Chaneldior - Kontrolli alt väljas (2008)

Sirvides pisut oma arvuti sisu, leidsin umbes aasta tagasi ühe loengu tarvis kirjutet teksti sellest raamatust. Seda sama siia muidugi kopipeistima ei hakka, kuna enda varemkirjutatu teatavasti lihtsalt öka on, aga pisut putitades ning asju meelde tuletades mingi arvamuseavaldusega nüüd, aasta hiljem ning raamatut mitte käes hoides, hakkama ehk saan. Ja siiatoomist väärt on see kõik sellepärast, et Chaneldiori kirjutised mulle avastamisest peale meeldinud on ning kuigi "Kontrolli alt väljas" kopeerimiseni tugevalt "Ameerika psühhot" meenutab, ei lase ma end sest asjaolust sugugi häirida, kuna esiteks pole ma nimetet Ellise teost lugenud ning teiseks kirjutab Chaneldior väga hästi - ja seda ma juba ütlesin.

Ja ma mäletan selle raamatu esitluselt, et väidetavalt ei oleks raamatut ilmunud, kui ji sarja toimetaja kivisildnik autorile peale käinud poleks, ning ma mõtlen, et äkki võiks keegi veel käia Chaneldiorile natuke peale, et ilmuks temalt veel mõni raamat või muud sarnast, sest häid kirjutajaid ei ole mitte jalaga segada ja väheste olemasolevate kadumaminek on kahju, kahju, kahju.

Putitustega tekst raamatust "Kontrolli alt väljas" saab aga alguse nüüd ja siit:

Siinne raamat on näide, mis juhtub inimesega, kelle jaoks ühiskonna ahistav surve muutub väljakannatamatuks. Olevik lämmatab, tulevikuks väljavaated puuduvad. Kui kokku saavad nõrk psüühika ning väljapääsmatu olukord, toimub midagi põnevat, ja antud juhul see on: rahuldamatusest haiglaseks muutunud ihad pööravad üha kasvavas jõulisuses kogu senise elu peapeale, kaotades piiri reaalsuse ja kujutelma vahel.

Kõnealusel juhul on peategelane lõksus yuppiemaailmas, kuhu nö vabatahtlikult – kuid veidi arutledes on muidugi ilmne, et tegelikult sunniviisiliselt, ette määratult, ühiskonna paigutatult – jõudnud, ja enam väljuda pole võimalik. Sukeldus sinna omal ajal rikkuse ja õnne ootuses, leidis aga peatselt enda riigi, kultuuri, ühiskonnakorralduse ja palju muu tüütult ahistava vangis olevana. Raamat algab ajal, mil aastaid üheülbalisse massi, kus hedonism liitunult egoistliku eneseteostusega, kuulunud peategelane on hakanud tundma tülgastust, viha ja ängi senise elu vastu. Põgeneda pole kuhugi ning ummikusse aetud isiksus kukub elust välja, uppudes räpasesse reaalsusesse, võigastesse fantaasiatesse: erinevad narkootikumid, jõhker seks pluss niisama vägivald.

Peategelane Armin Haamer on suure ühiskonnakorralduse tähtsusetu osakene, mõttetu mutrike, ja sellise olevuse puhul on olemuslik viga taotleda omapära, iseloomu, individualistlikkust. Süsteemist on välja rabelemine võimatu, paremal juhul hulluksajavalt keeruline. Aga Armin oli jõudnud punkti, kus tema elukorraldus ei olnud enam vastuvõetav. „Tänu taevale avastasin ma mingil hetkel, et mu energiakapslid on kinni kiilunud, ma ei ole enam mina ise – olen vaid pintsak, lips ja prillid. /…/ See kõik oli tühipaljas pask, mingi ettekujutuse najal end minu ette sirgu ajanud.“ (lk 14) Ühetaoline keskkond – rutiinne töö ja pealiskaudne ennast hävitav tutvusringkond – muutusid üha ahistavamaks.

Ta on perversne, tülgastav, jälk noor mees, see tähendab absoluutselt ebasümpaatne tüüp. Maailm, kus ta tegutseb, on ühelt poolt tabudest vaba ning teisalt – ning võib-olla just seetõttu – niivõrd ahistav, et pinget ja naudingut suudavad pakkuda veel üksnes äärmiselt ekstreemsed olukorrad, milliseid minategelane ka igal võimalusel esile kutsub, üha vähem tajumata nende ebaloomulikkust. Lugedes sisemonoloogi, tekib ahastav tunne üksikindiviidi ängistuse tõttu, millel puudub igasugune lahend. See on hullumeelsus, milles kaovad tabud ning inimlikud piirid. Ahistav keskkond on inimese loomulikkuse nii alla surunud, et muidu loomulikud vajadused ning soovid avaldavad end moondunult, uues ja senitundmatus äärmuses. Elab ta unenäos, kus sündmused juhtuvad ning kohe ununevad, olles ebaolulised ning kaduvad, polegi tähtis. Oluline on indiviidi tunnetus, peas toimuv, tajumine, järelduste tegemine, mõttekulg ning tehtud valikud. Olulised on võimalikkused, mitte tegutsemine. Ning seetõttu ei tühista ega muuda teose lõpus selguv asjaolu, et enamik jälgist ja vägivaldsest tegevusest kujutelm oli, eriliselt midagi. Peategelase tunnetuse jaoks oli see võikus reaalsus.

Kas tunda talle kaasa või mõista hukka? Kumbki pole vastuvõetav, kuna inimlike tunnetega lähenemiseks on peategelane muutunud liiga ebainimlikuks, millekski teiseks, võõraks. Ta on haige ühiskonna produkt (või hoopis rudiment, eikuhugi sobituv osa, ühiskonna toodetud, kuid selle vastu pöördunud element?), kelle psüühika on läinud vastikult vale rada. Nagu rikki läinud masin. Pidanuks kuuluma massi, kuid reaalsuse ahistava nüriduse vastu teravdet meel ei lasknud seal püsida. Sest on vastik olla kontoriinimene, „[p]ilgeni täis magu, vastu tooli laiaks litsutud perse“, kelle elu on „huugav arvutiekraan, surnud õhk, kontorimasinate helid, üheülbalised päevamälestused, ettemääratus, rutiin, ahistav korrapära“ , kuna see kõik „surub inimesed kokku tihedaks mittemõtlevaks massiks, mis aeg ajalt vahtu, higi ja verd eritab“ (lk 12). Ta oli isik, kes ei sobitunud massi – kuid leidmata mõistlikke alternatiive, ta muundus, väärastus ning keelatud fantaasiatest sai tema jaoks reaalsus. Nõrk valulävi, tundlik närvikava ei sobi tuimusesse. Ja isik, kes väliste ärritajate suhtes nõrk ja tundlik, saab välismaailma jaoks just vastupidiseks: jõhkraks, ebainimlikuks, tundetuks. Oo seda elu, inimest, põnevaid paradokse!

Ahjaa, veel tekkis tol aastatagusel kirjutusajal mõte, et „Kontrolli alt väljas“ on Freudi raamatu „Ahistus kultuuris“ näitlikustav pilt, mil inimese katse olla õnnelik on täielikult luhtunud ja järgi jäänud ebamäärane kaduva, kerglase, tühise rahuldatuse püüdlus. Freudi välja pakutud eksistentsile leevendust pakkuvate vahendite – intensiivse tähelepanu kõrvale juhtimise, asendusrahulduste ja uimastavate ainete – tuvastamiseks ei pea ses ilmas väga palju pingutama. Kuidas selle pildi paikasobivusega tegelikult on, ei mäleta enam kommenteerida.

**

Triviaalsemat:

* Käesolev debüütromaan on ühendatud Jürgen Rooste (aga see on parem link) ning andreas w teostega „lahutamatuks ja harmooniliseks kompositsiooniks“ (lk 88) üldpealkirjaga „Pehme mandumise triloogia“.

* blogid,

* millest leida raamatu kohta täpsemat infot.