“Taavi läks vaatama, kelle peale Kuuta haugub. Õues polnud kedagi. Taavi vaatas üles. Seal polnud ka kedagi.
“Miks sa haugud?” küsis Taavi.
“Harjutan häält,” vastas Kuuta.
Taavi kuulas, kuidas Kuuta häält harjutab, ja mõtles: “Oleks hea, kui Nässu oskaks ka nii kõvasti haukuda. Hauguks kõik varesed minema.”
Taavi pani Nässu Kuuta kõrvale maha ja ütles:
“Õpi ka haukuma.”
“Ma ei taha maas olla, ma tahan sinu taskusse,” lõdises Nässu.
Ent Taavi ei saanud Nässut taskusse panna, Nässu oli märg.
“Ma kardan,” sosistas Nässu, “Kuutal on nii suured hambad.”
“Aga sa pead haukumist õppima,” vaidles Taavi. “Mis koer sa oled, kui sa ei haugu!”
“Pead jah,” kinnitas Kuuta, “mina saamatuid ei salli.”
Sel silmapilgul avas vanaema akna ja kutsus Taavi lõunat sööma.
“Oota, ma tulen kohe tagasi,” ütles Taavi Nässule, “haugu niikaua.”
Raamat, mis on lapsepõlvest meelde jäänud eelkõige joonistuste pärast (Heldur Laretei!), ei usu, et muidu seda raamatut lugenud oleks (läbilugenuna ei tulnud suurt miskit tuttavat ette).
Reklaami järgi raamat eelkooliealistele, vaimsete võimete tasemelt hakkan ehk pisitasa sinna jõudma. Lugu sellest, kuidas vahtkummist koer tekitab pereliikmetele stressi, ühesõnaga, Üli-minaga tuleb ettevaatlik olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar