“Seisime kolmekesi ja vaatasime gloobust ja arvatavasti imestas igaüks meist selle üle, miks seda kõike enne meid varem tehtud pole. Teaduslik erutus ei vaibunud.
“Mehed, võtame viina,” tegin ettepaneku.” (lk 105)
Nii, tuleb ausalt üles tunnistada, et ei jaksanud seda raamatut lõpuni lugeda. Tahtsin lugeda midagi tavalisest lugemisvarast erinevat, aga lõpuks sai mõõt täis. Äginal lugesin lõpuni veel V peatüki (“Palun lugejal pöörata tähelepanu käesolevale peatükile. Autor.” (lk 123) – nii suunavalt algas see peatükk) ja otsustasin lõpetada lugemise 245.leheküljel. Ei ole minust kõiketeadja Jelena Blavatskaja ja raamatu autori mõttearendust jälgijat.
“Oletus, et hüpoteetiline Jumalate linn asub Tiibetis, põhines paljudel Blavatskaja teosest “Tainaja doktrina” saadud usaldusväärsetel faktidel, /--/” (lk 128) ja nii ette ja taha.
Saan aru, et tegemist on populaarteadusliku teosega, aga igasuguse reaalse analüüsi puudumine muutub lihtsalt väsitavaks. Kindlasti autor kirjutab oma vene hinge suure ja sooja südamega (lk 195) ning sooviga olla kõigile arusaadav, aga... ta järeldused on ajuvaba pudru ja kapsad. Lk 142 saab näiteks teada, et üheksate liitmisel saame alati summa, mida on võimalik jagada üheksateks. Minu mäletamist mööda õpetati seda kolmandas klassis.
“ “Kas te teate, et paljud, aga eriti Armeenia teadlased kinnitavad, et Noa laev sõudis siis, kui kõik oli ümberringi juba uppunud, Ararati mäe juurde? Seal on tänaseni laeva jäänused,” lisasin mina.
“Jaa, jaa – midagi sellist kirjutati ajalehtedes ka.” “ (lk 211)
Raamatu pildid ja pildiallkirjad meenutavad mõneti Kivirähki Ivan Orava varasematele lugudele lisatud pilte – õudustäratavalt halvad fotomontaažid ja amatöörfotod.
Tõlkija võinuks ehk natuke kohendada raamatus esinevat lohisevat viitestikku ja erinevate pealkirjade mugandamist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar