Kuvatud on postitused sildiga Andrei Ivanov. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Andrei Ivanov. Kuva kõik postitused

03 detsember, 2020

Andrei Ivanov “Pariisi arabeskid”. Tuum (2020)

Olen ammu plaaninud Ivanovi lugeda – ikkagi omakandi inimene, rääkimata, et tunnustatud ja rahvusvaheline kirjanik ja nii edasi. “Pariisi arabeskide” lugemise ajal tabas mind aga mingi kummaline katkestuste ja keskendumise needus. Nõnda on mul nüüd tagantjärele tunne, et poolt ei mäleta ja teine pool on justkui udus, aga las ta siis olla.

Kogumiku esimese otsa lühijutud on sellised pisut konventsionaalsemad, langevad skandinaavia pagulaslaagrites konutamise temaatikasse – laagrielu selle perspektiiviootusse tardumuse taustal laineid löövates iseloomudes ja külaelulikes seikades. Kord päädib justkui kitsikuses kokku hoidmise liigutav musternäide lihtlabase ja materiaalse reetmisega, kord käib oskuslik tehingu sobitamine, kus seksuaalse atraktiivsuse kapital ja kohaliku kinnisvaraomaniku atraktiivsuse kapital kenasti teineteist tasakaalustavad, kord tungib justkui laagriväline normaalsus (või siis tundmatus) võõrkehana argirutiini, kord korraldatakse üsnagi jantlike abinõude varal üleaisalöömisi …

Figureerivad küllap nii mõnestki teisest skandinaavia pagulaslaagrites halli passi ja elamisloata viibivast Eugest rääkivast raamatust tuttavad tegelased nagu Danguolé ja Hanuman. Arvatavasti läbivalt iseloomulik on ka pidev ekslemine vahelõikudes kord mälestustesse, kord teistesse aegadesse.

Selles osas on eriti eklektiline “Pariisi arabeskid”, mille teljeks on Ivanovi naasmine Pariisist, kus ta (oletatavasti mingi loomestipi vms raames) veetis pikema ajavahemiku ühe kloostri ruumides resideerudes, loomulikult kohtudes ja koosresideerudes erinevate kirjanikega. Või on tegelikuks teljeks Pariisi kaart, mis oma kireva tänavate võrgustikuga päris loo alguses üha silme ette kerkib, nagu järgnev mõtete ja läbielamiste ning aegade põimik? Igatahes, jõuab minategelane siis tagasi koju naise ja lapse juurde, mingid päevad on möödunud, ja ta asub tuulama oma kaasatoodud asjades – nii palju, kui kahe kohvriga tooma mahtus – ning ei leia ega leia vihikuid “Pariisi arabeskidega”, mida ta siis ilmselt seal viibides kirjutas. Lõpuks ei leiagi, aga kõik need Pariisis aset leidnud seigad, kohtumised, episoodid ja vahele pikitud seigad nii lapsepõlvest, pagulaslaagritest, juba tagasi kodus viibimisest kui ka mõnest kirjandusteosestki täidavad kõike seda mõne “Pariisi arabeskide” vihikute otsimise lõigukeste vahele jäävat. Lugeja jaoks kõik see ongi noodsamad “Pariisi arabeskid”, mis nõnda on ühtlasi täiesti olemas sõltumata peategelase võimest vihikukesed üles leida, kuid on samas ka täiesti olemata, kuna peategelane vihikukesi ei leiagi ja kõik need läbisegi põimitud seigad ja katked on üksnes vihje tolle teksti eksistentsi võimalikkusele, mis võivad kuid üldse ei pruugi anda aimu sellest, mida nood arabeskid sisaldasid...

Katkendlikkust rõhutavad sealjuures ka kohatised väikesed algustähed ning lauselõpumärkide puudumine, katked algavad ju kusagilt poolepealt ja lõppevad samamoodi.

Kõige lõpus on neli esseed erinevatest kirjanikest/kirjandusteostest. Kahjatsesin, et pole lugenud ei Ulitskajat ega Kraznhorkaid ega Nádasit, vähemalt Ishiguro osas olin lugenud 2/3 sellest, millest räägiti. Aga lõppkokkuvõttes ei olegi nii oluline olla neid teoseid lugenud, kuigi on kahtlemata teistmoodi põnev lugeda, kuidas keegi teine avab ja lahkab teost, millega ollakse tuttav, sest see raamatute üle mõtisklemine on tegelikult köitev niisamagi ning avab alati nii üht kui teist mõtiskleja enda kohta. Näiteks andis Danguoléle sügavust fakt, et ta tõi haiglas viibivale sõbrale kingiks Ishiguro raamatu või üldse taustateadmine, et nad omavahel raamatutest vestlesid, mis on muidugi autori isiku ja Euge oletatavalt tiheda seotuse tõttu nii ootuspärane, aga millistest tasanditest laagrielu seikade raames eriti juttu ei tulnud.

Lugemus on muidugi siinjuures üldse aukartustäratav – nii palju, mida ma pole lugenud või kuulnudki. Vene autorid veel vene autoriteks, aga üldse need, keda siin nimetatakse Euroopa uuema romaanikirjanduse tippudeks. Küllap olen mina siis suuresti lugenud seda, mis klassifitseerub kitšiks. Aga eks sellest struktuuride ja jutustajate ja romaani olemuse üle mõtisklemisest võib oletada ka üht teist selle üle, mis võiks olla Ivanovi enese taotlus või toimetav jõud loomingu juures. Kuigi, eks see, mida inimene ise hindab ja näeb ja see, mis temast välja tuleb ja mida teised selles omakorda näevad on enamasti ikka ka nihkes...

Igal juhul on “Pariisi arabeskide” (eriti see nimiloo osa) omamoodi köitvas ja tõepoolest lehemustrina siia-sinna väänlevas, külluslikus, hüplikus, ometi seotud stiilis, mis on voolav ja kus leidub üksjagu ka huumorit või omapäraseid väikseid seiku nagu pikk võitlus veiniplekiga puitpõrandal või villastes sokkides liu laskmine või otsusekindel põgenemine hambaarsti juurest koos palvega naise poolt järgmine aeg tühistada, sest lapsele on ju ka uusi riideid vaja vms.

Mitmes kohas öeldakse teksti enese kohta midagi sellist, et tegemist on määndunud mõistuse ja ohtlike või halba mõju avaldavate sõnadega. Ühesõnaga parem oleks mitte lugeda. Ühes teises kohas leitakse ka, et on väga hea, kui laiad massid enam romaane ei loe, sest siis on romaanikirjandus vaba otsima uusi vorme ja ei pea enam arvestama moraali ja kõlbluse ja muu taolisega ning muretsema võimaliku kahjuliku mõju pärast ühiskonnale … Mine sa nüüd võta, kas see on mingi irooniline muie või peaks tekitama mõnusat kõhedust väikekodanlikult ontlikus lugejas (kui selline lugeja kuskil on, mida iganes see ka ei tähendaks) või on see kuidagi seotud esseedes viidatud psühhiaatriahaiglas viibimistega, sest sellisel juhul on ju lihtsalt lihtlabaselt otse öeldud, et haige aju ja ebaterved mõtted (kuidas iganes see täpne sõnastus oligi), ning sellele mingit halvustavat või fantastilist dimensiooni juurde pookida on juba pookija enda viga.

Nojah, see selleks. Millegipärast mõjus see lugemine kergelt kummastavalt, kuidagi teistmoodiseselt, nii, et ei oskagi kohe päris täpselt leida kohti kuhu setitada. Esimese otsa lühijuttude põhjal oleks jäänud pigem kahvatu mulje, ent “Pariisi arabeskid” soojendasid üles ning esseed lisasid sügavust, või siis avarust või midagi. Noh, igatahes oli mainitud ka Stroomi randa ja positiivses võtmes üht Enn Vetemaa teost kõrvu nende kõigi teiste Euroopa olulistega, kes mulle pigem tundmatud.

eksisin Clichys ära, sattusin mingis põiktänavas paari poekese peale, ühes pakuti mulle loitsude talmudit, ma küsisin, kas seal pole kiviks muutmise needust, minu küsimus ajas kõik segadusse, jätsin oma telefoni ja e-posti aadressi, mulle lubati helistada, otsustasin: kui needus leitakse, olgu nii, annan ära viimase raha, lähen Tuilieries'sse, ütlen loitsu ja muutun kujuks ega sõida enam kunagi ära

käisin poes ja ostsin harju, värvilisi lappe ja pesuvahendit, millele on joonistatud musklis mehike, keda ümbritsevad läikima löödud nõud (selja tagant piilub pliit), tähendab, see peseb puhtaks kõik, kirjas on, et see on parim vahend; püüdsin sellega nühkida – veinijälg jäi pisut vähemaks, aga ma väsisin kiiresti, lamasin põrandal ja kuulasin, kuidas laulavad linnud, siis nühkisin jälle tükk aega, plekk muutus ähmasemaks, aga see on ikka veel väga nähtav (lk 167) 

25 november, 2020

Andrei Ivanov - Hapsal (Eesti novell, 2020)

 

Sisekaemus mehe või üldse inimese olemusest. Ja kui ikka tõeline sisekaemus, siis mida sellest oodata - teadagi, sonkimine mälestus ja hirmudes, mis ei pruugi tingimata tõusta hingeülenduseks.


Ivanov kirjutab palju autoriks olemisest, aga eksole, tegu on ilukirjandusega, seega ei saa seda autobiograafiliselt võtta - fantaasia peab ikkagi lendama (kuigi tegelikkus on alati hullem kui fantaasia jnejne). Ausalt öeldes ma polegi varem Ivanovi lugenud, mitte et ma peaks tema kirjutatut (seda küll lugemata) halvaks, lihtsalt arvustuste põhjal pole tekkinud tunnet, et võiks ja peaks. Mingi postkommunistlik äng ja igipõline võõra identiteediprobleemid, pole just kutsuv. Kuigi, kindlasti on tegu hea eesti autoriga, selles ma ei kahtlegi. Ja käesolevgi tekst on päris hea sisekaemus, kas pole?