31 märts, 2016

John Helfers – The Smaller We Are (Shattered Shields, 2016)

Igasugu muinasjutuolendeid kasutava fantasyga kipub olema nii, et kas võtad seda lugemisväärselt ja elad maailma sisse või siis mõnel mustemal (või kainemal?) hetkel näib see pakutav parajalt totter või lapsik. Käesolev tekst näib õige verine lastejutt, mida on raske tõsiselt võtta – kuigi see on traagiline jne.

Lugu on siis väikestest metsaelanikest, kes peavad ebavõrdset sõda üha suureneva inimkonnaga, kes vajavad üha rohkem eluruumi oma vajaduste rahuldamiseks (no ja ka ahnusest). Kunagi on nii inimesed, päkapikud, haldjad ja väikesed metsaolendid rahus elanud ning koguni moodustanud liidu trollide kuningriigi vastu... aga nüüd on inimsugu ülemvõimu saavutanud ning ükshaaval nii haldjate kui päkapikkude kuningriigid hävitanud. Haamri alla on seejärel sattunud inimeste otseses naabruses elavad metsade teistsugused olendid (gnoomid, saatürid jms – kui eksisteeriks inglise-eesti mütoloogiliste olendite seletav sõnastik, siis kindlasti kasutaks seda nimekirja pikendamiseks), ning käib vihane võitlus, kus paratamatult on inimesed võitmas – kõigele lisaks kasutavad nad veel musta maagiat.

Tekst on kirjutatud kaotajate vaatepunktist ehk siis täis kangelaslikku hävingumeeleolu. Mets hävineb, kaaslased surevad, inimeste võtted nende olendite maalt pühkimiseks muutuvad aina julmemaks. Härdameelselt võiks pisara poetada, kui see lugu oleks kuidagi osavamalt kirjutatud. Ent eks lihvimata teemanteid tulebki otsida hoolika sõelumise ja hea õnne abil.

30 märts, 2016

Heinrich Weinberg – Pimesi hüpates (2016)

Naljaga pooleks võiks öelda, et Weinbergi jutukogu on kui ühe-mehe-„Saladuslik tsaar“ - siin raamatus käsitleb autor teemat, kui tulevikus on inimkonnal juhtunud kontakt inimsarnase võõrrassiga, kellelt saadakse tehnilist inspiratsiooni (gewtakid ise küll... erilist õnne inimkonnaga kohtumisest ei leia), mille abil uue hooga kosmosesse uusi elukohti otsima minna... ning samal ajal omasoodu jätkata Maa peal biotehnoloogiliste eksperimentidega (need teemad esimeses neljas jutus, otsapidi ka viienda puhul). Kuues ja seitsmes tekst (mida olen varem lugenud) paigutuvad mõned sajandid hilisemasse aega, kui teiste planeetide koloniseerimine on juba mõnda aega toimunud.

Omal moel see raamat ongi esitatud inimkonna kroonika vormis, tekstides on viited artiklitele jne. Lood jagunevad kolme tsüklisse, vaid viienda teksti puhul pole ma kontekstiga väga kindel – siin on biotehnoloogiliste eksperimentide ja muude inimlike lolluste järel Maa enamvähem mutanteluvormidele kaotatud... kuid kuuendas loos (Yellowstone'i tsükkel) on juttu Maast kui juhtivast keskusest? Muidu üsna angloameerikalik Weinberg on kirjutanud ühe Eesti-ainelise tulevikuloo, kus Eestit on tabanud kõiksugu kardetud jamad – NATO sõda Venemaaga, niisamuti lõunapoolne sisseränd. Sõja järel on kolmandik Eestist nö Tsoon, seal oli toimunud suurem lahingutegevus ning lõpufaasis lõhati seal kaks piiratud tugevusega tuumapommi. Ja see pole veel hädade lõpp – nüüd on sõjajärgses ja vabas Eestis arutelu selle üle, kas hakata kaevandama fosforiiti või mitte. Ühesõnaga, erinevalt teistest lugudest üsna päevakajaline jutustus.

On muidugi hämmastav, et keegi viitsib juttude või romaanide asemel jutustusi kirjutada, mis pole arvatavalt ei autorile ega lugejatele kõige meelepärasem vorm (eksole, pole ei liha ega kala). Õnneks on need tekstid omavahel seotud, sellepärast meenus siis „Saladuslik tsaar“. Weinberg ei aja hämarulmevankrit, lood on selgelt seikluslikud, igas tekstis käib üks rahmeldamine (natuke langeb ansamblist välja „Nurgatagune reisibüroo“, mis on kogumiku vast väheütlevaim tekst, sissejuhatusena lihtsalt liialt pikk). Mingil moel võiks Weinbergi eelkäijaks pidada Lew R. Bergi, et mõlemal selline... seikluslik panemine (military sf?).

Igal juhul, päris ootamatu, et ilmunud on niivõrd andunud teadusliku fantastika kirjutamisele pühendunud kogumik; huvitav, kas selline üpris mastaapne jutukogu kuulub selle aasta Alveri debüüdipreemia lõppvalikusse? Eks see vahel ole natuke ühekülge karakterikäsitlusega (samas – palju naispeategelasi!) ja mõneti angloameerikalik laad, kuid ikkagi – tubli tükk lugemise sepistamist, värskendav tuul eesti ulme meesautorite seas (no tõepoolest... hetkel ei tule ettegi, et midagi huvitavat toimuks väljaspool naisautoreid ja „Saladusliku tsaari“ seltskonda – on düstoopia ja fantasy, aga va teaduslik fantastika on nagu vaeslapse rolli kukkunud).

29 märts, 2016

Jenny Blackford – Troll's Night Out (Dreaming Again, 2008)

Urban fantasy ehk lugu tänapäeva maailmast, kus muuhulgas tegutsevad olendid, keda muidu kohtab muinasjuttudes, nii on siin inimestega koos... libahundid ja trollid. Teistsuguste jaoks on olemas eraldi baarid, kus nad saavad rahus vastavalt oma vajadustele suhelda jne; nii on loo algul ühes lõbustusasustuses kaks libahunti – Talia ja David – kel on vahelduva eduga olnud suhe, kui vaid see David nii... traditsiooniline macho poleks. Talia on teadlane, kes viimase aasta töötas Rootsis, et luua noorematele trollidele inimsöömise vastast vaktsiini – nimelt on trollide elus enne „kivistumist“ selline faas, mil nad on üsna kepsakad, lippavad ringi ning võimaluse korral maiustavad inimlastega. Teadagi, see etapp ei muuda neid inimeste jaoks just meeldivateks kaaskodanikeks. Aga nüüd on esialgne vaktsiin olemas. Niisamuti püüab Talia hakata veganiks ehk siis loobuda loomse liha söömisest (kala on siiski ok). Kuid Talial on ka üllatus, mida ta vägagi püüab Davidi eest varjata... ja nagu naine avastab, on ka vaktsineeritud trollineidudel üsna meelad võlud ja lõhnad (sest loo pealkiri vihjab ka nii millelegi). (Paranormaalne romantika?)

Lugu ongi sellest, kuidas libahundid ja trollid püüavad kohaneda inimmaailmaga (nt „steriliseerides“ end inimsöömisest) ja kuidas sellised olendid sobituvad tänapäeva linnaühiskonda (no tõepoolest, trollid?). Olendid, kes elavad ja töötavad nagu inimesed, lihtsalt oma eraelus on... vägagi teistsugused. Mõneti armas ja veider lugu.

28 märts, 2016

Glen Cook – Bone Candy (Shattered Shields, 2016)


See on nüüd neljas kogemus Cooki ja ta Black Company sarja lühiproosaga, ning mingil hägusel moel hakkab Cooki juttudest kujunema arusaam – tekitatakse mingi cool ja pingeline olukord, millele siis järgneb hägune või poolpidune lahendus. Sellistel lahendustel on vist kaks võimalikku põhjust – kas lood on niivõrd romaanidega seotud, et asjatundmatul lugejal jääb lihtsalt teavest puudu, milega juttude lõpplahendusi mõista; või siis Cook on... mitte just teravaimate lahenduste pooldaja. Või lühilood on liialt sprindid ta voolavale sulejooksule, ei jõua õiget hoogu ega hüpet sooritada kui peab juba pidurdama.

Nii ka selles loos – punutakse kõvasti intriigi selle ümber, et Black Company juurde on saadetud nö inspektor ihukaitsjaga, kuid tegelastele jääb arusaamatuks, mis õieti selle inspektori ülesandeks on. Veel hullem – vihatud külalist tabab salapärane mürgitus ja paistab, et Black Companysse kuuluvad võlurid on sellesse segatud (samas on need võlurid jäljetult kadunud). Noh, ja lõpuks saabub miski veerandpidune finaal (Lady!), millest ei saa õieti midagi aru.

Arvatavasti on minu haakumatus põhjustatud sellest, et olen Black Company maailmast vaid neid vinjette lugenud, suurem pilt on täiesti adumatu. Mis viib edasi mõttele, et Cooki lühilugude tarbimine on olnud väga kleenukese kasuteguriga, vaid üksikud langenud lehed arvatavalt viljakandvast puust. Või on see mu ettekujutlus.

25 märts, 2016

Mann Loper – Kellest luuakse laule (2016)

Loper tuli kirjandusse nii, et kõigepealt avaldas ulmejutuvõistlusel auhinnatud järelloo praegusele romaanile. Ja nende kahe üllitise vahel avaldas esimese raamatuna hoopis postapokalüptilise Eesti-ainelise YA romaani. (Kõlab segaselt?) Eks võiks tuua kerge paralleeli Mari Järvega, kes esimese raamatuna avaldas lööva katastroofipõneviku, seejärel tuli tõsise fantasyromaaniga... ainult et Loperi teine romaan ei tundu niivõrd kannapöördena, kuna esmatutvus on teatavasti... selle romaani järellugu.

Peale Heinsaare uperpallitavat fantaasialendu on Loperi lähenemine fantasyle (jajah, ega fantaasia ja fantasy pole tingimata sama) õige korralik ja piiritletud, ehk liigagi. Minu probleem Loperi romaaniga on see, et sel puudub eriline kiiks (nt kummalised tegelased või vildakas huumor või ajuvaba splatter) kui ka turritavad puudused (autor on kirjaoskaja ning pole eetiliselt-esteetiliselt vastuvõtmatu). See on omas laadis igati korralik (nö kesktee) fantasy.

Mulle ei tule ette, kui palju on seni eesti autorid käsitlenud lohesid. Plussiks ole seegi, et on loodud idamaade hõnguline maailm, mida annaks soovi korral igati laiendada (nt millised maad asuvad merede taga jne). Eks temaatiliselt meenutab see õrnalt le Guini Meremaade romaanides loodut, kuid see oleneb ennekõike lugeja rikutusest ja kogemusest.

Romaani teemad on igati suured – võimuiha, armastus, au, eneseleidmine. Neli tegelast asuvad ühisele retkele, et päästa oma kontinent... ja retke jooksul saavad kõik tegelassuhted hoopis teise hoo. Autor ei hoia draamat kokku ning mingist vaatepunktist võib igale tegelasele kas kaasa tunda või hoops maha materdada. Kas järgida südant või kohustusi. Isiklik õnn või ühiskonna toimimine (noh, üks tegelane muidugi... ühendab need omal viisil; teistel on mustvalgemad lahendused, eks see ole armukolmnurga võlu).

Nagu paaril korral mainitud, tekib järelloo tõttu huvi, kas autor jätkab selle maailmaga tegelemist, kuhu see võiks areneda, kas näiteks romaani ja järelloo vahelisse aega. Või kuningliku paari jälgedes. Kes teab, ehk võtab autor ette ja kirjutab hoopis urban fantasy vms.

ulmekirjanduse baas

24 märts, 2016

George R.R. Martin – A Game of Thrones (2011)

Kui algselt oli see raamat triloogia avaosaks... siis ikkagi on raske kujutleda, kuhu võinuks siit võimaluste rägastikust liikuda, millise lõpplahenduseni – ja see raamat on nö ilus ja rõõsa alus, mida Martin hakkab hoolikalt lammutama (minnes eriti hulluks 4. ja 5. raamatuga). Kõik on veel enamvähem korrapärane, kodusõja koledused on alles alganud. Mässajatel ja kuningal on mingid ideaalid, Müüritagune on veel õige hägune – see on veel mõistusega võetav reaalsus, mis aga järgmistes raamatutes hoolsalt ja halastamatult puruks litsutakse. Tegevustik toimub vaid põhjas ja pealinnas, Catelyni ja Tyrioni rännakute läbi saab pildi muudest oludest (no ja muidugi ka Daeneryse higine teekond sirgumaks tütarlapsest neiuks Dothraki rohumeres). Mässajate motiivid on justkui õilsad ja õigustatud, teadlikul vaatlusel õnnestub registreerida Varyse ja Baelishi võrgustikku, malenuppe, kes järgmistes raamatutes oma osatäitmise teevad ja pea kaotavad.

Seda raamatut sai pea poole aasta jooksul loetud ja nii on kaduma läinud need märkused, mida tegin esimese 600 lehekülje kohta. Midagi olulist oli metsalastest ja Skagosest, aga mis... ei mäleta (hmh, sellele olen samas eesti tõlke puhul viidanud). Nagu kõigi Jää ja Tule laulu raamatute puhul, on enam kui tüütud Sansa ja Daeneryse siseilmad – kui vaid võiks lugeda neist peatükkidest kokkuvõtteid koos olulisemate tsitaatidega (kui tõsiselt peab võtma 11- ja 13-aastaste siseilmasid?). Jon Snow on paratamatult kõige tavapärasem kangelane, kelle Martin siin sarjas loonud... ja no muidugi Tyrion, kes on tegelasena Jonist keerukam staar (jajah, tema küll laguneb viiendas raamatus). Algab Joffrey kurikuulus tähelend, mis siiski vähem kui 2000 lehekülje pärast on lõppenud.

Kui nüüd järgmisi romaane taaslugeda (neljandat korda?), siis... annab mõelda, milliste tegelaste peatükke vahele jätta – kahjuks on neis kõigis kasulikku teavet teiste tegevusliinide kohta jne.

„„No sword is strong until it's been tempered,“ Lord Tywin declared. „The Stark boy is a child. No doubt he likes the sound of warhorns well enough, and the sight of his banners fluttering in the wind, but in the end it comes down to butcher's work. I doubt he has the stomach for it.““ (Tyrion, lk 613)

„„Would you at least consent to carry a message out for me?“
„That would depend on the message. I will gladly provide you with paper and ink, if you like. And when you have written what you will, I will take the letter and read it, and deliver it or not, as best serves my own ends.“
„Your own ends. What ends are those, Lord Varys?“
„Peace,“ Varys replied without hesitation. „If there was one soul in King's Landing who was truly desperate to keep Robert Baratheo alive, it was me.“ He sighed. „For fifteen years I protected him from his enemies, but I could not protect him from his friends. What strange fit of madness led you to tell the queen that you had learned the truth of Joffrey's birth?“
„The madness of mercy,“ Ned admitted.
„Ah,“said Varys. „To be sure. You are an honest and honorable man, Lord Eddard. Ofttimes I forget that. I have met so few of them in my life.“ He glanced around the cell. „When I see honesty and honor have won you, I understand why.“ (Eddard, lk 633-634)

„This time the knight grasped her beneath the jaw and held her head still as he struck her. He hit her twice, left to right, and harder, right to left. Her lip split and blood ran down her chin, to mingle with the salt of her tears.
„You shouldn't be crying all the time,“ Joffrey told her. „You're more pretty when you smile and laugh.“ (Sansa, lk 750)

„Lord Tywin unrolled the leather, smoothing it flat. „Jaime has left us in a bad way. Roose Bolton and the remnants of his host are north of us. Our enemies hold the Twins and Moat Cailin. Robb Stark sits to the west, so we cannot retreat to Lannisport and the Rock unless we choose to give battle. Jaime is taken, and his army for all purposes has ceased to exist. Thoros of Myr and Beric Dondarrion continue to plague our foraging parties. To our east we have the Arryns, Stannis Baratheon sits on Dragonstone, and in the south Highgarden and Storm's End are calling their banners.“ (Tyrion, lk 768)

23 märts, 2016

Mehis Heinsaar – Unistuste tappev kasvamine (2016)


Õige majesteetlik jutukogu – peale sisu ilmestavad seda ka raamatu enda suurus ning külluslikud illustratsioonid. Kujunduses on puudu üks oluline lisandus – siin peaks olema Eesti kaart, et kõiki neid rändurite liikumisi saaks sõrm kaardil jälgida (no mul on vähemalt kohanimedega raskusi). Mulgimaa ja Pärnumaa valdade juhid peaks andma autorile ühise tänukirja selle eest, et nende kanti niivõrd unistavalt ja maaliliselt kirjeldatakse – eks võiks ette kujutleda raamatu austajate suviseid rännakuid lugude tegelaste jälgedes.

Ma ei mäleta eelmise jutukogu „Ülikond“ lugude toimumispaiku, aga kõik siinsed tekstid on külaproosa vaimus (Heinsaare ühe teise jutukogu puhul sai mainitud lamburiromantikat, aga see oli vist midagi muud kui siinses raamatus). Ainult et see külaproosa pole mingi olmerealistide töörügamine või naturalistlik olemise õudus, vaid vägagi fantastiline mängumaa; omamoodi müstilise, paranormaalse Eesti teejuht. Heinsaare maailm laenab reaalsusest geograafiat, kõik muu on... ilukirjandus, mis toimibki omas reaalsuses (tõsi küll, enamik lugusid võiks algpunktis paikneda lähiminevikus, nii on näiteks mõnel puhul juttu majanduskriisi tagajärgedest).

Raamatut järjest lugeda pole kõige targem tegu, minul kulus selleks kolm päeva, mis on selgelt liialt kiire ülejooks lugude rammusast maastikust. Veel „hullem“ kui on need kaks pikemat jutustust või lühiromaani, mis on omakorda justkui ritta seatud novellid, kus tegelane satub maadlema (või nautlema) üha uute väljakutsetega (mistõttu punkt A ja B on viimaks vägagi erinevad). Öökulli-lugu läheb ikka päris pööraseks peale seda, mis hiljuti Loomingus pooleli jäi.

Huvitav on see, et Heinsaare tekstides puudub enamvähem talv – aga eks siis ongi raskem rännata? Tegelastel on üsna muljetavaldav hulk ihuhädasid (no tõepoolest, hulkuv neer ajas südame kergelt pahaks), eks mõnel puhul võiks kahtlustada ka vaimuhädasid – muidugi, tegemist on alternatiivse maailmaga, seega toimivad seal natuke teistsugused jõud. Kuid eks võimalikke hädasid leevendab must huumor.

Võrreldes hiljuti loetud Saare raamatu illustratsioonidega on siinse raamatu kaunistused nagu... südamelähedasemad, loodetavasti leiab Marge Nelk rohkem kasutamist kasvõi raamatukaante loomisel.

„Iga kolme päeva tagant, aga mitte tihedamini, kastis Absalom neeru rasvase ja sooja lihaleemega üle. Hulkuv neer veeretas end siis rammusa supivedelikuga immutatud puuripõhjal aeglaselt ringi, lastes toitvat leent nõnda enese kudedesse imbuda, muutudes sel kombel jälle priskeks ja läikivaks. Tundus tõesti, et Jaan Absalom oli Sellistes sedaviisi oma rahuliku õnne leidnud... Aga ei tohi inimene mõelda, et ta õnnelik on – ei tohi! Sest siis kipub ikka juhtuma midagi, mis selle kõik ära rikub.“ („Ülejäänud elu õnnenatuke“, lk 52)

„Nii möödus aeg. Ei oska öelda, kaua ma Arupapi tares juba elanud olin. Võib-olla aasta, võib-olla kaks. Mingeid aastaaegade vaheldumise ilminguid polnud, kui välja arvata suurte vihmade periood, mis asendas neis metsades tõenäoliselt talve.“ („Kui öökull huikab meid“, lk 171)

sirp

22 märts, 2016

Douglas Adams – Universumi lõpu restoran (2009)

Minu kogemuse järgi paistab koomiline ulmekirjandus jagunevat kolmeks – ühes otsas on Douglas Adams ja Grant Naylor, teises otsas Terry Pratchett ja nende vahel oleks Tom Holt. Kui Adams ja Naylor lähevad taevasse (tänapäevast satub keegi kogemata kombel vägagi elust kihavasse kosmosse), siis Pratchett on loonud paralleelse maailma ja Holt jääb nö kahe äärmuse vahele pendeldama. Kõigi nende autorite puhul on tunda tugevaid paralleele tänapäeva ühiskonna elukorraldusega, seda naeruvääristades ja totratele aspektidele osutades. Nagu öeldud, on need autorid minu poolt kokku pandud vaid esmamulje puhul (seda siis Adamsit taaslugedes), tinglikult oleks see britilik koomiline fantaasiakirjandus (no muidu tuleks veel lisada Robert Asprin ja Stanislaw Lem jne). Eks niisuguse ulme puhul on paratamatu, et kogu romaani pole võimalik kirjutada vaid koomilisest aspektist, niiehknaa on palju ballasti, kus autor on armunud enda mõttemängudesse või lihtsalt midagi sulest välja imenud.

Kuigi vormiliselt on seiklejate seltskond viieliikmeline, pöörab autor eelkõige tähelepanu kolmele meestegelasele (Ford, Arthur, Zaphod), robot Marvin on kasulik kaunistus; ansamblist jääb episoodiliseks Trilliani nimelise naise roll, temaga pole Adams teise romaani lõpukski õieti midagi peale osanud hakata (nojah, eks romantiline liin oleks enam kui tavapärane, kuid sellega koos poleks niivõrd... „poistekas“).

Triloogia teise osana pole romaanil suuremat lõpetatust, lihtsalt kulgeb oma lõpu poole, et siis järgmises romaanis edasi toimetada. Peategelased pääsevad napilt hukust, kahel korral lüüakse seltskond pooleks, teisel korral satuvad Arthur ja Ford teleportatsiooni (ja ajarännu) kaudu transpordialusele, mis kahe miljoni aasta eest maandub... Maale ning toimetab kohale siinsete elanike mitte just toredad eelkäijad. Mis sai peale Universumi direktori külastamist Zaphodist ja Trillianist, eks seda saab teada järgmisest osast. Üks asi, mis veidi hämmastab: et robot Marvinit kasutatakse nii vähe tehniliste probleemide lahendamiseks. Jah, laeva röövimisel selle ukse avamiseks on ta enam kui sobiv tööriist, aga et seejärel laeva juhtimissüsteemidega manipuleerida, siis enam mitte – nojah, ehk on küsimus selles, et depressiivne Marvin on teistele niivõrd eemaletõukav kuju.

Kui eelmises osas oli peamiselt ruumis rändamise küsimus, siis nüüd on kõiksugu ajas rändamise probleemid – küll satutakse Universumi Lõpu restorani, mis paikneb tulevikus miljonite aastate pärast, siis aga kahe miljoni aasta tagusele superkompuuter Maale.


ulmekirjanduse baas
all eyez on me
manni lugemisblogi

21 märts, 2016

Anti Saar – Juturaamat (2016)

Lastejutud täiskasvanutele? Pole senini Saare auhinnatud lastejutte lugenud; kunagi ammu sai ette võetud mõned täiskasvanutele mõeldud proosaraamatud, aga loetust pole muud meeles kui hea emotsioon. Natuke meenutavad tekstid Edvin Aedma loomet, ainult et Saar on... näiliselt argisem, fantastiline tuleb väänatud detailidest, mitte loodud maailmadest. Autor on tekstis vägagi nähtav, võiks lausa öelda, et vahel on siin mäng omamüüdiga. Ühesõnaga, metakirjanduslik värk (autor, kes kirjutab autorist jne).

Lood on unistustega liialdamisest (okei, kogumiku lõpulood on samas veidi teistsugused). Normaalsuse stardipakult algav tekst vuriseb kiiresti liialdustesse, sest tegelasel puudub mõõdutunne või ta ei pea väikekodanlikke konventsioone suurt millekski. Autori loodud loo jutustaja kas siis omapoolselt kommenteerib seda lugejatele või ka osaleb narratiivis endas. Tihti eelneb normaalsuse stardipakule sissejuhatav, illustreeriv heietus (mingis mõttes on võimalik teksti üsna selgelt klotsideks jaotada). Vast parimaks tekstiks on lugu vendadest Eskost ja Askost, keda lapsepõlves kasvatati vaid maksimumi saavutama, kuid täiskasvanuks saades võtsid nad ette erinevad teed – üks tahtis kõiges vaid erilisemat, teine soovis kõiges vaid kõige keskpärasem olla. Ja tulemuseks on...

Kui nüüd pingutamata järele mõelda ja kaalukeeli seada sedapsi, on tegemist ikkagi eelkõige lastekirjandusega (kuigi mõnd lugu...). Kindlasti tuleks tähelepanu pöörata Mildebergi illustratsioonidele, mis arvatavasti saavad paljudelt lugejatelt ohtralt kiita, kuna need on tekstidega kongeniaalsed jne.

„Sa vist aimad juba, et nõnda see lugu lõppeda ei saanud. Esiteks sellepärast, et nii jääks ta palju lühemaks kui selle raamatu ülejäänud jutud ja see oleks kuidagi kahtlane. Teiseks sellepärast, et kui üks inimene juhtub olema väga edukas, kipub ikka leiduma mõni teine, kes tema peale kadedaks muutub, tema ettevõtmisi nurjata või nende pealt omakasu lõigata ihkab. Meie sinuga muidugi sellised pole, aga Maanus – tema oli küll.“ („Superkangelased“, lk 24)

sirp

20 märts, 2016

Christopher Green – Lakeside (Dreaming Again, 2008)

Õõvastav lugu tütrest ja emast. Nad elavad järve ääres; ema pakub narkootikumide eest meestele seksuaalseid teenuseid, pakkumise ajal peab tütar majast eemale hoidma. Molly ei tohi üksi järve äärde minna, aga kes teda keelab, kui Helenil on majas mõne mehega tegemist. Lugu algab siis sellest, kuidas Molly leiab järvevees roostikus vedelemas beebipoisi keha. Esimesel korral see ehmatab (sest keha liigutab end), järgmine päev aga hakkab tüdruk sellega mängima ning viimaks viib toitu nõudva lapse koju. Järjekordne mees on selleks ajaks lahkunud, narkouimas ema magab oma voodis. Molly püüab sundida poissi emalt rinnapiima imema, aga poiss ei võta vedu, nutab vaid edasi. Kuid...

Päris õudust äratav lugu või nii. Peast põrunud tüdruk, narkarist ema, kahtlased mehed. Ja see arvatavalt kujutletud tume poiss seal järves kõrkjate vahel õõtsumas. Perevägivald ja ärakasutamine. Pole ime, et Molly kujutlusmaailm („mu väike vend, keda mulle kunagi lubati“) on kõrvalt vaadates õige kole. Õudusjutud on ikka friikidele.

19 märts, 2016

Wendy N. Wagner – Words of Power (Shattered Shields, 2016)

Ameeriklasest autor esitleb oma versiooni golemitest – Euroopas käib sõda, kus Ameerika-Ungari liit võitleb Hiina-Prantsuse vägedega (loogilisem oleks, et britid teeks koostööd ungarlastega, ja muidugi hiinlased; aga noh, on siis selline fantaasia). Loo peategelanna on Kadari nimeline ungarlane, kes tehnikuna hoolitseb sõjaoludeks kohandatud golemite remondi eest. Golemitööstusega on seotud ka kõiksugu maagid jms, aga et Ungari-Ameerika väed saavad tappa, on Kadar ainukesena selles baasis golemiremonditööle jäänud. Hiina-Prantsuse vägedel on niisamuti kohandatud golemid lahingutegevuseks ning nagu Kadar ja sõjaväelased peagi avastavad, on vaenlased loonud midagi erakordset – inimgolemi või goleminimese. Ja selline on juba üsna karm sõjarelv. Kadarile, kes on pea kümme aastat golemite eest hoolitsenud, on küll vahel tundunud, et golemid justkui mõistaks ta juttu... kuid see inimajuga golem on ikka täiesti midagi muud.

Võiks öelda, et kiiduväärselt napakas lugu. Mis sõda just parasjagu Euroopas toimub, miks on just sellised alliansid (tõepoolest, Ungari ja Ameerika liit? Mingi järelkaja I maailmasõjale ja Austria-Ungari impeeriumile?). Aurupungist on saanud savipunk. Antoloogia kolmest loetud loost kaks kergelt campi-hõngulised – olid kentaurid, nüüd siis golemid.

18 märts, 2016

Jaan Undusk – Teekond Hispaania (2016)

Loomingu Raamatukogu on sel aastal välja andnud kolmanda esseistliku raamatu, seekord on ehk püüdnud leida oma mikitat, kes Hispaania kõrbekuumuses lahkaks midagi... olemuslikku. Tulemuseks on hoopis erootilis-kirjanduslik „rahmeldamine õige teksti otsingul“ (autori järelsõnast, lk 139). Undusk küll mitmel puhul rõhutab, et erootikat ei tasu otsida, aga omal moel on see üks meelelisemaid tekste. Mis raamatuga üldse tegu on... seda on raske määratleda. Väga vabas vormis essee? Kirjanduslik fantaasia? Lummav ja ärritav tekstilõbu? Midagi see on ja midagi pole. Ja millest see Teresa de Avila analüüs?
Kummastav lugemiskogemus.

„Turist arendab võimet seltskondlikult vaimustuda. Või pettuda. Või jahedaks jääda. See on sotsiaalne oskus, sugugi mitte väärtusetu, kuid sel ei ole suurt pistmist maailmatunnetusega. Magusat mõtet „elu on mujal“ ei oleks turismita olemas. Turism on veendumus, et kohtumist Erakordsega on võimalik ette näha, et saab osta pileti tundmatusse ja maailmamõistatusele auto, bussi või lennukiga otse suhu sõita. Kitš suurte avastusretkede teemal.“ („Salamanca, Universidad Civil“, lk 25)

„Don Juani loogika on aga teine. Naised ei ole kehatud olendid, seda teab ta paremini kui meie. Naine on üleni keha. Sa katsud ta selgroolüli ja avaldad mõju ta mõtteile. Sa puudutad ta juust – ja ühtlasi jalataldu. Sa ütled talle „armastan sind“ - ja juba niriseb piima ta nisadest ning tema suu on suudlusteks pilgeni sülge täis, juuksed märjad, silmad märjad, ja kõik see muu. Naisele on lihtne teateid anda, kogu ta keha on hästi töötav telegraaf, sõnumite maagiline väli. Ükskõik mis kohas, ükskõik mis võtmes sa teadet sisse ei toksiks, see jõuab pärale täpselt dešifreeritult – siis, kui sul on lisada midagi armastuse ja vihkamise kunsti siin Ibeeria päikese all. Ükskõik, mida sa talle ka ei näitaks või ütleks – midagi plahvatab ta ihus. Et naine on üleni keha, siis puuduvad ta kehal piirid. Keha läheb igas oma fragmendis kohe üle hingeks ja mõtteks. Elundeil puuduvad piirid. Naine on üleni naba. Naine on üleni aju. Üleni süda. Üleni käsi, üksainus sõrmeots. Ja kõigest sellest tulenevalt võib ka öelda: naine on üleni hing. Naine on kehatu, sest tema keha läheb kohe hingeks üle.“ („Salamanca, Universidad Civil“, lk 37)


17 märts, 2016

Lucy Sussex – Robots & Zombies, Inc (Dreaming Again, 2008)

Tekst imiteerib transkriptsiooni intervjuust angloameerika luuretöötajaga, kes tegelikult töötab Maad valitsevate reptiilide heaks. Jah, tõepoolest, just need reptiilid on upitanud läänemaailmas võimule kõiksugu veidraid valitsejaid – nagu Margaret Thatcher (tema ja ta abikaasa pidid selleks sugu vahetama, mille järelkajad tekitasid vahel pisut segadust) ja Ronald Reagan (kes valitsemisajaks oli õieti surnust üles äratatud zombi ning komplikatsioone põhjustas ta keha järjepidev lagunemine). Aga ega reptiilidki pole maailmavalitsuse viimane sõna, nende kohta on üle võtmas midagi veel... täiuslikumat.

Kokku siis mõned lehed lähimineviku poliitilist satiiri, mis kokku segatud jaburate vandenõuteooriatega. Tulevik on tume või helge, sõltuvalt vaatepunktist.

16 märts, 2016

Douglas Adams – Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas (2009)

Kunagi olen seda kord või kaks lugenud, nüüd peale aastakümnete õlule vajumist ei tekita enam suurt meeleliigutust. Adams on mõnel korral kirjeldanud tehnikat, mis praegu on kasutuses; aga samas on perfokaarte väljastav kompuuter, mis vajaks ehk mõnele lugejale üleseletamist. Eks ole võimalik ka mõelda, et üldiselt on see romaan mõneti vananenud, ta omab väärtust oma ajastu ja žanri kontekstis.

Aga jah, mis on elu mõte? 42. Kes on universumi arukaimad olendid? Valged laborihiired. Kas robotile on mõtet inimemotsioone anda? Hoidku jumal selle eest. Eks see üsna kriitikavaba tegevusloogikaga romaan ole, kuid vahel ongi parem lugeda tekste, kus asjad juhtuvad nii või teisiti ning sellele pole suurt vajadust mõtet otsida. Tegelased lihtsalt pääsevad jamadest, et samas millegi uue otsa koperdada.

„Marvin jälgis seda külma põlgusega, kuna ta loogika-mikroskeemid vastikustundest lõgisesid ja ukse suhtes vägivalla rakendamise kontsepti kaalusid. Teised mikroskeemid lõikasid vahele, öeldes: „Milleks vaeva näha? Mis mõttega? Miski ei ole väärt vahelesegamist.“ Järgmised mikroskeemid lõbustasid end humanoidide ajurakkude ja ukse molekulaarsete komponentide analüüsimisega. Kiire kõrvaltegevusena mõõtsid nad ära vesiniku eraldumise taseme kosmose lähimas kuupparsekis ning lülitusid siis igavusest taas välja. Pöördumisel raputas roboti keha meeleheitekramp.“ (lk 141)

ulmekirjanduse baas
all eyez on me

15 märts, 2016

Miks lahjad piimatooted on kasulikud (1974)

Pett on asi, mida sai küll viiati oma paarkümmend aastat tagasi joodud... paistab, et selle mahajätmine on veaks osutunud. Tuleb juua! Kui see kuidagi võimalik on.

„Või valmistamisel jääb peti sisse rohkesti toiduks kasulikke aineid. Pett sisaldab vähe rasva, kuid niisama palju valke ja mineraalaineid kui täispiim. Organism saab petist nagu piimastki kõiki vajalikke aminohappeid. Tähtis osa inimese toitumisel on aga petti jäänud fosfolipiididel, s.o. fosforit sisaldavail rasvataolistel ühenditel. Neist on tuntuim letsitiin, mida petis on palju. Letsitiini vajab organismi normaalseks kasvuks ja arenemiseks. Seetõttu on pett kasulik jook ka lastele! Heade dieetiliste omaduste tõttu on pett iseäranis soovitatav üle keskea jõudnud ja rasvumisele kalduvatele inimestele. Petis sisalduv letsitiin aitab normaliseerida kolesteriini hulka veres, tõkestades seega veresoonte lupjumise protsessi.“ (lk 6-7)

14 märts, 2016

Robert Silverberg – Maa teine vari (1994)

Kirjastus Fantaasia on ette võtnud utoopilise projekti ehk välja anda viis köidet Silverbergi lühiproosat. Esimene raamat on ilmunud, näis, millal järgmine ilmuda võiks. Kergeks soojenduseks mõtlesin tutvuda Silverbergi ühe aastakümnetetaguse tõlkekoguga (õnneks ei pidanud tervet raamatut lugema, kogumiku kahte lugu olen varem kohanud teistsugustes väljaannetes).

Kõik lood tulevikuteemalised, ikka tähtedevahelised reisid ja võimalikud võõrrassid, veidrused planeedil Maa mõne sajandi pärast. Teiste planeetide elukeskkonnad on maasarnased, ja noh, eks inimesed on ikka meile tuttava kvaliteediga (kui järele mõelda, on päris hämmastav, millise innuga võtame vastu igasugu tehnoloogilisi uuendusi, mis lubavad inimkultuuri paremaks muuta, aga tegelikult jääb alati alles staatiline tölplus). Silverbergi tekstid... nendega ei suhestu täielikult, ikka jääb mingi distants sisse, justkui ei usuks, et need on „täiega“ kirjutatud, pigem selline... hea käsitööline (no mis teha, kui autoril on nii meeletult palju tekste).

Kogumiku parim tekst on „Armunud Ishmael“, mis räägib loo intelligentse delfiini armastusest. Delfiine kasutatakse 22. sajandil veepuhastusseadmete käitlemisel (mereveest toodetakse magevett) ja et tegemist on äärmiselt arukate olenditega, on leitud viis delfiinidega suhtlemiseks. Ent Ishmael on eriti terav pliiats, kes tööst vabal ajal süüvib inimkultuuri varamusse ja avastab armastuse, mida nii dramaatiliselt kirjeldatakse. Mispeale Ishmael registreerib, et temagi on esimesest silmapilgust armunud Lisabethi, kes on tulnud vahendama delfiinide ja veepuhastusjaama töötajate suhtlust. Nojah, armastus on pime ja vahel traagiline, nii on Ishmaeli ja Lisabethi suhe täis karisid ning delfiin on sunnitud meeleheitlikele tegudele. Loo teeb vaimukaks viis, kuidas see delfiin jutustab ja oma kirge kirurgiliselt lahkab. See on naljakas, kuid teadagi põhineb nali millelgi traagilisel.

„On kaheldamatu fakt, et Lisabeth'il täielikult puuduvad omadused, mida ma normaaljuhul oma partneril näha sooviksin (võimalikult pikk nina pea esiosas, siledad ja läikivad uimed.) Igasugune katse minu poolt teda anatoomilises tähenduses armastada viiks kindlasti sellise tulemuseni nagu valu või isegi vigastus tema jaoks. Seda ma ei taha. Järelikult ei oma füüsilised iseärasused, mis teevad ta nii ihaldatavaks ta oma liigi isastele (hästi arenenud piimanäärmed, päikese käes helkivad juuksed, peened näojooned, pikad tagajäsemed ehk „jalad“, ja nii edasi) minu jaoks erilist tähtsust, ja mõningatel juhtudel on minu reageering neile isegi negatiivne. Võtame konkreetse näitena kas või nood kaks piimanääret tema rinnapiirkonnas, mis hoiduvad kogu ülejäänud kehast ettepoole, st. on paigutatud täpselt niimoodi, et päris kindlasti segavad nad teda ujumisel. See on looduse halb eksitus, ja millestki nii ebaotstarbekalt kujundatus ei ole ma võimeline mingit ilu leidma. Täiesti ilmne on, et ka Lisabeth ise peab ende näärmete mõõtmeid ja asetust ilmselt kahetsusväärselt inetuks, mistõttu ta kogu aeg neid piinliku hoolega mingi kitsa katte alla varjata püüab. Teised siin jaamas, kes on kõik isased ja kelle piimanäärmed on seetõttu rudimentaarsed, jätavad need katteta.“ („Armunud Ishmael“, lk 53-54)

13 märts, 2016

Cat Rambo – Hoofsore and Weary (Shattered Shields, 2016)

Kui ma ei eksi, siis viimati lugesin kentauridest Harry Potteri raamatutest (kui seal ikka olid seesamused elajad? Võiksin vabandada, kui eksin). Siin on siis lugu sellest, kuidas rühm kentaure eksleb vaenulike inimeste maal, ja otsib sealt tagasiteed oma aladele. Tegemist on jäänustega kentauride sõjaväeosast – enam kui 90% on neist surma saanud sel ebaõnnestunud sõjaretkel, järgi on jäänud naiskentaurid ja väeossa kuulunud gorgolaadne olend (maod ei ela peas, ta kannab neid kaasas ja saab nende abil ennustada).

Eks siis lugu jutustabki sellest, kuidas läbielatust räsitud grupp omavahel läbi saab ja milliseid katsumusi peavad nad pääsemise imel kogema. Loo lõpus jõuavad nad eriti ohtlikusse kohta, kus elavad hoopis kummalised olendid oma veidrate nõudmistega.

Et siis antiikmütoloogia segatud fantasyga, kentaurid kasutavad muuhulgas tulirelvi (kui vaid laskemoona oleks). See kummaline mütoloogiasegune maailm on muidugi huvitav vaheldus tavapärasele fantasyle, see on ühtviisi ootamatu ja ka jabur – päris keeruline on end panna nende amatsoonidest kentauride ja gorgo saabastesse. Aga väike ajugümnastika pole kunagi paha.

12 märts, 2016

Murray Leinster – Uurimismeeskond (Lilled Algernonile, 1976)

Paistab, et Fantaasia kirjastus plaanib lähiaastatel välja anda Leinsteri tõlkeraamatu, seetõttu mõtlesin tutvuda mulle teadaoleva ainsa (?) eestikeelse tõlkega, mis ilmunud legendaarses jne antoloogias „Lilled Algernonile“ (tundub, et kui sama marulise tempoga jätkata, saab mõne aasta jooksul see antoloogia läbi loetud, on veel mõned jutud, mida pole ühel või teisel põhjusel kätte võtnud).

Seda teksti võiks pidada utoopiliseks ulmeks (või siis hoiatusulmeks?) - selle rõhuga, et roboteid ei saa fetišeerida, inimene peab planeetide koloniseerimisega ise hakkama saama! Ei saa lasta robotitel (ehk tehnikal) inimeste üle võimu võtta; need on abivahendid, mida peavad inimesed suunama ja kontrollima. Teksti lõpp läks niivõrd läilaks, et mingil moel meenutas see sotsrealismi arutust ja positiivsusele suunatud fantaasiat – kuigi ameerika autori puhul võiks pigem muidugi mõelda Metsiku Lääne alistamise mentaliteedile vms.

Eks loo hoiatuslik toon on praegugi igati aktuaalne, lihtsalt muidu on tekst va vanamoeline. Aga nagu selgub Orpheuse Raamatukogu tutvustusest, on Leinsteri kogumikus plaanis avaldada koguni neli juttu samast sarjast.

„Üha suuremal hulgal inimestel ei ole enam voli otsustada, neile jäetakse ainult võimalus valida asjade vahel, mida robotid pakuvad. Mida rohkem me robotitest sõltume, seda piiratumaks muutub valik. Me ei taha, et meie lapsed peaksid oma tahtmistes piirduma ainult sellega, mida robotid võivad anda. Me ei taha, et nad sinnamaani manduvad, kus nad on ilma kõigest, mida robotid anda ei saa. Me tahame, et meie lastest kasvaksid mehed ja naised. Mitte mingid kuramuse automaadid, kes elavad ainult robotinuppudele vajutades ja selleks, et robotinuppudele vajutada. Kui see ei ole robotitele allumine...“ (lk 378-379)

11 märts, 2016

Jason Fischer – Undead Camels Ate Their Flesh (Dreaming Again, 2008)

Postapokalüptiline lugu Austraaliast, mida on tabanud katk – täpsemini öeldes on katkuks zombide invasioon. Tagajärjeks on see, et osa mandrist on zombide valduses, osa on Austraalia elanike hoida, osa on okupeeritud... taanlaste poolt. Kõik sõdivad kõigiga – nii zombidega kui austraallased ja okupandid omavahel (et kas tõesti ongi need taanlased...).

Lugu on siis sellest, kuidas kaks kohalikku kriminaali lähevad kurjade kavatsustega farmi, sooritavad mõrva ja saavad seifist röövsaagiks ilge posu taani paberraha. Kuid kroonidega on see häda, et nendega pole austraallaste valdustes midagi teha. Ja miks üldse farmeril selline summa seifis peidus oli... väga kahtlane. Noored kriminaalid üritavad põgeneda kuriteopaigast võimalikult kaugele, kuid tee peal annab mootorratas otsad – sel kuumaval kõrbemandril on see enam kui väga suur jama. Ja nagu noored avastavad, ei oodata kuskil selliseid kahtlasi tüüpe hunniku taani kroonidega.

Loo paralleelne osa algab eksleva zombiga, kes/mis vaarub üksi austraallaste alal ringi ning on meeletus näljas. Viimases hädas üritab ta kaamelit järada, kuid see pole papist elajas ja virutab zombi eemale. Kuid kahju on tehtud... ning zombistuv kaamel avastab, et teisi hammustada on vahva. Sama järelduseni jõuavad teised kaamelid, kui nad hammustamise tagajärjel avastavad zombimaailma võlud.

Nojah, lõpuks siis põrkuvadki kriminaalide ja zombikaamelite teed ning tulemus pole just meeltülendav. Kas pole eksootiline jutt – on vihased austraallased (need pagana zombid ja taanlased!) oma otsatul lämbel mandril; on võõrliigina Austraaliasse toodud kaamelid, kes/mis jõudsalt paljunenuna.... muutuvad destruktiivseks zombiarmeeks. Nagu autor järelsõnas soovis oma teksti olevat, on see üpris filmilik lugu.

10 märts, 2016

Gray Rineheart – Lightweaver in Shadow (Shattered Shields, 2016)

Üsna mittemidagiütlev lugu kahest poisist, kes teenivad signalistidena sõjaväes ja kelle tööandjad kaotavad lahingu. Ühe poisi ülesandeks on viia hukkuvalt väejuhatajalt kiri lahingus eluga pääsenud väeosa juhile, kuid selleks tuleb ületada lahingutanner, kus liiguvad ringi võiduka vaenlase sõdurid. Peategelasest poiss pole muidugi tavaline tiinekas, ta on emalt pärinud võlujõudu, millega näiteks tuld käsitleda (tema ülesandeks oligi tulemärkidega anda edasi staabi käske teistele väeosadele). Eks siis mõlemal poisil ole probleeme ellujäämise ja ülesandega dokumendid ellujäänutele toimetada. Aga noh, üllatus-üllatus, vaprus ja leidlikkus kannavad üle kümnest mäest.

Nagu öeldud, pole lugu just märkimisväärne lugemiskogemus. Ehk on tegu mõne suurema sarja avalooga, kus siis järgnevalt võideldakse ebaõigluse vastu ja tehakse üüratuid kangelastegusid ja usaldus saab valusalt karistada... aga praegusel puhul on see küll tekst, mille mittelugemine aidanuks elu sisukamalt täita. No et tegemist on sellest antoloogiast loetud esimese looga, teeb väheke kurvaks ja ettevaatlikuks.

09 märts, 2016

Alexander Genis – Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra (2016)

Nõukogude Liidust 1977. aastal emigreerunud Genis kirjutab siin raamatus eelkõige vene kultuurist ja selles seostest maailma (raamatu)kultuuriga. Autorit ei saa Verne'i eeskujul (lk 177-178) täpselt paika panna – on ta siis juut või vene rahva esindaja, pealegi veel Riiast pärit jne. Aga siin tõlgitud tekste (jajah, terve kogumik jäi vahendamata) võiks küll nimetada vene kultuurist tõukuvaks lugemis- ja olemislobaks – eks autori teravmeelseid tähelepanekuid ja loosungeid on üldiselt hea lugeda... aga see on mõneti ajaviiteline lugemiskogemus. Jah, autor on kirglik ja kahtlemata kadestamisväärt lugemispagasiga, kuid siinse raamatu tekstide formaat ise juba pakub vastuvõtjale kergema seedimisega kogemust (mitte et ma ihkaks mõnd paduteaduslikku teksti).

Eks see tsitaat dialoogide kirjutamisest on üsna meelepärane, dialoogideta ilukirjandus on ikka parajalt tüütu – kuigi tõepoolest, kõik raamatud ei tohi olla loodud ühe stambi järgi.

„Teksti kõige inimlikum osa – dialoog – köidab kõige rohkem. Seda lugeja lõpuni lugemata ei jäta. Portree ta jätab vahele, arutlused seda enam, looduskirjeldused kindlasti, kuid repliigivahetus võlub meid peaaegu mehhaaniliselt nagu tennis. See-eest näitab dialoog autori taset nii ilmekalt, et selle järgi on kerge hinnata ka tundmatut raamatut. Mitte kuskil ei mõju teesklus nii hukatuslikult kui dialoogis.“ („Kirjutad, nagu kuuled“, lk 39)

08 märts, 2016

Grigori Feponov – Jalgpall küsimustes ja vastustes (1953)

Võib küll mõelda, et tegu on parajalt iganenud raamatuga kuskilt aegade hallusest ehk stalinistlikust kultuuripärandist, aga tegelikult on raamatus sisalduv päris hea ja tasakaalustatud õpetus, kuidas kohtunik peab mängu juhtima ja milliseid reegleid tuleb järgida (eks jalgpalli mängureeglid on tänaseks küll natuke muutunud, aga mängukultuuri põhimõte on ikka sama). Mõtlesin eelnevalt, et nopiks siit raamatust vähe naljakaid või kummalisena näivaid mõtteid välja (ikkagi see kategooriline väljendumine)... aga tegelikult polnud midagi võtta, vaid paar hädapärast veidrana võetavat tsitaati (oleneb muidugi lugeja rikutusest).

„60. Küsimus: Missugusele mängijale meeskonnas peab kohtunik enne võistluse algust osutama erilist tähelepanu?
Vastus: Kohtunik on kohustatud enne võistluse algust erilist tähelepanu osutama mängijale, kes alustab mängu väravavahina.“ (lk 14)

„100. Küsimus: Kas võib meeskonnas kaasa mängida võistleja, kellel on kunstlik käsi (protees)?
Vastus: Ei ole lubatav.“ (lk 19)

„315. Küsimus: Kui pall on pärast karistuslöögi või vabalöögi sooritamist uuesti mängus, millal võivad teda siis puudutada-mängida teised mängijad?
Vastus: Pall loetakse mängus olevaks pärast seda, kui ta on maas või õhus teinud täie ringi, s.t. läbinud pikkuse, mis võrdub palli ümbermõõduga.“ (lk 53)

07 märts, 2016

Jaan Mikweldt – Sõna jõud. Teine raamat (2015)

Teine kogu Mikweldti kunstmuinasjutte (seekord pole Laipaigule pühendatud), mis keerlevad ikka selle ümber, et kuidas noorem rahvas tahab paari saada – kuid enamikel juhtudel on probleemiks see, et soovitud paariline osutub kodukäijaks või metsavaimuks vms. Ja siis peab hädaline pöörduma mõne naabervalla targema pea poole, et see aitaks ühel või teisel viisil nõidusest jagu saada. Nojah, ega sellise perverssusega just suuremat pereõnne tooda (ühesõnaga, armastusabielu sakib). Eks veidi hämmastav ole, et tänapäeval võtab autor võrdlemisi traditsioonitruult ette sellise muldvana teema... et maarahvas ja nende uskumused ning kõiksugu varandus- ja kosjalood – mis on selles aineses niivõrd kutsuvat, miks autor seda üha ja üha uuesti läbi kirjutab? Mis putukas on küll Mikweldti hammustanud?

Õnneks on raamatus üks tekst, mis teistest lugudest järsult erineb: „Seitsmes Moosese raamat“, omamoodi paroodia Lovecrafti vms müstilisuse teemal (ulmebaasis on Silver Sära kirjutanud sellest pikemalt). Johann Edgar Liebekraft on otsinud kloostrite ja ülikoolide raamatukogudest ja arhiividest vihjeid, kus võiks asuda kurikuulus inimnahka köidetud Necronomicon, raamat, mis annab võimu elavate ja surnute üle. Selgub, et Liivimaal, ühe mahapõlenud mõisahoone keldris. Mees asub teele, leiab mõisaaseme, laskub keldrisse... ja seal võtab ta vastu tohutu vormitu kehaga õudus. Liebekraft põgeneb sealt ja satub lähedalasuvasse tallu... kus siis selgub, et see õudus on kohalikule maarahvale vaid üks... järjekordne koll. Päris vaimukas lugu, mis paneb ühtlasi imestama, et kuidas korraga Mikweldt kirjutas sellise teistest täiesti erineva jutu, millest on tulenenud selline õudusklassika variatsioon?

Kuivõrd autor käsitleb reaalset folkloori ja kuivõrd on kunstmuinasjuttudes omaloomet, ei oska hinnata. Mulle näib see arusaam kõigist neist kollidest ja vaimudest ehk liialt rahvusromantiline, aga nagu öeldud, mina ei suuda seda paika panna. Ja no see Cthulhu värk... kuidas see korraga välja hüppas?

04 märts, 2016

Mairi Laurik – Süsteem (2016)

Lauriku loomega sai esmakordselt tutvutud „Saladusliku tsaari“ postapokalüptilise maailma ühe üsna lohutu loo kaudu, käesoleval romaanil pole sellega midagi ühist (noh, paralleel muidugi selles, et mõlemad on Eestiga seotud ja kummaski esineb muteerunud eluvorme, aga rohkem midagi). „Süsteem“ paigutub maailma, kus on möödunud umbes tuhat aastat (või 800 (lk 305)?) tuumajaamade katastroofidest. Muutunud maailmas on kohati (taas)tekkinud märkimisväärse tehnilise tasemega inimasulad (ses suhtes märkimisväärne, et justkui kaugemale jõudnud kui 2016 – kuidas niisugune oskusteave läbi katastroofijärgsete sajandite püsis, ei saagi täpselt aru), kus hoitakse inimkonda elujõulisena tänu sellele, et arvutiprogramm keerutab geenisuppi – paneb paari sobilike / vajalike geenikombinatsioonidega inimesi (elagu nad siis Egiptuses, Tiibetis, Tartus või Ameerikas). Muidugi, tegemist pole perfektse lahendusega – ikka on üksikvanemaid ja väljatõugatuid jne, kohati eksisteerib „metsikuid“ inimesi.

Raamatu trall käib siis selle ümber, et on tütarlaps Reinita, kelle geenikombinatsioon on selline, mis peaks supersigimisprogrammi peatama – mis programmi ühe kunagise looja arvates peaks tähendama seda, et edasi pole vaja tehislikult geenisuppi keerutada, olemas peaks küllaldane baas inimkonna edasiseks omasoodu paljunemiseks (kui ma nüüd ikka õieti mõistsin seda). Nojah, aga programmi haldavad inimesed pole teadagi tuttavad selle programmi ühe looja kontseptsiooniga ning peavad ebausklikult sellise geenikombinatsiooni esilekerkimist... inimkonna uueks hävinguks. Nii püütakse kanda hoolt, et see naiseks sirguv tütarlaps ei sigiks oma armastatu, Tartu linnapea poja Kauriga (mõlemad noored on ühtlasi üliintelligentsed olendid).

Järgneb siis... südantlõhestav lugu armastusest, selle kaotamisest ja leidmisest, petmisest ja valust. Reinita kogeb kohtlemist, mis on ikka... õudne. Dramaatikat jagub kolme põlvkonda, mingil moel võikski pidada seda romaani seebiooperlikuks postapokalüptikaks. Või teistmoodi öeldes – YA kirjanduseks. Õnnestunud (või camp) seebiooper on ikka vaimustav meelelahutus, samas YA paneb hoopiski... vanana tundma. Nii tekkis mul alles raamatu viimases kolmandikus kaasaelamine, kui see seebiooperlik külg oma finaali poole liikus.

Eks küsimusi tekitab, kuidas selles maailmas praeguse olukorrani on jõutud – kuidas elati üle mitmesajaaastane tuumatalv, mil viisil tehnilised teadmised pinnale jäid. Ühesõnaga, millel see maailmasüsteem õieti püsis? Kuidas end elus hoida üpris vaenulikus keskkonnas? Mismoodi reisimine ikkagi toimus (ok, seal on juttu ookeani ületamisest, aga nt Tartu ja Tiibeti vahel?). Kindlasti oli tekstis sellele mitmeid seletusi ja vihjeid, kuid mis jäid tähelepanu alt välja. Natuke arusaamatuks jäid Emake Maa peatükid, oleks piisanud pro- ja epiloogist.

Raske on romaani õiglaselt hinnata, oleks tegu tõlkega, poleks seda kätte võtnud. Ühelt poolt rõõm huvitava maailmaga romaanist, teiselt poolt see... YA temaatika. Hiljuti oli ehk sarnane tunne Mann Loperi postapokalüptilise teosega (mis ehk Lauriku romaanist lapsikum, kuid elavam). Huvitav on näha, et viimastel aastatel on ilmunud mitmeid Eestiga seotud postapokalüptilisi raamatuid, ikkagi... oma värk.

Alljärgnevad tsitaadid ei illustreeri kuidagi romaani või minu suhtumist sellesse raamatusse; on lihtsalt sellised... ootamatud.

„Tüdruk noogutas tummalt ja rohkem kui iial varem tundis Kaur end sel hetkel väljasitutud õunamoosina.“ (lk 14)

„Igasugune kõla oli ta hääle maha jätnud ning mõistuse asemel istus vaid paanika. Midagi oli väga valesti ja mitte kellegi perse ei peeretanud talle ainsatki ideed probleemi olemusest.“ (lk 135)

03 märts, 2016

Jack McDevitt – Promises to Keep (The Year's Best Science Fiction 2, 1985)

Kui sulle meeldis “Marslane”, siis see lugu on sarnane... ja erinev. Üheksaliikmeline uurimismeeskond uurib Jupiteri ja selle kuusid. Missioon on kestnud kolm aastat ning nüüd nad asutavad koduteele. Kuigi uurimustulemused on teadusele hirmhuvitavad, on tegemist siiski ülikalli retkega ja on enam kui kahtlane, kas sellise kosmoseprogrammiga jätkatakse. Et seda Jupiteri-uurimist avalikkusele “söödavamaks” teha, on üks üheksast naisajakirjanik, kes siis toodab kõiksugu uudislugusid ja filme, mida Maale edastatakse jne. Naine leiab pragmaatiliselt, et kuigi teadlased võivad olla õnnest hullumas, ei mõista laiem avalikkus nende töö olulisust.

Niisiis, aeg lahkuda... Starditakse kolme laevaga... Aga siis satub see laevakonvoi kosmoseprahipilve ja nii õnnetult, et üks laevadest kaotatakse ja teise mootorid ei võimalda enam edasi sõitmist. Ühesõnaga, kuus inimest tuleks kokku suruda muidu kolmekohalisse laeva, mis on ainsana võimaline Maale naasma. On vaid üks mure – nimelt ei pruugi sel laeval jätkuda õhku tervelt kuue reisija jaoks. Ning seepeale otsustab üks neist kangelast mängida...

Loodetavasti sai lugu niimoodi edasi antud, et mitmed olulised nüansid on senini varjus – miks otsustas just see tegelane “marslaseks” hakata, ning millised on loo jutustaja intepretatsioonid selle inimese motiividest (ja hirmudest). Ja no muidugi see teadmatus, et mis selle inimesega peale Maale naasjatega ühenduse kaotamist sai, kas senini elus ja loovib Jupiteri orbiidil (erinevalt “Marslasest” pole siin satelliidid abiks). Tore tekst.

“Pity there hadn't been something to those early notions about Venusian rain forests and canals on Mars. The Program might have had easier going had Burrougs or Bradbury been right. My God: how many grim surprises had disrupted fictional voyages to Mars? But the truth had been far worse than anything Wells or the others had ever committed to paper: the red planet was so dull that we hadn't even gone there.
Instead, we'd lumbered out to the giants. In ships that drained our lives and our health.” (lk 51)


02 märts, 2016

Ülo Kesker – Pärast ülimagusat vahekorda... paugupealt manalasse (2003)

Selle raamatu avastasin Karlova raamatukogu erootilise kirjanduse näituselt ja no mis teha, selline pealkiri ja muidu õhuke raamat lausa kutsusid kaasa haarama. Teose algul autor tutvustab ennast, muuhulgas selgub, et tõuke selle raamatu kirjutamiseks sai autor sel päeval, kui Arnold Rüütel valiti EV presidendiks – see oli autorile ta elu üheks kõige rõõmustavamaks sündmuseks. Et siis... vaat mis inspireeris elurõõmudele tagasi mõtlema.

Ja armuküllaseid elurõõme see Nõukogude Liidus palju rännanud ja eri kohtades töötanud naistemees koges õige kvantitatiivselt (raamatus on koguni õpetlik peatükk kohtadest ja olukordadest, kus ta on naistega seksinud – tegemist ikkagi nõukogude ajaga, kus suur kitsikus eluruumidega). Juba noore kabe suurmeistrina sattus ta vanemate naiste reite vahele, mingil moel tunduski, et suurimaid rõõme võis kogeda just vanemate naistega (muidugi, vanus on subjektiivne; lihtsalt noormehe paar seiklust seitsmekümnendates naistega pani mõtlema... et miks). Tekst on suunatud pigem autori eakaaslastele, äratundmisrõõme nõukogude ajast ja noorusest ja muidu võimalus kas siis kaasa elada või põlglikult nina kirtsutada. Eks need kirjeldused kähkukatest või tundidepikkustest armatsemistest on nagu on, erootikat sellest just välja ei loe, pigem on see loetelu vallatustest. On ka kirjeldusi kabetajate elust, muuhulgas kokkupuude Paul Keresega, kes solvub autori peale.

See autori pidev jutt diskreetsusest ja samas kõiksugu vihjed, milliste inimestega võis tegu olla... nojah. Raamat vajanuks hädasti toimetajat, kes oleks kõiksugu kordusi seletusi loetavamaks silunud.

„Armsad noored eesti mehed! Ärge laske omale minetti teha isegi sel juhul, kui kaunitarid on seda kunsti õppinud ka välismaal suurte spetsialistide juhendamisel. See pole sugugi hädaohutu, nagu tihti arvatakse.
Juba liiga lõdva „varrega“ pensionäride olukord on muidugi teistsugune. Neil niikuinii palju enam kaotada pole ja kui nende rahakott vastu peab, las tunnevad aeg-ajalt rõõmu vähemalt selliselgi viisil.“ („Mineti tagajärjel... juba 30-aastaselt impotendiks!“, lk 68)

01 märts, 2016

Elmore Leonard – Tooge jumbu (2014)

Selle romaani lugemine venis... ja venis. Enne raamatu kallale asumist arvasin, et saab ühe raksuga läbi, aga ei, pea nädala sai kätte võetud ja käest pandud ning vahelduseks hoopis ulmeantoloogiaid lapatud ja sealt mõne loo loetud. Minu meelest on see romaan lihtsalt sisutühi. Siin on igasugu kriminaalseid juhtumeid, aga see ei pane kuidagi kaasa elama, lihtsalt registreerid neid lugedes ahah-elamusega ja kõik. Chili Palmer on legaalse ja kriminaalse maailma vahel tegutsev keskealine mees, tõeline alfaisane; teised mehed ja naised pole temaga coolilt võrdväärsed (no hiljem selgub, et üks naine siiski on). Võlgnikku otsides satub ta Los Angelesi ja filmiinimestega kokku puutudes avastab, et tema enda läbielamised on midagi sellist, mida võiks Hollywoodi tarbeks filmida – parem kui mõne stsenarist sulest imetud kirjandusmaiguline stsenaarium. Probleeme tekitavad mitmed kriminaalid Miamist ja Los Angelesist, aga Palmer leiab võimaluse jne jne.

Hetkel ei mäletagi, kas olen filmi näinud või mille põhjal arvasin et tegemist peaks olema hea meelelahutusliku looga. Või et kui Leonard on mitme Hollywoodi tuntud filmiga seotud, kas romaani sisuks piisab vaid cooliks olemisest. Muidugi, kui lõputult romaane kirjutada, on enam kui raske ette kujutleda, et valad neisse järjepidevalt verd, higi ja pisaraid; piisab ka vastutulekust lugejate soovidele.