Kuvatud on postitused sildiga ühiskonnad. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga ühiskonnad. Kuva kõik postitused

18 detsember, 2020

Isaac Asimov “Teraskoopad”. Fantaasia (2008)

Umbkaudu 65 aasta tagune ulmevisioon umbes 3000 aasta kaugusest tulevikust Maal. Nagu sellise vana ulme puhul sageli, muutub tulevikunägemus seda kummastavamalt kahestunumaks, mida kaugemale liigub päris-aeg kirjutamise hetke ajast. Teate küll, see tüüpiline värk, et esimeses Star Trekis on kineskoopmonitorid kõrvu galaktikatevahelise reisimise ja transpordikiirtega.

Samamoodi on lood “Teraskoobastes” - tegemist on ülimalt arenenud robootika ja toiduainete tehnoloogia maailmaga, rääkimata sellest, et kosmosevallutusistki ollakse juba tuhandeid aastaid edasi jõudnud ning kunagised kolooniad on ammuilma iseseisvunud, tehnoloogiliselt ja arstiteaduslikult arengult Maast kaugemalegi jõudnud (ja nüüd nad muidugi tahavad midagi ja kõik on mures habraste suhete pärast tugevama osapoolega), aga sööklas söömiseks tuleb ikka mingeid pabereid täita ja kaarti kuhugi pilusse toppida jmt.

Muidugi sellistest tehnika arengu pisiasjadest, kus nüüdisaegse lugeja jaoks võib olla korraga kõrvu nii hämmastavalt täppi pandud ennustus, endiselt ulmeline soovunelm ja lootusetult iganenud tehnoloogia, on tihti veel huvitavamgi ühiskondlik areng. Muidugi, kui me räägime tuhandete aastate taha jäävast tulevikust, siis võib ju olla ühiskond parajasti kuhu iganes jõudnud, ka ringiga tagasi 1950ndate “Mad meni” hõngulisse peredünaamikasse – tegelikult pole ju tolles ühiskonnas mingit põhjust, miks mõlemad abikaasad peaksid näiteks tööl käima, kui rahamajandus kui niisugune paistab puuduvat, söök näib niiehknaa igale elanikule tagatud olevat ning töötava abikaasa klassifikatsioonist tulenevaid hüved näivad kogu perele laienevalt (näiteks võimalus isiklikus kodus töötavat kraanikaussi omada või üldse perekorteris elada või aeg-ajalt päris liha süüa vmt). Aga noh, sellise toruloopimise peale (no ta pmst helistab naisele, teatab miskit ja siis arvab, et teise murede peale toru hargile viskamine on sama hea kõne lõpetamise viis nagu iga teinegi...) oleks igas vähegi kaasaegsemas detektiiviloos piinatud peategelasel juba ammuilma lisaks elukutse painavale süngusele kaelas ka isiklik traagika lahutava naise ja võõrdunud lapse näol. Noh, eks kaasaegsetes krimides on muidugi igal teisel see traagika kaelas igal juhul, vaevalt, et lugupidavam suhtlusoskus neid žanri nõudmistest päästaks...

Aga mis puutub “Teraskoobastes” üles kerkivatele probleemidele, siis mõjuvad need loomulikult vägagi päevakajaliselt – see, et ükskord maa inimestele lootusetult väikeseks jääb, elamiskõlbmatuks muutub ja ressursid otsa saavad, ning esmatarbevajaduste rahuldamise võimatus lokaalsete vahenditega (ja sellest tulenev haavatavus) globaalse majanduse tingimustes on ilmselt juba pikka aega etteennustatavad hädad olnud. Kuigi, “Teraskoopad” on loomulikult väga optimistlik selles osas, et inimesel on suisa veel 3000 aastat õnnestunud edukalt hakkama saada ja massi kasvatada, enne kui selle 8 miljardiline elanikkond on lõplikult välisõhule suletud ning justkui suurte masinatena toimivatesse Linnadesse kapseldunud, elades peaasjalikult tohutu aretusprotsessi läbinud ja kujuteldamatut mitmekesisust omavate pärmikolooniate saagist ning tuumaenergiast. Linnast väljumine on sealjuures tavaelaniku jaoks kujuteldamatu ja loomuvastane.

Siinjuures tasub ära märkida, et “Teraskoobaste” linnad pole kahtlemata põrmugi nii glamuursed ja luksuslikud kui linn Arthur C. Clarke'i raamatus “Linn ja tähed”, mille elanikud linna juhtivast kompuutrist ja muudest tehnoloogiasaavutusist üdini ärahellitatuna tegelesid muudkui aga lõputu meelelahutuse, teadustöö, kunsti või millega iganes. “Teraskoobaste” linnad on ülerahvastatud ja kasinad – kõike saab kvootide alusel, normi jagu. Vallaline rahvas jagab väikseid eluruume, pesuruumid ja käimlad on avalikud asutused, süüa saab nn ühisköögist jne.

Siinkohal on tähelepanelikumad juba muidugi veel ära tabanud ühe huvitava ebakõla tulevikuvisioonis – selline üüratu ruumikitsik linnastumine on saavutatud 8 miljardi elanikuga, samas, kui meie siin oma 7,8 miljardise rahvaarvuga maal muretseme küll tõsiselt kogu rahvastiku äratoitmise pärast mitte väga kauges tulevikus, ent säherduses ulatuses linnastumisest ja pärmivabrikutest on muidugi asi veel kaugel. Siiski, vihjamisi on aimata, et põllumaa järjest hävib ja hävib – näiteks väljas kasvatatud tubakaski muutuvat järjest haruldasemaks ja haruldasemaks, nii et see seletab vajadust pärmivabrikute järele, aga samas ei ole kliima linnast väljaspool kuidagi eriliselt ohtlik, seega jääb inimkonna vajadus niivõrd tihedalt kokkupressitud tingimustesse kokku kolida pisut ähmaseks... Ent teisalt, nagu sellised ebakõlad ikka, ütlevad need lisadimensioonina midagi hoopis selle kohta, kuhu pärisajalugu nende 65 aastaga liikunud on. Maailma rahvaarv aastal 1953 oli nimelt umbes 2,67 miljardit. Mõni ime, et 8 tundub juba väga suur arv ja sobilik 3000 aasta kaugusse tulevikku...

Ühesõnaga oli see üks korralik ulme ja krimi, mitte lihtsalt ulmeliste elementidega krimka ja ega ei saa ka öelda, et oleks lihtsalt ulmekas, kus tegelane on politseinik vms. Robootika areng on jõudnud suhteliselt kõrgele tasemele ning robotite kasutuselevõtt saab hoo sisse tänu välisilmlaste (ehk tehnoloogiliselt arenenumate kunagiste maa kolooniate) õhutusele, kuid Linna rahvas kardab ja vihkab roboteid (ja välisilmlasi, elagu ksenofoobia), kelles nähakse ohtu inimsusele ja oma võimalusele elatist teenida – järjest enam on neid, kes on vallandatud ja asendatud robotiga. Ja siis tehakse uurija Baileyle ülesandeks asuda uurima poliitiliselt vägagi delikaatset mõrva – tapetud on üks neist vihatud ja kardetud välisilmlastest, mõrvapaigaks on Linna kohale rajatud nn Kosmoselinn, sest välisilmlased ei sisene maalaste Linnadesse kunagi, ja mõrvar peab olema keegi maa Linnast …

Kenale krimikirjandusele kohaselt on vihjed kohe alguses olemas, eksisteerib ka mitmeid võimalusi valejälgedele sattuda ning lahendus on kenasti viimase hetke puänt klassikalises tulge-ma-räägin-teile-kuidas-see-võimalik-oli. Kenale ulmekirjandusele kohaselt on korralik maailmaloome, suured ühiskonnakorralduslikud probleemkohad. Kenale ulmekrimile kohaselt on lõpplahendus kulminatsiooniks neile mõlemale. Ja lisaboonusena saab ka nö rassismiliin ehk robotivihkamine, mida ei saa tegelikult rasiismiliiniks lugeda, sest no robotivihkamist lahendav argument oleks igasuguses rassismivaidluses täielik katastroof … ühesõnaga – saab ka robotivihkamine üsnagi piibelliku lahenduse. Aga samas jääb vennastumine inimese uue parima sõbraga (sest koera näeb vaid loomaaias) siiski pigem tolmuimejatasemele, Star Treki humaniseeruvast tehisintelligentsist on asi kaugel ja no ka point on selles, et peabki kaugel olema.

Kui tänapäeva seisukohalt mõelda, siis on sellel sõbrunemishetkel tehisolenditega ka üsnagi praktiline ja ajakohane maik man – on ju tulekul kõikvõimalikud isejuhtivad autod ja käigus iseteeninduskassad ja nii edasi. Ja kui vaadata Meeri küla ajalugu, siis hulga talude elatiseks olnud maa kulub praegu ühele ainsale suurtalule ära, kus inimtööjõudu vajatakse nii umbes ühe toonase talu jagu. Aga ega me siis tegelikult sada aastat tagasi taha minna, tahaks lihtsalt oma osa pirukast ilma ülemäärase mureta või midagi.

Eks see tihedalt kokkupressitud Linnaühiskond meenuta ka natuke sotsialismi õndsusi, kuigi, võrdsemad ja vähevõrdsemate kodanike osas puudub ametlik võrdsuse retoorika vms. Ja lõppkokkuvõttes on au sees ikka praktiline meel ja eluterve seiklusvaim vms, vs põhjamaade heaoluühiskond individualismi ja pika elueaga ( ;) ) või kommunistlik kõigi hingeshoidmine ja motiveerimine loomaliha, kraanikausi ja ekspresstee istekohtadega. Aga siiski ei ole tegemist mingi analoogia või poliitkommentaaridega, vaid tuttavlikud elemendid lihtsalt hea ehitusmaterjal mittetuttavlike alternatiivmaailmade kokkupanemiseks vms. Ent aitab nüüd küll, olen päev otsa seda tutvustust kirjutanud, sest no jõuan lõigukese, kui tuleb jälle mitu tundi midagi muud teha ja ma üldse enam ei mäleta millest alustasin või kas kuhugi välja ka tahtsin jõuda.

(Ja raamatu järelsõna (Raul Sulbi) on ütlemata armas ja soe tunnustusavaldus autorile, mulle meeldib selline segu informatiivsusest ja hingega asja juures olemisest.)

“Zymolihal poel midagi viga,” ütles Jessie ja surus huuled kokku. “Sina lihtsalt söö, mida sulle ette pannaks, ja ära kommenteeri.”
Oli üsna selge, et see on zymoliha.
Baley istus oma toolile. Ka ta ise oleks eelistanud midagi muud terava järelmaitsega zymoliha asemel, kuid Jessie oli probleemi talle juba varem ära seletanud.
“Noh, ma lihtsalt ei saa, Lije,” oli ta öelnud. “Ma elan just siin nendel tasanditel terve päeva ega saa endale vaenlasi tekitada, sest muidu muutub elu väljakanatamatuks. Nad teavad, et olin varem dietoloogi assistent, ning kui ma kõnniksin üle nädala minema loomaliha või kanaga, kui sellele korrusel leidub vaevalt kedagi teist, kellel oleks toiduprivileege isegi pühapäeval, siis ütleksid nad, et see on sohk või et mul on sõbrad ettevalmistusruumis. Sellest muudkui räägitakse vahetpidamata ja ma ei saaks enam ninagi uksest välja pista ega rahus Isiklikku minna. Nii et zymoliha ja protojuurvili on väga head. Need on hästi tasakaalustatud toitained ilma jääkideta ning tegelikult on need täis vitamiine ja mineraale ja kõike muud, mida igaüks vajab, ja me võime saada nii palju kana, kui tahame, kui sööme Kogukonnas kanateisipäevadel.” (lk 39)