Boriss Akunin - Klassiväline lektüür (2009)

Minu viimase ajaviitelise kirjandusmaailma järgmine esindaja on Boriss Akunini „Klassiväline lektüür“, mille haaravus on üks meeldivamaid viise reaalsest elust korraks väljuda, astumaks ennastunustavalt fiktsioonaalsesse maailma. Kuuldavasti mõjub Akunini looming alati sedasi, koosnedes seikluslikkusest ja pidevast tegevusest, ja selline katkematu sündmuste jada kummitab toredalt ka pauside ajal, mil lugemise vahepeale veidi päriseluga tegelda. Minu isiklik arvamus on, et üks olulisemaid ilukirjanduse komponente on just nimelt selline võimas haaravus.

Ja nüüd vaidlen eelöeldule mingil määral vastu. Tuleb tunnistada, et Akuninit lugedes tekkis tunne nagu raiskaks aega. Ei saanud teada suurt midagi uut, ei tekkinud meeldivat võimalust arendada tuntavalt oma ülivajalikke empaatilisi, intelligentseid ja üleüldisi teadmisi. Romaan, mis baseerub eelkõige võimaluse andmisel end välja lülitada reaalsusest, sarnaneb oma mõjult arvutimängulisse maailma põgenemisega, omahetkede ja elu edasilükkamisega selle ajutise varjamise teel millegi haaravalt tühisega. Lihtsalt midagi muud, äraolek, kuid sesse samasse reaalsusesse pole vahepealkogetust suurt midagi kaasa võtta.

Ja nüüd kolmas seisupaik ehk järjekordne eelmise arvamuse täiendav ümberlükkamine ehk siiras tõdemus, et Akunin on ikkagi väga hea, sest ajab muigama ja naerma ja tekitab positiivset meeleolu. Ja isegi meeleheitlikes situatsioonides säilitab ta mõnusa irooniasoone. Ning see iroonia ei kuulu üksnes jutustuse maailma, vaid tegu on ka eneseirooniaga ehk näiteks teeseldud imestus omaenese loodud jutustuse sündmuskäikude üle. Kuidas muidu saakski tänapäeval luua muinasjutulist süžeed kui mitte (enese)iroonia vahendusel? No näiteks kui aastat umbes sada tagasi Andres Saal pidas päris normaalseks, kui tema peategelased paksu metsa vahel teineteist juhtumisi leidsid ning hiljem selgus, et nad – näiteks – õde-venda, ammused armastajad vms on, siis Akunin teeskleb siirast imestust oma romaanis ettetulevate analoogsete imeliste sündmuskäikude üle. Ilmselt sest, et kui kirjanduses, üldse igasugustes (kunsti)narratiivides nii palju erinevaid lugusid olnud ning teooriate loomiseks nõnda palju aega ning võimalusi olnud, neid igatpidi täiustada ning üle teha, siis kuidasmoodi sa kordad sama klassikalist ehk maailma algusest peale kõige haaravamat ja olulisemat süžeed, hea-halva naiivset vastandamist, õnnelikku lõppu, muinasjutulist seikluslikkust argise elu peale nagu see võiks päris loomulik olla? Juba mõnda aega on parimaks kaitsekilbiks iroonia.

Teoses on kaks paralleelset süžeeliini, ühe tegevus toimub 18. sajandi lõpul, teise oma kaasajas. Ühendavaks lüliks on ilmselt kirjaniku inspiratsioon, mis sundis kaht päris erinevat jutustust ühtede kaante vahele suruma, ideeliselt võib aga pidada sidujaks korruptsiooni ning seadusest kõrgemal olevate jõudude tegevust, selle julmust ning ebainimlikkust.

Pisike kõrvalepõige Agatha Christie maailma

Juhtumisi pähe pandud võrdlus varem loetud Agatha Christie raamatutega seisneb selles, et kuigi nimetet naiskirjaniku teosedki enda erilisse maailma kisuvad, ei tundu tema lugude lugemine samaväärse nö aja raiskamisena, nagu tunnetasin seda Akunini puhul (päriselt ei oska ikkagi seletada, miks Akunini puhul see niiviisi toimis). Christie teoste kõigutamatu maailm sarnaneb väliselt küll meie omaga, kuid lähemal vaatlemisel on hoopis teistsuguste reeglite järgi käiv. Ma pole märganud, et mõni Christie tegelane kunagi areneks, vaatamata sellele, et kasvõi naiivne Hastings jälgib geniaalse Poirot´ tegemisi paljude aastate vältel, ei suuda Poirot´ mõttemaailm mõjutada Hastingsi oma, mis isegi viimasel kohtumisel Poirot´ga („Eesriie“ ) on jäänud lugejale häirivalt mõjuvale kergeusklikule tasemele. Ammugi ei saa rääkida romaaniti ja episooditi ettetulevate tegelaste arenemisest, nad on algusest lõpuni kõigutamatult kindla olemusega. Kuid Christie maailma võlu seisnebki just selles samas loodud kunstlikus paralleelmaailmas, mille reeglid just oma puisuse tõttu jätavad turvalise ning kindlapiirilise tunde. Ning Christie´t võib usaldada, mis tähendab, et kunagi pole tarvis karta pettumust igava, ettearvatava või arusaamatult ebaloogilise lahenduse näol. Tema ratsionaalse, loogilise, inimlikku headust väärtustava maailma tegevustik hakkab küll liikuma julmade ning kalkide fenomenide esilekerkimisel, ent isegi teoreetilisel võimalusel, et „kuri“ võidab, õigustab inimese üleüldist sisemist heaolemist Christie peategelaste vääramatu sügavutiulatuv idealism ja kõigutamatu aatelisus.

Lisaks sellele on boonuseks keskmisest kriminaalromaanist arvatavalt sügavam psühholoogiline analüüs – kõikidel tegelastel on kõigutamata ja kindel iseloom, aga ka sama ühetimõistetav välimus, mis Christie kirjelduses ei jäta võimalust teisiti mõistmiseks (nt kalkust väljendav näoilme, aristokraatlikud käed, nooruslikud silmad jms); küll peen välimuse kirjeldus, kuid oma peenususes ülimalt subjektiivne.

Tema teataval määral lihtsamaks ja loogilisemaks tehtud maailm käib nii kindlate reeglite järgi, et neid tolle maailma kontekstis kõrvalt jälgides ja analüüsides on võimalik tajuda psühholoogilist keerukust ning seda loogikat on võimalik reaalsesse maailma üle kanda. Ehk teisiti öeldes, Christie tegelaste enesessesulgunud, kapseldunud staatilisus on mitmekülgne; taoline mitmekülgsus esineb ka reaalsete inimeste puhul. Kuid erinevus on, et reaalsed inimesed muutuvad, arenevad, liiguvad, kui Christie tegelased on alati samasugused, kindlapiirilise iseloomu ja olemusega.

Christie ja Akunin

Ja kuigi Akunini kõne all oleva romaani tegelased on samuti suure kurja vastu võitlevad head, on Akunini hea-halb vastandus märkimisväärse lihtustusega, mistõttu muinasjutulisus ei tule välja üksnes ebatavalistest seiklustest ja imelistest juhtumistest, vaid ka teose ühest üldideest. Headus võidab (milles pole algusest peale kahtlust), „pahad“ saavad surma või kängevad oma vihasse. Ja kõige olulisem on oma hinge mitte maha müüa (üsna otseselt on seda mitmeid kordi romaani jooksul öeldud). Kuigi Akunini tegelased on vägagi iseloomukad, mitmeplaanilised ning esineb ka psühholoogilist arutluskäiku, puudub nende olemusest inimlik vastuolulisus. „Häid“ iseloomustab kõigi positiivsete omaduste olemasolu (isegi selline asi nagu ihaldet südame võitmise võime), „halvad“ on muidugi vastupidiste omadustega – ja naljaka klišeena mõjub „pahade“ kurjakuulutav naermine.

Kokkuvõttes soovitan Akuninit neile, kel soov meeldivalt aega viita, omast maailmast teraapiliselt mõjuvalt ära olla, aga ta pole üks neid autoreid, keda „raudselt iga inimene lugema peaks“. Kui juba Christie´st rääkisin, siis võimalik, et tema kohta nii radikaalset ja lihtsustavat hinnangut ei annaks; tahtmata oma isikliku austusega nimetet naiskirjaniku suhtes peale käia, mainin tagasihoidlikult, et Christie lugemine on veidi enamat kui pelk meelelahutus. See on ühe inimese (kirjaniku) maailma nägemise viis, mis vastuvõtliku lugeja maailmapiltigi avardada võib.

Tõmmates käesoleva kirjutise otsad kompositsioonilisse mullilisusse, mainin ülistavalt, et nii palju vaimukaid ja vaimulennukaid seiku pole küll ammu ühestki romaanist leidnud nagu neid kohtasin Akunini puhul. Eluterve iroonia ja huumor, ning halba ei saa ka õnnelik muinasjutuline lõpp teha.