Ronald David Laing – Omadega puntras (1978)

“Mul pole hea olla
niisiis olen ma halb
niisiis ei armasta mind keegi.

Mul on hea olla
niisiis olen ma hea
niisiis armastavad mind kõik.

Mina olen hea
Sina ei armasta mind
niisiis oled sa halb. Ja mina ei armasta sind.

Mina olen hea
Sina armastad mind
niisiis oled sa hea. Ja mina armastan sind.

Mina olen halb
Sina armastad mind
niisiis oled sa halb.”
(lk 12)

“MARI

Ma ei pea endast lugu
Ma ei saa lugu pidada kellestki, kes minust lugu peab
Saan lugu pidada ainult sellest, kes minust lugu ei pea

Jürist pean ma lugu
sest tema ei pea minust lugu

Jaani ma põlgan
sest tema mind ei põlga

Ainult põlgust väärib see
kes peab lugu
niisugusest põlgusväärsest olevusest nagu mina

Ma ei saa armastada inimest, keda ma põlgan

Kuna ma Jürit armastan
ei saa ma uskuda, et tema mind armastab

Millega ta saab seda tõestada?”
(lk 19)

Raamatu esmakordne lugemine mõjus kui puhastustuli – painajalikud kordused ja vastandused, nagu psühhoregilaul. Ahistav, lõhkuv, tühjusesse kompimine, sõlmpunktide vajutamine ja pressimine, õhku imev ja pimesi põrkumine. Rituaal ja masinlikkus.