Patrick Rothfuss – Tuule nimi. Kuningatapja kroonika: Esimene päev (2009)

Jätkub see pagana poolikult trükitud raamat, ilma mingi sissejuhatuseta jätkub eelmise pooliku tegevus.

Selle raamatuga on pisut veider suhe – ühelt poolt see üldse ei istu, teisalt tahad lugemisega edasi minna ja näha, kas see raamat võtab viimaks vedu või mitte. Isegi peale raamatu lõpetamist on jätkuvalt kahevahel olek, kas viitsiks jätkata või mitte. Ei tea, kes teab.

“Teadsin, et see on hea nõuanne, ega teinud sellest välja.” (lk 141)

Kõik need Kvothe õpingud ja mured jätavad kuidagi külmaks, tahaks parem ta mehetegudest lugeda, megakangelane Kvothe on raamatu peamise tegevuse ajal nii 15.-16. aastane, kui õieti aru sain. Huvitav, kui palju teksti on Rothfuss kokku kirjutanud? Kui see jutt sama põhjalikult jätkub (no vaevalt), siis võiks nii kümneköitelist purakat oodata. Mõned Kvothe meenutused sarnanevad toonilt Ron Jeremy ilmutuslike targutustega: “nüüd ma räägin välja ühe saladuse” jne.

“Leidsime seeni, tõrusid, moskiitosid ja kavalasti männiokaste alla peidetud pesukarusitta.” (lk 250)

Hea tõlkeleid on ühes kohas matsikeelena kasutatud soome-eesti keel. Ootamatult positiivne hetk raamatus oli Kvothe ja Denna jamamine narkarist draakoniga (võibolla oli see mulle endale mingi rõõmus järelkaja Robillardi raamatust).

segane maailm