“Kui see jube lilla deemon oli siia lossi saadetud selleks, et kuningat hävitada, küll siis taevas teda hoiatab.” (lk 25) – selline võiks olla eesti rassistide ja homofoobide poeetiline lipukiri.
Raamat ise on sarjast Lumivalguke ja 7 päkapikku – on 7 Smaragdi rüütlit (päkapikud on teatavasti vinged kaevandajad) ja Kira (kelle ema nii traagiliselt hukkub raamatu jooksul, ja noh, isaga on lood nii ja naa...). Lisaks veel tegelased, kes eesti lugejate rikutud meelt kindlasti rõõmustavad – võlur Elund, kuningas Till või kuninganna Roojane. Ja painajalikud putukinimesed (keda võinuks ju toiduks kasutada). Nali naljaks.
Tekst on kirjutatud nagu korraliku lapse poolt – järgitud hoolsalt raamatu kirjutamise nõudeid ja ei mingit omapära. Nagu kirjandi tegemine, seeasemel et esseed kirjutada. Kirjutusviisi võiks nimetada pateetiliseks, see on nagu õpitud kirjanduslikkus – mitte loomulik (huvitav, milline oli autori originaaltekst enne kirjastuse toimetajate kätte sattumist?). Tegelased on hingetud, neile antud omapära (7 päkapikku!) ei moodusta karakterit, monotoonselt üheplaanilised või teisiti öeldes rutiinselt pateetilised. (Mees)tegelased käituvad mõneti “naiselikult” - kohtumistel ikka kallistatakse sõbralikult (“Prints surus Santot heldinult enese vastu.” lk 217) ja kui mure, siis palutakse hinge pealt ära rääkida, või rahustavad rüütlid üksteist energiavoogudega. Meestevahelistes suhetes on kerge homoerootiline toon. Ühesõnaga, pehmed väärtused ruulivad.
Tuleb tunnistada, et Robillard on palju vähem perverssem kui teised hiljuti loetud ulmesarjade autorid (nt Martin). Üks rutiinivaba hetkeke on ühe peategelase vahekord viirastusega (lk 143).
Kirjand lõppeb teatavasti kokkuvõttega. Niisiis – siivas noorteraamat tüdrukutele ja poistele. Esimese raamatu põhjal on täiesti põhjendamatu Robillardi võrrelda Rowlinguga (nagu tagakaan kenasti reklaamib), see on sama hea kui Padesaar asetada ühele pulgale Baturiniga. Aga! Mis parata, põnev oli lugeda ja kirjutusviisi lihtsakoelisus oli naljakas, seega meeldiv ajaviide. Dosimeeter plingib rahulikul teisel tasemel.
baas
all eyez on me
ma lugesin smaragdi rüütlid läbi ja minu meelest oli sündmustik köitev ja fantaasiarikas, kuigi pean nõustuma, et kirjutamisstiilil puudus "omapära" usun ma, et selle omandab kirjanik järgmiste osade jooksul ja neid osasi kavatsen mina vähemalt lugeda.
VastaKustuta