See on Jõerüüdi esimene proosaraamat (enne seda oli ta avaldanud kaks luulekogu ja kaks lasteraamatut). Nn tartlaste kirjandusloos kirjutab Luule Epner: “Luuletajana alustanud Jaak Jõerüüt avaldab novelle ning pikemad jutustused “Leping. Õpetajad” (1979) ja “Raisakullid” (I 1982, II 1985). Ta köidab tähelepanu linliku eluviisi ning interjööride kirjeldajana. Sündmused lükatakse tagaplaanile, esialal on elu ühetasane kulg asjade keskel, mis elavad oma hämarat ilusat elu. Jõerüüdi suletud maailmad on esemeist täidetud, ometi õhkub neist tühjust. Estetiseeritud olme on nüüdisilma sile pinnakiht, mida mööda tegelased sujuvalt kulgevad, kuid millest mõnel hetkel läbi langetakse, silmates ehmatusega olemise pimedaid kuristikke ning tajudes surma puudet.”
Enam-vähem nii see ongi. Ma ei tea, kas see raamat esindabki nüüd seda, mida 80ndate alguses “olmekirjanduseks” hakati nimetama - võib-olla. Igal juhul on selles kirjeldatav maailm seesama 70ndate teise poole maailm oma hiljuti valminud Mustamäega, milles toimub ka nt Undi “Sügisballi” tegevus. Kirjeldatakse noori inimesi, kes elavad tolles moodsas hingetuvõitu linnakeskkonnas ning on miskipärast üksi ja suletud isegi siis, kui nad koos. Nende elu on tegelikult traagiline, ning traagikat lisab tegelikult see, et nad ise ei saa päriselt aru, kui traagiline nende elu on. Kohati häirib liigne näpuganäitamine, tegevuse kirjelduse asemel lihtsalt resümeeritakse tegelaste eluhoiakuid; teisalt aga on siin tõeliselt lööva stiiliga lõike. Kui teile istub Viivi Luige “Ajaloo ilu” stiil, siis võib siitki aeg-ajalt midagi sarnast leida.
Esimeses loo “Leping” tegelased on noor teadlasekarjääri alustav Mats ning tema armastatu Hanna, kes töötab programmeerijana. Nad elavad visiitabielu, Mats aitab Hannal korterit sisse seada, neil sünnib laps, keda aga hakkab hoidma peamiselt Hanna ema, et noortel oleks rohkem aega oma tööle pühenduda. Lõpp on väga kurb, ei hakka seda ette ära jutustama.
“Mats lükkas välisukse tagantkätt kinni ja nõjatus selle vastu seljaga. Suurest toast tuli esikusse Hanna, hall seelik ja pehme tumepunane džemper seljas, džemper nagu ploomid, mida teeb uduseks kerge vahakirme, hilp, mille kindlat värvi raske määrata, nii täpselt sobiv Hanna naha ja seelikuga. Oli ta nüüdsama töölt tulnud? Hanna käes oli tolmulapp. Kuiv õhk, seintes raud.”
“Midagi nii ärevakstegevat polnud ta oma elus veel näinud: paks, inimesi kandev, väga läbipaistev jäälatakas keset rohelist-pruuni Eestimaad, suur kumisev lagendik, kaugemal väikesed jääkalamehed, poisike tõukekelguga, ülal vinene päike; ning - pinn… kõrge, äärmuseni pingutatud heli, lühike, kõrge, terav. Heli teisest ilmast, mitte siit. Pinn… jälle. Alles kolmanda-neljanda korra ajal taipas linnas kasvanud mees, et see on jää, tugev jää, iseelav, isehäälitsev. Suur, masendavalt jõuline jäälagendik hämuse päikse all, pehmete lumiste raamideta, kalk, traagiline jää, kalgi, korduva häälitsusega, mis pidi midagi tähendama, pidi midagi meelde tuletama igaühele, kes seda kuulmas, pidi ütlema selgemalt kui inimkõne, et on asju, mida ei aeta ametiasutustes, mida ei teatata telegrammidega, mida ei planeerita ega juhita, sest need asjad on sinust üle, need asjad on selleks liiga olemas, et neid enne aega märgata.”
Teise jutu “Õpetajad” peategelased on noored Peda filoloogid Kaspar ja Sirje. Jutu raamiks on Kaspari istumine oma ema surivoodil ning ta meenutab oma kummalist ja poolelijäänud lugu Sirjega. Kaspar on kalkuleerivam tüüp, antakse mõista, et tema suhted naistega on on olnud pealiskaudsed, kuni ta kohtus Sirjega, kes hakkas teda tõsisemalt huvitama. Sirje on tõsisem, isegi kuidagi ideeline, läheb pärast Peda lõpetamist maale õpetajaks (kuigi varsti hakkab tallegi tunduma, et kas maakool on ikka see koht, kus ta ellu pärale jõuab). Jutu põhiiva on siiski see, kuidas miski nende vahel jääb lihtsalt juhtumata, lihtlabaselt ja arusaamatult. Kui miski selles jutus häirib, siis korduvad Kalevipoja- ja rahvaluulemotiivid, need mõjuvad natuke külge poogituna, liigse kujundlikkusetasandina. Huvitav aga on jälle omaaegse olmetasandi kirjeldus, nt kuidas altletikaupu hangiti.
Kaspari poolelijäänud kirja algus Sirjele: “Rängalt nagu needus, nagu kevadine vihm, nagu naise armastus, nagu lootusetu saatus vajus elu mulle peale.”
Sirje kirjutas koolipõlves ühe klassiõe salmikusse: “Häirivalt kerged on sammud, millega vallutatakse inimsüdameid ja hõivatakse inimhingi.”
Tolle ränkraskuse ning häiriva kerguse kokkusaamatusest see jutt ongi.
Veebruari Keeles ja Kirjanduses kirjutab Ivo Heinloo paneellinnast 1970.-80. aastate eesti kirjanduses, puudutades ka Jõerüüdi teoseid.
Ja siit saab näha sellesama Heinloo teist artiklit samal teemal.
Omal ajal ilmusid arvustused Loomingus (1979/11, Pärt Lias) ning Keeles ja Kirjanduses (1980/1, A. Rosenvald).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar