23 detsember, 2020

Sarah Gailey – Tiger Lawyer Gets It Right (Escape Pod, 2020)

 

Lugu tulevikumaailmast, kus on võimalik end modifitseerida. Üsna edutu advokaat, kes esindab ühe väiksema planeedi kohtuasjas selle kohalikke elanikke, saab korraga ideevälgatuse ja laseb enda teadvuse ümber tuunida tiigrinahka, mille tulemusel laheneb kohtusaalis see istung kaevandamisega rikutud planeedi elanike kasuks. Sest tiiger murrab vastaspoole lihtsalt maha.


Vähe selline … jabur jutt, et kuidas nõrgemad saavad ikka õigluse, aga nojah, millisel viisil siis. Või noh, ehk selline pungilik värk mõjub löövalt või nii. Minu meelest vähe lapsik lahendus.


22 detsember, 2020

Barbie ja kolm musketäri (2009)

 

Õpetlik lugu sellest, et … trenni tuleb teha. Corinne on väiksest saati unistanud musketäriks saamisest ja igati harjutanud ning suuremaks saades annab ema talle kirja, et Corinne läheks isa sõbra Treville’i juurde, et see võtaks ta musketäride hulka. Corinne võtab kassipoja kaasa ning rändabki härra Treville’i juurde, kes aga teatab, et musketäriks saab vaid hoolsa aastate pikkuse harjutamisega - mida ta aga pole näinud Corinne’i puhul tegevat. Õnnetu neiu läheb peale kohtumist lossiparki, seal aga peab kassipoeg põgenema kurja koera eest! Kassipoega päästa üritades satub Corinne lossi, kus ta kohe võetakse koristajana tööle - lisaks neile kolmele neiule, kellega ta kiisukest päästa üritades lossipargis kokku põrkas.


Rohkem sellest kassipojast juttu pole.


Corinne ja ta kolm koristajast kaaslast saavad sõpradeks ning üheskoos hakkavad nad salaja harjutama musketäride kunsti. Kuni nad avastavad, et keegi plaanib kurja teha kroonprints Louis’le! Ning vandenõu juured on õige sügavalt lossis endas. Neiud otsustavad sekkuda, nad riietuvad ümber ja lähevad lossi maskiballile. Puhkeb madin.


Aga kõik lõppeb hästi ning musketärideks löödud neiud lähevad vastu uutele seiklustele.


Mõneti pöörane tõukumine algmaterjalist, eks sellest ole meil kõigil midagi õppida. Varem loetud Barbie-narratiiv oli vähe teistsugune.


21 detsember, 2020

Viktor Dubtšek - Mustad laevad (Raevu päevad 2, 2020)

 

Esmapilgul tundub see olevat kui miski putinulme või sotsrealismi taaselustuss - kõik see NSVL ja suurvene värk ja kapitalismi siunamine, aga noh, puänt päästab teksti kenasti palju paremaks. Omamoodi on see kui Cixin Liu “Kolme keha probleemi” lühem ja tumedam variatsioon - Maa elanikke tulevad hävitama tulnukad, kel pole mingit soovi maalastega tegemist teha, nende soov on vaid planeet omandada ning plaane nad varjama ei hakkagi, isegi tulnukalaevade omavaheline side on krüpteerimata ning maalastel õnnestub neid pealt kuulata ja ühendust võtta … aga tulnukaid ei huvita maalastega suhtlemine. Läbi häda proovitakse seda lähenevat ründelaevastikku rünnata, aga noh, kasutu. Aga maalastel on siiski plaan, kuidas invasioonile kohapeal vastu hakata …

Minu meelest mingil moel vägagi venelik tekst: “tahtsime parimat, aga välja kukkus nii nagu alati”-mentaliteet või nii.

19 detsember, 2020

Manfred Kalmsten: Tundmatu surm

 

Lugu jaotub pisikesteks mitte-päris-peatükkideks, mis kannavad erinevaid ajamääratlusega pealkirju à la "kaks nädalat varem" ja "mitu aastat varem" jne. 

Ütlen kohe ära, et mina neis järge pidada ei suutnud, mul oli isegi raske aru saada, kas "nädal varem" oli nüüd algusest arvates või eelmisest alajaotusest alates või mis värk. 
Aga lugu hakkas ka aega süüvimata täiesti elama, jooksis mulle pähe nagu köis soolaukast ning tundus täiesti tore - kuni lõpupuändini, mis oli lausa kuld, rõõm ja sära. 

Kui kronoloogiliseks minna, siis algul on peategelane, tema kaaslased ning tulevane armastatugi lapsed ning tegutsevad nagu multikas "Kuidas taltsutada lohet" sealsed lapsedki.
Siis on nad vanemad ning printsessi isa (kes on järelikult kuningas, dohh) on jäänud mingisse paranoiat kaasa toovasse tõppe - või lihtsalt vaimselt haigeks. Oma "mind tahetakse tappa, kõik on kurjad!" kinnismõtete küüsis saadab ta peategelase ühele ülesandele kurjakuulutavasse sohu, oma tütre teise kohta ning jääb siis tulemusi ootama.

Ja ... tema tegudel on tagajärg. Aga kas "mitte see, mida ta ootas" või "täpselt see, mida ta ootas", jääb juba lugeja sõnastada. 

Loteriis varem

18 detsember, 2020

Isaac Asimov “Teraskoopad”. Fantaasia (2008)

Umbkaudu 65 aasta tagune ulmevisioon umbes 3000 aasta kaugusest tulevikust Maal. Nagu sellise vana ulme puhul sageli, muutub tulevikunägemus seda kummastavamalt kahestunumaks, mida kaugemale liigub päris-aeg kirjutamise hetke ajast. Teate küll, see tüüpiline värk, et esimeses Star Trekis on kineskoopmonitorid kõrvu galaktikatevahelise reisimise ja transpordikiirtega.

Samamoodi on lood “Teraskoobastes” - tegemist on ülimalt arenenud robootika ja toiduainete tehnoloogia maailmaga, rääkimata sellest, et kosmosevallutusistki ollakse juba tuhandeid aastaid edasi jõudnud ning kunagised kolooniad on ammuilma iseseisvunud, tehnoloogiliselt ja arstiteaduslikult arengult Maast kaugemalegi jõudnud (ja nüüd nad muidugi tahavad midagi ja kõik on mures habraste suhete pärast tugevama osapoolega), aga sööklas söömiseks tuleb ikka mingeid pabereid täita ja kaarti kuhugi pilusse toppida jmt.

Muidugi sellistest tehnika arengu pisiasjadest, kus nüüdisaegse lugeja jaoks võib olla korraga kõrvu nii hämmastavalt täppi pandud ennustus, endiselt ulmeline soovunelm ja lootusetult iganenud tehnoloogia, on tihti veel huvitavamgi ühiskondlik areng. Muidugi, kui me räägime tuhandete aastate taha jäävast tulevikust, siis võib ju olla ühiskond parajasti kuhu iganes jõudnud, ka ringiga tagasi 1950ndate “Mad meni” hõngulisse peredünaamikasse – tegelikult pole ju tolles ühiskonnas mingit põhjust, miks mõlemad abikaasad peaksid näiteks tööl käima, kui rahamajandus kui niisugune paistab puuduvat, söök näib niiehknaa igale elanikule tagatud olevat ning töötava abikaasa klassifikatsioonist tulenevaid hüved näivad kogu perele laienevalt (näiteks võimalus isiklikus kodus töötavat kraanikaussi omada või üldse perekorteris elada või aeg-ajalt päris liha süüa vmt). Aga noh, sellise toruloopimise peale (no ta pmst helistab naisele, teatab miskit ja siis arvab, et teise murede peale toru hargile viskamine on sama hea kõne lõpetamise viis nagu iga teinegi...) oleks igas vähegi kaasaegsemas detektiiviloos piinatud peategelasel juba ammuilma lisaks elukutse painavale süngusele kaelas ka isiklik traagika lahutava naise ja võõrdunud lapse näol. Noh, eks kaasaegsetes krimides on muidugi igal teisel see traagika kaelas igal juhul, vaevalt, et lugupidavam suhtlusoskus neid žanri nõudmistest päästaks...

Aga mis puutub “Teraskoobastes” üles kerkivatele probleemidele, siis mõjuvad need loomulikult vägagi päevakajaliselt – see, et ükskord maa inimestele lootusetult väikeseks jääb, elamiskõlbmatuks muutub ja ressursid otsa saavad, ning esmatarbevajaduste rahuldamise võimatus lokaalsete vahenditega (ja sellest tulenev haavatavus) globaalse majanduse tingimustes on ilmselt juba pikka aega etteennustatavad hädad olnud. Kuigi, “Teraskoopad” on loomulikult väga optimistlik selles osas, et inimesel on suisa veel 3000 aastat õnnestunud edukalt hakkama saada ja massi kasvatada, enne kui selle 8 miljardiline elanikkond on lõplikult välisõhule suletud ning justkui suurte masinatena toimivatesse Linnadesse kapseldunud, elades peaasjalikult tohutu aretusprotsessi läbinud ja kujuteldamatut mitmekesisust omavate pärmikolooniate saagist ning tuumaenergiast. Linnast väljumine on sealjuures tavaelaniku jaoks kujuteldamatu ja loomuvastane.

Siinjuures tasub ära märkida, et “Teraskoobaste” linnad pole kahtlemata põrmugi nii glamuursed ja luksuslikud kui linn Arthur C. Clarke'i raamatus “Linn ja tähed”, mille elanikud linna juhtivast kompuutrist ja muudest tehnoloogiasaavutusist üdini ärahellitatuna tegelesid muudkui aga lõputu meelelahutuse, teadustöö, kunsti või millega iganes. “Teraskoobaste” linnad on ülerahvastatud ja kasinad – kõike saab kvootide alusel, normi jagu. Vallaline rahvas jagab väikseid eluruume, pesuruumid ja käimlad on avalikud asutused, süüa saab nn ühisköögist jne.

Siinkohal on tähelepanelikumad juba muidugi veel ära tabanud ühe huvitava ebakõla tulevikuvisioonis – selline üüratu ruumikitsik linnastumine on saavutatud 8 miljardi elanikuga, samas, kui meie siin oma 7,8 miljardise rahvaarvuga maal muretseme küll tõsiselt kogu rahvastiku äratoitmise pärast mitte väga kauges tulevikus, ent säherduses ulatuses linnastumisest ja pärmivabrikutest on muidugi asi veel kaugel. Siiski, vihjamisi on aimata, et põllumaa järjest hävib ja hävib – näiteks väljas kasvatatud tubakaski muutuvat järjest haruldasemaks ja haruldasemaks, nii et see seletab vajadust pärmivabrikute järele, aga samas ei ole kliima linnast väljaspool kuidagi eriliselt ohtlik, seega jääb inimkonna vajadus niivõrd tihedalt kokkupressitud tingimustesse kokku kolida pisut ähmaseks... Ent teisalt, nagu sellised ebakõlad ikka, ütlevad need lisadimensioonina midagi hoopis selle kohta, kuhu pärisajalugu nende 65 aastaga liikunud on. Maailma rahvaarv aastal 1953 oli nimelt umbes 2,67 miljardit. Mõni ime, et 8 tundub juba väga suur arv ja sobilik 3000 aasta kaugusse tulevikku...

Ühesõnaga oli see üks korralik ulme ja krimi, mitte lihtsalt ulmeliste elementidega krimka ja ega ei saa ka öelda, et oleks lihtsalt ulmekas, kus tegelane on politseinik vms. Robootika areng on jõudnud suhteliselt kõrgele tasemele ning robotite kasutuselevõtt saab hoo sisse tänu välisilmlaste (ehk tehnoloogiliselt arenenumate kunagiste maa kolooniate) õhutusele, kuid Linna rahvas kardab ja vihkab roboteid (ja välisilmlasi, elagu ksenofoobia), kelles nähakse ohtu inimsusele ja oma võimalusele elatist teenida – järjest enam on neid, kes on vallandatud ja asendatud robotiga. Ja siis tehakse uurija Baileyle ülesandeks asuda uurima poliitiliselt vägagi delikaatset mõrva – tapetud on üks neist vihatud ja kardetud välisilmlastest, mõrvapaigaks on Linna kohale rajatud nn Kosmoselinn, sest välisilmlased ei sisene maalaste Linnadesse kunagi, ja mõrvar peab olema keegi maa Linnast …

Kenale krimikirjandusele kohaselt on vihjed kohe alguses olemas, eksisteerib ka mitmeid võimalusi valejälgedele sattuda ning lahendus on kenasti viimase hetke puänt klassikalises tulge-ma-räägin-teile-kuidas-see-võimalik-oli. Kenale ulmekirjandusele kohaselt on korralik maailmaloome, suured ühiskonnakorralduslikud probleemkohad. Kenale ulmekrimile kohaselt on lõpplahendus kulminatsiooniks neile mõlemale. Ja lisaboonusena saab ka nö rassismiliin ehk robotivihkamine, mida ei saa tegelikult rasiismiliiniks lugeda, sest no robotivihkamist lahendav argument oleks igasuguses rassismivaidluses täielik katastroof … ühesõnaga – saab ka robotivihkamine üsnagi piibelliku lahenduse. Aga samas jääb vennastumine inimese uue parima sõbraga (sest koera näeb vaid loomaaias) siiski pigem tolmuimejatasemele, Star Treki humaniseeruvast tehisintelligentsist on asi kaugel ja no ka point on selles, et peabki kaugel olema.

Kui tänapäeva seisukohalt mõelda, siis on sellel sõbrunemishetkel tehisolenditega ka üsnagi praktiline ja ajakohane maik man – on ju tulekul kõikvõimalikud isejuhtivad autod ja käigus iseteeninduskassad ja nii edasi. Ja kui vaadata Meeri küla ajalugu, siis hulga talude elatiseks olnud maa kulub praegu ühele ainsale suurtalule ära, kus inimtööjõudu vajatakse nii umbes ühe toonase talu jagu. Aga ega me siis tegelikult sada aastat tagasi taha minna, tahaks lihtsalt oma osa pirukast ilma ülemäärase mureta või midagi.

Eks see tihedalt kokkupressitud Linnaühiskond meenuta ka natuke sotsialismi õndsusi, kuigi, võrdsemad ja vähevõrdsemate kodanike osas puudub ametlik võrdsuse retoorika vms. Ja lõppkokkuvõttes on au sees ikka praktiline meel ja eluterve seiklusvaim vms, vs põhjamaade heaoluühiskond individualismi ja pika elueaga ( ;) ) või kommunistlik kõigi hingeshoidmine ja motiveerimine loomaliha, kraanikausi ja ekspresstee istekohtadega. Aga siiski ei ole tegemist mingi analoogia või poliitkommentaaridega, vaid tuttavlikud elemendid lihtsalt hea ehitusmaterjal mittetuttavlike alternatiivmaailmade kokkupanemiseks vms. Ent aitab nüüd küll, olen päev otsa seda tutvustust kirjutanud, sest no jõuan lõigukese, kui tuleb jälle mitu tundi midagi muud teha ja ma üldse enam ei mäleta millest alustasin või kas kuhugi välja ka tahtsin jõuda.

(Ja raamatu järelsõna (Raul Sulbi) on ütlemata armas ja soe tunnustusavaldus autorile, mulle meeldib selline segu informatiivsusest ja hingega asja juures olemisest.)

“Zymolihal poel midagi viga,” ütles Jessie ja surus huuled kokku. “Sina lihtsalt söö, mida sulle ette pannaks, ja ära kommenteeri.”
Oli üsna selge, et see on zymoliha.
Baley istus oma toolile. Ka ta ise oleks eelistanud midagi muud terava järelmaitsega zymoliha asemel, kuid Jessie oli probleemi talle juba varem ära seletanud.
“Noh, ma lihtsalt ei saa, Lije,” oli ta öelnud. “Ma elan just siin nendel tasanditel terve päeva ega saa endale vaenlasi tekitada, sest muidu muutub elu väljakanatamatuks. Nad teavad, et olin varem dietoloogi assistent, ning kui ma kõnniksin üle nädala minema loomaliha või kanaga, kui sellele korrusel leidub vaevalt kedagi teist, kellel oleks toiduprivileege isegi pühapäeval, siis ütleksid nad, et see on sohk või et mul on sõbrad ettevalmistusruumis. Sellest muudkui räägitakse vahetpidamata ja ma ei saaks enam ninagi uksest välja pista ega rahus Isiklikku minna. Nii et zymoliha ja protojuurvili on väga head. Need on hästi tasakaalustatud toitained ilma jääkideta ning tegelikult on need täis vitamiine ja mineraale ja kõike muud, mida igaüks vajab, ja me võime saada nii palju kana, kui tahame, kui sööme Kogukonnas kanateisipäevadel.” (lk 39)

17 detsember, 2020

Eva Roos “Teistmoodi Mööblipood: Nähtamatu tüdruk”. Varrak (2020)

See raamat sai loetud Lugemise väljakutse raames, kus tuli leida Nukitsamehe 100. sünnipäeva puhuks sarvilise või riukaliku tegelasega raamat (või, noh, tegelt-tegelt vist küll hoopis õhtujutu raames, kus tuli leida lihtsalt raamat, mida sihtgrupp põnevusega kuulaks). Noh, ühel või teisel viisil on siin raamatus igatahes nii riukalikud kui sarvilised tegelased esindatud. Nimelt on teistmoodi mööblipoes alailma mingeid võlujääke õhus ja sellest tulenevalt kipuvad vandesõnad materialiseeruma. Eks Aramilda katsu neist muidugi ka jälle jõudu mööda lahti saada – muidu oleks pood ilmselt juba ammu maatasia, kuid sarviline Kuradi Kurat ehk Örrõp on (ehk esimeses osas?) juba Mööblipoe püsielaniku staatuse pälvinud.

“Teistmoodi Mööblipoodi” on ikka päris palju kiidetud ja nagu sellistel puhkudel pahatihti, vastu igasugust loogikat juhtub, ei olnud mul just tänu sellele teps mitte kiiret selle avastamisega. Kuid üks viimatisi silma jäänud tutvustusi oli lõpuks ikkagi nii sütitav, et läksin enam-vähem sama päev raamatukogust läbi. Muidugi avastasin hiljem kodus, et neid Mööblipoe-raamatuid on juba 2 (ja olen märganud, et enne jõulu ilmub ka kolmas) ning mina muidugi haarasin umbropsu justnimelt teise osa. Ei saa küll öelda, et see lugemist kuidagi seganud oleks.

Tuleb tunnistada, et tegemist on tõepoolest igati äramärkimist ja tunnustusväärse nähtusega Eesti (uuemas) lastekirjanduses, ma väga hindan selle mitmekihilisust ja rikkalikkust. Sarjalisest iseloomust tulenevalt saavad kokku püsiliin Teistmoodi Mööblipoe ja selle kummalise seltskonna näol ning üks jutusõbrast tütarlaps Matilda, kellel on probleeme nähtamatusega. Loomulikult on ka poepidajannal Aramilda Tengelpungal paralleelselt oma probleemid – nagu näiteks Audiitor, kes sunnib riukaliku kaubitseja võlupoega erinevatesse aegadesse materialiseeruma, et neis kohtades mahaparseldatud kahtlased (võlu)esemed poodi tagasi võtta ning reaalsuse stabiilsust ohustavad segadused kõrvaldada.

Mängu tulevad müüdid, folkloor ja võluesemed, võõrsõnad (-e leksikon) ning läbivalt lahatakse nähtamatuse probleemi erinevatest kirjanduslikest näidetest (sh Muumitrollid) kuni tehnika ja ulmekirjanduseni, Matilda isiklikust nähtamatuseprobleemist düsfunktsionaalse krati põhjustatud probleemini.

Kõige selle juures püsib parajalt põnevust, juhtub ootamatuid asju, vahepeal on ka tibake detektiivimängu maiku man ning tundub, et Matilda (või siis lugeja) saab lõppkokkuvõttes ka päriseluga seostamiseks üksjagu mõtteainet juurde. Ühesõnaga, ei alahinnata noort lugejait ei keeleliselt ega mõtlemisvõime osas, samas säilivad aga nii loetavus, põnevus kui ka fantaasia. Kõige selle juures mängivad Elo Annioni illustratsioonid tekstiga väga mõnusalt kaasa, olles esiteks lihtsalt mõnusad vaadata ja õhustikuga klappivad ning lõpupoole muutuvat vahepeal peaaegu piltmõistatusteks.

Muidugi kui juba nii palju kiita, siis tahaks juba ka urgitseda, et ikka veel veidi ja veel pisut sujuvust ja väljamõõdetust ja õige tibake veel vähem targutavust ja veel natuke rohkem mastaapi ja sügavust ja võiks siis juba ülemaailmseks menukiks saada, aga no ma ei tea. Olen ma siis ise seda Harry Potterit lugenud või ja igasugust Disney't ja Hollywoodi meil tegelt ju juurde vaja küll pole. Igal juhul tundub, et vähemalt naabermaadesse võiksid Aramilda Tengelpunga lustakad seiklused kindlasti jõuda, ehk juba jõuavadki ja miks mitte kaugemalegi. Tõlkijale saab see muidugi paras väljakutse olema – kõik need võõrsõnad ja kust tõlkijalgi see “Paganatõ kiel köige akkatuse'ss. Kövaste täiem, 666. trökk.” võtta on, et Örrõpi ütlemistest sotti saada... Rääkimata sellest, et härra T. Vehkat pakub oma nimega omakorda alust parajaks peamurdmiseks.

Lõpetuseks tuleb muidugi tõdeda, et ega see mis mina siin suure suuga kokku kiidan ju suurt ei loegi – peamine, et sihtgrupp huvi ja tähelepanuga kuulas, kohati Örrõpi jutule tõlget nõudis ning lõpus nähtamatuse mõistatuste lahendamise osas nii teooria kui piltide uurimise koha pealt käpp oli.

“Nüüd te lõpuks saate aru!” parastas Aramilda, kuid ka tema nägu oli murelik.
“Me oleme siis jamas, nagu tavaliselt?” täpsustas Piru igaks juhuks.
“Jah,” vastas Aramilda. “Me oleme jälle jamas, nagu tavaliselt.” (lk 49)

Maksim Tihhomirov - Ад Infinitum ehk Näha tähti ja surra (Raevu päevad 2, 2020)

 

Omal moel päris huvitav nägemus inimkonna tulevikust, kus peale kohtumist võõrrassiga tunnistavad selle ülemust ning asuvad nendega koostööle. Ainult et kasu on tegelikult surnud inimestest, sest elavatel pole võimalik maailmaruumis kohta (sõna otseses mõttes).


Nii siis toodetaksegi Maal inimesi, et neid surnuna orbiidile saata, kus neid kasutatakse planeedirõnga ehitamiseks. Ja nii juba paar sajandit. Ning kui planeedirõngas valmis saab, siis läheb sõiduks!


Kas see on nüüd must huumor … aga autori veidi kerge jutustamisviis neid tähti nägevatest surnutest on õige .. sünkjas. Galina kõrval kahtlemata kogumiku üks huvitavamaid tekste - milline võiks olla inimkonna vabatahtlik koostöö intelligentse võõrrassiga, ja seda õige ootamatult morbiidsel viisil.


Kogumiku jubedalt kole kaanepilt on arvatavalt inspiratsiooni saanud sellest loost.


16 detsember, 2020

Aleksandr Matjuhhin - Kauge meloodia (Raevu päevad 2, 2020)

 

Lugu vene naisest, kes elu jooksul kaht tulnukate rünnakut - esimeses korda kinnises linnakeses, mis seejärel võimude poolt maha salati, ja teist sureva vanakesena, kui need samad tulnukad võtsid ette kogu Maa alistamise. Mitte et see teine rünnak oleks tulnud naisele üllatusena - ta sõjaväelasest mees sai esimesel kokkupõrkel valdusse ühe tulnukate seadme, millega sai ühenduda nende ajudega (või kuidas seda organit nimetada) … ja kui see sõjaväeline ühel sellisel eraviisilisel sondeerimisel tulnukaplaneedil avastati, said ka tulnukad selgeks, kust see signaal pärineb … ja mida tuleb nüüd rünnata.


Tekst ongi esitatud kahes liinis - sureva vanainimese mälestused minevikust ja esimesest lahingust tulnukatega ja sellele järgnenud mehe hullumise aastad, ning siis oleviku kajad maailmast toimuvast nagu see on kuulda liikumatu vanuri voodisse. Tulevik on tume - aga mis sellest enam 90-aastasele naisele, tema on siit niikuinii lahkumas. Ja veel viimast korda saab ta kasutada seadet, millega ühenduda tulnuka ajju.


Üldiselt selline klassikaliselt kirjutatud ulmejutt, mille eripäraks on selle omal moel poolsegase vanu minevikus kogetu ja olevikus ettevõetav. Ja noh, muidu see vene ühiskondlik eluolu.


15 detsember, 2020

Andrei Lazartšuk - Pimedusest; Andrei Stoljarov - Uks teiselt poolt (Raevu päevad 2, 2020)

 

Nii Stoljarovi kui Lazartšuki tekstid on pärit kaheksakümnendatest ning lugemise järel jääb neist maitse kui mingist võlts-strugatskitest (mis on muidugi vägagi lihtne võrdlus). Belials toob neid tutvustades välja termini “turborealism”, mis tundub terminina peale neid kahte teksti küll paraja loodusõnnetusena. Ehk oleks siis need tekstid omamoodi hoiatavaks näiteks sellest, kuivõrd kommertsialiseerunud on 21. sajandi ulmekirjutamine - pole mingit ülekoormatud kujundiilma ega lugejalt nõuet aktiivselt kaasa mõelda; on lihtsalt üks lugemise kiirtoit.


Lazartšuki ja Stoljarovi tekstid pole miskid lihtsad kompud, need eeldavad … ma ei tea, minul seda pole.


14 detsember, 2020

Maria Galina - Ja kõik puud aedades (Raevu päevad 2, 2020)

 

Galina paistab olevat Strugatskite kõrval järgmine autor, kelle tõlked vene keelest üllatavad positiivselt. Ja jälle võiks mainida Wyndhamit - kui Belašide loo puhul oli selleks “Kraken ärkab”, siis praegusel juhul “Trifiidide päev” ehk siis taimed (siin nime all mandragorid) on võtnud ette inimkonna ärakasutamise (või noh, hävitamise), ning kasutavad inimeste peilimiseks  nende emotsioonide tekitatud, ee, võnkumisi. Selle tulemusel on suuremad inimkogused maa pealt pühitud ning väikeste perede üksused jäänud laialipillutatuna maakohtadesse (kui palju neid järel on, seda muidugi ei tea).


Lisaks inimestele ka need mandragorid õpivad või õigemini kohanevad uute väljakutsetega ehk kuidas neid hajali elavaid ellujääjaid (kes on nüüdseks vägagi ettevaatlikuks muutunud) välja peilida - lisaks inimkehade kasutamisele (omamoodi biorelvadena), on nüüd mandragorid kasutada võtnud inimkehade häälepaelad. Ja nagu üks kodust ilma jäänud abielupaar avastab, võivad uued inimtaimed vägagi inimlikud välja näha.


Alguses nagu ei usugi, et see jutt just muljet võiks avaldada, aga see hirmuõhkkond hakkab üha painajalikumalt tööle ning see peategelaste üha väiksemad ellujäämisvõimalused mõjub päris dramaatiliselt või nii. Naiivne oleks oodata Galina eestikeelset tõlkevalimikku (jajah, vaevalt Nikkarev selleni jõuaks), aga see võiks küll huvitav olla.


11 detsember, 2020

Eesti novell 2020 (2020)

 

Peale raamatus toodud Mart Velskri kokkuvõtet on tõesti keeruline midagi omalt poolt öelda eesti kirjanduse hetkeseisu, lugejate ning siinsete tekstide kohta. Niiet väga soovitaks seda ülevaadet lugeda, kui on huvi saada laiem pilt eesti nüüdiskirjanduse olukorrast.


Ükski antoloogia või kogumik pole 100% algusest otsani heade tekstidega. See on lihtsalt võimatu, nii ka siin vahetanuks ehk 5 teksti millegi muu vastu - aga see on vaid minu maitsest lähtuv ning enamasti ma mõistan, miks koostajad (Made Luiga, Kajar Pruul, Johanna Ross, Urmas Vadi) need kaasasid. Näis, kas järgmise aasta valiku puhul pääseb sinna ka midagi ulmejutu võistluse esikümnest (Täheaeg 18), midagi justkui võtta oleks.


Igal juhul, tasub valikut lugeda, eesti lühiproosa pole jura.


Urmas Vadi > Kääbussiga 6/10

Urmo Jaanimägi > Ajaliku elu rõõmud 6/10

Maarja Kangro > Läti lipp 5/10

Kertu Moppel > Kangelase teekond 6/10

Paula Nerve > Nii palju lugusid 6/10

Toomas Haug > Mustamäe vanad 5/10

Piret Põldver > Igaüks kannab oma risti ise 6/10

Jüri Kolk > Ada 6/10

Kairi Look > Ümbermäng 5/10

Tauno Vahter > Intsident 43. lasteaias 6/10

Kristjan Sander > Homo Ludens 4/10

Margit Lõhmus > Veider 5/10

Maimu Berg > Must mees minu elus 5/10

Andrei Ivanov > Hapsal 5/10

P. I. Filimonov > Sebastian Rüütli tõehetk 6/10

Livia Viitol > Õpetajanna saabumine 4/10

Eessaare Aadu > Metsa serval 4/10



10 detsember, 2020

Tim Pratt – A Princess of Nigh-Space (Escape Pod, 2020)

 

Natuke Charles Strossi “Vürstkaupmeeste” laadis, ehk siis noor naine avastab, et ta horvaadist vanaema polnud üldsegi Horvaatiast pärit … ja seetõttu ta löödi maha. Ning päranduseks on pääs teise maailma, neiu mahalöödud perekonna varanduse juurde … kui saaks vaid mahalööjatest mööda.


Omal moel kuidagi lõbus ja letaalne lugu, justkui sissejuhatus nö suuremasse tsüklisse. Kõik see ameerika eluolu ja siis korraga külalised teisest dimensioonist, kes tahavad sinuga teha halbu asju, et saaks minema siia lõksu jäädud maailmast. Lahe lugemispala.


Jaan Tamm “Muinas-Tallinna otsimas”. Argo (2019)

Tegemist on ajalooteadusliku ülevaatega kahel tasandil – selleks, et rääkida tänaseks kogunenud leidudest ja oletustest muinasaegse inimtegevuse ja -asustuse kohta tänase Tallinna aladel, tuleb rääkida ka linnaarheoloogia tekkest ja linnade arheoloogilise uurimise ajaloost, seda nii Tallinnas, Eestis kui ka Tallinnat ümbritsevates ja/või teatavate ajalooliste tingimuste poolest võrreldavates piirkondades (Rootsi, Soome, Venemaa, Läti, Poola; Kalmarsundi ja Daugava alad).

Kaanepildi tõttu – ilus kaas on raamatul, küll on kena, et Christian August Lorentzen võttis Lyndanise lahingust maali teha, kuigi, arvata võib, et Taanlastel on sest soodsast võidust, mille käigus olevat kõrgemalt poolt taanlastele ka nende lipp ilmutatud, rohkem kui üks maal –, igatahes, jah, kaanepildi tõttu ootas alateadvus miskipärast rohkete illustratsioonidega ja ilusti kindlas kõneviisis muinasaegset elu-olu lahtiseletavat, rohkem laste entsüklopeedia laadset raamatut. Aga see ootus oli küll märgist mööda, st pilte on küll palju ja põnevaid, aga ümmarguse jutu asemel muinasaja inimeste eluolust laotus lahti hoopis vanema ajaloo uurimine kogu oma ebakindluses, juhuslikkuses, heitlikkuses ja spekulatiivsuses.

Möödunud aegu uurivate teadlasdetektiivide käsutuses on teadmised üldistest protsessidest ja arengutest mingitel ajastutel mingites piirkondades (nt eellinnaliste asulate teke Läänemere piirkonnas muinasaja lõpul kui üldine protsess, mille tingimustega võrrelda konkreetset ala (Tallinn); või hansakaubandusega koos toimunud keskaaegne linnastumisprotsess); on pisteline maapõue kultuurkihtidest leitud aineline info, mille dateerimine on üldjuhul üsna suure veapiiriga ja millest andmete saamine sõltub sellest, kas puutumatu kultuurkiht üldse alles on (maapind võib olla juba varem ühel või teisel põhjusel segi kaevatud või pealmised kihid minema uhutud või tassitud). Lisaks muidugi rahastus, vähe on konkreetselt teaduseesmärkidel tehtud kaevamisi, suur osa andmeid tuleb ehitustegevusele eelnenud nn päästekaevamistest, millest mõnedegi puhul on raamatu autoril jäänud vaid nentida, et rahastuse äralangemisel jäi lõplik aruanne koostamata; ja loomulikult ka geoloogilised ja klimaatilised teadmised; ning kõige viimaks oletused ja teooriad, mis panevad kokku kõik ainelised leiukillud, pinnamoelised ja klimaatilised olud jms, et kujutada ette seda, kuidas ammused inimesed võisid tegutseda ja toimetada.

Mõni ime, et selle kõige juures ei ole arheoloogilised muinas-Tallinna otsingud seni suutnud ei kinnitada ega ümber lükata taanlaste vallutuste eelse Lyndanise puitlinnuse olemasolu, selle aastaringset asustatust või toonaste kohalike elanike püsiva kaubaasula eksisteerimist. Aga sellegipoolest – oluline ei ole mitte kohale jõudmine vaid teekond ise; ning muinas-Tallinna otsides tulevad ka muistne inimtegevus, pinnavormid ja esiasukate varjud pisut lähemale.

Hiljuti murdsin just pead, et hea küll, paekimivi on kunagise merepõhja sete, kujutan ette küll, kuidas see kõik need sajad miljonid aastad tagasi vaikselt settis ja kivistus, aga mis imeväega küll on osa sellest merepõhjast kõrgele tõstetud ja läbi lõigatud nõnda, et moodustus pankrannik? Istusime siis koos mitmesajamiljoni aasta vanuse trilobiidijupiga guugeldama, kuid saime teada vaid seda, et keegi päris täpselt ei tea, et palju hüpoteese on. Siin raamatus muidugi nii ammuste aegadega ei tegeleta, aga siiski mainiti möödaminnes ära, et üks võimalik põhjendus on kunagise jääsulavete uuristatud jõesängi olemasolu. Nojah, see selleks. Aga kui vastne ja noor on selles mõõtkavas kogu Tallinna alune maa, kus Ülemiste järv eraldus merest 8000 aastat tagasi, ent Harku vaid 800 ja Suur- ning väike Paljassaar said lõplikult maismaaga ühendatud vaid 100 aastat tagasi, sedagi inimese kaasabil?

Ühesõnaga, muinas-Tallinn on möödunud aegade loori taga veiklev ja peibutav vari, kuid seda erutavam ja väärtuslikum on iga väike mullapõuest leitud killuke, tuleasemejäljeke või orgaanilise materjali viiruke. Ja olgu selle põletava küsimusega, et kes ikka Tallinnale ala esimest korda linnalisel moel asustas, kuidas on – kindel on see, et muinasaegsed inimesed on siin kandis viibinud juba aastatuhandeid, vähemalt ajutiseltki.

Ja omamoodi huvitav on mõelda sedagi, et kuigi metallide kasutuselevõtk oli tohutu edasiminek tsivilisatsioonide arengule, siis on maapõuest korjatud kivist tööriistad peaaegu sama kasutusvalmis kui aastatuhandete eest, sellal kui metallesemed on ajuti võõrale pilgule peaaegu tuvastamatud roostekänkrad. Ning veel sedagi, kuidas muinasaaegseid ajaperioode on puht praktilistel põhjustel nimetatud keraamikastiilide või metallitöötluse astmete vms säilinud materjali järgi. Küllap võiks meie praegust ajastut plastiajastuks nimetada.

Kokkuvõttes huvitav ja inforikas raamat, mille lugemine nõuab pisut rohkem keskendumist ja mis ühtlasi annab aimu ka (vanema ajaloo) uurimise ja kindla teadmise võimalikkusest üldse. Infot oli loomulikult nii palju, et meelde ei jäänud pooltki, aga eks nii nende tihedate ajalooraamatutega ongi, kui just asjas juba eelnevalt sees pole.

09 detsember, 2020

T. Kingfisher – Report of Dr. Hollowmas on the Incident at Jackrabbit Five (Escape Pod, 2020)

 

Jätkub järglaste sünnitamise teema, aga vähe teisiti ja humoorikamalt. Kolonistidel on kaugel planeedil vägagi reguleeritud elujärg, kus muuhulgas on siis oluline järglaste planeerimine. Juhtub aga nii, et kui järjekordsed sünnitajad on jõudnud kriitilisse etappi, satub nende planeedi juurde tõeliselt iidvana kosmoselaev, kus krüounest äranud mees nõuab meeleheitlikult sünnitusabi. Kui viimaks saab laev maandatud, selgub, et sünnitusabi vajab hoopis …


Tekst on esitatud ülekuulamisprotokollina, kus programm esitab küsimusi sündmuste keskmes olnud veterinaarile (kuivõrd arst on arst, eksole). Programm … pole just inimlik ülekuulaja, mis muudab situatsiooni igati totraks, seda enam, et need sünnitused kulgevad õige dramaatiliselt ja kõiksugu formaalsusteks polnud just aega. Eks huumorit peakski pakkuma kõik need kommunikatsiooniprobleemid, mis siis juhtusid algsündmuste käigus ja hiljem uuesti ülekuulamise rekonstrueerimise käigus. Arvatavasti oleneb see lugeja meeleoludest, kui palju nalja saab, potentsiaali nagu oleks.


08 detsember, 2020

Aleksandr ja Ljudmila Belaš - Lõõmav juuni (Raevu päevad 2, 2020)

 

Veidike John Wyndhami “Kraken ärkab” voolusängis, ehk siis ookeani uurimata alad peidavad saladusi, mis võivad inimkonnale saatuslikuks saada-. Aga Belašide teksti puhul pole teise intelligentse eluvormi tegu külalistega kosmosest, vaid ookeanis ongi arenenud üks teadatuntud eluvorm … õige intelligentseks ning nagu kummalisi juhtumeid uuriv kõmuajakirjanik sedastab, siis Maale kaks intelligentset eluvormi ei mahu.


Autorid pole teab mis poliitkorrektsed ning nende eluvormide jumaldamisega on seotud üks paljusid jumalaid kummardav religioon ja nende kummardajaid ei kohelda tekstis just … erapooletult. Pealegi, see megarahvus levib kõikidel kontinentidel just nagu vaaraosipelgad, Eks selline autorite vanamoodne lähenemine vähe harjumatu ole, aga küllap kogumiku koostajale olid olulisemad teksti seikluslikum pool.


Aga jah, eks plusspunkte kogub see jutustus (kogumiku mahukaim tekst) oma tempoka ja meeleoluka jutustamisega, kõik see põud ja taamal valitsev õudus. Eesti lugejatele kindlasti meelepärane lugemispala.


07 detsember, 2020

Tatjana Tolmahh - Roosi süda (Raevu päevad 2, 2020)

 

Ilusa poeetilise maailma eest ehk plusspunkte, samas … nojah, tekst jäi kaugeks.


Roosi jäi lapsena pimedaks ning see tekitas ta vanemates sellist meelehärmi, et tüdruk kannatas. Vanemad surid erineval moel, Roosi jäi maailma koos ülitundliku tajumismeelega, ning hakkas ehteid valmistaja ja neid müüma. Aga vanematega juhtunu tekitas talle tugeva trauma, mistõttu ta süüdistas end mitmes surmapatus ja kaotas usu enese väärtusest - et näiteks temagi võiks olla armastust väärt.


See maailm on üle elanud vanade väärtuste huku ning uued väärtused (uued jumalad) nõuavad oma radikaalsematelt järglastelt muuhulgas inimohverdamist. Õnnetu ehetevalmistaja Roosi satubki ühe sellise riituse keskmesse … kui vaid sissepühitsetaval oleks küllalt jõudu naine maha lüüa.


Nagu öeldud, poeetiline värk ühest julmast maailmast. Selline traagiline muinaslugu eneseleidmisest läbi kõiksugu suuremate ja väiksemate traumade.


04 detsember, 2020

Mark Lawrence - Prince of Thorns (2012)

 

Aastaid tagasi olen seda romaani lugenud ja siis see erilist muljet ei avaldanud (kuigi praegu ma ei mõista, miks nimetasin seda osaliselt disainvägivallaks - eks see siis näitab, et sünkmorni lugemuse kasvades ei pane teatud asjad enam kulme kergitama). Igal juhul, koju on kogunenud mitmeid Lawrence’i triloogiate alguseid ning peale Eriksoni “Memories of Ice” läbimist vajas aju puhkamiseks midagi lihtsamat.


Tegelikult seda raamatut ei saagi puhtalt sünkmorniks nimetada, kuivõrd tegu on omamoodi tulevikumaailmaga, mis on 1111 aastat tagasi üle elanud mingisuguse kataklüsmi, misjärel inimkond on mandunud enamvähem keskaja oludesse (või siis vastupidi, tõusnud keskaja oludesse?). On mitmesuguseid märke nö eelajaloost, aga peale ilmselgete võimaluste kasutamise (teed on sõitmiseks ja allesjäänud ehitised elamiseks kasutatavad) ei osata nendega midagi peale hakata (jajah, peategelane Jorg küll hävitab ühe mäe - koos linna ja kõigi selle elanikega - aga kuidas ta sellega hakkama sai, jääb ehk hämaraks nii talle kui lugejatelegi). Aga! Säilinud on mitmed tekstid, mida omal ajal näiteks keskaja mungad ümber kirjutasid - et siis antiikõpetlaste (Platon, Eukleides jne) reaal- ja humanitaarteadmiste põhialused, mida siis uuskeskaja tingimustes õpetatuma rahva hulgas samuti kasutatakse. Nii et … science fantasy? Muidugi, fantasy (ja grimdarki) poole kallutab kaalukaussi kõik need nõiad ja muu üleloomulik, mis selles maailmas õilmitseb - või on sellelgi teaduslik põhjendus?


Et jah, omal moel oleks huvitav teada saada, mis kataklüsm toimus ja miks mõndagi hävines ja samas palju alles jäi. Aga sellele ma siit raamatust vastuseid ei leidnud.


Romaani A ja O on peategelane Jorg, nüüdseks 14-aastane prints Jorg , kel on probleeme vanade ja uute lähisugulastega - seda siis alates lapsepõlvetraumast, kui ta oli tunnistajaks oma ema ja venna jõhkrale tapmisele, millelel järgnesid realpolitiku lahendused: Jorg aga tahab kättemaksu. Kümneaastaselt kodunt põgenenud prints satub lindpriide bandesse, mille juhtimise ta üle võtab ning bandest saab õige ohtlik röövlijõuk, mis võib terveid külasid maa pealt pühkida. Eksiilis printsi massimõrvad ja muud vägiteod takistavad ehk lugejat Jorgi keerulistele siseprobleemidele kaasaelamist, ta küll otsib kallimate tapmise eest kättemaksu teostamiseks (osaliselt peab ta juhtunus süüdlaseks isagi), aga tee kättemaksuni ei kulge just … sihipäraselt. Kuid nagu selgub, on ta erinevate kuri- ja vägitegude õhutamise taga oma loogika - nagu ka kõigi nende riigikeste kemplemistel.


Tegevus tundub toimuvat endises Euroopas (vähemalt raamatus esitatud kaardi järgi võiks nii arvata - mandri moondumine on siis kas põhjustatud kartograafia hetkeseisust või siis varasema kataklüsmi põhjustel?), mis jagatud erinevate võimukeskuste vahel - umbes nagu vasallriigid, mis omavahel kaklevad. Jorgil on pikem plaan see lõputu sõdimine (omamoodi saja-aastane sõda) lõpetada - ja ise muidugi võimule saada. Aga jah, selleks tuleb eksiilist naasta isa õukonda, kus ootab ees võõrasema, kes kasvatab kõhus uut troonipärijat - no formaalselt tuleks küll eelnevalt vanemast pojast ehk Jorgist vabaneda. Nii saadab isa õukonda naasnud poja “ei-tea-kuhu-ei-tea-kuidas” tegema ehk siis naaberriiki vallutama. Ja kui Jorg soovitu täide viib, saab ta muuhulgas teada, miks küll nii Jorg ise kui ka riigikesed nii arutult käituvad. Mistõttu on ta naasmisel isa õukonda uus üllatus, mille abil vanemat troonipärijat kõrvaldada.


Abercrombie või McDonaldi mõnede tegelaste teatavast eetikast on Jorgi puhul pea võimatu rääkida - eks kogu ühiskond ongi selline … ebatavaline. Ent kui Fletcher lahendas selle ebatavalisuse hullumeelsuse abil, siis Lawrence’i ühiskond ongi äärmuslikult enesekeskne egoistide kamp (no eks on ka kõrvaltegelasi, kes peavad end arvelt panustama teiste heaks). Eks mõnevõrra on see võimulolijate makjavellilikus põhjendatud saladusega, mille jälile Jorg satub ning mille võimuses temagi on (võib muidugi mõelda, et kas see saladus on kuidagi seotud 1111 aastat tagasi juhtunuga, aga selles raamatus see veel ei selgu).


Niiet jah, vägagi ebasümpaatne maailm, mille puhul tuleks selle põhjuste üle juurelda - ehk siis triloogia järgmised osad heidavad neile põhjustele mõningast valgust. Igal juhul, parem kogemus kui esmakordsel lugemisel.



03 detsember, 2020

Andrei Ivanov “Pariisi arabeskid”. Tuum (2020)

Olen ammu plaaninud Ivanovi lugeda – ikkagi omakandi inimene, rääkimata, et tunnustatud ja rahvusvaheline kirjanik ja nii edasi. “Pariisi arabeskide” lugemise ajal tabas mind aga mingi kummaline katkestuste ja keskendumise needus. Nõnda on mul nüüd tagantjärele tunne, et poolt ei mäleta ja teine pool on justkui udus, aga las ta siis olla.

Kogumiku esimese otsa lühijutud on sellised pisut konventsionaalsemad, langevad skandinaavia pagulaslaagrites konutamise temaatikasse – laagrielu selle perspektiiviootusse tardumuse taustal laineid löövates iseloomudes ja külaelulikes seikades. Kord päädib justkui kitsikuses kokku hoidmise liigutav musternäide lihtlabase ja materiaalse reetmisega, kord käib oskuslik tehingu sobitamine, kus seksuaalse atraktiivsuse kapital ja kohaliku kinnisvaraomaniku atraktiivsuse kapital kenasti teineteist tasakaalustavad, kord tungib justkui laagriväline normaalsus (või siis tundmatus) võõrkehana argirutiini, kord korraldatakse üsnagi jantlike abinõude varal üleaisalöömisi …

Figureerivad küllap nii mõnestki teisest skandinaavia pagulaslaagrites halli passi ja elamisloata viibivast Eugest rääkivast raamatust tuttavad tegelased nagu Danguolé ja Hanuman. Arvatavasti läbivalt iseloomulik on ka pidev ekslemine vahelõikudes kord mälestustesse, kord teistesse aegadesse.

Selles osas on eriti eklektiline “Pariisi arabeskid”, mille teljeks on Ivanovi naasmine Pariisist, kus ta (oletatavasti mingi loomestipi vms raames) veetis pikema ajavahemiku ühe kloostri ruumides resideerudes, loomulikult kohtudes ja koosresideerudes erinevate kirjanikega. Või on tegelikuks teljeks Pariisi kaart, mis oma kireva tänavate võrgustikuga päris loo alguses üha silme ette kerkib, nagu järgnev mõtete ja läbielamiste ning aegade põimik? Igatahes, jõuab minategelane siis tagasi koju naise ja lapse juurde, mingid päevad on möödunud, ja ta asub tuulama oma kaasatoodud asjades – nii palju, kui kahe kohvriga tooma mahtus – ning ei leia ega leia vihikuid “Pariisi arabeskidega”, mida ta siis ilmselt seal viibides kirjutas. Lõpuks ei leiagi, aga kõik need Pariisis aset leidnud seigad, kohtumised, episoodid ja vahele pikitud seigad nii lapsepõlvest, pagulaslaagritest, juba tagasi kodus viibimisest kui ka mõnest kirjandusteosestki täidavad kõike seda mõne “Pariisi arabeskide” vihikute otsimise lõigukeste vahele jäävat. Lugeja jaoks kõik see ongi noodsamad “Pariisi arabeskid”, mis nõnda on ühtlasi täiesti olemas sõltumata peategelase võimest vihikukesed üles leida, kuid on samas ka täiesti olemata, kuna peategelane vihikukesi ei leiagi ja kõik need läbisegi põimitud seigad ja katked on üksnes vihje tolle teksti eksistentsi võimalikkusele, mis võivad kuid üldse ei pruugi anda aimu sellest, mida nood arabeskid sisaldasid...

Katkendlikkust rõhutavad sealjuures ka kohatised väikesed algustähed ning lauselõpumärkide puudumine, katked algavad ju kusagilt poolepealt ja lõppevad samamoodi.

Kõige lõpus on neli esseed erinevatest kirjanikest/kirjandusteostest. Kahjatsesin, et pole lugenud ei Ulitskajat ega Kraznhorkaid ega Nádasit, vähemalt Ishiguro osas olin lugenud 2/3 sellest, millest räägiti. Aga lõppkokkuvõttes ei olegi nii oluline olla neid teoseid lugenud, kuigi on kahtlemata teistmoodi põnev lugeda, kuidas keegi teine avab ja lahkab teost, millega ollakse tuttav, sest see raamatute üle mõtisklemine on tegelikult köitev niisamagi ning avab alati nii üht kui teist mõtiskleja enda kohta. Näiteks andis Danguoléle sügavust fakt, et ta tõi haiglas viibivale sõbrale kingiks Ishiguro raamatu või üldse taustateadmine, et nad omavahel raamatutest vestlesid, mis on muidugi autori isiku ja Euge oletatavalt tiheda seotuse tõttu nii ootuspärane, aga millistest tasanditest laagrielu seikade raames eriti juttu ei tulnud.

Lugemus on muidugi siinjuures üldse aukartustäratav – nii palju, mida ma pole lugenud või kuulnudki. Vene autorid veel vene autoriteks, aga üldse need, keda siin nimetatakse Euroopa uuema romaanikirjanduse tippudeks. Küllap olen mina siis suuresti lugenud seda, mis klassifitseerub kitšiks. Aga eks sellest struktuuride ja jutustajate ja romaani olemuse üle mõtisklemisest võib oletada ka üht teist selle üle, mis võiks olla Ivanovi enese taotlus või toimetav jõud loomingu juures. Kuigi, eks see, mida inimene ise hindab ja näeb ja see, mis temast välja tuleb ja mida teised selles omakorda näevad on enamasti ikka ka nihkes...

Igal juhul on “Pariisi arabeskide” (eriti see nimiloo osa) omamoodi köitvas ja tõepoolest lehemustrina siia-sinna väänlevas, külluslikus, hüplikus, ometi seotud stiilis, mis on voolav ja kus leidub üksjagu ka huumorit või omapäraseid väikseid seiku nagu pikk võitlus veiniplekiga puitpõrandal või villastes sokkides liu laskmine või otsusekindel põgenemine hambaarsti juurest koos palvega naise poolt järgmine aeg tühistada, sest lapsele on ju ka uusi riideid vaja vms.

Mitmes kohas öeldakse teksti enese kohta midagi sellist, et tegemist on määndunud mõistuse ja ohtlike või halba mõju avaldavate sõnadega. Ühesõnaga parem oleks mitte lugeda. Ühes teises kohas leitakse ka, et on väga hea, kui laiad massid enam romaane ei loe, sest siis on romaanikirjandus vaba otsima uusi vorme ja ei pea enam arvestama moraali ja kõlbluse ja muu taolisega ning muretsema võimaliku kahjuliku mõju pärast ühiskonnale … Mine sa nüüd võta, kas see on mingi irooniline muie või peaks tekitama mõnusat kõhedust väikekodanlikult ontlikus lugejas (kui selline lugeja kuskil on, mida iganes see ka ei tähendaks) või on see kuidagi seotud esseedes viidatud psühhiaatriahaiglas viibimistega, sest sellisel juhul on ju lihtsalt lihtlabaselt otse öeldud, et haige aju ja ebaterved mõtted (kuidas iganes see täpne sõnastus oligi), ning sellele mingit halvustavat või fantastilist dimensiooni juurde pookida on juba pookija enda viga.

Nojah, see selleks. Millegipärast mõjus see lugemine kergelt kummastavalt, kuidagi teistmoodiseselt, nii, et ei oskagi kohe päris täpselt leida kohti kuhu setitada. Esimese otsa lühijuttude põhjal oleks jäänud pigem kahvatu mulje, ent “Pariisi arabeskid” soojendasid üles ning esseed lisasid sügavust, või siis avarust või midagi. Noh, igatahes oli mainitud ka Stroomi randa ja positiivses võtmes üht Enn Vetemaa teost kõrvu nende kõigi teiste Euroopa olulistega, kes mulle pigem tundmatud.

eksisin Clichys ära, sattusin mingis põiktänavas paari poekese peale, ühes pakuti mulle loitsude talmudit, ma küsisin, kas seal pole kiviks muutmise needust, minu küsimus ajas kõik segadusse, jätsin oma telefoni ja e-posti aadressi, mulle lubati helistada, otsustasin: kui needus leitakse, olgu nii, annan ära viimase raha, lähen Tuilieries'sse, ütlen loitsu ja muutun kujuks ega sõida enam kunagi ära

käisin poes ja ostsin harju, värvilisi lappe ja pesuvahendit, millele on joonistatud musklis mehike, keda ümbritsevad läikima löödud nõud (selja tagant piilub pliit), tähendab, see peseb puhtaks kõik, kirjas on, et see on parim vahend; püüdsin sellega nühkida – veinijälg jäi pisut vähemaks, aga ma väsisin kiiresti, lamasin põrandal ja kuulasin, kuidas laulavad linnud, siis nühkisin jälle tükk aega, plekk muutus ähmasemaks, aga see on ikka veel väga nähtav (lk 167) 

Kameron Hurley – Citizens of Elsewhen (Escape Pod, 2020)

 

Veidi ootamatu sisuga ajarännulugu - nimelt käivad tulevikust (või siis teksti loogika järgi olevikust) nö ämmaemandate lahingugrupp mingil moel olulisi emasid või lapsi sünnitamistel päästmas. Aga sarnaselt “The Light Brigade” romaaniga, siis need ajarännusööstud pole teps mitte lihtsad aktsioonid ning vajadusel tuleb neid uuesti korrata - mitte et lahingugrupp seda otseselt tajuks; nad suunatakse lihtsalt parandatud teadmistega eesootavast uuesti missioonile.


Aga … järjekordsel missioonil kuhugi esimese aastatuhande Hispaaniasse juhtub nende tee ristuma mingi teise “lahingugrupi” tööga ning missiooni ülesanne muutub. Ning see tekitab küsimusi, et miks nemad teevad valikuid, kes saavad elada ja kes mitte. Dilemmad-dilemmad.


Eks see ämmaemanda värk on huvitav nüke (see selgub alles poole loo pealt), samas aga … jääb see kuidagi sirgjooneliseks konfliktiks (jajah, kes saab tänu neile elada). Eks siin on ka feministlikke noote, kuid need on kuidagi silmatorkavalt esitatud, mis teeb asja vähe igavaks.


02 detsember, 2020

Vitali Abojan - Surmaja (Raevu päevad 2, 2020)

 

Lugu maailmast, kus inimkond on jagunenud kaheks - nö kõrgtehnoloogilised “inglid” ja siis tavalised matsid, kes peavad “ingleid” ingliteks ning kel pole aimugi, et tegu pole just taevalike olenditega, vaid et kunagi varem lahku läinud inimsooga, kes aga senini mingil määral topivad oma nina maapealsesse eluollu.


Sest millegipärast on oluline, et matsirahvas oleks võimalikult kuulekas mass kirjaoskamatuid jumaldajaid, kes oleks ühise mineviku unustanud - selleks tuleb valvata, et nad ei tutvuks vana tsivilisatsiooni artefaktidega (elagu kirjaoskamatus!), mida siin-seal siiski leidub. Kaks poisikest ongi leidnud ühe punkri, ning kuna nad pole just kõige tublimad usklikud, siis asuvad nad uurima seal leiduvaid keelatuid artefakte. Veel hullem, nagu üks poistest õudusega avastab, oskab teine poiss lugeda … ning ühel leitud paberil on kirjas midagi õige rabavat inglite asjus …


Omal moel on niisugune kirjeldatud ühiskondlik kord justkui allegooria Venemaa ajaloost - on eliit ja on hall mass, justkui tsaari-Venemaal või Nõukogude Liidus. Tõsi küll, selle loo puhul ei saanud ma täpsemalt aru, milleks “inglitele” seda matsirahvast õieti vaja on. Kuidagi parajalt vastiku maiguga jutt.