Kui üldiselt on Luts eelkõige tuntud „Kevade” autorina, siis käesoleva teose puhul on tegu hoopis teist laadi teema ja stiiliga, mis juhuslikult lugemusele sattudes üsna üllatavalt mõjub. Müstika, salapära, ebareaalsus, saatuslikkus, igatpidi, siit ja sealt impressionism – ning siinkirjutaja pole esimene, kes antud teose puhul Tuglase „Felix Ormussoniga” paralleele tõmbab. Veidi sarnasena, seda just stiililt, tundub ka Gailiti 1945. a ilmunud "Leegitsev süda". Jutustus on huvitav, kohati isegi pingeline, leidub „äktsioni” tahke, pisut armastust, mõnusat irooniat ja tabavaid ütlemisi. Nagu Lutsu puhul ikka. Ainus probleem tundub olevat teose raskestikättesaadavus – siinkirjutaja teades uustrükke ilmunud ei ole, ainsad olemasolevad ja seetõttu vähearvulised olevad tulevad esimese vabariigi aegsest Eestist.Raaamatu tekst. (html)
Raamatu nägu. (pdf)
No mis jutt see on, "Soost" on ilmunud mitmeid kordustrükke, ka nõuka ajal (üks II maailmasõja lõpupäevil, teine "Teostes")
VastaKustutaaga miks neid siis (vähemalt tol ajal, st selle sissekande kirjutamise ajal) nii raske leida oli? a võib-olla on viga otsijas.
VastaKustutaLihtne päring Estrist (autor/pealkiri) annab vasteks kolm eraldi raamatut Lutsu "Soo" kohta - 1920. 1938 ja 1944.
VastaKustutaLisaks kogumikud, milles novell sees, ja üllatusena ka raamat pealkirjaga "Kirjutatud on ..." (1914), mille juures märge: "Edaspidi ilmunud pealkirjaga: Soo".
Jah, viga oli otsijas...
VastaKustuta