03 jaanuar, 2009

M.J. Eisen – Eestlaste sugu (2008)



“Eestlast nimetatakse tavalisesti kurvameelseks (melanhoolseks); ennem läheneb ta temperament flegmale; tihti on see holeeriline; elavam kui soomlane. Kurvameelsus ilmub lauludes ja viisides, tihti ka iseloomus. Siiski armastab eestlane rohkesti nalja, on pilke peale meister. Ei taha alati mõtteid otsekohe välja ütelda, vaid kõneleb sagedasti ääriveeri mööda ja tarvitab pildirikast kõneviisi. Alustab juttu ja ütelust “ei teaga”, ehk küll hästi teab, millest kõneleb. Hoopleb palju. Hoobeldes juhtub kergelt vale teeradadele. Ei arva ülekohtuks vähe valetada: natuke valetada, natuke varastada, siis saab maailmas edasi. Sõna kurat eestlase suuseltsimees.
/---/
Kõige alalhoidmise peale vaatamata on eestlane valmis rahvust ja emakeelt maha jätma; tahab suurema rahva liikmeks saada. Võõra vasta esiti tagasihoidlik, aga kui süda soojaks saab, võtab vastu nagu omasugust. Ei unusta tehtud paha, mõtleb kättemaksmise peale. Tunneb ennast kergelt puudutatud olevat, paneb hõlpsalt tegu ehk ütlust pahaks. Püüab paljuid tegemisi, mil salajane iseloom puudub, teiste ees varjata.
On töökas ja kokkuhoidlik, võib vahel koguni piskuga läbi ajada, aga peab puhtusest majas vähem lugu. /---/
Niisama vähe kõlbab hästi seltsliku elu edendajaks. Ühtmeelt vähe, ei taha ennast teiste, nimelt mitte omasuguste alla alandada. Jonni ja kiusu palju; protsessib mõnegi korra ilmaaegu. Kangekaelne, kade teiste õnne peale. /---/” (lk 67-70)

Kõige muhedamalt on Eisen kirjutanud karjalastest, ehk isiklike kokkupuudete tõttu on siin nii huumorikalt väljendatud, eriti peatükis “Töö ja teenistus” (lk 147-152). Vahel jääb mulje nagu tahaks Eisen karjalastest kirjutades väheke “käru” keerata.
Karjalaste tantsumäng “pitkä kisa”: “Kui muulane niisugust “pitkä kisa” nähes imesteleb, kuidas Karjala neidised ja brihad nii kaua niisugust igavat mängu võivad mängida, arvavad osavõtjad, et neil süda seda rohkem tuks, tuks, tuks lööb. Teeb ka keha vähe liigutusi, avaldavad silmad ja keel seda rohkem armastuse tundmusi.” (lk 147)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar