Milvi Lembe - Kõht külmetab (2007)

Tahaks öelda vau kõigepealt. Esmatutvus selle autoriga, ja kohe lööb jalad alt. Raamat on naisest, kes tahab abielluda. Tegevus on pöörane ja mõneti lihtsameelne, võiks öelda et filmilik või seebiooperlik (teleinimesed võiks küll raamatule/autorile pilgu peale heita).

Niisiis, Leelo on 27.aastane ja korraga leiab, et see on küll viimane aeg abielluda. Senised meessõbrad (peale naabrimehe muidugi) kõrvale lükanud, algab meeleheitlik mehe ja armastuse otsing, ollakse valmis kohtama kasvõi valekõne tegijaga. Peategelane muudkui laseb või kutsub mehi ning valmistab neile võileibu ja vahel pirukaidki, koos kohustusliku tee ja kohviga. Nagu ikka ühele 27.aastasele naisele kombeks. Ühtlasi võib jõuda avastuseni, et nii noor naine jõuab esmakordselt suisa eneserahuldamiseni, olgugi et see on igati halb tegu. On vist tarbetu lisada, et kaitsevahendeid suhetes meessooga Leelo ei tunnista.

Raamatu lugemist alustades ning üha edenedes tekib mulje nagu tegemist oleks mõnuainete mõju all kirjutatuga. Tekst tormab peatumata edasi, vahepeal saab ilma igasuguse loogikata teada, et möödunud on korraga kaks kuud (lk 27 vs lk 37; lugedes võiks arvata, et tegemist on kõigest ülejärgmise päevaga), algne kärts meesteõngitsemine saab lisaks veel mitmesugust kriminaalpõnevust. The owls are not what they seem, öeldi Twin Peaksis. Narkots lendab sinna-tänna ja käiku lastakse relvad. Ja see kõik toimub katkematu joruna, hingetõmbepausideta (tähendab, vahel ikka saab Leelo pausi kui veedab rahustava öö mehe seltsis). Raamatule tulnuks kasuks teksti liigendamine, arvan tagasihoidlikult, ainult lk 64 ja 168 esinevad lõiguvahed lubanuks justkui raamatule järjehoidja vahele panna ja ööseks tuttu keerata.

Peategelase emotsioonid on silmapilksed. Näiteks leitakse põõsa alt laps ja kohe langetakse masendusse (lk 80). Leelo on põhimõtteliselt potentsiaalne meestepeksja, või noh, perevägivalla tekitaja, ikka ja jälle lastakse emotsionaalse reageeringuna käed käiku, verbaalsest tänitamisest rääkimata. Tegemist on mõneti nagu tänapäevase jenoveevaliku looga, esinevad nii mõnedki perekondlikud saladused ja äkitsi tekkivad hälbivad sugulussuhted, lk 133 jõutakse üldse vaeslapseliku monoloogini.
Ei pääse ka Eesti Vabariik ja tema poliitikud kriitikast (lk 159-161), võrdluses tolle esimese Eesti Wabariigiga.

Igatahes, veidramate lugemiselamuste otsingul tasub seda romaani kindlasti lugeda. Põnev ja lõbus. Miljon krooni, narkots, intsest ja pirukad. Dosimeeter säriseb.


Intervjuu proua Lembega.
Veel.
Siingi.

---



Milvi Lembe - Neliteist valget liiliat (2007)

Nii, paar kuud hiljem püüdsin elustada taastutvust Lembe looduga, aga tee mis tahad, üle paarikümne lehekülje ei suutnud sellest raamatust lugeda. Liiga palju, liialt psühhedeelne.