18 aprill, 2009

Urmas Vadi, Arto Paasilinna – Maailma parim küla (Teater.Muusika.Kino 4/2009)


Kui teisipäeva hommiku Terevisioonis reklaamiti seda kuuldemängu ajakirja lisana, siis audiofriigina tekkis kohe iha see plaat omandada. Läksin ühe kõrvalisema ajaleheputka juurde ja saigi ost sooritatud (kõrvaline seepärast, et toetada väikese käibega lehetädisid, mitte et häbenenuks kultuuriajakirja osta). Ma pole just tuttav kuuldemängu žanriga, süüdi vist eelkõige short attention span – raske jälgida kümnete inimhäälte mõtestatud teksti (teatris mõjub see näiteks heas mõttes uinutavalt, mingil hetkel seal hämaruses ikka korraks tukastad). Järgmised mõttekesed ongi siis diletandi arvamised.

Paar aastat tagasi olen seda Paasilinna romaani lugenud, aga nüüdseks on raamatust vaid hajusad mälestused, mäletan seda imestust, et autor on korraga nii apokalüptiliseks läinud. Siit tekib kohe küsimus, kas Vadi kuuldemäng on arusaadav kuulajale, kes pole Paasilinna raamatut lugenud ega muul moel selle tegevusega tuttav? Täiesti külma kõhuga vist küll ei saaks midagi pihta, varem peaks natukenegi tausta lugema (aga – kui tausta lugeda, siis see see annab omakorda tõlgendamissuunad ette, see ju pärsib oma fantaasiat ja elamust). Tuleb tunnistada, et esimesel kuulamisel oli endal üks pidev ah ja oh (mõttes nimetasin seda Vaariku vadistamiseks), teisel kuulamisel loksusid nagu asjad paika ning tegevus oli jälgitavam ja näitlejatööd eripalgelisemad.

Miks seda 70 minutilist tracki mitmeks erinevaks palaks ei tehtud (näiteks raadiouudiste kaupa)? Tegemist pole raadiosaate või podcastiga, see on audioplaat. Või on see taotluslik – et peadki ühekorraga läbi kuulama, ei mingit kunstilise naudingu hakkimist. 70 minutilist tracki ei hakka just cd-mängijas edasi kerima, et jätkata sealt, kus enne pausi pooleli jäi.

Kuuldemängus osaleb 37 eri häält (vaid ühel osatäitjal on 2 pisirolli), tegemist oleks nagu segakooriga. Kas selline üleküllus pole natuke liialt palju ühele kuulajale, raske on aegajalt tegevust jälgida, hääled sagivad edasi-tagasi, vahel on raske tegelasi eristada. Võibolla olnuks vaja jutustajat loo sidusamaks muutmiseks? Või on see liialt literatuurne lähenemine kuuldemängule (a la sama totter kui filmidele/seriaalidele emakeeles peale lugemine)? Mõneti on see kuuldemäng nagu lompidest ülehüppamine, seeasemel et kummikutega mõnusalt kõpsida. Säästueelarveline projekt oleks ehk selline – nimismees, politseinik ja vanglaametnik ühendada; osa nimismehe teksti anda üle linnavalitsuse ametnikule; karu ja rebane markeerida jutustajaga (kas karu oligi vaja selleks, et lõpupoole selle kultuuriministri nalja ära teha?); diktor ja reporteripreili ühendada (kuigi see oleks kanal2lik); 3 vangist jätta 1 või 2; noh, säästueelarvet saaks ehk veelgi teha. Rõhutan, et see ei ole rahulolematus näitlejatöödega – absoluutselt mitte! - vaid üks mõte teksti mulle sidusamaks muutmiseks.

Lemmikhetkedeks oli Vahtriku ametniku sõnavool, üllatavalt tore leid on Tarandi kasutamine ministrina, Paku muhelisus. Veider, aga pole varem kuulnud kui ükskülalikult Lutsepp võib kõlada. Vaariku häälega kaasnes ehk ootamatu taak – vahelduva eduga olen aegajalt jälginud “Kalevi naiste” seriaali (väga naljakas seriaal on, ausõna), sealsete ladinaseepide rollide edasikandumine sellesse kuuldemängu (rääkimata muudest legendaarsetest teleprojektidest; tõesti kahju, et omal ajal jäi nägemata see Undi Shakespeare'i lavastust Draamateatris). Raamatust mäletan Asserit sellise tõsise soome mehena, aga Vaarikut kasutades oleks nagu tegemist (meie kõigi soovunelmaliku) rehepapliku tegelinskiga, kes juhtumisi sattunud tegevuse keskmesse ja sellest lähtuvalt püüab tegutseda (olles küll mõneti hüpiknukk kadunud isa soovide ja abikaasa tahtmiste kätes – nemad suunavad ja istutavad talle ideid pähe (oi hea koht oli see vanglas trellide viilimine)). Kas see on taotluslik? Minul tekkis väike vastuolu oma häguse lugemiselamusega.

Igatahes, kerge apokalüptilisus läheb muidugi hästi kokku tänapäeva olukorraga.

õhtuleht

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar