“Talvel elasin suveräänse isiksuse vaimselt rikast elu. Õppisin filosoofia ajalugu, nokitsesin diplomitöö kallal, sooritasin ajakirjanikupraktika ajalehetoimetuses. “Kalev” esines vahelduva eduga. Muretsesin endale toatuhvlid ning televiisori, tugitool oli mul juba varem.” (lk 122)
Eesmärk oli teksti lugeda kui lihtsalt kirjandusteost – võimalikke prototüüpe pole mängimas näinud ja ehk vaid aimamisi ühendaks mõned niidid (enda Kalevi mälestused algavad kuskilt 80. aastate teisest poolest). Carte blanche, niipalju kui võimalik. Sest korvpall on vahva.
Kas see seatud eesmärk õnnestus, kas oli võimalik lugeda kui lihtsalt kirjandusteost? Mitte eriti. Eks raamatul endal ole oma ajalooline taak seljas, isegi mäletan neid jutte et vaat kus on kõmuline raamat jne. Ikka proovisin lugedes mõelda, et kas see on see ja too on too. Oma osa on selleski, et tegemist pole just kirjanduslikult eriliselt särava tekstiga, suht tuim olmeromaanlik tagumine (ääretult lõbus sellelaadne tekst on näiteks Männise “Heinatants”). Asjaosalised (või kes seda aega hästi mäletavad) teavad kindlasti palju paremini, mis on selles romaanis fiktsioon ja mis võimalik tõepärane mälestus (aegajalt mainitakse tekstis tolleaegse päeviku kasutamist, või siis lihtsalt laused nagu “kui ma nüüd õigesti mäletan” jms – ma ei taha hästi uskuda, et Tiksi puhul võiks rääkida mingist avangardsest tekstist, kus kasutatakse eriti kavalaid narratiivseid nippe jne fiktsiooni loomiseks).
Iseenesest on valusalt huvitav lugeda “Kalevi” allakäigust, ja selles seisnebki raamatu suurim väärtus. See raamat on arvatavasti pea kohustuslik igal eesti korvpallihuvilisele. Ei ole esimene ega viimane inimene, kes tõdeb autori veidrust – korvpallur, kes on filoloog (või vastupidi). See loob mõneti teistsuguse õhustiku kui “tavalises spordiromaanis” - autor püüabki võimalikult ilukirjanduslikult väljenduda (selles küll suuresti õnnestumata; nt mu arust on mõttetu parasiteerimine tekstis esinevate antiiktsitaatidega), püüab peategelast esitada eelkõige kui inimest, mitte omaaegset tuntud sportlast (huvitav tõesti, kuidas tegevsportlased seda raamatut lahkaksid?); julgeb näidata peategelase nõrkusi ja vigasid (kes küll oleks nõus avalikult neid tunnistama?). Mõneti see raamat tundubki kui omamoodi vabandusena või selgitusena või enese puhtaks pesemisena.
“Loomulikult kolis ka Helena inkognito minu juurde. Püüdlikult konspiratsiooni eest hoolt kandes elasime seal pahaaimamatult kevadeni, kuni Helena ühel päeval teatas, et ootab last. Ega kavatsegi midagi ette võtta, otsustagu mina kuidas tahes. Pärast lühikest ägedat siseheitlust otsustasin abielluda, sest igal juhul vältimatud kaotused tundusid niiviisi siiski väiksemad.” (lk 89)
Tore on lugeda Itaalia kultuuriprogrammiks ettevalmistumisest, Kalev Ruus kui tubli kultuurne turist (kes ühtlasi mängib korvpalli). Tagakaanel huvitav pilt Tiksist, kes nagu osaleks Eesti-USA korvpallikohtumises, raamatus pole sellest sõnagi.
Mõneti vastuoluliselt kujutab Tiks minategelase eraelu – algul räägib Tartu elust ja oma kallist Helenast, mingi hetk abiellutakse ja saadakse laps, mingi hetk saab teada perekondlikest probleemidest (ja mis seal Itaalias mulatitariga täpselt juhtus?), mingi hetk on lihtsalt vaikus, ja raamatu lõpus selgub, et pereelu ikka kenasti korras. Noh nojah, ega see tegelikult probleemiks ole, lihtsalt lugemisel jäi veider mulje kui pere kadus tekstist.
Naljakas, kuidas aeg on muutunud – raamatu algul peetakse 27. aastast Rellit juba veteranmängijaks (mänguvormi langus jne), kui tänapäeval peetakse korvpalluri tippeaks 25-30 eluaastaid (tegelikult raamatus ka hiljem mainitakse seda), ja aktiivne mängijakarjäär lõppeb üldiselt kolmekümnendate teises pooles (tagakaanelt saab teada, et Tiks lõpetas näiteks 31. aastaselt). Vaat mis parem meditsiin ja treeningmetoodika ja varustus tähendab.
“Hüppasin edasi, ise mõeldes, et kui mina kah üle üheksa meetri hoota kolmikut hüppaksin ja sadat meetrit üksteist null jookseksin nagu Jürgenson, siis võiks ka minu võimlemine koosneda kahest kükist, ühest peeretusest ja kuseleminekust.” (lk 12)
Tiksi treeninglaagrite kirjeldustega meenusid ka mõned enda treeninglaagrite mälestused, seal oli muidugi meeste asemel tegemist laste ja noorukitega. Need jubedada jooksutreeningud on vist unustamatud, need olid ikka hullult nüristavad (kas on korvpallitreeningutel igavamat tegevust kui jooksmine ja sörkimine?). Kannatuste tipp oli nn Vatla jooks – ketsid jalga ja kruusateel jooksmine Vatla asulani ja tagasi, ükskõik mis ilmaga. Lihtsalt räme tühjaksjooksmine, mille pidid läbi elama ja kõik, peaasi, et kõige viimaste hulgas ei ole. Teine koledus oli pikad sprindid üle jalgpalliväljaku. Cooperi test oli vähemalt selge ja lihtne – 12 minutit kannatust ja ongi kõik. Hea küll, see kõik ei puutu üldse raamatusse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar