12 aprill, 2009

Ott Heinapuu - Inglile (2009)

Tegelikult polegi see luulekogu, vaid pikk luuletustesari või poeem, paganlik (oHpuu puhul oleks vist õigem otse öelda, et maausuline) ülemlaul. Ingel on siin vist tüdruku nimi, mitte ingel, sest luuletuste boreaalses maailmas oleks ingel ju võõrkeha. Lugesin selle bussis sõites umbes kolmveerand tunniga kaks korda läbi, ja see köitis mind, kujundid on mõjuvad ja jõulised, osad viited ja vihjed jäid ilmselt arusaamatuks, sest ma ei tunne toda ugrimütoloogiat nii hästi, aga isegi esmasel tasandil, ilma tagapõhju otsimata, puhtalt teksti enda maalitava pildina on värgil tuum sees. Kuidagi ilmeka ja elusa mulje jättis see, mida nood lühikesed tekstid kujutasid, kuigi sellelaadne müütilis-muinasjutuline luule võiks ju kergesti folkloristlikuks iluluuleks jääda. Kohati tekkis tunne, et tõesti nagu midagi “meenuks” mingist “kõukudelt päritud mälust“. Kujutluspildid ja kujundid on läbi tunnetatud. Omapärane unenäoretke kirjeldus, mille fantaasia pole õnneks liigselt pulbitsema hakanud, see lakoonilisuse säilitamine, pigem nimetamine kui kirjeldamine, aitab kaasa tolle müstilise tunnetuse tekkimisele, ilma milleta too armastuspoeem oma õiget väge ei saavutaks.
Raamat ise on ka muidugi tehtud nii, et tekst jõuaks ilma segavate häirijateta kohale - mustvalge kujundusega raamat, tekst on vaid ühel lehepoolel (lugemise “mehhaanika” muutub sellisel juhul väga ökonoomseks, tekib lugemise pideva voolu mulje, ainult lase pöidla vahelt järgmine leht valla, pole vaja peadki pöörata, oli üllatav, et sellel on tuntav efekt), leheküljenumbreid pole silmanurgas võbelemas; ja Elo-Mall Toometi pildid on ka oma pisut lapseliku müütilisuse ja ornamentaalsusega täitsa ansamblis ega jää pelgaks dekoratsiooniks (mulle meeldis kõige rohkem pilt raamatu keskel, kus karu lööb trummi ja vaatab otsa). Roheline trükis kah veel lisaks, mis on ju alati tore.
Hästi õmmeldud.

…kuulata seda häält
millega meelitati esmakord
metsikuid põhjapõtru…

…otsin
loojuva päikese kiirte metsast
Sinu juuste värvi…

…igavesti sõnadesse panemata lugusid
mille raiub rästikukirja kirg
miilavast hingepõhjast…

Sinu silmade taevas
näen
seda puukulbitäit
värsket sooja piima
mis paneb
tea kust kaugelt tulnud tulepoja
unustama oma armsa
ja sõitma raudnaeltega toidetud hobusel
yle järvevee
et tabada hiie hirve


veel oHpuu loomingut

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar