“Tüdruk mõtles, kas Oliver ei tahaks kunagi teles töötada: uudiseid lugeda või mõnda saadet juhtida? Ta sobiks väga hästi saatejuhiks. Tema keha oli treenitud ning talle meeldis ujuda. Poiss oli hea ujuja.” (lk 34-35)
Raamatut alustades tekkis mulje nagu loeks vampiiritapja Buffy sarnast noorteseriaali – ameerika keskkoolinoored ja nende pinev kodu- ja koolielu; aegajalt vilksatab tekstis midagi müstilist (nt Vorlacki needus). Mõni sõidab Corvette'ga ja mõned osalevad jalgpallivõistkonnas, noormeestel on heal juhul bradpitilik välimus. Põhimõtteliselt võiks olla tegemist kasvõi tõlketeosega – peale autori ja mõne tegelase nime ei ole mingit seost Eestiga. Mis ei tähenda, et iga eestlase kirjutatud tekst peaks olema eestilik vms – lihtsalt sel klišeelikul tekstil puudub omapära, ta kopeerib eeskujusid. Seda võiks nimetada lihtilukirjanduseks. Milles peitub oma võlu ja valu.
“Kahju, et ta oma elu suitsetamisega ära rikub. See oli armas, kui ta ütles, et suitsetamise asemel võib ta mind suudelda.” (lk 60)
Võlu ja valu peitub selles, et selline lihtilukirjanduslikkus muutub mingil hetkel kohutavalt naljakaks. Teemad võivad siin teoses olla igati tõsised – nt koduvägivald või isa otsimine – aga seda ümbritsev muu seebiooperlik tegevus tõstab käesoleva teose küll eesti campi kullafondi. Peategelane Elise võib sattuda kasvõi autoõnnetusse, aga viis kuidas seda muu tekstisousti sees esitatakse, on lihtsalt naljakamast naljakam. Ning teose šokeerivalt veider lõpp on juba otsene noatorge lugeja kõhulihastesse.
“Tüdruk ei teadnud ühtegi inimest, kellele meeldiks haiglas aega veeta, eriti veel haiglavoodis televiisorist ainult kolme erinevat kanalit klõpsides.” (lk 101)
Niisiis, vampiiritapja Tuhkatriinu (lk 90) ja Raul Angelose seiklused, kohustuslik eesti veidra huumori austajatele.
Kärolyni sisukokkuvõte
yuki lugemispäevik
---
Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Kätlin Padesaare raamatukese „Veel üks paradiis” tunneteookeanis pole mina, patune, vääriline ega suutlik siuglema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar