“Tore oli sinuga taas kohtuda, aga nüüd lähen ma magama, sest eelmine öö oli teguderohke – peaaegu täitsa magamata – ja ka actioni oli nii et tapab.” (lk 27)
Anmanni raamat kirjeldab paramilitaarüksuse tegusat kuud nüüdses Afganistanis: “Ametlikult olid nad registreeritud kui turvaettevõte, kuid tegelikkuses paramilitaarne üksus, mis oli sõjapidamises osavam kui paljude riikide sõjaväeosad, rääkimata Afganistani relvajõududest.” (lk 9). Üksusse kuulub ligi viisteist baltlastest ja soomlastest rahuvalveveterani, kellest kogenumad alates 1980ndate Afganistani sõjast ringi madistanud. Tegemist on tõeliste nüüdisaja rambodega, kuigi jah, mõneti on jäänukeid nõukalikust mentaliteedist. Neid juhib eestlane (major) Art, kelle ainsaks veaks on luuletuste kirjutamine (lk 7 – kaks näidet on raamatuski, lk 23, 150).
Raamatut võiks iseloomustada kui laksakas sirgjoonelist meestejuttu, mis pole just kirjanduslikult esitatud (kuigi jah, mis see kirjanduslikkuski on). Militaarfännid võiks seda ehk huviga lugeda, pärast hea vastu rinda taguda, et näe milline kõva eesti mees. Kas see kõik on ka üks nauditav ports campi, ei oskagi öelda.
Algul kirjeldatakse turvafirma töö köögipoolt ja selles esinevaid turvalisuse probleeme. Mille üksus edukalt lahendab. Seejärel palkab Briti luule nad kuuks ajaks valvama üht ladu/baasi, mis asub Pakistani lähedal pärapõrgus. Kaevutakse sisse ning lüüakse kuu vältel lahinguid sissidega. Mõneti hämmastav, millistes kogustes vabadel päevadel alkoholi tarbitakse, ikka võetakse liitrine viin – on tunne, nagu peaks neil pidev kerge staatiline joove või jääknähud olema. Karust nalja visatakse nii omavahel kui ka pärapõrgusse kaasavõetud slaavi köögitöölistest sõjamammidega.
Vastaspooleks pole keegi muud kui kaamelipilastajad ja lambakoinijad, sekka mõni üksik taliib või afgaan. Natuke kummastav lugeda Arti refereeringut Balti riikide ajaloost (lk 78-80) iirlasest logistik-langevarjurile, aga ehk seegi ütleb nii mõndagi.
Raamatut võinuks ehk väheke toimetada. Aga eks ole järg sellevõrra kindlasti toekam.
“Maailm on kriisipiirkondi täis ja meiesuguste järele on nõudlus suur, seda enam, et meil on distsiplineeritud üksus, mis sest et kõrilõikajad, kuid ka kõrisid lõikame me mingile moraalile baseerudes või ka siis, kui enda elunatuke on niidiotsas, mitte vere- või rahajanust.” (lk 151)
Luuletamine ei ole viga, isegi kui seda tehakse vigaselt ja tegelane raamatus ei teinud seda avaldamiseks vaid tal oli lihtsalt selline vajadus.
VastaKustutaRambotsemisest on samuti asi kaugel, kas kriitik pole Rambo filme näinud või, milles asi!?
Viina tõesti võetakse, kuid peetakse piiri. See pole siiski sõjaväe üksus ja nende missioonid on pikemad kui näiteks meie kaitseväelastel.
Mägedes toimunud lahing oli muidugi pantud kokku mitmest ajastust, sest selliste suuruste üksustega taliibid reeglina ei ründa aga tolles endises sõjas, kui vene väed sees olid, tehti küll seda. See pole siiski dokumentaalne romaan, vaid põnevik ja tasubki nii seda võtta.