27 märts, 2017

Heinrich Weinberg - Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist (2017)


Raamat koosneb kolmest jutustusest, mis oleks soovi korral ühtse romaanina loetav. Yellowstone’i sipelgalõvidki on korraks taustal, seega on olemas side Weinbergi eelmise raamatuga. Kui nüüd hoolsalt järele mõelda (või vähemalt imiteerida mõtlemist), on Weinberg hetkel kohalikus ulmes üsna omapärane autor - ta kirjutab nimelt sellist ulmet, millest ei tasu lugejana otsida suuri või teraseid allegooriaid meie praegusele elukorraldusele (no eks siin o juttu sellest, kuidas inimkond on jõudnud 34. sajandisse - kõik need Maa konfliktid, eluruumi hõivamine teistelt planeetidelt jne). Aga nagu öeldud, peamine on seiklused, kuhu peategelane Leathercord satub ning mille kaudu selgub peategelasele ta enda kohta mõndagi rahutukstegevat - kes ta tegelikult on, mida ta on teinud, miks teda… taga aetakse.


Raamatu lugemine on sibula koorimine, iga tekstiga selgub rohkem ning peategelane satub aina suuremasse plindrisse (iseenesest “terane” tähelepanek - kui poleks sibula koorimine, oleks tegu ikka väga hämmastava lugude tsükliga). Teda süüdistatakse oma naise tapmises ning koduplaneedi kohus tahab teda kõrgeima karistusmääraga rajalt maha võtta, aga Leathercordi uued sõbrad-palgasõdurid röövivad ta enda teenistusse. Ent pika perspektiivis on mehest rohkem kahju kui kasu, millegipärast ajavad teda taga korporatsioonide palgatud pearahakütid ning piraadiseltskonnas oskab ta võrgutada siresäärse kaunitari - tänu kellele püütakse Leathercordi päästa üha suurematest suppidest. Kuid nagu öeldud, on mehe minevikus nii mõndagi, mis mõjub ta aitajatele mõneti pelutavalt.


Weinberg on kerge segu Bergist ja Tarlapist - küll ilma Bergi macholikkuse ja Tarlapi ühiskonnakriitilise küljeta. Autor kirjutab sellist ulmet, mida ulmevõõras lugeja üldiselt väldib… aga sellise ulmevälise ambitsiooni puudumine teeb raamatu… omal moel üsna mõnuga loetavaks; siin pole vaja pead vaevata mõttekonstruktsioonide või maailma usutava ülesehituse või tegelaste süvapsühholoogiaga. Tekst lihtsalt tuiskab seikluste omas reaalsuses, ning vahelduseks midagi sellist lugeda on päris hea. Ja eks lugude kirjutamisedki muutuvad üha keerulisemaks - kui esimeses jutustuses on peale Leathercordi hääle paari kõrvaltegelase vaatenurk, kel ülesandeks tausta avardada, siis viimases jutustuses on Leathercordile lisaks teisigi autonoomseid jutustajaid.. Jah, see on väike samm inimkonnale, kuid Weinbergile ja lugejatele suureks sammuks.

“Kõik seni Linnutee maailmadest leitud humanoidid olidki geneetilises mõttes inimesteks osutunud. Päritolumõistatus oli siiani lahendamata ja rahvafolkloori tasandil üldiselt lihtsalt aktsepteeriti seda, et mingil seletamatul moel oli inimkond ilmselt nii kauges minevikus tähtedele laiali asustatud, et kellelgi polnud selle kohta enam mälestusi. Füüsilisi tõendeid polnud ju leitud. Evolutsioonibioloogia teooria, et sarnastes tingimustes areneb elu ühetaolise skeemi järgi, ei olnud ju sugugi sama veetlev kui konkureerivad müüdid.” (“Kedagi ei jäeta maha”, lk 126)

24 märts, 2017

Ira Lember - Vana näitleja Eed Karbalas (Looming 3, 2017)

Dramaatiline lugu endistest näitlejatest, kes ei leia peale teatrist koondamist endale asu - ikka tahaks teatriõhku sisse hingata, teatriimet luua, ikka sooviks, et teatris tehtaks asju õigesti, klassikat solkimata. Sest see on õudne kui näidend töödeldakse tänapäeva tingimustesse.


Ühesõnaga, loo paatos on, et kunst peab vastuvõtjat ülendama, mitte intriigi pakkuma; ilu päästab maailma jne. Edasi tekitas see minus arutelu, et kas sel Karbalase tegelasel on mõni reaalne eeskuju või on tegemist omamoodi teatrikotermanniga, kes on teatriga ajatult seotud - oli ta trupis tegev siis, kui peategelase vanaema vaatajaid lummas, niisamuti siis, kui peategelane teatrikoolis astus, ning nüüd aastakümneid hiljem, kui peategelane on teatrist koondatud. Karbalas istub ikka peale etendusi puhvetis, joob konjakit ning on valmis õpetussõnu jagama.


Lemberi tekst on suunatud ehk neile vaestele ja rõhutuile, kes soovivad teatrist ettemääratud elamust ja korda. Mis on inimlikult mõistetav, aga ka kergelt masendav.


“Mina ei aktsepteerinud klassikaliste näidendite moderniseerimist ja muutmist. Ei! Klassikute remarke ei tohiks vabalt käsitleda ega nendega mängida. Klassika jäägu klassikaks! Ja mis puutub tänapäeva näidenditesse, siis oli mul, vanamehel, jälle lavastajatega eriarvamus, nimelt hakkab mulle vastu labasus, mulle hakkab vastu, kui näidendis on roppe väljendeid. Milleks näitlejad sellist labast teksti mängima peaksid? küsisin ma. Sa ei kujuta ette, Loviisa, mis mulle siis vastati. Publikule meeldib see, kas sa pole tähele pannud, kuidas publik sellise teksti suure naeruga vastu võtab, ja see naer räägib iseenda eest, tähendab publikule see meeldib. 
Mina ei mõistnud seda siis ega mõista ka praegu. Me ei pea ometi inimesi roppustega teatrisse meelitama. Kuhu see viib! Minu arvamus on, et teatrikunsti ülesanne on inimest ülendada, mitte madaldada. Kuid lavastaja arvamus oli teine, tema ütles otse välja, et Karbalas ei saa enam moodsast teatrikunstist ega uuest põlvkonnast aru. Siis ma tegingi otsuse, et aeg on teatritolm jalgadelt pühkida. Ja tulingi lavalt ära.” (lk 371)

23 märts, 2017

Dave Gross - The Gleaners (Shattered Shields, 2016)

Verdtarretav fantasy lahinguväljadel õnneotsijatest, kes satuvad kokku millegagi… mis on väga õudne. Ambrose ja ta kaks kaaslast käivad peale lahinguid surnuid tuustimas - eesmärgiks nõrutada maagiaga turgutatud relvadest võlujõudu, mis on järelturul kallim kui kuld. Et nende maad ründab järjepidevalt nekromandist hull, pole veristest kokkupõrgetest puudust, iseasi, kas lahingu järel saab teiste õnneotsijatega konkureerides saagile kallale (kuid selleks ongi Ambrose’l need kaks karmi semu).

Seekordsel lahinguväljal satutakse päris mitmele võlujõuga esemele, millest õnnestub suurel hulgal maagilist nestet välja nõrutada. Aga lahinguväli ise… selles on midagi kahtlast. Ja kui meeste tegevust ilmub segama kummaline vanaeit, läheb lugu karmiks.


Et siis selline tume ja väheke võigas tekst, kus langenutega tehakse jõledaid tegusid. Lühiloona päris okei, kuid suurt ei enamat.

22 märts, 2017

Andrus Kivirähk - Vaimude tund Koidula tänavas (Looming 3, 2017)

Jätkub ekskursioon eesti kultuurilukku ehk võiks mõelda, milliseid eesti kirjanduse tüvitekste võiks Kivirähk veel lahti harutada - Gailiti “Nipernaadi”? Kitzbergi “Libahunt”? Vilde “Mahtra sõda”? Ristikivi “Hingede öö”? Igal juhul, siin näidendis saab vatti “Tõde ja õigus”, ning mõnigi selle romaani huviline võiks siit endale leida kivirähklikke tõlgendusi teemal mis on see Vargamäe ja Tammsaare armastus, kuivõrd on see vaade põhjendatud tänapäeva tingimustes.

Aga tekst pole vaid metaTammsaare (ehk Kivirähki tõlgendus) vaid metametaTammsaare (ehk Kivirähki tõlgendus Mati Undi Tammsaarest). Unt on see trikster, mis lugu avatumaks kisub. Peale Tammsaare tõlgenduse on siin mitmeid viiteid sellele, kuidas Unt lavastas, milliseid võtteid kasutas lavatekstide toimimiseks. Unt on ka selles mõttes huvitav valik (muidugi, peale selle, et Undil on oma “Vaimude tunni” näidend), et arvatavalt oli Kivirähk temaga tuttav ja mul ei tule pähe ühtegi teksti, kus Kivirähk oleks nö süvitsi mõnd kaasaegset kirjeldanud - mistõttu on lugejal huvitav võrdlus, kas Kivirähk Unt on sarnane lugeja retseptsioonile, nende inimeste mälestustele, kes Unti rohkem või vähem tundsid.

Näidendi kolmas tegelane on 18-aastane neiu, kelle ülesandeks on anda vanemaealistel (vaimudel) end lahti rääkida ning seeläbi “Tõde ja õigust” lahti lammutada ja kokku panna. Neiu oma noore armastuse valudega on justkui illustratsioon Tammsaare kirjeldatud armastuse illusioonidele, roosamannalik tõlgendus laguneb ikka arhetüüpideks, ükskõik kui heldinult me armastust ei pühitseks või meelelahutustööstuse järgi ei ahviks.

Näidend läheb aeglaselt tööle ja võtab aega, enne kui Tammsaare hakkab vastu Undi provokatsioonidele ja kui see juhtub… on tulemuseks päris sädelev tulevärk. Ehk siis Eros ja Thanatos kiusavad Tammsaare pärandit.

TAMMSAARE: See on armastuse lõpp. Ma ju seletasin. Abielu ja armastus ei sünni kokku. Abielu ja armastus on nagu kirik ja jumal, esimene tapab teise. Sest mis see Kristuski muud oli kui puhas armastus, ja mis on temas järele jäänud kirikus - ainult tühi kombetäitmine ja teesklus. Niisama juhtub abielus. (lk 322-323)

21 märts, 2017

Piret Raud - Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist (2015)


Seni loetud Raudi raamatutest vast tõsiseima tooniga - muidugi ei puudu siit kõiksugu fantastilised elemendid (tillukeseks kahanenud ema, nähtamatu poiss, pilvest peaga naine jms), aga see jääb kuidagi alla sellele, et Sandri ministunud ema läheb kaotsi ja ongi reaalne oht, et poiss on emast igaveseks ilma. Ja ega see Muriga seonduv pole ka just traditsiooniliste lastekate vaimus, iga hulkuva koera unistus polegi… Onu Allan on kui süüdimatu Nipernaadi, ta lendab õielt õiele ja naudib rõõmsa elu võimalusi (mul tuli kohe silme ette üks tuttav, kes niisamuti kõikide inimeste võimalikke ja võimatuid soove püüab täita, seejuures nautides nii rõõmustavaid inimkogemusi ja tänutunnet ja mis kõik veel… tõsi küll, elu näitas, et ka talle on võimalik natuke päitseid pähe panna), eks see on lastele valus meeldetuletus, et üksikemade meessõbrad võivad mõnikord parajad lontrused olla.

Ei tule ette, et Raud oleks varem kasutanud kahte jutustajat, see teeb näiteks raamatu ettelugemise veidi keerulisemaks - kuidas tuntavalt markeerida Sandri ja Muri sisekõnesid.

20 märts, 2017

Marianne Pitk - Avo Kärneri järjekordne juhtum (Värske Rõhk 34, 2013)

Ettevaatlikult võiks teksti pidada ulmehuumoriks - kuivõrd loo peategelane, uurija Kärner, on millegipärast veendunud, et talle uurimiseks antud varastatud jalgratta juhtumi on põhjustanud ajarändur, kuivõrd sellest teost pole turvakaamerates mingeid salvestusi. Ajarändur tuli, võttis jalgratta ja kadus jäljetult; ei ühtki märki niivõrd koletust teost.

Nojah, et uurija Kärner pole mitte tavapärane politseinik, siis sel juhul asub ta ise otsima alternatiivseid võimalusi, kuidas see ajarändur kinni püüda - selleks tuleb avada oma kolmas silm. Uurija sukeldub Tallinna paranormaalsete rühmituste maailma, kust aga pole üldse lihtne uurimiseks vajalikku abi saada. Ja loo lahendus keerab omakorda vindi peale.


Mõnel põhjusel on veidi keeruline seda teksti pidada ulmeks, kuivõrd üleloomulikud (või noh, paranormaalsed) küsimused võivad saada lugeja kõrvade vahel võrdlemisi loomulikud vastused. Ehk olekski targem teksti lugeda puhtakujulise satiirina? Igatahes, paistab, et autoril oli päris vahva seda teksti kirjutada (kuigi… mõneti kurval põhjusel). Pealkirja järgi võiks esmapilgul justkui eeldada, et tegemist on osaga lugude tsüklist, samas, finaal on selline nagu on. Täitsa okei.

17 märts, 2017

Mairi Laurik - Novembriöö kirjad (2017)

Tegemist novembriromaaniga nagu Kivirähki “Rehepapp”, mõlema raamatu peatükid lähtuvad novembri kuupäevadest, mõlemad romaanid kirjeldavad tänapäeva lugejatele aegu, mida need pole kogenud, mõlemad toimuvad Eestis. Sellega sarnasused piirduvad, Laurik käsitleb tulevikku, nii nagu see juhtuda võiks - kuid muidugi pole tegemist prohvetlusega vaid ilukirjandusega.

Teos leiab aset 21. sajandi teises pooles, kus Tamsalu nimeline linn on muutunud kinniseks miljoni elanikuga teaduslinnaks, kus tervest maailmast pärit inimesed arendavad eestlastega koostöös nanotehnoloogiat ja muid tulevikutehnikaid. Uue Tamsalu puhul on omamoodi tegemist riik riigis nähtusega, üpris väiksele maa-alale on koondatud elanikkond, keda on sama palju kui ülejäänud riigis kokku. Eesti riik teenib selle toimimisest küll makse, kuid otseselt tegevusse sekkuda ei saa. Mitte et oleks vajagi - Tamsalu toimib üsna targa juhtimise all ning neile on igati oluline elimineeida teadus- ja tootmistegevusega kaasnevaid ohtusid ja tööõnnetusi.

Aga õnnetusi siiski juhtub, nii on raamatu peategelanna ühe sellise õnnetuse tagajärjel saanud nanomürgistuse, mis mõjutab üsna tugevasti Keire füüsilist ja psüühilist heaolu, ning seob ta tugevasti linnaga ühte. Romaani peatükid ongi selle nüüdseks vanemapoolse Keire öised kirjad oma vanaduspõlve elukaaslasele, kus naine kirjeldab oma elukäiku seoses Tamsalu miljonilinnaga - milliseid armastusi ta koges, millised töökohad ja linnaelu küljed teda puudutasid, milline on elu nanomürgistusega naisena.

Romaani võiks nimetada emoulmeks, mis on mingil moel pisarakiskujagi (no igatahes Keire kirjadest nähtub, kuidas tema ja ta elukaaslane neid kirju nii kogesid). Keire liiguks oma eluloo kirjeldamisel justkui üha süngemate saladusteni - kuigi lõpuks ma ei saanudki aru, mis peale mõne traagilise õnnetuse või kaotuse teda veel nii rängalt mõjutas. Ühesõnaga tekst lugejale, kes eelistab pigem süüvida inimhinge traagikasse ja väikestesse rõõmudesse, mis vahel meid tabavad.

Kui viimasel aastakümnel on eesti autorite ulmeproosa eemale pürginud soomeugriliku vastlapõrnitsemise sündmustikust (“jajah, klassika on masendavalt hall ja igav”) ning au sees nö traditsiooniline action ja düstoopiad, siis Lauriku romaan on selle taustal üsna kammerlik ja tegelaskeskne (ehk siis “Orüks ja Ruik” asemel “Teenijanna lugu”). Mida ma inimesena igati mõistan, aga lugejana eelistan pigem ulme meelelahutuslikku suunda - võib ehk vabandusena öelda, et mul endal oli raamatusse süüvimiseks vähe aega ja seetõttu tegi aeglane lugemine hinnangute andmisel rahutumaks. Kui soomeugrilikku vastlapõrnitsemist sõnasõnaliselt võtta, siis väga ootaks mõne eesti autori korralikult teostatud läänemeresoomlaste ainelist fantasyt.

“Oh issand, isegi täna, aastaid hiljem olen ma tolle päeva sündmuste kirjeldamise juures steriilne ja eemaletõmbuv justkui saaks toonane valu uuesti tagasi tulla ja mind veel korra murda. Ma loodan, Andres, et mu tänane kiri emotsioonide vältimise tõttu liigigavaks ei osutu, kuid just nii ma olin - eemal ja valuvaigistite all. Amputeerimise valu suutsid arstid ravimitega väiksemaks mahendada, kuid seda, mis mu hinges kuju võtma hakkas, poleks suutnud ka pea amputeerimine paremaks muuta.” (lk 172-173)

16 märts, 2017

Karl-Henri Käämer - Imede maa (Värske Rõhk 34, 2013)

Vist huumorina käsitletav lugu noorest eesti-araabia verd noormehest nimega Allan Yusuf, kes lendab isade maale ülikooliõpinguid jätkama. Ainult et kohale saabudes satub noormees lennujaamas turvakontrolli küüsi, misjärel edasi juhtuv on pea kafkalik juhtum.


See, mis 2013. aastal võis igati huumorikana näida, tundub nüüd mõned aastad hiljem retseptsioonilise ebamugavusena - on see tekst kiviks sallivuse või ksenofoobia kapsaaeda. Ja kas autoril võis üldse sellise seisukoha võtmine meeles mõlkuda, küllap oli sooviks niisama kildu visata. Nii lühikese jutu põhjal on muidugi mõttetu oodata niisuguse teema mitmekülgset käsitlust.

15 märts, 2017

Connie Willis - Now Showing (Rogues, 2015)

Lugu tulevikuühiskonnast, mis… on õige tarbijat lüpsev. Et kõiksugu terrorism on muutnud avalikud kohad üliturvatuks, siis tuleviku meelelahutuskeskused on veidi oma formaati muutnud - seeasemel, et on paarikümne saaliga multiplexkino, on nüüd 100 saaliga kinokeskus koos üüratu taristuga - poed, söögikohad ja muu. Sa lähed hommikul sinna, poolteist tundi läbid turvakontrolli ja seejärel oled terve päeva kohapeal ja kulutad eri kohtades raha. Pahatihti filmi vaatamata.

Loo kangelanna on aga filmihuviline üliõpilasest neiu ning peale seda, kui samasuguse filmihuviga noormees ta maha jättis, on tal viimaks tekkinud soov üht kindlat filmi vaadata. Ta läheb sõbrannadega sinna meelelahutuskeskusse… ja millegipärast ei õnnestu tal kuidagi sellele seansile saada, ikka juhtub midagi. Veel hullem, keskuses kohtub ta oma endise noormehega, kes paistab seal midagi veidrat korraldavat…


Ühesõnaga, kerge hoiatuslugu tarbimisühiskonnast, mille fassaadid peidavad nii mõndagi kahtlast. Tekst on küllastatud kõiksugu filmitsitaatidega, samamoodi iroonilised viited tulevikufilmidele… mis pole just uutest ideedest küllastunud, ikka “Jääaeg 22” jne. Esmapilgul veidi totter YA-maiguline lugu, aga samas leiduvad nii mõnedki mõtlemapanevad seigad.

14 märts, 2017

Erki Lind - Eksisin metsa (Värske Rõhk 34, 2013)

Kui esmatutvus Lindi loomega oli intrigeeriv, siis see tekst on pea anekdootlik lapsepõlvelugu. Noor minajutustaja veetakse kuumal suvepäeval heina tegema - nii nagu tehti veel 20-30 aastat tagasi (eks endalgi oli tollal kogemus suviti vanatädi majapidamist aidates). Poiss muidugi ei taha heina riisuda, parem oleks möllata jne. Lõunapausil manitsetakse teda, et ta mingil juhul heinamaaäärsesse metsa ei läheks. Poiss solvunud, et niimoodi räägitakse, ta ei tahagi metsa minna, seal pime ja hirmutav jne. Aga siiski läheb. Ja mis siis sai.

Eks seda võiks pidada vahvaks looks, minevikupildiks, üleskasvamiselooks. Niisamuti tunnistuseks Lindi kirjutamise arengust - sest eks see muistne kollilugu on maitsvam. Muidugi, autor peakski katsetama erinevate ainestega töötamist, mitte lahmima ühte ja sama.

13 märts, 2017

Margit Lõhmus - Pruun märkmik 2008 (Värske Rõhk 48, 2016)

Eks viimane Värske Rõhk sattus kätte seepärast, et… Lõhmus jätkab siin eesti keeles lugejate tirriteerimist (ning seetõttu olen viimasel ajal autorit palju lugenud), seekord siis päevikuvormis tekst. Aga et kas tegemist päevikuga, sest paar korda on siin pöördumised lugeja poole - mis tekitab küsimuse, et kes võiks selle puhul olla adressaadiks? Või tegemist nö vanamoodsa kultuurilooja päevikuga, mis kirjutatud avaldamise mõttega? Või on “päevik” lihtsalt proosapala pealkirjaks? Samas võiks ettevaatlikult tõdeda, et tekst tundub isiklikum, kõik need kahtlused ja südamepuistamised ja soovid - kuid muidugi, seda ei pruugi lugeda autobiograafilises võtmes. Ilukirjanduslikkust lisab kronoloogia segipaisatus.


Takkajärgi ajakirju lapates selgus, et see Päevik-rubriik on täiesti regulaarne osa ajakirjas, seega siis… ah ei viitsi eelmist lõiku ümber kirjutada.

“Ma ei oska joonistada. Minu käsi ei taha järgida mõtet, seda, mis toimub mu peas. Ma ei suuda. Mõtlen välja üksikuid lauseid. Ja siis ma mõtlen välja üksikuid lauseid. Ei suuda ühiskonnale kasu tuua. Minust pole kunstiühiskonnale kasu. Tahan nii väga midagi, mida ei taha teha. Mida ei taha, et teised arvaksid ja näeksid, sest äkki pole see kunst, ses äkki pole sellel mõtet, ja nii olengi jäänud nii väikseks. Hirmust teha midagi mõttetut. Koorik inimestel on nii paks, et sorry, aga ma ei jõua kohale. Surmas saame kokku. Eks ole, aga keegi ei pea surema. Me ei pea aru saama. Tegeleme edasi mõttetustega. Tegeleme edasi mõttetuste õpetustega. Jah, pean õpetama teile oma mõttetust. Aga mu kallid vanainimesed, pole te ju enam nii õpihimulised nooed. Noori ei usaldata piisavalt, et usukuda, et neil võib oma mõttetus olla. Teie õpetus seisneb selles, et ma ei tohiks olla mõttetu, ei tohiks teha nii mõttetuid asju. Andke andeks, kallid, ma nii tahan.” (lk 22)

12 märts, 2017

Lisa Tuttle - The Curious Affair of the Dead Wives (Rogues, 2015)

Kui sulle meeldib Sherlock Holmes ja Watson (võrdluseks näiteks Arnasoni versioon), siis käesolev müsteerium on variatsioon sel armastatud teemal. Uurijapaariks on noor mees ja naine, majahoidjaks aga mehe ema. Holmesi nimi vilksatab korra tekstist läbi, aga ilukirjandusliku kangelasena, mitte kui mõni reaalne tegelane.

Kui Priest kirjutas eksortsismist, siis Tuttle’i loo teemaks on… surnuist äratamine. Tõsi küll, asi on kaugel zombivärgist, tegemist pigem varjusurmadega tegelemisest, et selle abil… midagi-kedagi omastada. Ühesõnaga, kergelt perversne lugu, mis paigutub 19. sajandi lõpu Londonisse.

Üheskoos õudus ja kriminaallugu, näpuotsaga ka võrdõiguslikkuse teemat. Muidu loetav tekst, aga takkajärgi paneb õlgu kehitama - sellest loost teadmine elukogemust just oluliselt ei rikasta. No eks muidugi võib rääkida, et noor naine kui Watsoni teisik on nii mitmeti tõlgendatav… aga pigem on see lihtsalt 21. sajandi meelelahutusmaailma viis tarbijaid lõbustada.

10 märts, 2017

Tõnis Tootsen - Estonia. 12.05 Võru - 16.00 Tallinn. In Memoriam (Värske Rõhk 48, 2016)

Tootsen oskab kenasti detaile luua (nagu need kaks allpool esitatud tsitaati tõestavad), samas jääb natuke arusaamatuks, mida see kahekordne satiir õieti ütlema peaks. Jah, siidikinnastega kirjamees Õnnevalu ja see joobes bussiseltskond on nagu on - aga kas peale olukirjelduse tasandi on selles loos midagi enamat?


Lugu siis sellest, kuidas Võrumaal elav esteet Õnnevalu sõidab bussiga Tallinna, et vastu võtta kultuuriministeerimi pakutav soe ametikoht. Bussisõidul Võrust Tallinna satub ta istuma viimasele pingireale, kus ta kaaslasteks osutuvad kolm noort purjutavat ehitajat ja üks tegelinski; nemad rikuvad oma tegemiste ja kõnelustega Õnnevalu rahu. Nojah, purjus möla ei paku kellelegi erilist rõõmu - peale asjaosaliste endi.


Eks siis moodustub Tootseni pilgu läbi satiiriline olupilt eestlaste mentaliteedist; vastuoli esteedi ja tavainimeste vahel. Tootsen jutustab seda lugu läbi Õnnevalu silmade, mis paljastab ühtlasi mehe enda savijalgadel maailmapildi jne. Kuid nagu öeldud - on siis tegu vaid satiirilise olustikupildiga või peaks tekstis veel mõni tasand olema? Muidugi, kas sellise teksti puhul on mõtet midagi tähenduslikumat otsida. Küllap on mu praegune kerge rahutus põhjustatud sellest, et hiljuti ilmunud Tootseni väga huvitavalt koostatud romaan (korraks sain isegi selle raamatukogust, aga polnud lihtsalt aega lugeda) on äratanud  tähelepanu, mis ärgitas omakorda teksti lugeda mõneti kõrgendatud ootustega (enne lugemist kahtlesin, kas tekst äkki raamatust pärit, aga paistab ikka iseseisev tükk olevat).

“Üheskoos tatsutati hoopis välja, bussijuhi juurde, ning Alma pühendas ka tema ärevatesse sündmustesse. Keskealine kulupea kiskus tuimal ilmel suitsu ja vaatas neist mõlemast läbi. Tumesiniste sirpide kohal kustunud silmd näisid jõulukingiks soovivat ühtainsat pisikest lapikest kiilasjäänd ja võimalikult valutut surma.” (lk 50)


“Edasi sõideti tükk aega vaikuses - tubli kaks-kolm minutit, mille jooksul Õnnevaly isegi Mikita mõttelõnga otsa üles leidis -, aga siis ei pidanud Paadimootor enam vastu: 
“Mina lasen endale küll lapiku kirstu kaasa panna. Kui mulla all üles ärkad, hea rüübata,” podises ta rõõmsa reipusega ja uuris järsku: “Noh, miks kõik nii kutud on? Eile oli pidu või? Oli või? Mis pidu oli?” 
“Tavaline,” oigas Siil. 
“Türa, ära surra oleks küll ilgelt nõme, raisk,” sõnastas Karu omal maavillasel moel miljardite inimeste ängi.” (lk 54)


09 märts, 2017

Erki Lind - Taliharjaöö (Värske Rõhk 48, 2016)

Ootamatul kombel leidub seekordses väljaandes etnoõuduse jutt. Lugu paigutub kuhugi muinasaega, mil rohi oli rohelisem ja Argo Moor õnnelikum. Võibolla on tegu muistse Eestiga, võibolla mitte, tekstis jääb see määratlemata. Igal juhul elatakse talviti (sest talved on karmid!) linnustes ja ajaarvamiseks kasutatakse sirvilaudu.


Aga Ätt, tema talve eest pakku ei lähe, tema elab oma majapidamises üksi edasi (noh, kauge eellane Mathura vanamehele) ning on kohanenud talviseks perioodiks (võibolla vanus selline, et enam ei sobi noortega koos linnuses kükitada). Ätil juhtub nii, et õhtuste toimingute käigus lõikab endale sõrme. Ja kui veri valla, siis see tähendab… et vaimudel on nüüd ligipääs kaitstud tarre. Ätt arvab, et saunas end puhtaks pestes õnnestub vaime ninapidi vedada, aga võta näpust, kibekülmas saunas alasti pesemistoimingute ajal on korraga… ruumi sisenenud koll, kes peale mõningast vägivallatsemist avaldab soovi Äti ärajäramiseks. Kui vaid vanamees poleks selline kuivetu külmunud näss - seega annab koletu koll mõista, et Ätt võiks sauna kütte panna. Ätil nüüd kitsas käes… ja ta pakub endasöömiseks hoopis teise võimaluse ehk minna soojade tareseinte vahele. Koll jääb nõusse - sest ta sai kutse tarre sisenemiseks. Kas Ätt näritakse surnuks või mis temaga õieti juhtub, see jäägu võimalikel huvilistel endil avastada.

Teksti puhul tekib küsimus, et kuidas ikkagi selline maagiline maailm toimib (ei ütleks, et Kivirähki “Rehepapp” võiks otseseks eeskujuks olla). Pluss on see, et niisugusest maailmast võiks veel lugeda, paistab olevat üks karune koht, kuhu võiks mitmesuguseid draamasid või võikusi kokku lükata - korralikku muinasulmet pole kunagi palju. Loo finaal on nii ja naa… aga eks see tekitabki huvi, mis seal maagilises-müstilises maailmas õieti toimuda võiks, kui on olemas sellised… võimalused.

08 märts, 2017

Margit Lõhmus - Kättemaks lollile libule. Süda puperdab (Vikerkaar 3, 2013)

Ühtaegu tüüpiline ja ebatüüpiline Lõhmuse loome. Ebatüüpiline seepärast, et siin on minajutustajad Marge ja Brenda; ehk siis autor on asetanud teksti justkui fiktsionaalsesse maailma, tõmmanud selgema vahe minajutustaja ja autori vahele (kuigi ilukirjanduse puhul on loomulikult selge, et autorit ja minajutustajat ei saa üheselt samastada - või muidu pole tegemist ilukirjandusega). Ehk on siin küsimus, et tegemist autori esimeste avaldamiskõlbulike tekstidega, mispuhul on ta rohkem lähtunud ilukirjanduse tavadest? Aga jah, muus osas tüüpiline Lõhmuse tekst.

Ja tüüpiline on näiteks see, et autor ei esita lugu sirgjooneliselt, lugu vajub assotsiatsioonide või mälestuste või unenägude reaalsusse, et mingi hetk tagasi sirgjoonelisele rajale naasta (A → B, kuigi B ei pruugi just ootuspärane olla). Need “äravajumised” võivad loos toimuda hetkeks (nagu “Kättemaksu…” puhul) või siis suuremat osa teksti hõlmata (nagu “Süda…” korral).

Eks tüüpiline seegi, et tekst on Erose ja Thanatose karneval, jõupositsioonil on ikka naine - kuid eks selline lõdva käega esitatud kompromissitus ongi see, mis teeb Lõhmuse loome loetavaks. Lugude peategelaste motiivid… no neid ei oskaks selgelt kohvipaksult välja lugeda.

“Liz on juba kodus. Lähen oma tupa ja viskan pikali. Hea on olla väsinud ja rahul ja jõuetu. Võtan riided seljast ära. Ja mu kõht on kuidagi imelik. Ja mul ei ole nii pikki musta värvi tutikarvu, mul ei ole seal ju üldse karvu. Meenub, et ju see on siis selle india naise pea mul vitus ja need on ta juuksed hoopis. Aga mul on nii, et kui olen väsinud, siis on kõik võimalik, ka see, et mul on tutikarvadeks pikad mustad juuksed. Tirin juukseidpidi pea välja, võtan täpi ta kahe silma vahelt ära ja viskan pea aknast alla. Õh, vastik on seda mütsu kuulda.” (“Süda puperdab”, lk 31)

06 märts, 2017

Caitlin Moran: Kuidas luua tüdrukut

Oh, raamat nagu päris elu!

Phmt on see lugu tüdrukust, kes loob iseennast.
Me kõik loome iseennast kogu aeg, aga teismelisena on otsused "nüüd hakkan selliseks" tihedamad tulema ja ka tihedamad läbi viidud olema (muidugi on otsused üldiselt sagedasemad kui teokstegemine ning mõni ei tee neid ka teismelisena tegelikkuseks, tean-tean).

Avastada, et nii ei toimi, proovin teisiti - ja jälle eksimine, ongi elu. Ongi kasvamine. Ongi areng.
Ent verinoorena on ses mõttes raskem, et sul on üsna vähe põhja, millele toetuda. Sa õpid tegemise käigus. Teed ja vaatad, kas see sobib sinuga või ei.
Jaa, vanaaegsetes romaanides on kõik kuidagi valmis, teavad, mis on sünnis ja sobilik, mis mitte, ja neid võib ettearvatavalt rajalt kõrvale kallutada vaid ettearvamatu saatuselöök - ent mina ei tunne sellist elu.
Johanna (haa, mis mõttes on peategelasel Eesti menunimi?!) selgelt ka ei tunne.
Tema ka leiutab käigu pealt.

Et üheksakümnendad, briti töölisklass (mina küll saan aru, mida see tähendab, kas ma olen mingi eriti empaatiline v?) ja üsna meeletu vaesus on mingi teine maailm?
No minu jaoks on peamine erinevus minu enda tänase päevaga see, et maile väga ei saadeta. Päris kirjad on teema.

Mis on selle raamatu tohutud plussid:

* peategelane on paksuvõitu. (Rõhutatud on, et ta on paks, aga no selgelt mitte haiglaselt kerekas, vaid lihtsalt.) Praktiliselt kõik tüdrukud raamatutes, mida ma lugenud olen (erandiks esimese raamatu Greteke) on eri tasemel kõhnad. Pakse tüdrukuid nagu polekski! Et mina olen end eluaeg paksuks pidanud (ekslikult, muide), tundus mulle: mind polegi raamatutes kuskil. Ma olen mingi värd, kes maailma ei kuulu.
* seksi realistlik kirjeldamine. Jaa! Jaa! Oot, kas see enda teise sisse mõtlemine, tema iha enda vastu tunnetamine polegi üldine v?
Ja kõiksugused veidrused ning enda nende keskele proovimine, kas sobib: jaa!
Alles takkajärgi võib selguda, et ei sobinud. Halb mõte.
Hea, et Johanna mõnes asjas ikka enne vihastada võttis, kui tegu tehtud.
Ja mõni peenis on TÕESTI liiga suur.
* Minategelase reibas sõnakasutus vestlustes. Algul olin sellest natuke segaduses. Minu elukogemus küll ei öelnud, et tulevad naljakad asjad kohe pähe ja valguvad huultelt välja. Aga ses oli loogika, see oli see, kes Johanna on, ning tal olid sellega seotud omad jamad ja keerukused. Ei ole ikka kerge kellelgi!
Ja noh - naljad OLID naljakad, teravmeelsused terased ja neid muhe lugeda.
* Johanna ei ela mingit igavat elu, vaid sellist elu, mis võikski päriselt olla. Olen alati imestanud, kust on pärit teooria, et on olemas mingid Tavalised Keskmised Inimesed, kes elavad Tavalist Elu.
Mina ei tunne ainastki.

Mõned asjad olid ka nii ja naa, otseselt mitte toredad, aga võib ka nii. Elu on mitmekesine.

* mis mõttes sa vaatad mastrubeerides oma väikevenna magavat nägu, mõtled temast ja see ajagi sul huvi ära?! Mina küll pean fantaseerima ja sellele fantaasiale ka keskenduma, et endale ise ära teha - ning väikelapsed mul mitte kuidagi märjaks ei aja.
* Kurat, kui julge Johanna on! Tal on umbes 5 korda vähem sees seda "kas ma teen ikka õigesti?" kui mul isegi praegu, kui olen 37 ja omast arust hirmus palju enesekindlam kui iial enne.

Otseselt HALBA mul selle teose kohta midagi öelda polegi - lihtsalt.
Noh.
Et.
Võluvat ning kaasahaaravat "maailm on rõve, aga lähen raamatusse peitu ära" sellest teosest ei leia. Kui oma kehas ja oma elus on ebakindel olla ja siis loed seda, on sul lihtsalt veel ebakindlam ja halvem.
Aga mingi katarsis siiski saabub. Et mitte "mina olen ainuke lollakas nutikaid ja enesekindlaid inimesi täis maailmas", vaid "kõik on sellised. Ära põe!"

Lugemissoovituse blog
Istu mu pingile, kiika mu aknasse

Irvine Welsh - Porno (2016)

“Trainspotting 2” on esimese raamatuga võrreldes nõrgem teos. Võibolla asi selles, et nüüd on tegelased 10 aastat vanemad ja nooruslik löövus on paratamatult taandunud? Või siis autor kirjutas menukile järje, mis pole enam niivõrd orgaaniline (ja et ise ka nüüd kümme aastat vanem, siis seda tõlke kirbukirja oli veits väsitav lugeda). Raamatus on esindatud viie tegelase vaatenurk, eelmisest osast (ja filmist) tuntud neljal mehel, uueks hääleks on Edinburghis õppiv briti neiu Nikki. Eks suurem rõhk on Simonil ehk Sick Boyl, mis aga muutub lugemisel kergelt tüütuks oma lõputu jauramisega maailmavallutuse teemadel. Begbie on üheplaaniline maniakk, Spud peaks lugejas kaastunnet avaldama, Renton mingi hall ingel, kes jorutab üsna monotoonselt Euroopast kojutulekust. Ühesõnaga, meestegelased ei tekita kaasaelamist - esimesest pilgust on teada, et Simon on eelkõige nurjatu avantürist, ja sellele ei lisandu midagi olemuslikku. Enim muutunud on Renton, aga… aga… küll on alles igav inglitiibadega tegelane.


Muidugi, miks peakski eeldama, et tavaelus on inimesed midagi enamat kui rutiinselt tegutsev töll eakohaste rõõmude ja muredega, kel pole midagi maailmale lisada. Uus tegelane Nikki justkui annaks romaani värsket tuult, aga kui tekstis hakkab domineerima see pornofilmi väntamise teema, siis ammendub temagi üsna halliks; segu teiste kasutajast ja kasutatavast ei kasva kuhugi edasi. Mis ei tähenda, et raamatus oleks tegevust vähe või emotsioonid hillitsetud - ei, käib üsna hoogne kokaiinihämus naha üle kõrvade tõmbamine ning mõnigi Begbie tegu on igast vaatenurgast vaadelduna tülgastav. Kuid see uuesti segatud kokteil jääb üsna monotoonseks ja ükski tegelane… õieti ei üllata.


Ning kui teises pooles tuleb see lõputu pornoteema, siis tekkis küllastumus kõiksugu panemistest ja sellega seonduvast. Või mismoodi lahenes Spudi-Begbie-Rentoni probleem, see läheb vähe deus ex machinaks. Või Renton ja Dianne, milline ideaalne lembeliin.


Nüüd võib näida, et romaan on minu jaoks õige mööda - pigem ikka probleem selles, et esimene osa oli lihtsalt… originaalne; selle kõrval on “Porno” õige tavapärane menuromaan. Peaks huvipärast “Kõntsa” uuesti lugema, kas seal ka mõni Leithi lilleke liiderdab, mitte ei mäleta.

“Ja asi pole lihtsalt brändis, sest kui ta määrdunud kohvilaualt oma klaasi võtab, tunnen, kuidas kujuteldav lukk mu kõhus avanema hakkab, ja ma mõtlen NÜÜD. Nüüd on aeg armuda. Vea see lukk ometi lahti ja lase armastuse sisikonnal teid ligasesse õndsusesse neelata, kui üks raevunud härg ja hull lehm armulaeva pardale astuvad. Vaadake jaburalt teineteise silmadesse, ajage lolli juttu, minge paksuks. Aga ei. Ma teen seda, mis ma alati teen, kasutan seksi kui armastuse õõnestajat, haaran tast kinni, naudin tema teatraalset, moepärast tehtud ehmatust ja me paneme tatti, siis koorime riided seljast ja kukume nühkima, lakkuma, õrritama ja keppima. 
Enne seda olen aga kindlaks teinud, et tema palk, ametialane positsioon ja sotsiaalne taust pole üldsegi nii muljetavaldavad, kui ma alguses olin ette kujutanud. Ta on kepitav, muud ei midagi.Vahel tuleb ikka kõvasti vaeva näha, et kellegagi mitte tuttavaks saada.” (lk 23-24)


“Lähen linna, rühkides läbi tugeva, lõikavalt külma tuule, ja mõtlen, et me elame nii kohutavalt igaval ajal. See ongi meie tragöödia; mitte keegi peale Sick Boy-suguste destruktiivsete ekspluateerijate või Carolyni-suguste nürimeelsete oportunistide ei tee enam midagi kirglikult. Kõik ülejäänud on ümbritsevast kõntsast ja keskpärasusest maapõhja tambitud. Kui kaheksakümnendate maailm oli “mina” ja üheksakümnendate maailm oli “see”, siis millenniumi maailm on “umbes nagu”. Kõik peab olema ebamäärane ja kvalifitseeritud. Ennemalt oli sisu oluline, siis luges stiil. Nüüd on jäänud ainult teesklus. Ma arvasin, et nad on ehtsad, Simon a kõik ülejäänud.” (lk 317-318)


“Sick Boy ütleb midagi vastu ja me jõuame oma vingumise ja irisemisega ummikusse, kuni märkame kelmikat tulukest teineteise silmades ja pahvatame naerma. - Me ei saa enam niimoodi jätkata, Simon, ütlen ma. - Noores eas oli see okei, aga nüüd kõlab see juba nagu kaks vana pedekat. Kujutad sa meid veel kümne aasta pärast ette? 
- Parem mitte, ütleb ta ja paistab ehedalt selle väljavaate ees õudust tundvat. - Ainus asi, mis võiks meid lunastada, on a) palju raha või b) noored tibid sabas. Kahekümnendates saad mängida välimuse peale, kolmekümnendates isiksuse peale, neljakümnendates on aga vaja raha või kuulsust. Lihtne kuradi matemaatika. Kõik arvavad, et ma olen edasipüüdlik, aga ei ole. See on eluspüsimise küsimus, kriisijuhtimine nagu.” (lk 367)


03 märts, 2017

Margit Lõhmus - Uriin termoses ehk enesearmastus (Vikerkaar 9, 2015)


Lõhmuse tekste on raske kujutleda vormistatud steriilseks jutukogumikuks. Või et… oleks romaan, kas autor suudaks pikalt lugejat pinge all hoida? Need on lihtsalt kritseldused, mis on… minu jaoks hetke värskeim eesti kirjandus, iga kogetud tekst on uidang hämarilma - kus pole niivõrd tume, kuivõrd… Teine, argihalluse abjektid (?). Autoril pole eesmärki luua belletristlikult korrastatud jutte, pigem on see üpris vaba kirjutamine. Aga nii tundub mulle lugejana, võibolla istub Lõhmus päevi ja öid ekraanivalgel ning nokitseb ja korrastab tekste, ebaõnnestunud tekste varuks jättes jne.


Seekordne lugu on põige golden showeri maailma (millegipärast arvasin, et siin tuleb juttu peenise hammustamise juhtumist, millele Lõhmus viitas oma viimases teoses, andes seal koguni viite Vikerkaare numbrile (2016/3)… kus aga ühtki tema teksti polnud). Nojaa, mõtled golden shower ja meenub Bataille, aga Lõhmus lahendab selle probleemi lõhmuslikult ehk triksteri moel - ma ei olegi varem mõelnud, et Lõhmuse minategelased käituvad kui triksterid (kui ma selle olemust ikka mingil moel mõistan).


Ühesõnaga, see, kes tahab end uriiniga üle lasta, peab ka seda tegevust väärt olema. Kuigi minategelane on igati seiklusaldis ja muidu heasüdamlik neiu, kes valmis noormehi aitama, leiab ta, et uriinisoovija Markoga esineb teatud huvide konflikt - ei saa vaid töll mokakil oodata probleemide lahendust. Tekkinud olukorra lahendab siis autor oma… triksterlikul moel.


Lõhmuse tekst on ühtaegu raju, lõbus kui infantiilne. Peategelane kulgeb ja teeb mitmesuguseid asju, olles ühtaegu egoist kui altruist. Ühtaegu dominatrix kui lapsemeelne (ent mitte õrn, lapsepõlvetraumad pole järelnutmiseks). Võibolla annaks autori tekste analüüsida mõnest feministlikust vaatenurgast, aga mina seda ei oska. Eks küsimus taandub sellele, kas Lõhmusel soov lugejaid šokeerida või kirjutab lihtsalt selliseid tekste nagu soovib. Hoian pöialt viimasele variandile.


“Kui õpetaja ja ka teised õpilased sellest koolis probleemi hakkasid tõstma, siis rääkisin ise emale ära, et nii on juhtunud, et pissin vahel põrandale ja istun pissi sees ja vahel ei taha üldse sealt püsti tõusta. Ema ei osanud midagi öelda, paitas lihtsalt mu pead, rääkisin seda kõike ka väga kurval ilmel. Olingi muidugi kurb, sest olin ikka ju see klassi haisukott, aga minu mäletamist mööda oli neid teisigi. Käisin ka psühholoogi juures, kus sai süntesaatorit mängida.” (lk 19)

02 märts, 2017

Cherie Priest - Heavy Metal (Rogues, 2015)

Antoloogia seniloetud lugudest kõige suvalisem elamus, arvatavasti ei saanud pihta nii mõnelegi olulisele kohale, mistõttu tekst läks vähe tüütuks.

Lugu on siis vist eksortsistist - kuskil kolkalinna kaevanduses on kunagi toimunud katastroof ja see hävinenud, ning seejärel tekkinud ala käitub imelikult ja on üsna tappev. Kohale saabub loo jutustaja, kes on õige paks mees. Tema tegevusalaks on maagiliste olendite maa pealt ära koristamisega, oma veidra ameti tõttu pole ta just populaarne tegelane - kes ikka usub üleloomulike olendite (peale jumala ja saatana) olemasolu, eksole. Ja nii ta siis sebibki selle hävinud kaevanduse koha, ning kutsub jumala ingleid appi, et see… lovecraftlik olend minema toimetada. Ja nii edasi.


Nagu näha nii entusiastlikult koostatud kokkuvõtest, polnud tekst just inspireeriv või kaasakiskuv. Vähemalt pole tegemist ülemõistuse pika tekstiga. Ja leidub dialooge. Eks paks peategelane on ka vähe stambivaba. Ja muidu selline… ameerikalik värk. Hea, et seda juttu rohkem lugema ei pea.

01 märts, 2017

Carrie Vaughn - Roaring Twenties (Rogues, 2015)

Kahekümnendate keeluseaduse aja Ameerikasse paigutuv urban fantasy, kus gangsteriteks on kõiksugu üleloomulikud olendid, kes inimsoosse peitunud. Neil on oma salajane öölokaal nimega Blue Moon, kus siis saab viskit rüübata, kaarte mängida ja jazzi saatel tantsu vihtuda - ning muidugi muuhulgas teostada oma võimumänge. Zombid, sireenid, libahundid võlurid ja kes/mis iganes.

Loo peategelasteks on kaks naisvõlurit, kes saabuvad maagilise kaitse all olevasse Blue Mooni, et selle omanikuga, võlur Gigiga, asju ajada. Ainult et Gigi ei tunne erilist vajadust nendega rääkimiseks. Olukorda vürtsitab see, et kuidagi satub sinna öölokaali föderaalagent, kel silmade põledes plaan kõik kohalviibijad arreteerida. Maagilistel olenditel poleks selle mehega hakkamasaamiseks suuremaid probleeme… kuid mees on sisse smugeldanud püstoli ning püssikuul võib kergesti eluküünla kustutada. Lisaks paluvad võlurite abi öölokaalis tööülesannetel olevad Julia ja Romeo, kes tahavad põgeneda allmaailma oludest. Ühesõnaga, korraga on võluritel käed-jalad tööd täis.


Selline vähe YA kanti lugu, natuke raske on tõsiselt võtta sellist maagiliste olendide paraadi, kes nii stiilses soustis säravad. Muidugi, nagu ikka selle antoloogia puhul olen kirjutanud, tekstil on meelelahutuslik väärtus, midagi meeltavardavat ei tasu oodata.