15 juuli, 2009

Eero Johannes – Linnud (1993)


“Ja tõepoolest – juba hommikul vara ilmus lennuradadele hulk tormijoppides ja panamamütsikestega kentsakaid tegelasi. Nad lõhkusid suurte tangidega suure augu traataeda, mis eraldas lennuvälja muust maailmast, jälgisid huviga, kuidas mürgist gaasi range järelevalve all lennukile laaditi, ning istusid siis lennuki ette maha, puhusid priimuse põlema ja hakkasid teed keetma. Lühidalt – nad segasid väga lennuvälja tööd, lärmasid, laulsid kitarri saatel oma laulukesi, lõhkusid telguvaiu maasse tagudes lennuradu, loopisid paberitükikesi, mida nimetati lendlehtedeks. Ühesõnaga – rohelised.” (lk 66)

Bestseller sellest, kuidas suurem osa inimestest võtab pähe, et taudide tõkestamiseks tuleb kõik linnud hävitada (hiinlased mäletatavasti nii radikaalsed polnud). Noh, ja siis hävitataksegi nii kuis võimalik. Aga alati leidub imelikke, kes saboteerivad sellist kampaaniat.

“Ennesõjaaegne lennuk tiirutas nagu väike purjus lohemadu lennuvälja kohal. Alatasa sai lennuki õhuke plekk-kere lööke ja vopse, mis tähendas seda, et mõni õnnetu lind oli jälle oma otsa leidnud. Kaitseteenistuse ülemal oli kummaline tunne, nagu sõidaks ta keset äärmiselt tiheda liiklusega lendkalade parve. Linde lendas pidevalt vastu aknaklaase, aga oli nii pime, et Walter poleks ka ilma lindudeta midagi näinud. Ennesõjaaegsele lennukile oli kaks kuulipildujat külge monteeritud ja Walter, inimene, kes eelistas lennukeid kindlalt lindudele, laskis neil vahetpidamata täriseda. Linde langes nagu loogu. Aga neid tuli pimedast üha juurde. Walter kihutas edasi-tagasi, tehes oma puhastustööd. Tema tegevust võiks nimetada ka kunstlikuks valikuks. See oli inimese vääramatu tahe, suurejooneline maailma ümberkorraldamine, tsivilisatsioon, kultuur, kunst.” (lk 104)

Autori sünniaasta järgi võiks järeldada, et raamatu ilmumisel oli ta vaid 18. aastane – sel juhul igati kõva sõna. Ekstsentriliste tegelaste tõttu assotsieerus millegipärast Stoppardi romaan, kuigi pigem on tegemist eesti punkromaanide laadis vaimutsemisega (mis viib vahel liigse segasepanemiseni). Nihilistlik üheksakümnendate alguse vabanemise vaimust kantud kelmiromaan – kõik on justkui lubatud, vabadus teha seda ja teist ja kolmandat, see selline ajalehe “Post” sarnane sopamülgas, mida lõbusa irve saatel müüa bestselleri nime all (miks mitte kergeusklikke nii õngitseda). Pulli pärast kirjutatud tekst, irvitamine belles lettres üle. Tekst täis aloogilisi uperpallitamisi. Selline tegelaste kaskaad, et aegajalt läheb segaseks, kes hävitab ja kes kaitseb linde. Noh, elagu loominguline elurõõm.

“ “Laske käia!” lubas Alex ja juhatas inimesed suurde kanalasse. Kanadega tehti sada imet. Neid kägistati surnuks, neid kisti tükkideks, põletati silmad sigariotsaga välja, aeti traat perssest sisse, keerati kaelad kahekorra, neid uputati, lämmatati, tallati surnuks, riputati jalgupidi lakke ning peksti seni, kuni sisikond noka vahelt välja voolas, mängiti linnupeadega hokit, taoti naelu läbi lindude õrnade luude ja lasti neil joosta, kuni keegi nad põhjalikumalt käsile võttis. Teravmeelne, kas pole?” (lk 132)

baas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar