi täis kõikvõimalikke riuklikke šotlasi, ei armasta nad inimsõbralikult elada.

Ilm on seal Lochdubhi kandis samamoodi jälk nagu viimastel päevadel Eestimaal, ses suhtes nagu... topeltlaks või nii.


“Ja see segu snobismist, asjaarmastajalikkusest ja puhtast vedamisest, mõtles ta edasi sõites, tegigi juhtumi nii segaseks.” (lk 234)

18 juuni, 2014

Dmitri Gluhhovski – Metro 2033 (2014)



Iseenesest pole 500 leheküljeline raamat mingi märkimisväärne tellis ja tegemist pole niisamuti just kirjandustehnilise pärliga, ometi edenes lugemine tavapärasest aeglasemalt – seda siis seetõttu, et ligi kuuendiku ajast raamatu seltsis veedad sisekaantel esitatud metrookaarte uurides, kes kust kuhu kulges ja millistes jaamades on mida toimunud (millegipärast on kaartidel kohanimetused vene keelest transkribeeritud, aga raamatus on kohanimed eesti keelde kohandatud; samas küll see suurt segadust ei tekita, lihtsalt hetkeks pani imestama). Aga jah, orienteerumist on kõvasti ja peategelane teebki metroole ringi peale.

Lugu siis tuumasõjajärgsest inimkonnast, kes on nüüdseks paar aastakümmet varjunud Moskva metroosse (kas mujal inimkonda eksisteerib, seda ei teata). Maapinnal on teadagi radiatsioon ning loodus hoopis muteerunud ja ohtlik. Samas ei saagi aru, kas kardetud tuumatalve siis polnudki ning miks need mutatsioonid nii kärmelt võimust võtsid. Ja on inimesed (stalkerid), kes käivad linna pealt metrooelanikele saaki ja kütet toomas, ja jällegi tekib küsimus, et kas radioaktiivsusest läbi imbunud asjad ja küte nö tervislikemas oludes probleeme ei tekita? Või noh, kuidas stalkerid niivõrd palju maa-aluseid varustada suutsid – kütus, lambipirnid jms. (Tuumavarjendite varud?)

Aga jah, inimkond on koondunud maa-alusesse metroosüsteemi, ning need paarkümmend tuhat inimest on killustunud mitmete eripalgeliste gruppide vahele, kes erinevaid metroojaamu asustavad – on kommunistid, on natsionalistid, on organiseeritud kuritegevus, on demokraadid, on sõltumatud jne jne; on kuulsaid ja kummalisi, sulelisi ja karvaseid. Aastate jooksul toimunud võimuvõitlused on piirid maha märkinud, nüüd on vaid mõned väiksemad kokkupõrked – ent tõepoolest, elada on vaja (kuigi inimelu suurt ei väärtustata) ja pealegi metroo ise... see on rohkem või vähem tuntud ohuallikaid täis.

Kuid irriteerivaim ohuallikas paistab nüüd olevat peategelase Artjomi kodujaamas, kuhu tahavad maa pealt järeleandmatult sisse ronida “mustad”, kes on siis miskid vampiirilaadsed elukad ning käituvad nad inimsoo esindajatega väga näotult. Noormees Artjom saab ühelt nähtust uurima tulnud salapäraselt stalkerilt ülesande viia mustade vastu abi saamiseks salasõnum metroo nö linna Polisesse – enne kui hilja ja “mustad” metroosse valla pääsevad. Artjom põleb soovist aidata ja asub oma salajast ülesannet täide viima; ühtlasi annab see võimaluse tutvuda metroo mitme kõmulise ime või saladusega.

Ja tõepoolest, Artjomi retk salasõnumi edastamiseks kulgeb igati dramaatiliselt ning teel kohatud inimesed... no veelgi kummalisemad. Eks arvatavasti on autor ammutanud materjali kohalikest linnalegendidest nii metroo kui ka veidrike kohta, aga eks osa inimeste hirmudest ole ka universaalsed. Artjomil on kombeks surmasuust pääseda ja seda mitmel puhul nö jumaliku vahelesegamise tõttu (kannibalide või natside käest pääsemine jne), ja mis vahel mõjub ehk päris uskumatuna. Aga eks kirjanduses või seda lubada.

Igal juhul, tempokas ulmekas oma venelike joontega (no kus tegelased võivad kukkuda jutustama või maailma üle arutama!) ja eks raamatu lõpp pakub mitmeid üllatusi.


“Me siin kolleegidega otsustasime, kui saime aru, et kannibalism kui nähtus on siin juurdunud ning ei saa enam midagi teha, et hoolitseme vähemalt küsimuse kulinaarse poole eest. Vaat siis tuligi kellelgi meelde, et korealased, kes söövad koeri, panevad nad elusalt kotti ja peksavad keppidega surnuks. Liha võidab sellest väga palju. Muutub pehmeks, õrnaks. Kellele rohkearvulised verevalumid, nii-öelda, ja kellele karbonad. Nii et ärge hukka mõistke. Mina ehk surmaksin teid algul rõõmuga ning alles siis keppidega, kuid tingimata on vaja, et oleks sisemine verejooks. Retsept on retsept /-/.” (lk 411)

Ene Mihkelson – Ring ja nelinurk (1979)

Ja vaata ajal pole tähendust
ja vihmal maitset
hiiglase lakast sajab taevas alla
keegi usub et tema õlgadel
püsib maailm
Maailm ei usu midagi
(lk 13)





Sain kirja kirjutasin vastuse
käisin kinos teatris kohvikus
mitte ühel päeval
ei mahu aasta päevasse
lausesse elu
tahad vabaks kõikidest soovidest
vihma sajab ja sajab ja sajab
aknamärg su metsaunedes
alateadvuse tihnikuis möirgab
köidikuis härg

(lk 23)

17 juuni, 2014

Olga Tokarczuk – Algus ja teised ajad (2012)


Poola poeetiline “Sada aastat üksildust”, õige kurb lugulaul ühest fiktiivsest Poola külast, mille nimi on Algus. Algus kui piir... millegi muuga, müütilise aegruumiga (ja jällegi eksib tegevusse mitmeid veidrikke või võõraid). Kaamerapilk püsib vaid Alguse piirides, ja seda ajavahemikus Esimesest maailmasõjast üheksakümnendateni. Eks paratamatult ole nii, et romaani esimeses pooles lisanduvad tegelased ja teises pooles hakkavad nad siis järjepannu surema, mis tekitab lugemisel üpris melanhoolse meeleolu. Muidugi, mis on elu ja mis saab peale lahkumist. Kas on igavikku või on siis meie käsutuses vaid aeg, mille jooksul võimalikult palju kokku krabada.

Nagu ikka, on romaani segipöörav jõud Teise maailmasõjaga seonduv, kõik need massihävitused ja tsiviilisikute kohtlemine, ning sellele järgnev nõukogude ebaloomulik võim (millega mõnedki tegelased flirtisid). Kuid samas, Tokarczuki maailm toimib niiehknaa veidi teistsugusel viisil kui meile tuttav maailm (või noh, kas on mõõdupuud, mille järgi sind ümbritsev maailm toimiks keskmiselt normaalselt? Millal sa koged või arvad, et kõik just ongi nii hästi ja halvasti nagu see peakski olema?).

Okei, mis siin pastakast rohkem ikka välja imeda, hea raamat, rohkem ei hakka ütlema.


“Kujutlemine on tegelikult loomine, see on sild mateeria ja hinge vahel. Eriti kui seda tehakse tihti ja intensiivselt. Siis vormub pilt mateeriatilgaks ja liitub eluvoogudega. Vahel teel olles midagi teiseneb ja muutub selle sees. Seega täituvad kõik inimeste soovid, kui need on piisavalt tugevad. Aga mitte alati lõpuni nii, nagu oleks võinud soovida.” (lk 74)

16 juuni, 2014

Kätlin Kaldmaa – Väike terav nuga (Looming 5/2014)

Lugu usaldusest. Kuidas usaldada teist inimest, kas ja kuidas teda lähedale lasta – kui oled varem kogenud suhtevägivalda. Lugu leiab aset Küprosel, kus põhjamaalt pärit naine Danger jalutab üksi ringi ja puutub juhuslikult kokku kohaliku kreeklase Nikasega. Tutvuvad, räägivad, lihtsalt on koos need paar päeva, enne kui Danger saarelt lahkub. Nikas ei suru end peale, ta on lihtsalt olemas ja sõidutab naist rolleril, näidates kohalikke olusid. Ja nii tekib vähehaaval usaldus kahe inimese vahel. Mis päädib siis lahkumiseelse vahekorraga, mis jätab vast kummalegi vanaduspäeviks helge mälestuse.

Ma pole Kaldmaa proosaga väga tuttav, seepärast on siin üsna rõõmustav näha sellist napi väljendusega jutustust ja kõnekeelseid dialooge. Tekst lihtsalt on, auklik nagu kogetav reaalsus. Lihalik, unelev, argine, perutav, monotoonne, avatud. Nii Dangeril kui Nikasel on minevikust oma pinged ja armid, kuid neist võib üle olla.


“Jutt ei käi nagu tuul, otse ja vastu silmnägu. Jutt käib nagu vähk – kivi alla ja kivi peale, edaspidi ja tagaspidi. Või nagu mesilane, või nagu liblikas, kes lendab siia, lendab sinna.” (lk 624)

13 juuni, 2014

Miroslav Skála – Pulmareis Jiljisse (1973)


Üpris nunnu lugu kahe armunu ühtesidumisest. Kohtuvad mees ja naine ning nende vahel hakkab soodsalt arenema sõprus ja kiindumus. Kuni naise vanemad leiavad, et ikka niisama ei saaks noored koos olla, vaja oleks neid abieluga siduda. Mees leiab, et eelnevalt peaks panema suhte proovile ning selleks minna kahekesi üheksapäevasele matkale – et kui see läbi teha ja teineteisel jääb kõri närimata, siis võiks suhe tõesti olla kindlal pinnal. Sihtpunktiks saab koht, kus mehe vanemad teineteist leidsid... ning naise isa paneb ette, et niisamuti võiksid noored Jilji kirikus abielluda. Noh, mees (kes on siis loo jutustaja) selles oodatavas abielus ette nii kindel ei ole... küll aga naine.

Lähevadki siis matkama – kõigepealt rongiga maakohta, siis mägedesse turnima ja seejärel kanuutama. Mees on teinud kõiksugu päevaplaane (naise sooviks on vaid üheksandal päeval viimasel hetkel vahutavatel hobustel kiriku juurde jõudmine), aga eks need lenda vastu taevast juba hommikuti. Ent mis peamine – hoolimata kõigest paistab naine vastavat mehe kriteeriumidele. Kui aga jõutakse mehe salamisi püstitatud peaproovini ehk ta naistevõrgutajast sõbrani, kes asubki tulevast abikaasat otsusekindlalt piirama. Ning mees näeb, et... naine lähebki sõbraga kaasa (kumbki pole muidugi teadlik, et tegemist mehepoolse katsega).

Kas nüüd lugu mingilgi moel õnneliku lõpu leiab, ei hakka siinkohal viksilt mainima, milleks avaldada saladusi. Nojah, naised... kes neid tegelikult mõistab, ei tea.

Iseenesest täiesti apoliitiline romaan – ilmunud vist 1972, aga tolleaegsest õhustikust pole suurt lõhnagi, pigem selline roosamannamaa – ilusad maastikud ning toredad inimesed oma erinevate kiiksudega (muidugi, kas meelelahutus peaks midagi enamat sisaldama?). Praha kevade järellaine ehk – Vera abiellus ja läks Kanadasse (lk 73)? Õigemini pole võimust sõnagi – või on seegi märk millestki? Nõukogude võimu nagu polegi, tegemist võiks samahästi olla ennesõjaaegse olustikuga – abiellutakse kirikutes, vilksamisi on juttu amoraalsest nahistamisest ja riigipiirid oleks justkui lahti.

Nojah, suvevihma ajaks igati lahe lugemine.

12 juuni, 2014

Saul Bellow – Püüa päeva (1968)


Lühiromaan ühest keskealisest hädapätakast Wilhelmist, kes on jõudnud omamoodi lagunemispunkti – tööd pole, viimane raha sai kahtlase nõuandja mõjutusel börsile viidud, lahus elav koduperenaisest abikaasa ei anna lahutust ja nõuab poegade kasvatamiseks viimase sendi hinge tagant, aastate jooksul tehtud valeotsused on mehe võõrutanud ta isast. Või noh, isa ei mõista, miks peab tema maksma oma täiskasvanud poja vigade eest, sellele tegevusele ei saa näppu anda, kaotad käe – aga tema tahaks vaid rahumeeli pensionipõlve pidada. Ühesõnaga, enesest heal arvamusel olev Wilhelm on omadega täiesti orkis – abiks pole seegi, et oma hädades mees endal erilist süüd ei näe, ikka on maailm see, mis käru keerab.

Wilhelmi kahtlaseks nõuandjaks on Tamkin, kes on tegelikult pagan teab kes – psühholoog või šarlatan või seikleja või, noh, inimeste paratamatult ära kasutaja. Igal juhul, jutt tal jookseb ning oma eriskummaliste mõtete ja juhtumitega ajab ta Wilhelmil pea ogaraks. Omaette tegelaseks võiks pidada ka viiekümnendate New Yorki, see inimestest ja majadest ja masinatest pulbitsev multiorganism; kiirus ja kära ja üksindus. Sa oled üksi mingis hullumeelses segapudrus, massis ja lärmis.

Tegemist on arvatavalt iroonilise romaaniga, mille vastavad iroonilised püüdlused on ehk... liialt selgelt esil. Jah, Wilhelm on keskealine ebaõnnestuja, ega sellele suurt rohkem sügavust lisandu. Kogu tekst illustreerib ta elu möödaelamist, lihtsamate teede või laiskuse või tahtejõuetuse paraadi. Nojah, aga et selle lugemiseks tuleb sada lehekülge läbi lugeda... see muutub vähe tüütult monotoonseks. Või noh, enda viga, et raamatut pooleli ei jätnud, kaua ikka hoiad lootust, et äkki avaneb mõni põnevam tahk lisaks.

11 juuni, 2014

Olga Tokarczuk – Päeva maja, öö maja (2013)


Üllataval kombel eksisteerib see romaan Stalkeri nominentide nimekirjas – mõne üleloomuliku juhtumi pärast? Et nimekiri oleks mitmekesisem ja auväärsem?

Igal juhul, peale lugemist on raamatut raske inimlikult kokku võtta. Romaan kulgeb varakevadist hilissügisesse ja käsitleb Poola ühe ääreala (mis ajalooliselt polevatki Poola osa) värvikat lugu. On hullud ja ullikesed ja ports traagikat. Lisanditega inimesed, kes on ümbritsevale liialt erinevad. Ei tea. Võibolla. Aegruum, mille muster on veidi vigane (või vastupidi – mida pole ühetaoliseks tsementeeritud?), ja mille aukude või mullistuste kaudu popsatab reaalsusse asju, mida muidu... me ei oska ega taha ära tunda. Aga see ei ole ometi jutt sellest raamatust? Miks peab hullude ja vaimust vaevatute tegudele tähendusi lisama või üldse otsima? On nende maailm mingil moel täielikum või süvitsiminevam kui tavalise inimese oma? Või äkki on tegemist kanepikirjandusega (lk 221), autori uimade voog?

Huvitav raamat, ei kipu paremaid kohti ümber jutustama, neile on viidatud raamatu tagakaane tutvustuseski (Marek Marek! Krysia!). Eestlasena on vist üsna raske aduda, mida põhjustas Teise maailmasõja järgne Ida-Euroopa rahvaste ümberpaiknemine.

“Marek Marek jõi ja talle meeldis see seisund, kui jalad iseenesest kannavad üle mägede ja kogu sisemus, seega ka kogu valu sisimas, on välja lülitatud, justkui oleks lülitit klõpsatud ning ühtäkki kõige üle pimedus langenud. Talle meeldis istuda Lido kõrtsis, melu ja suitsu sees, ja pärast leida end õitsvalt linapõllult ning lamada seal hommikuni. Surra. Või juua Jubilatka kõrtsis ja pärast minna käänulist teed pidi küla poole, nägu verine ja hammas sisse löödud. Olla vaid poolikult, teadvusetult. Peaaegu olla olemata. Hommikul tõusta ja tunda peavalu, ent siis on vähemalt teada, mis valutab. Tunda janu ja suuta seda kustutada.” (lk 15)

“Marta ütles, et kasvav juus kogub inimeste mõtteid. Ta ladustab need endasse mingit ebamääraste osakestena. Kui tahetakse midagi unustada või muuta, alustada algusest, siis tuleb juuksed ära lõigata ja need maha matta.
/-/
Martale ei meeldinud ka värvitud, eriti just heledamaks värvitud juuksed. Ta ütles, et värvitud juuksed ei ole enam mõtete ladu. Värv hävitab või moonutab neid. Sellised juuksed ei saa enam täita oma funktsiooni – ladustamist. Need on tühjad ja kunstlikud. Parem on need maha lõigata ja kohe ära visata. Need on surnud, mäluta ja tähenduseta.” (lk 59, 60)

“Noameistrid uskusid, et hing on kehasse löödud nuga. See sunnib kogema pidevat valu, mida nimetatakse eluks. Samaaegselt hoiab see keha elus ja surmab. Sest iga elatud päev on Jumalast kaugenemine. Kui inimesel ei oleks hinge, siis ta ei kannataks. Elaks nagu taim päikesepaistel, nagu loom päikeselisel karjamaal, aga niimoodi kehasse löödud hingega tundub kõik ümberringi pime, sest kusagilalguses on see näinud sõnulväljendamatut jumalikku valgust. Olla tervikust eraldatud osake, aga mäletada seda tervikut. Olla loodud surma jaoks, aga sunnitud elama. Olla tapetud, aga jääda elama. Hinge omamine tähendab just seda.” (lk 165-166)

“Milline on maailm, kui elu muutub igatsuseks? See näib siis nagu paberist, mureneb ja laguneb sõrmede vahel. Iga liigutus jälgib iseennast, iga mõte jälgib iseennast, igal tundel on algus, aga sel pole lõppu, ning viimaks muutub ka igatsuse objekt paberlikuks ja ebatõeliseks. Ainult igatsus on tõeline, see tekitab sõltuvuse. See on seisund, kus inimene on seal, kus ta ei ole, kui tal on miski, mida tal ei ole, kui ta puudutab kedagi, keda pole olemas. See seisund on lainetav ja iseendaga vastuolus. See on elu kvintessents ja samas sõdib elule vastu. See imbub läbi naha lihasse ja luusse, mis hakkavad sealtpeale eksisteerima valulikult. Mitte valutama. Eksisteerima valulikult – see tähendab, et nende eksistentsi alus on valu. Sellisest igatsusest ei ole mingit pääseteed. Tuleks põgeneda oma kehast väljapoole, iseendast väljapoole. Juua end täis? Magada nädalate viisi? Joosta amokki? Palvetada lakkamatult?” (lk 218-219)


ekspress

10 juuni, 2014

Herbert George Wells – Maailmade sõda (1995)


Päris tore ulmeromaan, mis pärit 19. sajandi lõpust. Ühtaegu paatoslik ja antipateetiline, tegemist pole vaid põnevusjuhtumi nüri käiamisega. Marsilt maabub Inglismaale kümne päeva jooksul nö kümme silindrit marslastega, kes aktiveerudes asuvad Londoni ümbrust hävitama; kaasaegse sõjatehnikaga nende vastu ei saa, marslased kasutavad inimeste vastu nii laserkiiri kui keemiarelvi. Noh, mis veel hullem, marslased tarbivad ellujäänud inimesi toiduks. Kuid... marslased pole kohanenud Maa mikroorganismidega, ja kokkupuude nendega osutub teise planeedi külalistele letaalseks.

Wells kasutab jutustajatena minategelast ja tema venda. Minategelane on nö sündmuste tulipunktis (ta ei pääse marslaste vallutatud aladelt), venna jutustus annab aimu, kuidas rahvamass sellises olukorras käitub ja ohu eest põgeneb. Minategelase jutustus pole just superkangelaste masti – kui ta koos juhuslikult kohatud abiõpetajaga marslaste eest päevadeks peituvad, muutuvad nad sellises olukorras üksteise vastu vaenulikuks, nad ei talu teineteist ja kaotavad meelekindluse, heroilisusest pole haisugi. Noh, samas minategelase taaskohtumine abikaasaga on üks pateetiline nüke. Eks inimelu väärtus ole selline... teistsugune: huvitav on see, millise ükskõiksusega suhtuti peale esimest konflikti marslastega sellesse, et kohapeal söestati mitmed inimesed – nojah, kahju, et sealhulgas mõned kohalikud külaelanikud surma said. Ühelt poolt meeletu uudishimu kõmu järele, teiseltpoolt rahumeeli väikekodanlik nabavahtimine.

Eks jah, klassikul ole haaret ja visiooni ning briti kiiksu. Siin tõlkeraamatus on niisamuti romaan “Ajamasin”, ent see jäi hetkel lugemata.


“Sageli on naljaviluks räägitu tõeks osutunud. Marslaste juures on eeltoodu vaieldamatult teoks saanud – vaim on välja tõrjunud füüsise. Mina küll usun, et marslased olid varasemal arenguastmel päris meie sarnased, enne kui nende peaaju ja käelabad järkjärgult välja arenesid (käelabadest sai kaks suurt kombitsakimpu) ja ülejäänud keha sellevõrra kängus. Kehatu aju muutub muidugi aina targemaks ja omakasupüüdlikumaks, kusjuures ühelgi inimlikul tundel ses ajus enam lätteid pole.” (lk 195)

09 juuni, 2014

Ota Pavel – Ilusate sokkude surm (1974)

Autorit mainiti ühes hiljuti loetud huvitavas tõlkes, sellest siis jäi kuhugi peakolusse suikuma uid, et võiks lugeda või nii. Raamatus on siis lood tšehhi-juudi perekonnast kolmekümnendate-neljakümnendate Tšehhimaal. Lugude keskmes on üsna ekstsentriline müügimehest pereisa, kes omal moel püüab teha head (vahel endale, vahel perele), aga välja kukub kuidas kunagi. Igal juhul pole tegemist tagasihoidliku mehega, ning veri vemmeldab tal mitmel eri moel – küll äri tehes, kala püüdes või ilusa naise tähelepanu nimel. Eesmärgi nimel tuleb kasvõi mägesid nihutada! Inimesel on joobnustavat kirge! Eks perekond näeb selle kõrval häid ja halvemaid aegu, aga kokku hoitakse ikkagi.

Nojah, vahepeal tuleb ka natside okupatsioon üle elada, juhuse tõttu jääb perekond sealses koonduslaagris ellu (ema kui tšehh vist pääses vangistusest?). Pärast sõda muutunud oludes alustab isa taas kõiksugu tegemistega (kuidas müüa innovatiivset kärbsepaberit, mis peletab kärbsed eemale? Kärbsed kaovad, aga kus on laibad?), aga eks aeg ja aastad rõhuvad nüüd rohkem õlgele. Eks see selline äraspidine kelmiromaan ole.

06 juuni, 2014

Caleb March – Boyfriendi väike käsiraamat (2000)

Raamatuke noormeestele vanuses 18-25, ehk siis 200 nõuannet tüdruksõbraga toimetulemiseks. Nii mõnedki nõuanded, mida tasub naistega suhtlemisel peakolusse taguda, et hoida elus sind rahuldav suhe. Sest noh, universaalne värk, kui palju need naised ikka erinevad.

“Uuri tema hiina horoskoopi, aga ära ütle midagi, kui ta on koer või siga.”
“Ole voodis hea: jää kohe magama ja ära norska.”
“Pühapäeval tasub alati tülitseda: nii saab nädalavahetusest viimast võtta.”
“Seksige liiva peal, aga mitte laste liivakastis.”
“Hakka filosoofiks. Ütle talle, et absoluutset tõde pole olemas.”
“Ära mine temaga koos poodi riideid ostma: teie maitsed on erinevad, kui ta just prostituut pole.”
“Kui arvad, et ta sind ei armasta, siis ilmselt nii ongi.”
“Naiste lemmikasend on materiaalselt kindlustatud.”
“Kui sa oled tema vastu hea, siis peab ta sind igavaks. Kui sa oled sitapea, siis jätab ta su maha. Mul pole sulle ühtki tarka nõuannet.”
“Pööra tähelepanu pisiasjadele. On ta närvis? Nutab sageli? Kas ta lasi kuue kuu eest jalga?”
“Kasuta ta ebakindlust ja madalat enesehinnangut tema enda vastu.”
“Naised küpsevad kiiremini kui mehed: seda tõded sa, apelleerides tema sisemisele lapsele.”
“Proovi teda panna huvituma oma hobidest: autodest, joomisest ja masturbeerimisest.”
“Kui sa tunned, et suhe on ohus – siis minge puhkusele. See on kindel lõpp.”

05 juuni, 2014

Elavate surnute antoloogia (2013)

Keskealiste kodanike antoloogia masendusest. Naps, kepp ja ägin. Ja unelmad. Õnneks luuletajannad püüavad vähe vaheldusrikkamat luulet luua, nagu kirjandust või nii – aga noh, see mattub meesluuletajate toodete massi. Huvitav, kas nn antoloogia puhul on tegemist mingi luulevõistluse tulemuste kokkuvõttega, enamasti on loome dateeritud 2013. aastaga.

Nojah, on siis ports negatiivseid emotsioone rohkem või vähem tuntud autoritelt, üpris tüütu on seda järjest läbi lugeda, et noh, palju võib, poosid ja kõik.
Näideteks toodud lühemad luuletused, eks muidu leidu mitmelaadset kribamist.

TÖÖTU 
saab
armastust
endale
lubada
peale tööd
(Alvar Reisner, lk 82)



tean
üht
meest
kes
elas
oma
elu õiglaselt

lõpuski
sai
super
ataki
(Alvar Reisner, lk 85)



MUL POLE ERAMAJA 
autot koera kasse
ei ole peret pole
püsipartnerit
ei ehita ma elus
enam õhulosse
ma lihtsalt üürin
ühetoalist korterit
8.7.2013
(Einar Ojarand, lk 170)

04 juuni, 2014

Herbert George Wells – Võlupood (1966)


Tänapäeval mõjuvad need lood küll üsna lapsikute imelugudena ja tekib veidi mõtlik küsimus, et miks küll selliseid jutte nõukogude lugejatele välja anti – asjad, mis juhtuvad, on pigem müstikavalda kuuluvad kui kuidagi seletatavad. On imeline võlupood; on tüüp, kes satub kuhugi teispoolsusse; on mees, kes korraga võib soovida ükskõik mida. Natuke erinev on lugu kiirenduspulbriga – seda vähemalt valmistatakse ise – kuid eks seegi on naiivselt fantastiline.

Wells kirjutab neid lugusid nö tõepäraselt, nii ehk mõni tolleaegne lugeja võiski mõnel nõrkushetkel arvata, et tõepoolest, äkki kuskil toimuski midagi sellist kummastavat? Et ongi võimalik luua kiirenduspulbrit või Plattner kogeski teispoolsust ja ta organid muutsid kehas asukohta? Umbes nagu müstikaajakirjad kirjutavad tänapäeval asjadest, mis oleks justkui juhtunud.

Eks Wells ole klassik ja tõepoolest, lood pole puukäega kirjutatud ning on üsna võluval moel kaasakiskuvad (v.a. Plattneri juhtum, mis on üsna puine). Aga jah, eks see kõik parajalt naiivne ole ja natuke imestama paneb, et sellises tõsimeelses sarjas avaldamist leidis. Kus on näide inimkonna progressiivsest mõttest, milleks selline dekadentlik müstika?

Nüüd jäigi segaseks, mida õigupoolest mõtlesin. Kadus kuhugi ridade vahele.

03 juuni, 2014

Kristīne Želve – Juukselõikaja-tüdruk (2014)


Löövavõitu proosat noortele naistele ja neidudele sellest, kui mitmepalgeline võib olla noorena elu ja melu kunstiliste ambitsioonidega inimeste hulgas. (Või noh, mingil määral eneseotsingute kirjeldamine jne. Nagu ikka.) Ja eks üheksakümnendad olid noor olemiseks ikka põnev ajastu (muidugi, milline kümnend pole põnev noor olemiseks? No kui ehk neljakümnendad välja jätta). Nii siis kulgeb Želve lugudes minategelane eripalgelistes olukordades, ikka erinevate armsamate abil mitmesuguste rohkem või vähem ekstsentriliste tegelaste kaaskonnas. Joomised, tembud ja õhkamised; selles pole just õilistavat ülevust, aga noh, kui palju sa ikka sellise ülevusega elus kokku puutud. Ja eks reaalses argielus juhtu sedagi, et mingi aeg tuleb hakata sõpradega möllamise asemel kinnisvara ja pangalaenuga õiendama. Aga selle morjendusega puutuvad käesoleva raamatu tegelased alles heal juhul ääri-veeri kokku.

See pole ilu- ega kolekirjandus, vaid selline elukirjandus. Ei mingeid süvitsiminevaid definitsioone või metafoore olemise ängist või rõõmust; vaid on mitmeid lõikeid hetkedest, mis mingil ajajärgul on sulle just olulised. Tulevad ja lähevad need inimesed ja olukorrad, aastad edenevad omasoodu ning keegi või midagi muud valdab meeli. Huvitavalt mööduv etapp enne ankurdumist ja vananemist, mida on kena meenutada. Raske on püsida prink. Ja pettumused, need jäävad üldiselt ikka minevikku kopitama.


“Minu enda boyfriendi'id olid lühiajalised ja ajutised, ma armastasin neid ja mõtlesin, et jääme igaveseks kokku, kuid me läksime lahku, see tekitas mulle õudseid kannatusi, vähemalt paar nädalat kindlasti, siis kohtasin järgmist ning armastasin teda, ja jälle mõtlesin, et jääme igavesti kokku... Oma tolle suve boyfriend'i, just tolle suve, kui me koos Luuletajaga Elvira boyfriendi'i maakodus jaanipäeva tähistasime, just tolle suve boyfriend'i nime ma enam ei mäleta. See võis olla Filcis, keda ma tõesti armastasin – ja kelle ma seepärast ka pikalt saatsin. Ma lihtsalt ei suuda taluda, kui poisid, keda ma armastan, osutuvad hoopis teistsuguseks kui ma kujutlesin! See on piin...” (“Luuletaja riided”, lk 43)

02 juuni, 2014

Jüri Kolk – Teisipäevamaa (2014)


Kas siin raamatus on koos Kolgi kogu proosaloome paremik, ei tea öelda, igal juhul on tegemist üpris (või liialt?) mahuka (lühi)jutukoguga. Enamasti kajastab autor reflektsioone sellest, mida ta on aastate jooksul inimkonnas kulgedes kogenud – seda niisiis kirjanduslikus tõlgenduses, vaevalt et tegu Kolgi tõsimeelse “Minu võitlusega”. Ühelt poolt harmslikud lühilood, teiselt poolt individuaalsusest ja meheks olemisest tänapäeva ühiskonnas (tunnistan, et osa sellest lausest kõlab veidi jaburalt). Argielust argiabsurdi.

Raamatu parimaks tekstiks on “Kolm poega”, mis on pea müütiline lugu luhtumisest. Jah. Elas vaene lesknaine kolme pojaga, ning ema tahab neist kasvatada tublid mehed, ja tõepoolest, poistest sirguvad toimekad noormehed. Ning soovides neile kindlustada paremat saatust, saadab ema vanema poja Tartusse kooli; see ei taha teisi maha jätta, kuid siiski läheb. Ainult et... tee peal jääb poeg muudkui ettesattunud hädalisi aitama. Järgmisena saadetakse keskmine poeg linna haridust saama, ainult et... Noorem poeg kipub nüüd ise linna teiste juurde, parema elu peale, kuid ema... otsustab teisiti. Tegemist siis musta huumoriga vürtsitatud muinasjutuga, mille vildakas finaal annab omapoolse võimaliku tõlgenduse nii mõnelegi tuntud muinasloole. Igal juhul, meisterlik lugu.