11 juuli, 2009
Lea Arme – Duubeltüdruk (2005)
“Millal emme tuleb, tahtis Liisi küsida, aga ei küsinud. Kellelgi pole südant niisuguseid asju küsida mehelt, kes näeb nii õnnetu välja ja kes pealegi on su isa.” (lk 34)
Mingi veider maailm, kus ekslevad eestipäraste nimedega tegelased – küll on seal kõrged mäed, kus pole telefonilevi (lk 8), küll käiakse miile mere ääres (lk 54), küll mängib muusikat diskodžoki (lk 137), küll on seal bataille'like ambitsioonidega vägistajad-filmimehed; omamoodi Twin Peaks. Tegelased on pidevas afektiseisundis ja kordavad lehekülgede kaupa samu mõtteid ja teevad eksprompt jaburdusi. Libatõdede paraad. Tegu oleks nagu tõlkemugandusega – tegelaste nimed eestistatud, muu enamvähem samaks jäetud.
“Ilus naine on ju... Noh, ilus! Vaadata. Ilu on üldse tähtis asi, inimeste juures ja... Miks mehed ei pea ilusad olema, no kammoon, mis ma's nüüd selle peale... Plikad ei tohiks ikka alkoholiga üldse tegemist teha, neilt hakkab siis igasugu ootamatuid küsimusi sadama. Ja vasta mis sa vastad, niikuinii ütled midagi valest ja jälle jama lahti. “Ma mõtlen surmast,” katsus ta teemat vahetada. “Ma ei tea, mis see on.”” (lk 91-92)
Jälle selline seebiooperlik käitumine ja siseelu. Sarnasus Padesaarega – ainult Padesaare teos on naljakas camp ja see siin on halvalt creepy. Tekst ei ole nagu inimese kirjutatud, pigem arvutiprogrammi poolt kokku lükatud, ühesugused hingetud lõigud järgnevad lehekülgede kaupa. Kirjanduse imiteerimine, püüe näida millegi muuna, raamat-zombie. (Vabandan autori ees, et nii pahatahtlikult väljendun, aga see raamat on halb grafomaania või lihtsalt ebaõnnestumine, teos ei saa madalaimat hinnet vaid seepärast, et nii tõsistel teemadel räägib.) See on vist üks viis, kuidas täisealine püüab endas kujutleda noorte hingeelu ja seda siis nö belletristlikult paberile valada. Tsitaate on raske kontekstist välja rebida, terved lõigud moodustavad siin selliseid, hmm, piinlikke lugemishetki. Hea, et tekst on vähemalt trükitud poolteise reavahega, saab kiirelt lehti edasi kerida. Saan aru, et ma ei kuulu “noorteraamatute” sihtgruppi, võibolla see peaks vabandama täielikku arusaamatust?
“Eleni silmad olid suured nagu taldrikud, ta vaatas Silvast läbi. Siis raputas naine pead ja muigas. “Kunst ei korda kunagi elu. Ta saab olla vaid hale imitatsioon. Ma tunnen end nagu suli, kes üritab võltsitud müntidega maksta oma arveid. See ei lähe korda, ma tean.”” (lk 136)
Järgmiseks uuem eesti ulmetellis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar