Silvi Ira, Lehte Lenk – Mida jutustab aegade aeg. I osa (2001)

“Nii seisid kaks võõraks jäänut, ema ja poeg, trepil, kui päike loojus ja tähedki särama lõid. Nad jutustasid kaua.
* * *
Mida vanemaks inimene saab, seda suurem on tema mõtteväli.” (lk 18)

Kui ma nüüd õieti aru saan, siis selles raamatus jutustavad lugusid puud ja kivid. Iga loo algus on dateeritud kuupäevaga (vahemikus 1999-2000), sellele järgneb kivi või puu asukoht, kellelt raamatus olev tekst on üles tähendatud. Loo pikkus on 2-3 lehekülge ning viimastes lõikudes on eluks vajalikud õpetussõnad, mis peaksid tuletuma eelnevast igati kujundlikust kivi jutustusest. Ehk võiks neid tekste suisa nimetada eesti zenilikeks mõistukõnedeks.

“Need muinasjutud olgu õpetuseks, mis sest, et nad kurvana näivad. Need annavad inimestele mõtlemist ja puhastavad inimese hinge. Nad toovad inimestest välja halva ja annavad inimestele uusi mõtteid ja ideid.” (lk 85)

Tüüpsituatsiooniks on noorena kodust lahkumine ja hiljem raugana lapsepõlvekanti sattumine. Või siis suisa muinasjutulikud kivist välja pigistatud lookesed. Ümbritsev keskkond on ikka idülliline – päikseline suvi või lumine talv jne – nagu ikka, vanasti oli rohi rohelisem. Juhtub ka imesid – vanamutid nutavad silmist pärleid välja, Metsahaldjas jms jagavad võlukepikesi ja varandusi.

7. juunil 1999 (lk 40-42) teatab kivi või puu (mis asub aadressil Pakamägi Sipas), et kõige harmoonilisemat elu elasid 19. saj eesti talupojad, ehk siis ajal mil ei kasutatud põlluharimismasinaid, polnud televiisorit ega tugevat muusikat. Vanal ajal ei tülitsetud, hoiti hoopis kokku. Jaanipäeval ei joodud ega räusatud külavahel.

“Kiidulaulu ei oota need, kes on õigel teel. Paraku paljud seda ei mõista ja tulemuseks on see, et omad vitsad peksavad mõnikord isegi väga valusalt.” (lk 52)

veel samadelt autoritelt

Juhan Paju – Vanaema mõis (1999, 2000)

Varalahkunud Paju teosed on igati vahvad. Fantaasialend segatud asise maailmaga (mis omakorda on üksjagu jabur, eriti veel tänasest vaatepunktist). Haapsalu detektiiv, Peterburi mõrtsukkala, Vene tuumaallveelaeva ärandamine – puhas lugemismõnu.

Senini polnud suuremat tahtmist kaht Paju teost lugeda. Nüüd siis sai lõpuks üks neist läbi loetud - “Vanaema mõis” (see jäi poolikuks, eks?) ja tuleb tõdeda, et Paju suudab ikka üllatada. Esimene raamat – juuniküüditamine ja sõjaaastad – on ootamatult ebapajulik, nö hästi kirjutatud. Tegevus toimub Eestist Siberini, pillimehest südametemurdja Mati Villitoa näiteks küüditatakse Siberisse, seal sunnitakse teda nõukogude vägedega ühinema, maailmasõja lainetes deserteerub ta Pihkva kandis ja astub saksa sõjavägedesse. Ning viimaks toimetatakse ta salaja Siberisse tagasi.

Kui esimese raamatu märksõnaks võiks olla täiskasvanuks saamine, siis teine raamat võiks olla kui täiskasvanute raamat (vaevalt, et Paju teise raamatu käsikirja romaanivõistlusele saatis?). Sõda on lõppenud ja Eestis ellujäänud noored mehed-naised on, noh, meeste- ja naistenäljas. Olemise õudus ja tiirasus (raamatu teine peatükk kohe lajatabki pealkirjaga - “Tiirane mets”). Metsavennad, hävituspataljonlased, ja nende vahele jäävad kaunid-meelad täiskasvanud neiud. Esimese raamatu spermapull – Mati – on Paju poolt Siberisse jäetud ja seetõttu on teises raamatus hoopis vähem raskejalgseid naisi. Ja Paju suudab selleski raamatus üllatada – kui pea kolmveerand raamatut on pea vodevillilik melu, siis viimased viiskümmend lehekülge on tinaraskelt masendavad. Häving ja väike lootusevilksatus.

Ühesõnaga, üllatav teos. Huvitav, mis Paju arvates sellest vanaema mõisast viimaks saama oleks pidanud?
“Kumbki neist ei võinud aimata, et järgmine kohtumine vennaga saab teoks alles pool sajandit hiljem.” (1999: 162)

Jeremei Aipin – Jumalaema verisel lumel (2008)

Poeetiline-romantiline (segatud jõhkrustega) proosateos handist Laste Ema vaevarikkast odüsseiast oma laste päästmise nimel. Looduslik maailmavaade seguneb vahel kristliku ja ka monarhistliku vaatega, miks mitte ka pärisorjuseaegne mõtlemine (suur hea tsaariisa päästab) – aga ehk selline vanamoelisus oligi autoril sihilik. Tagasivaated ugri minevikku – vanasti olnud ikka võitmatud ugri kangelased, kes ei vaevunud isegi salakavaleid neenetseid taga ajada, elati kindlustes jne (XIV peatükk). Kirjutusviis on justkui venelik (kui see nüüd ütleb midagi).

Samal teemal tasub kindlasti lugeda järelsõna autori Leete raamatuid põhjarahvastest ja Kazõmi sõjast ( “Põhjarahvad antiigist tänapäevani. Obiugrilaste ja neenetsite kirjelduste muutumine”; “Kazõmi sõda: šamanistliku kultuuri allakäik Lääne-Siberis”; “Muutused ja meeleheid: põhjarahvad ja nõukogude võim 1920.-40. aastatel”)

ekspress
sirp

J.K. Rowling – Harry Potter ja Segavereline Prints (2005)

“Fred, George, Harry ja Ron olid ainsad, kes teadsid, et ingel puuladvas on tegelikult aiagnoom, kes oli hammustanud Fredi pahkluust, kui Fred oli jõulupüha õhtusöögiks porgandeid üles tõmmanud. Juhmistatud, kuldseks värvitud, tillukesse baleriiniseelikusse topitud ja seljale kleebitud väikeste tiibadega vahtis ta vihaselt neid kõiki ning oli oma suure, kartulit meenutava kiilaspeaga ja üsna karvaste jalgadega kõige koledam ingel, keda Harry oli kunagi näinud.” (lk 283)

Millegipärast kipub nii minema, et kõiksugu poisikeselikud kangelased – nt Potter, Frodo, Lindgreni poisskangelased – kipuvad üks hetk tüütama ning hakkad hoopis fännama aegajalt taustas vilksatavaid tegelasi. Praegusel juhul meeldib mulle mõte neist kirjakandjad-öökullidest. Et ongi sellised tegelased, kes popsuvad kuskilt kohale ja kaovad seejärel kapi otsa järgmist tegevust ootama. Mõnusalt armas.

--

J.K. Rowling - Harry Potter ja surma vägised (2007)



Veni, vidi, vici.

2008 top 5

1 Murakami “Kafka mererannas”
2 Kätlin “Üks pole ühtegi”
3 Schätzing “Parv 1”
4 Houellebecq “Elementaarosakesed”
5 Padesaar "Veel üks paradiis"

Aarne Anmann – Kuristiku serval kõndijad (2008)

“Tore oli sinuga taas kohtuda, aga nüüd lähen ma magama, sest eelmine öö oli teguderohke – peaaegu täitsa magamata – ja ka actioni oli nii et tapab.” (lk 27)
Anmanni raamat kirjeldab paramilitaarüksuse tegusat kuud nüüdses Afganistanis: “Ametlikult olid nad registreeritud kui turvaettevõte, kuid tegelikkuses paramilitaarne üksus, mis oli sõjapidamises osavam kui paljude riikide sõjaväeosad, rääkimata Afganistani relvajõududest.” (lk 9). Üksusse kuulub ligi viisteist baltlastest ja soomlastest rahuvalveveterani, kellest kogenumad alates 1980ndate Afganistani sõjast ringi madistanud. Tegemist on tõeliste nüüdisaja rambodega, kuigi jah, mõneti on jäänukeid nõukalikust mentaliteedist. Neid juhib eestlane (major) Art, kelle ainsaks veaks on luuletuste kirjutamine (lk 7 – kaks näidet on raamatuski, lk 23, 150).

Raamatut võiks iseloomustada kui laksakas sirgjoonelist meestejuttu, mis pole just kirjanduslikult esitatud (kuigi jah, mis see kirjanduslikkuski on). Militaarfännid võiks seda ehk huviga lugeda, pärast hea vastu rinda taguda, et näe milline kõva eesti mees. Kas see kõik on ka üks nauditav ports campi, ei oskagi öelda.

Algul kirjeldatakse turvafirma töö köögipoolt ja selles esinevaid turvalisuse probleeme. Mille üksus edukalt lahendab. Seejärel palkab Briti luule nad kuuks ajaks valvama üht ladu/baasi, mis asub Pakistani lähedal pärapõrgus. Kaevutakse sisse ning lüüakse kuu vältel lahinguid sissidega. Mõneti hämmastav, millistes kogustes vabadel päevadel alkoholi tarbitakse, ikka võetakse liitrine viin – on tunne, nagu peaks neil pidev kerge staatiline joove või jääknähud olema. Karust nalja visatakse nii omavahel kui ka pärapõrgusse kaasavõetud slaavi köögitöölistest sõjamammidega.

Vastaspooleks pole keegi muud kui kaamelipilastajad ja lambakoinijad, sekka mõni üksik taliib või afgaan. Natuke kummastav lugeda Arti refereeringut Balti riikide ajaloost (lk 78-80) iirlasest logistik-langevarjurile, aga ehk seegi ütleb nii mõndagi.

Raamatut võinuks ehk väheke toimetada. Aga eks ole järg sellevõrra kindlasti toekam.
“Maailm on kriisipiirkondi täis ja meiesuguste järele on nõudlus suur, seda enam, et meil on distsiplineeritud üksus, mis sest et kõrilõikajad, kuid ka kõrisid lõikame me mingile moraalile baseerudes või ka siis, kui enda elunatuke on niidiotsas, mitte vere- või rahajanust.” (lk 151)

Italo Calvino – Parun puu otsas (1971)

Käesolev köide sisaldab eneses kolme romaani: „Olematu rüütel“, „Poolitatud vikont“ ja „Parun puu otsas“.

Calvino kirjutiste maailm on osalt ebareaalne ehk maagiliselt realistlik nagu seda teadjam lugeja või keskmine kirjandusteadlane nimetada võiks, teotsevad tegelased ja teose kontekstis loomulikena näivad sündmused võivad autori elava kirjeldusande tõttu kergeusklikumale lugejale vaat et reaalsedki näida. Metafoorlikkus, kujundlikkus, tõlgenduslikkus, filosoofilisus, veidrus, iroonia, mitmeplaanilisus ja nii edasi ja nii edasi - ikka kõik need väga head teost iseloomustavad sõnad.

Rüütel, kelle raudrüüs valitseb tühjus ( ?kujund: tahte ja teovõimega seest tühi inimene) soovib ometi elust osa võtta, seda reeglina keskmisest ärritavama pedantsusega, näiteks söögilauas, kus „möll on hullem kui lahingus“ (lk 56) käitub nimetet olematus Agilulfo tõeliselt peene härrasmehena, kellega teenrid näevad „rohkem vaeva kui kogu ülejäänud laudkonnaga kokku. Kui mujal ei tehta mustadest nõudest mingit numbrit ega ole uute roogade jaoks tarvis uusi tuua, sest igaüks sööb, kuidas juhtub, kas või laudlinalt, siis Agilulfo nõuab, et talle toodaks aina uusi puhtaid nõusid, küll taldrikuid ja alustasse, küll kausse, küll igat sorti peekreid, nuge-kahvleid, supi- ja dessertlusikaid. Ja hoidku taevas, kui noad pole piisavalt teravad! Ja puhtuse suhtes on ta nii nõudlik, et piisab vaevumärgatavast tuhmist plekist peekril, noal või kahvlil, kui ta need tagasi saabab. Ta laseb endale serveerida kõiki toite, võtab küll igast roast ainult natuke, aga ei jäta ühtki rooga vahele. Ta lõikab näiteks tüki metsseapraadi, paneb liha taldrikule ja kastme alustassile, tükeldab liha hästi terava noaga viiludeks ja tõstab need ükshaaval uue taldriku peale, valab kastmega üle ja ootab, kuni nad hästi läbi on imbunud; siis tõstab ta nad uue taldriku peale. Ja iga natukese aja tagant kutsub ta teenri, et see mustad nõud ära viiks ja puhtad asemele tooks. Nii jätkub tal tükiks ajaks tegevust. Kanapoja, faasani või rästa kallal võib ta näiteks mitu tundi toimetada, ilma et ta neid puutuks millegi muu kui ainult linnunoa otsaga; neid nõuab ta seejuures aina uusi ja roogib luud ka kõige vintskematest lihakiududest puhtaks. Ka veini laseb ta endale pakkuda, valab seda ühest peekrist teise või korraga mitmesse karikasse, segab suurtes pokaalides üht veini teisega ja annab jooginõud üksteise järel teenri kätte, et see nad minema viiks ja uute vastu vahetaks. Leiba tarvitab ta ohtrasti: veeretab leivasisust ühesuurusi kuulikesi ja seab need laua peale ritta; kooriku puidistab ta tükkideks ja ehitab väikesi püramiide, kuni ära tüdib. Siis laseb ta teenritel laudlina tillukese vihaga puhtaks pühkida ja hakkab otsast peale.“ (lk 57)

Teos oma meeldivas ja mitmetitõlgendatavas metafoorsuses esitab ka tabavaid killukesi, mis kaunisse mõttetarkusse laskuvad. Sõda, millel ehk näiliselt eesmärk ja põhjus vägesid kurnamas, on tõeliselt olemas vaid enese pärast, sõda sõja ja võitlus võitluse pärast, vajadusest sõdida, tegeleda millegagi, leida mõte olemisele, liikumisele, tegemisele, igaühele oma, ja pole vahet, kes kus poolel, kes keda haavab, tapab, vangistab, ideed jäävad samaks, ja pooled vahetuvad, mehed sõdivad ning vanemad olijad kaotavad illusioonide ning laialt kuulutatud ideaalide taha peitumise võime. „Ei ole mingit kaitsmist ega pealetungimist, see kõik on mõttetu. /…/ Sõda kestab viimsepäevani, ja ei ole võitjaid ega kaotajaid, me jääme igavesti kahte leeri. Ja ühtedeta ei oleks ka teised midagi, ja ei mäleta meie ega nemad, mille pärast me võitleme… kuuled konnade krooksumist? Kõigel, mida me teeme, on niisama palju mõtet kui nende krooksumisel ja kaldalt vette ning veest kaldale kargamisel…“ (lk 53)

Ah, ja muidugi - Calvino muudab grotesksed situatsioonid absoluutselt loomulikeks: „Agilulfo vajub miilide sügavusele mere põhja ja hakkab südilt liiva mööda edasi astuma. Ühtepuhku kohtab ta mereelukaid ja kaitseb end vapralt oma mõõgaga. Ainus oht, mis raudrüüd merepõhjas ähvardab, on, nagu te isegi teate, rooste. Aga et Agilulfo on pealaest jalatallani vaalarasvaga koos, ei juhtu tema valge raudrüüga midagi halba.“ (lk 81)

„Poolitatud vikonti“ peategelane – pole vist raske arvata – on poolitatud vikont. Suurtükimürsu tabamuse järel rebenes härras kaheks, absoluutselt heaks ja absoluutselt halvaks pooleks. Lisaks vaimukale lugemiselamusele saab nimetet teosest kohe kindlasti ka filosoofilist külge ja lõpukirjanduslikku näidet.

Autor ise ütleb „Poolitatud vikonti“ kohta nõnda: „ma ei mõelnud hetkekski heale ja kurjale. Nagu maalija võib kasutada lihtsat värvidekontrasti, et vormi esile tõsta, nii kasutasin ma üsna tuntud kontrasti, et näidata seda, mis mind huvitas, see on kahestumist. Kahestunud, vigane, poolik, iseenese vaenlane on tänapäeva inimene; Marx nimetas teda „võõrandunuks“, Freud „rõhutuks“; muistne harmoonia on kadunud, me alles pürime uuele terviklikkusele. Ideelis-eetiline tuum, mida ma loole teadlikult anda tahtsin, oligi see.“ (lk 399)

Lõhestunud vikont on jäänud kinnisidee kütkesse poolitada kogu maailma terviklikkus. „Olin terviklik ja kõik esemed olid minu silmis loomulikud ja ähmased, lollid nagu õhk; uskusin, et näen kõike aga see oli ainult väline kest, mida ma nägin. Kui sa kord iseenda pooleks muutud, /…/ taipad sa asju, mis asuvad sealpool terviklike ajude mõistuse haaret. Sa kaotad küll poole enesest ja maailmast, aga allesjäänud pool on tuhat korda sügavam ja väärtuslikum, ka sina tahad siis, et kõik oleks poolitatud ja sinu näo järgi lõhki rebitud, sest ilu ja tarkus ja õiglus sisaldub ainult selles, mis on tükkideks tehtud.“ (lk 137) Nõustumises-mitte nõustumises pole küsimus. Mõtlemises on.

„[S]elles peituvadki poolitatud olemise eelised, et sa mõistad, missugust piina tunneb maailmas iga isik ja iga asi oma ebatäiuslikkuse pärast. Ma olin terviklik, aga ei mõistnud midagi ja liikusin kurdina ning osavõtmatuna maailmas, mis on täis valusid ja haavu, mida terviklik olend uskudagi ei söendaks. /…/ Mitte mina üksi ei ole lõhestatud ja juurteta olend, vaid sina ja kõik teised ka. Näed, nüüd on mul vendlus, mida ma terviklik olles ei tundnud: vendlus maailma kõigi vigaste ja viletsatega.“ (lk 155)

400-leheküljene köide jätkub „Paruniga puu otsas“. 12-aastasena ronib Cosimo puu otsa ning ei tule sealt enam kunagi alla. Vanasti (18. saj), mil maa oli kaetud tiheda puustusega, polnud probleemi rännata oksalt oksale, no näiteks kasvõi Prantsusmaalt Hispaaniasse. Uskuge või mitte, aga kõiki toimetusi on võimalik puu otsas teha, magada, lugeda, küttida, vestelda, naisi võrgutada, koosolekutel osaleda, süüa, juua ja nii edasi – kõike.

Aga mõtteterad, väljakirjutused, mis läbivast süžeest küll kõrvale lähevad, kuid see-eest kirjaniku mainimisväärset vaimukate pildikeste ning situatsioonide maalimise andekust näitavad. Metsade kardetuim röövel, must, rõve, kombetu ja julm koopaelanik kujunes paruni abil näiteks kirjanduse maagilisest võlujõust: „Richardsoni romaanide lugemine süvendas tema hinges juba varem tärganud igatsust korrapärase koduse elu järele perekonnarüpes, sugulaste ja lähedaste keskel, kes teda armastaksid, sisendas temas jälkustunnet kurjategijate ja kõlvatute inimeste vastu.“ (lk 268) Räpane, jõhker ning südametu kaabaks muutus äbarikuks humanitaariks, kes reaalsust vihkama ning ennast põlastama hakkas. Tärganud tegevusvaeguse all kannatav esteet lõpetas võllases, makstes endise elaja ennekuulmatute pattude eest.

Ja veel üks silma ja meelde jäänud mõttetera: „koondised teevad inimesed tugevamaks ja tõstavad iga üksiku parimad omadused esile, lasevad liikmeil kogeda rõõmu, mis nii harva langeb osaks neile, kes üksi, omapäi elavad, rõõmu selle üle, kui palju on ümberringi ausaid, tublisid ja võimekaid inimesi, kelle pärast maksab headuse poole püüelda (sel ajal, kui omapäi elavate inimestega sünnib pahatihti vastupidi: nad näevad inimhinge kõige halvemaid külgi, teist palet, mis sunnib neid kätt ühtelugu mõõgapidemel hoidma).“ (lk 282-283)

Ning miski vaimukana tunduv terake sai lugemise ajal samuti välja kirjutet: „on ju teada, et mõõga vastu pole kardetavamat relva kui labidas.“ (lk 291)

Autor põhjendas kolme romaani ühte köitesse sattumist nii: "Tahtsin pakkuda triloogiat kogemustest, kuidas inimolendid end realiseerivad: "Olematus rüütlis" olemise saavutamine, "Poolitatud vikondis" terviklikkuse taotlemine teispool vigasust, mida ühiskond meile peale on sundinud, "Parunis puu otsas" tee mitteindividualistliku terviklikkuse poole, mis saavutatakse usutavuse läbi individuaalsele enesemääramisele - kolm lähenemisastet vabadusele. Ja samal ajal tahtsin, et nad oleksid kolm niinimetatud "sulaselget" lugu, mis seisavad koos ennekõike tänu nende kujundite järgnevuse loogikale, aga mis oma õiget elu alustavad lugejas ärganud küsimuste-vastuste ettenägematus mängus." (lk 403-404)

*

Käesolev tsiteeriv-kirjeldav tekstikatke oleks parema meelega tahtnud olla mõtisklev-analüüsiv esseelik kirjutis, tema teissugune olemist takistas aga liigne teemade- ning mõtterohkus. Ah, heast raamatust on nii raske lühidalt kirjutada.

Arved Lydecken – Tähtede maailmas (1929)

Lühidalt öeldes on tegemist filmi Independence Day kirjandusliku väärastunud eellasega.
Soome noorteraamatu (ilmunud 1912) tegevus toimub aastal 2140. Helsingi on nüüd välimuselt nagu New York 20.saj. Algupoolel, kuigi on ka mõningaid erinevusi – tänavad on laiemad ja kõikjal lendavad lennukid ja muud õhureisijad (inimesed kasutavad näiteks alumiiniumtiibasid). Aga muidu nagu ikka linnaelu: “Turunaised olid teel turule, mis oli lennukite keskjaama lähedal. Neil olid suured valged paunad seljas või kaelas ja korvides nägi Teuvo kurke, herneid, tomateid ja kõiksugu aia- ja puuvilju, nagu ananase, värskeid viigimarju, viinamarju ja aprikoose.” (lk 6)

Äkki saabub teade, et Marsilt tuleb siia otsatu sõjalaevastik, mida oli ettevalmistatud juba üle saja aasta (ehk siis enne 2040.a.). Puhkeb kaos ja kokku kutsutakse kõikidest riikidest üks tarkpea. Stereotüübid missugused: “Sääl istus auväärt ja natuke kalgi näoga inglane avameelse ja lapseliku näoga Kongo-neegri kõrval, paks ja vilgas sakslane mõru indiaanlase naabrina. Sääl oli rahvast kõigilt maailma äärilt: hindulane Indiast, punajuukseline ja habemik venelane, sihvakas havailane-kalur, valgeverelisi skandinaavlasi ja ümmarguse näoga eskimo-hülgepüüdja.” (lk 13-14), selge see, et nn loodusrahvaste esindajad tekitavad nii mõnegi naljaka olukorra.
Lõpuks leitakse marslaste vangistamiseks meetod – elekter ja vesi. Maailmapäästjaks osutub soomlane Mauri Tanhua, kes muu. Härra Tanhua otsustas sõbruneda ühe Marsi ründajaga. Marslased on välimuselt nagu üleelusuurused Adonised ja väga kultuurilembete huvidega (miks nad Maad ründasid, ei saanudki aru). Otsustatakse külastada Marsi, Maad esindavad Soome, Belgia, Ameerika, Inglismaa ja Saksamaa inimesed. Avastatakse, et Marsil elavad väga õnnelikud marslased - “Kõik töö on meie meelest mäng. Me mängime alati. Mis me muud teeksimegi?” (lk 48) – ja maalased imetlevad neid igati. Selgub ent ootamatu aga. Marsile lähenevad asteroidid ja nüüd nad peavad ülepeakaela sealt lahkuma. Aga pole häda, Maa esindajad kutsuvad neid maale emigreeruma. Ja kõik on õnnelikud.

baas

Urmas Vadi – Kohtumine tundmatuga (2008)

Soovituslik on näidendikogumiku lugemise puhul Kraavi pop-akadeemiline järelsõna hilisemaks jätta. Rumalast peast asusin kohe peale “Georgi” lõpetamist selle kallale ning rikkusin esialgse lugemismulje. Mis siis ikka, mõned märkused, mida lugemise ajal sai kribatud.

Vadi näidendikirjutamise võtet võiks lühidalt iseloomustada kui lööklausetega killuviskamine – näiteks: “JIM: Kõik peavad mind mölakaks, pederastiks, kommunistiks... aga seda ei arva keegi, et ma armastust otsin.” (lk 31). Eriti on see esil kogumiku esimeses tekstis “Mängi, inimene!”. Tal on nagu kinnismõte, et iga dialoogi-monoloogikatke peab olema naljakas ja kindlasti publik peaks lakkamatult kihistama; mingil lugemise hetkel tunned suisa puudust loomulikumast suhtlemisest, maskivabadusest, hetkeks registri vahetumisest. Näidendid on kui üks lõputu rahmeldamine, erinevad stseenid/pildid tunglevad omavahel või üksteise kallal, Browni liikumine, liigkirjutamine. Kõrgstiiliga mängimine rämeduse aluspinnalt.

Veider, et Vadi uitab kirjutistega 60.-70ndates – Tartu seltskond, Pant, Ots. Võibolla see “60ndate ihalus” on seotud sellega, et siis nagu viimati toimus midagi, inimesed olid otsingulised; ei olnud tunnet, et “suured narratiivid on surnud”; võibolla “meie” arvates ei olnud inimesed (kultuuritegijad) nii asised kui nüüdisajal. 60.-70ndad kui sünnieelne aeg, millega on mingi veider ja nõrk suhe.

Kui “Kohtumine tundmatuga” telefilm paistab olevat üpriski tekstitruu, siis muusikali nägemata on päris huvitav mõelda, mida “Georgist” lavale kohandati (olen vist nii kultuurikauge inimene, et senini on olnud Ots mulle kui üks eesti imaluse võrdkujusid, seetõttu pole viitsinud dvd'd vaadata).

sirp
looming

Aarne Biin – Mees otsib naist (2008)

“Toas oli kaetud kohvilaud ja Sulo asetas selle nurgale pudeli magusat Portugali veini. See pudel üllatas ja rõõmustas Ireenet hoopis rohkem. Ta pani vaasi nartsissidega laua keskele ja pöördus mehe poole: “Kui stiilne!” Ta pidas silmas riietust. Sulol olid mustad püksid ja kõrge kaelusega valge kampsun, mille angooravillast pinda ilustasid sinihallid põhjapõdrad.” (lk 41)

Neljakümnendates mehel on stiilitunnet: “Peagi ta pääseski minema, kappas üle keskväljaku kaubanduskeskusse ja sisenes müügiboksi, kuhu tal senise elu jooksul veel kunagi juhust polnud sattuda. Jah, valget lihtsat tütarlaste puuvillpesu kuueteistaastasele keskmist kasvu tüdrukule. Särk ja püksid. Lisaks lihtne pesuriidest rinnahoidja, Jah, paluks ilusti pakkida, et kõlbaks sünnipäeval lauale panna.” (lk 56) – õnneks ta ei viinud neid asjandusi alaealisele ega pannud ka sünnipäevaks lauale, vaid ta täiskasvanud naistuttav sai kena alusriietuse.

Nali naljaks. Romaan räägib Sulost, kes on hiljuti lahutanud 13 aastat kestnud abielu ja peale mõningast hingetõmbeaega otsustab naissooga uuesti õnne proovida. Ta on kujutuslik arhetüüpne keskealine eesti mees – kuldsete kätega ja tervemõistuslik (ja ka klassikalise muusika ja kirjanduse austaja) – mees nagu kindel kalju. Kel vaid senises elus aegajalt viltu vedanud. Romaani jooksul näebki, kuidas ta on praegusesse olukorda välja jõudnud. Romaan on ajaliselt alates 2007. aasta kevadtalvest kuni 2008. aasta kevadeni (nt lk 155 on suisa kuupäev välja toodud), tegevus toimub mõneti irratsionaalses väikelinna õhustikus (nagu ka autori eelmises romaanis “Linna valitsemine”, kus toimus tallinlik mastaapne sahkerdamine). Lisaks arutlustele naistest ja õnnest saab heita pilgu ühiskonna varjupoolelegi.

“Naine oli kaissuvõtmiseks natuke liiga pikk, tema kukal ei mahtunud hästi mehe lõua alla. Sulo hingas paratamatult tema kaelale ja juustesse ning see pidi magajal kergeid judinaid nahal jooksma ajama. Niiviisi, otse unest ärganud, tajus Sulo erakordselt selgesti seda, mida päeval pigem aimas – seda mahedat rahu, mida naine enda ümber levitas. Ta tahtis nii olla ja jäädagi, aduda kehade puudutust ja hingata sisse seda lõhna. “ (lk 91) – ideaal ärkamisest igaühele, see hetk kui ärkad armsa kõrval ja tunned, et nii on hea; kui harva on võimalik seda kogeda.

Sulol on mõneti kummastav mõju tema voodikaaslaste eludele, ta suudab oma olemasolemisega nende eelnevaid suhteid letaalselt lõpetada – ühe endine mees viskub Sulo maja lähedal rongi alla ja teise naise abikaasa saab kaitseväe missioonil kaugel lõunamaal surma (lk 175, märtsis 2008 – loodetavasti ei tunne end keegi kaitseväest puudutatuna).
Raamatu lõpus saab teada, miks autor on peategelastele sellised nimed valinud (lk 181).

“Ta võis ausalt kinnitada, et ta oma väljanägemisest ei hooli, ja see kehtiski enamuse ajast, aga mitte sellistel päevadel, nagu täna. Ta teadis suurepäraselt juba mitukümmend aastat, et on nägus mees, ega jätnud seda eksponeerimata, kui asi seda vääris. Täna oli selline päev, ja see päev koitis enda väärilisena selge sinitaevaga. Ajanud jalga mustad viigipüksid, selga põhjapõtradega kampsuni ja peale musta nahkjope, ei hakanud ta juukseid mütsiga soengust välja muljuma. Ta vahetas taskusse puhta räti ja heitis pilgu peeglisse. Talle vaatas vastu keskmiselt kena keskealine mees, kes millegipärast oli õhevil.” (lk 177)

Ja põhjapõdrad kappasid happy endi.

eesti naine

---

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Aarne Biini järjekordne kaantevahe „Mees otsib naist”just naiseotsi misest pajatabki, lõpp mõnus, mees saab järje peale. Biin on endiselt sorav kirjutaja, ehkki „Linna valitsemine” oli märksa mõttekam.

Rodney Castleden – Sündmused, mis muutsid maailma (2008)

Tegemist siis ühemeheülevaatega homo sapiens sapiens ajaloost ja erinevatest kujunemistest. Iseloomulik euroopakeskne lähenemine (aegade hämaruses omab mõningat tähtsust Hiinagi), autorist lähtuvalt palju tähelepanu Inglismaa sündmustele (nt kuningakodade vahetumine 10.-11. sajandi paiku). 20.-21. sajandi sündmustest kirjutades ilmuvad teksti (ajalukku?) autori enda arvamused ja kogemused sündmustest läbielanutega.
(Veider, et I Maailmasõja puhul jääb mainimata gaasirünnak.)

Eks ikka huvitab, kas Eestil ja ta lähinaabritel on Suure Ajalooga mingit pistmist. Ei ole. Balti riike mainitakse esmakordselt seoses paavsti mõrvakatsega 1981. aastal (lk 431). Soome on üks esimesi riike, kes teavitas maailma radioaktiivsuse lainest, mille põhjustas Tšernobõli avarii (lk 435; niisiis ei miskit Talvesõjast). Eesti, Läti, Leedu on nimeliselt olemas raamatu eeleelviimasel teemal – N.Liidu kokkuvarisemine (lk 441 – raamatus üldse 448 lehekülge).

Lugemise ajal pidasin väikest nimekirja sündmustest, mis endale uudsena tundusid:
Toba vulkaanipurse (75000 e.m.a.), Musta mere üleujutus (5500 e.m.a.), Mausolose hauakambri ehitamine (354 e.m.a.), Archimedese kruvi leiutamine (265 e.m.a.), Püha Augustinuse maabumine Kentis (597), Pippin Lühikese kroonimine Püha Bonifatiuse poolt (751), Harun al-Rashidi surm (809), Alfredi lüüasaamine taanlastelt (878), Inglismaa kujunemine (925-973), Inglismaa ülevõtmine taanlaste poolt (1016), Anesteesia leiutamine (1236), Lewesi lahing (1264), lord Darnley' tapmine (1567), Praha “defenestratsioon” (1618), Raleigh' “Maailmaajalugu” (1618), John Harvardi surm (1638), arvutusmasina leiutamine (1642), Boyle'i “Skeptiline keemik” (1661), Associationi hukkumine (1707), Lõunamere mull (1720), Robert Oweni püüdlused sotsiaalsete reformide vallas (1809), naftapuurimise algus Bakuus (1823), hõõgniidiga gaasilambi leiutamine (1885), Amritsari veresaun (1919), Vatikani “ei” rasestumisvastastele vahenditele (1930), Vom Rathi tapmine (1938), võitlus puhta õhu nimel (1956)

Millele mahuliselt kõige enam tähelepanu pöörati? Titanicu uppumine, tervelt kuuele leheküljele jagus teksti (keskmiselt oli igale sündmusele pühendatud u 2 lk teksti).

Richard Brautigan – Arbuusisuhkrus (2002)

Utoopiline maailm. Painajalikult irreaalne, unenäoliselt ebaloogiline, märkimisväärselt õnnetu.

Sümboolsed nimed, paigad, situatsioonid. iDEATH ehk minaSURM. inBOIL ehk sisePAISE. Unustatud asjadest aetud viski ajab hulluks. Ühel tõekuulutushetkel halvad ja ohtlikud mehed lõikavad oma ninad, kõrvad, pöidlad otsast, jooksevad verest tühjaks ja erinevalt tavakodanikest ei maeta neid jõkke, klaaskuplitesse ja virvatulukeste alla, vaid meeste maised kehad hävinevad tule-matustel. Tiigrid, enne kui viimne neist tapeti, vestlesid linnakodanikega inimkeeli. Linna vapustab stoiline enesetapp.
Vastukaaluks on suur osa ümbritsevast maailmast valmind arbuusisuhkrust.

Magus, võõras, sürreaalne.

Jakob Liiv - Püha kuju (1900)

Unustusse vajunud värssteos on praegu üsna veider lugemine. Siiski – luule lippab mõnusasti ja mõnekümnelehene lihtne õpetlik lugu saab ruttu selge lõpuni. (Süžee on ümberkirjutamiseks liiga didaktiline.)

(Kõrvalolev 1918. aasta väljaande pilt.)

Raamatu tekst. (html)

Raamatu nägu. (pdf)

Katked:

Iga prohwet nõrkemata loodab,

Kuulutab ja pikisilmi ootab

Rahu toojat ilma tulema.

Nende kirjades on magus lootus,

Lugedes neid, ärkab hinge ootus,

Ootaja jääb siiski rahuta. (lk 17)

*

Looduses on uhke rõõmu pidu,

Üles poole tungib iga idu,

Haljaks läheb mustaw mulla pind.

Aasal ilurikas lille pere

Walgusele hüüab: Tere, tere!

Hõiskab ühes inimese rind. (lk 21)

*

Ja ta räägib tasa kõrtsile:

„Siin ta seisab nüüd, see hirmus maja!

Kellele on teda ilmas waja?

Kellele? kes mulle kostab siin?

Tuhandete wara ära neelad,

Paljudele elu õnne keelad,

Noore sugu witsaks oled, wiin. (lk 23)

*

„Mees, kes noore elu eksi ilma

Laseb ainsaks pilguks naese silma,

Annnb mõõga kätte naisele,

Millega ta mehe südant lõikab,

Pahal tujul ette wiskab, hõikab,

Kisub wanad haawad walgele. (lk 29)

*

Naese arm wõib mehe uueks luua,

Mehe rinda auusaid püüdeid tuua,

Tasandata komistuse tee.

Noorus häbi töödest õnne nõuab, —

Kange wõim, kes kirge wõita jõuab,

Mida tujud toowad weresse. (lk 25)

*

„„Pulma tund ei ole elu nali,

Peigmees hoolsalt enesele wali,

Wali teda waikse palwega.

Walimine elu tee sul määrab,

Õnnetu, kes selles wiltu wäärab,““ (lk 31)

Rein Vahisalu – Viies kabinet (2008)

Tuttav nägi seda raamatut ja küsis, et kas tegemist on selle südamearstiga. Vastasin jaatavalt, sest olin pea paarkümmend lehekülge lugenud. Tundsin end mõneti noorena, et ei tea peast kuulsate arstide nimesid.

Raamat on huvitav lugemine tundmatu teema kohta. Et kuidas tervislikult elada ja mis nalja autori arvates ravisüsteemiga tehakse. Doktor Hannes Aas on peaaegu ideaalinimene, võiks sedastada.
Mõnus on lugeda intelligentse inimese mõtteid. Ja vist esmakordselt sain aru, milleks kepikõnd hea on.

---

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Doktor Rein Vahisalu on taas ilu kirjanikuna üles astunud. „Viies kabinet” on protestiraamat meid teenindavas meditsiinis üha tuure koguva turundusliku masinavärgi vastu. Arstiabist on saamas lihtlabane äritehing. Ost-müük. Kuuldavasti olevat raamat arstiringkondades diskuteerivat elevust tekitanud.

Kätlin Kätlin – Üks pole ühtegi (2008)

Lugemispäevik: lugemist alustasin 2.detsembril, aastal 2008. Hommik oli möödunud uniselt ja mõningase liikuvusega. Lõunapaiku asusin kartuleid keetma ning taustaks mängis OOIOO album “Feather Float”, sest tahtsin kuulda nende “Oizumio” lugu. Mis on super. Ja siis kell 15 tekkis tunne, et nüüd võiks seda luulekogu lugeda. Umbes pool neljaks lõppes plaat ja asemele läks Double Leopards “Halve Maen” duubelplaadi teine plaat, sest “Forest outlaws” on ehk selle bändi lemmiklugu (aegajalt ikka üritan seda bändi mõista, aga live-kogemuseta on see vist suht lootusetu). Rulluvas helimassiivis lugesin raamatu lõpuni. Tahtsin jubedalt päevavalguses lugeda, aga kahjuks oli siis tõeliselt pime ja vettinud päev, pidi juba plaadivahetuse ajal toas lambi süütama. Kella neljaks oli raamat läbi ning plaatki lõppenud (esimest lugu ei viitsinud kuulata, kohe lemmikloo kallale). Tekkis vajadus midagi kergemat kuulata, valik oli Stereolab “Peng!” (sest “Enivrez-Vous” on algusaja Stereolabi vast parim lugu). Ja sõin kartuleid. Otsustasin veelkord luulekogu lugeda. Mistõttu hiljem sattusin kohvikusse. Kus mörisesid vanad mehed, kes kommenteerisid ajalehe uudiseid (ei midagi kuulatavat, aga käiasid ikka ajudesse). Natuke lugesin. Ja jätkasin lugemist 3. detsembri lõunal, umbes kell 14, taustas mängis Birchville Cat Moteli duubelalbum “Beautiful Speck Triumph” teine plaat. Üks öisemaid lugusid üleüldse on “The Romance of Certain Old Clothes” (vaikne salapärane undamine ja ootamatud kolksatused), ja sellele järgnev järgmise loo algus (build up). Ja sai raamat teistkordselt läbi loetud.

Miks ma nii mõttetut juttu kirjutan? Sest ma ei oska luulega suhestuda. Ma arvan, et ma ei saa sellest aru (jutt ei ole ainult käesolevast luulekogust muidugi).
Seepärast proovisin mõndagi luuleosa lugeda kui proosat (no need on lõigud, mida ise heameelega kirjutaks):

Akordide raginas teda
ma enam ei kuule (lk 20)

Mängi minuga
Päike ju mängib ka (lk 22)

Ei tunne end enesena
Ei tunne end endisena
Ei tunne end nüüdsenagi
Ise aidata ennast ei saa
Mängi mind
et ma näeks (lk 22-23)

Kui olen päeval proovinud armastust
ja leidnud ta mitmekordse
näen unes, et olen arstide juures
jagame röntgenikiirtes
armastuse füüsilist poolt
(püstiasendis)
vaatan seda ülevaltpoolt
meie kehadest paistavad väänduvad luud
kõige ilusam pilt
mida silmad elades vaatavad
arstid me ümber vangutavad päid ja imestavad
kirjutavad midagi üles
(hommikuses lehes juba kirjutataksegi) (lk 56)

keedan teed,
ja hästi hea on,
eriti kui vihm on just ära sadanud (lk 77)


Mõned muljendused. Lugemisel valdas pidev õud loetu intensiivsusest.
Fazerluule – läbitungimatu päikeseluule, tekst, millest ei saa kinni haarata, miski toimub varjudes, närviline kude.
Esimene vaatus – avatum kui fazerluule, looduse katsumine, loodusest lähtumine, pisut ootamatu vendluseteema virvendab vahel.
Teine vaatus – kohaluule, vaade elukohtadesse ja akendest välja, argine olemine segatud olemise õudusega.
Antoloogilised tekstid võiks olla “Unenäod” ja “Laul neljast koerapojast”.
Raamatu kujundust tuleb igati kiita, täiesti nagu välismaa pärit (irooniata). Ilus.

ekspress
postimees
looming

---

Maarja Kangro (Looming 2009/3)
Kätlin Kätlini teine luulekogu „Üks pole ühtegi” sisaldab stiililt üsna mitmesuguseid tekste. Siin on impressiooni- ja assotsiatsiooniluulet, mis päris raamatu alguses on ka lopsakam (räägitakse „tõrksatest meeltest”, kelle „kirkad lakad / on palmitsetud lõhnavate okste / ja pahupidi vikerkaarte / virvendustega värvituil vesil”); hiljem muutuvad tekstid üha selgemaks ja arutlevamaks. Mõnes kohas oleks Kätlin justkui Doris Kareva vaimne tütar („kõik sinus otse sõnadeks ei selgu”), teisal näeb Oidekivi stiilis sürr-assotsiatiivsust. Raamatu päevikulikud tekstid anna vad kõige rohkem alust Kätlinit nentijate hulka paigutada. Tajupildid tõlkija-toimetaja elust hõlmavad argimetafüüsikat, lehelugemist, kirju tamist, tõlkimist, Reichi, Pärdi ja Adamsi kuulamist, samuti kodu vägivalda ja sellega toimetulekut. Kogus on ajamärke, ent pained ja kannatused on nagu Langemetsalgi pigem üldinimlikud, konkreetse sootsiumi suhtes väga teravalt sõna ei võeta.

Veikko Huovinen - Silguvorm Jeesusele (2008)

Lühidalt öeldes on tegemist jutukogumikuga, mille autoriks on kuldses keskeas soome meeskirjanik, kes kirjutab muhedalt. Elukogemuse pealt.
Hea laadna lugemine.

---

Valle-Sten Maiste - Vaja on mitteparteisõdurist ministrit (Sirp, 16.01.09)

kontekstist välja rebitud tsitaat:

Vahemärkusena – küsimus on mõnesajas tuhandes kroonis, mis võrdub tühise episoodiga äsja linastunud ajaloopropagandistlikust seebisarjast või mõne kultuuriametniku paari kuu palgaga. Väikesegi ettevaatamise ja hoole korral oleks mõnest isamaalisest kirjastamis- või kultuuriprogrammist see raha loomulikult leitud. Näiteks toimisid kultuuriministeeriumi eelarves kuni viimase ajani jõudsalt rahvuskirjanduse toetamise miljonid, millest aegade jooksul, jumal paraku, on rahastatud kordustrükke raamatute puhul, mille osas antikvariaatideski kesine nõudlus.

artikkel

Milan Kundera - Identiteet (2007)

"Asjatu oleks Chantalile öelda, et ta armastab teda, et naine on ilus; tema armunud pilk ei suudaks naist lohutada. Sest armastuse pilk on üksinduse pilk. Jean-Marc mõtles kahe teiste silmis nähtamatuks muutunud vanakese armastusele: nukker üksildus, mis eelneb surmale. Ei, ta ei vaja mitte armastavat pilku, vaid tervet tulva võõraid, siivutuid, ihalevaid pilke, mis peatuvad temal sümpaatiata ja valikuta, õrnuseta ja sündsuseta, fataalselt ja möödapääsmatult. Need pilgud hoiavad teda inimeste ühiskonnas. Armastuse pilk rebib teda sealt välja." (lk 38)

"Joonud veel ühe sõõmu, jätkas ta: "Sõprus oli minu silmis tõend, et on olemas midagi võimsamat kui ideoloogia, religioon või rahvus. Dumas´ romaanis satuvad neli sõpra sageli vastasleeridesse ja on sunnitud üksteise vastu võitlema. Aga see ei riku nende sõprust. Nad aitavad üksteist salaja, kavalust appi võttes, vilistades igaüks oma leeri tõe peale. Nemad asetasid sõpruse tõest ülemaks, isandate üritustest ja käskudest ülemaks, kuningast ja kuningannast ja kõigest ülemaks."" (lk 45)

August Gailit - Leegitsev süda (1956)

"Jumal ja kunst oli logejaile ja täissöönuile, kes oma igavuses ei teadnud, kuhu end lõpuks toppida. Siis kujutlesid nad, et leiavad jumalas lunastust ja kunstis sügavaid elamusi. Sellega rahustasid nad oma kõverat südametunnistust ning suigutasid hinge kas järgmiseks pühapäevaks või eelolevaks kunstiõhtuks." A. Gailit "Leegitsev süda" lk 112.