27 aprill, 2009

Nika – Kuus kuud kõrbelinnas (2008)

Järjekordne tundmatu eesti naistekas kelleltki tundmatult. Keeleliselt kohmakalt kirjutatud, raamatu toimetajaks on Anne-Mari Alver nagu üpris mitmel muulgi siin blogis mainimist leidnud veidral raamatul. Tundub, et toimetajale valmistab aegajalt raskusi võõrnimede korrektne toimetamine.

[Mitte et käesolev postitus hiilgaks just kauni ja selge keelekasutusega.]

Eestlane läheb CV ilustamiseks kuueks kuuks Turkmeeniasse ÜRO mingisse organisatsiooni tööle. Seal tutvub ta nii teiste omasuguste kui ka kohalike karjeristidega. Teksti ilmestavad nii mõnedki reisikirjalikud tähelepanekud Turkmeeniast (või on korrektne öelda Türkmenistan?). Kirjutatud on justkui kolme naise vaatepunktist – eestlane Anne, prantslane Stephanie ja turkmeenlane Jemela. Kui eestlane ja prantslane väljenduvad oma tekstides minavormis, siis turkmeenlane jääb Võõraks, temast kirjutatakse kolmandas isikus. Tegelaste jutustused täiendavad üksteist, andes vahel sellist teavet, mida justkui ootaks väljenduvat minajutustuse vormis (Stephanie kaudu saab teada, et Anne kepib juba mõnda aega kelner Borisiga). Omamoodi võluv kahepalgelisus on see, kuidas tegelaste sisemonoloogid on üsna vabameelse ja lõdva kõnepruugiga, ning samas on nende mõned dialoogid puhtalt loengud avaliku halduse või võrdõiguslikkuse vms teemal. Teksti on erootilisusega vürtsitatud, pannakse nii naiste vahel kui ka grupikat, Stephanie sõgedus on vahel päris teresalik. Raamat ei kasvata just armastust rahvusvaheliste organisatsioonide töötajate ja diplomaatilise korpuse vastu, pigem tunned tülgastust.

Raamatu lõpplahendus on klišeelik – prantslane jääb ikka ühtmoodi läänelikult rikutuks, eestlase puhul võidab terve mõistus ja turkmeenlane haarab lõpuks ikkagi kinni traditsioonilisemast elukorraldusest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar