30 september, 2016

Südamlikud õnnesoovid (1993)



Pärnus välja antud trükis on eelkõige pühendatud 50. juubelile, aga leiab õnneks muudki. Siin toodud õnnitlusluuletused on minu jaoks vähe ekstreemsed… või pisut jaburad… või muidu… vaimustavad. Ja kas nüüd just õnnitletavat rõõmustavad. Ning alkoholimõtted… nojah.

Tundmatu kommenteerija mainis, et lk 23 ilmunud õnnitlus on Aleksander Suumani töö. Võimalik, siinses raamatus pole ühegi luuletuse autorit märgitud.


Ole õunapuuõite valgus,
ole kastaniküünalde sära,
ole sireliõite kohev sülem,
ole Eestimaa tujukas ilm,
ole eht!
(lk 11)

Soovime õnne ja surume käppa,
Sul aeg ühe aasta ära veel näppas.
Olgu Sul aastaid
veel edasi särada,
aega Sul küllalt
veel elupuud järada.
(lk 15)

Olgu sõnad
lihtsad ja soojad
Sinule tänase
õnne toojad.
Südamesse jääb neid veel ja veel,
õlledest palju soojemad on need.
(lk 18)

Kallis aeg, ära ometi tõtta,
hea on olla noorusmaal.
Aja käest tagasi võtta,
me parimaid aastaid ei saa.
(lk 21)

Aastad veerevad kui autorattad –
aina on neil kilomeetreid katta.
Ühed jäävad vaevu selja taha:
uued laotuvad su ette maha.
Ja sa sõidad, sõidad, sõidad, aina sõidad.
(lk 22)

Ei ole õige öelda, et inimesed
tulevad ja lähevad.
On inimesi,
kes tulevad
ja kunagi ei lähe.
Nad on sooja hommiku sarnased.
(lk 23)

Mu laps,
kui Sa praegu veerid
neid mu ridu,
tea, kõigest tähtsam,
see on: rõõmus meel.
(lk 25)

Enam ei kiiguta hällis Sind ema,
laulu ei laula uinaku eel.
(lk 28)

Sinu auks ma tõstan klaasi,
Sinu terviseks ma joon,
elulättelt ühe roosi
Sulle kingituseks toon.
(lk 29)

Ära armastamast väsi.
Ära väsi laulu loomast
hommikute ilust.
Ära unustada püüa
lapsepõlve māja.
Ära metsa sisse hüüa
kui ei vasta kaja.
Ära muutu enneaegu
halliks kiviks,
kuhu raiutud
Su sünniaeg ja nimi.
(lk 32)

29 september, 2016

Paul Raud – Kass. Raamatupood (Looming 9, 2016)




Mõlemad lood on üsna sarnase ülesehitusega, mistõttu esimesena loetud kassiga tekst mõjus paratamatult vaimukamana. Ehk siis tekst, mida võiks netis jagada samamoodi nagu kassipilte – mis juhtub, kui võrdlemisi tundetu mees peaks korraga kassiga kokku elama. Kelle puhul mees arvab, et ta elukaaslane on selliseks blondiks kassivolaskiks muutunud – kass on üpris tüütu ja selle võiks ära anda või magama panna, aga kuidagi imelik oleks elukaaslasega nii käituda. Raud esitab teksti sobivalt lühilausetega, napilt ja tundetult. Mistõttu koomiline. Justkui hingetu Murakami. Finaal läheb mõneti ulmelisest meeleolust tagasi realistlikuks, et siis ikkagi lõppeda… teisiti. Igati kiiduväärt, et vaid kolmele lehele on kokku surutud selline vaimukas tekst (hea küll, puänt on natuke nii ja naa, aga eks see ole maitseasi).

 
„Raamatupood“ on eelmise looga võrreldes tavapärasem – no et on salapärane raamat, mis ilmub üha raamatupoodidesse ja tekitab nii segadust, sest poodnikud ei taha sellega mingit tegemist teha. Mõttelaiskusest ajendatuna võiks mõlema loo puhul rääkida maagilise realismi sugemetega tekstidest.


„„Sa tead küll, et kui ta meiega elab, pean ka mina kord tema eest hoolitsema. Kass on veel üks kohustus. Kui sa tahad kedagi armsat, siis me võime ju lapse teha.“
„Seda me oleme arutanud,“ lausus Gertrud.
„Me lihtsalt ei võta kassi.“
„Sa ei arvesta kunagi minuga!““ (lk 1247)

28 september, 2016

Peter S. Beagle - Viimane ükssarvik

See oli vast paar nädalat tagasi. Mu tütar nägi "Viimase ükssarviku" järjehoidjastatud kogu köögis ning tema näole tekkis korraga hell ja igatsev ilme.
"See oli nii teistsugune raamat," ütles ta.  "Ootad pealkirja järgi mingit eepilist lugu sellest, kuidas kuskil on viimane ükssarvik, kangelased ja vabastamine - ning siis see ongi seda kõike ja ometi üldse mitte." Mõttepaus. "Põhiliselt ei sobi vist sõna "eepiline"."


Täpselt nii ongi. See on seda kõike ja ometi üldse mitte. Nii kaunilt kirjas, eesti keelde nii hästi tõlgitud: "Verd täis valgunud kuu paiskus pilvedest välja ning ükssarvik nägi harpüiat - puhevil kuld, tuules lehvivad juuksed leekimas, külmad aeglased tiivad puuri raputamas. Harpüia naeris." 
Puhas vaimustus lugeda. Ainult ühes kohas, ühes kohas on valesti: ""Miks on kaaren kirjutuslaua moodi?"" 
Loomulikult peaks seal olema: ""Miks on ronk nagu kirjutuslaud!"" 
Dohh.
Aga see üks koht on ainult üks koht ja see on nii hirmus ilusti kirjas raamat, et see üks tõlkekonarus ei raputa.

Ja samas on see üleni normaalse peale rõhuv lugu. "Nii ta üha laulis ja laulis ja hüüdis siis uuesti: "Tubli ükssarvik, tule, tule siia!" ja ütles siis pahaselt: "Noh, nüüd olen vähemasti proovinud. Lähen koju."" On kartulikoorimine, on hästi palju igapäevanormaalsust ja siis on need armutult lõikavad laused selle kõige keskel kuidagi eriti eredad.

Lugu on ka hea, lihtsalt loona. Nii eredad ja samas usutavad karakterid tegemas just neid asju, mida nad teeksidki, pole kuskil mingit arusaamatut "ei tea kust tulnud mõistmist" ja ometi on kõik nii hea. Korraga nii päris ja nii aus, nii rebestavalt ehe. Aga kuidas see veel kirjas on, on lihtsalt imeline.

Kunagi ammu ostsin seitsme krooni ja mingi arvu sentide eest (kes ei mäleta, siis see oli rämeodav) teose kohta neid pihutäie, kinkisin laiali ja ostsin siis veel. Üks jäi endale ka, pehmete kaante ja kollaka paberiga, kaanekujundusega, mis tundub praegu peale vaadates nii odav. Aga see teos ise, raamat ise! Krt, oleks võinud veel rohkem osta!!!


Jaa, on siingi varem kirjeldatud, Loteriis olemas. Aga mitte minu poolt!

27 september, 2016

MercA – Allääres (Looming 9, 2016)


Padunatsionalistlik jutt tuleviku Eestist, mis kuulub Euroopa Kalifaati. Naised peavad kandma burkat, sealiha ja alkohol on keelatud, mehed ja naised sõidavad eri bussidega ning sisserändanud on hullemadki kui omal ajal Nõukogude Liidust tulnud (autoril pole nostalgia niivõrd praeguse aja järele kui pigem 1980ndatest aastatest).

Lugu on sellest, kuidas Merca nimeline vanem (nii seitsmekümnendates) naine läheb Setumaa kodutalust (peale islami nuhtleb Eestimaad ka kliimasoojenemine, mis on siinset pinda rüüstanud) Võru kaudu Tartusse – viib oma pojale suitsusinki ja puskarit. Poeg on Tartus budistlikus kloostris (Kloostri tänaval) – islam on küll kristlikud sümbolid hävitanud, kuid lubab kummardada jõuetumaid pühadusi, nii on Tartus lubatud budistlik klooster ja nii on seto tsässonites ikoonide asemel Peko kujud (peategelane tunneb küll takkajärgi igatsust ikoonide järele, olgugi et ta nooremana polnud just kristluse poolehoidja). Aga jah, kui Setomaal on veel säilinud maarahvale omast, siis islamlik Tartu on küllaltki erinev meie heast vanast Emajõe Ateenast (no kui järgi mõelda, siis Setomaagi pigem selline… 1930ndate vaimus, talupidamised ja puha).

Et jah, see burka… no küll on jube riideese! Sellega ei saa ujumas käia (sest avalikkuses ei tohi end paljastada) ega midagi, vaid lumetormis on see asjalik kaitse. Burka puhul on maarahvas samas leidnud võimaluse, kuidas identiteeti teadvustada, samamoodi kui vanasti rahvarõivastega – nii saab burkakaunistuse järgi eristada, kas kandja on muulane või oma, kas on muhulane või mulk või seto. Kuid lisaks burkale rõhuvad maarahvast karistused, surmanuhtluse kõrval on kasutusel kepihoobid (nagu peategelase mees on just kogenud) või siis kividega pildumine (mida peategelasest seto mammi niisamuti on läbi teinud – tema käitus kangelaslikult ja leelotas loopimise ajal!).

Võiks öelda, et tekst on kirjutatud üsna paksudes värvides ning rõõmuks igale natsionalistlikule lugejale; lisaks äratundmist neile, kes on tuttavad nüüdisseto suurkujudega. Merca on varemgi ulmelisemat proosat kirjutanud (hiljuti ilmus üks proosakogu), kuid pole senini lugema sattunud.