On teatud osa kirjanikke, kel on peateos ja teised varasemad-hilisemad tekstid suurt midagi uut ei lisa – näiteks Vonnegut “Tšempionide eine”, Marquez “Sada aastat üksildust”, Sauter “Indigo”, Ellis “Ameerika psühho”, Eco “Roosi nimi” (jutt ei ole ühe-teksti-imedest nagu Kerouac “Teel”) - nende autorite teisi raamatuid võib lugeda ja üldjuhtudel on need normaalselt head, kuid lugejana ei teki enam ahhaa-efekti. Looming on kristalliseerunud ühes tekstis (või äkki on “viga” siinkirjutaja esmatutvuse tugeva mõjuga?). Vonneguti raamatutesse on mul kahetine suhtumine, ühelt poolt stiiliselt meeldib, teiselt poolt käib aegajalt ajudele hipilik jahumine ja enesekordamine. Raamatu lugemisel tekkis tunne, et pole nagu varem mõelnudki kui ameerika- ja ajastukeskne Vonnegut on, kas sellised raamatud ütlevad lugejale midagi näiteks 50 aasta pärast? Väike kahtluseuss närib hinge. Või ehk siiski, aines tuleviku americanaks?
Aga jah, raamatust endast ei oskagi suurt midagi kirjutada, on üks järjekordne... vonnegut. Saab jälle uue vaatenurga Dwayne ja Celia Hooveri loole. Inimesed kobavad ja plahvatavad või kustuvad eksistentsis.
Tundub, et lk 191 jäi tõlkija hätta ameerika sportmängude terminitega – pesapalli asemel oli Vonnegutil ehk mõeldud ameerika jalgpalli (quarterback vs pitcher), sest noh, pesapallis pole ründaval meeskonnal palliga muud tegemist kui et sellest võimalikult palju kokkupuuteta olla.
“ “Kõigile mu sõpradele ja vaenlastele Ohios. Tulge siia. Shangri-Las jagub kõigile ruumi.”” (lk 124)
Minul on miskipärast selleks kõige õigemaks Vonnegutiks hoopis «Tapamaja, korpus viis»... võimalik, et just seetõttu, et see oli mul esimene.
VastaKustutaKindel on aga see, et «Tšempionide eine» poleks esimesena mulle sellist elamust jätnud... tõttöelda pole see mulle erilist elamust üldse jätnud.
Nojah, ning nõuka-ajal ju rohkem polnudki maakeeles, kui kaks romaani ja näidend ja jutt ajakirjas.
"Tšempionite eine" ei ole kindlasti parim romaan. "Kullisilm" on etem, kuid mitte ka parim. Esimesena sattus samuti ette "Tapamaja, korpus 5..." Too raamat jättis alguses kaksipidise tunde: ülim nauding ja täielik arusaamatus. Algus ja jutt sõjavangis olekust olid super, aga see ulmeline osa tundus täielik jamps. Momendil olen leplikum selle ulmelise osa suhtes, sest olen mitmeid ta raamatud lugenud ning mõistan teda rohkem. Viimane raamat, mida lugesin, avaldati peale ta surma, tema avaldamata juttude põhjal. Seda oli tõeline nauding lugeda.
VastaKustuta